Hundiratsanike rollimäng

Nad jõudsid kennasse kohta. Hedera ärkas üles ja otsustati minna ujuma.

Lilian kuulis kaupmeeste käest palju kuulujutte ning lõpuks oli ta valmis koju minema.

pisut solvunud asus Neidis jänest puhastama et õhtuks midagi süüa saaks

Kath tõusis voodilt ja läks alla hommikust sööma. Ka Ramah ajas ennast ülesse ja ringutas haigutades. Nad tellisid endale mõned puuviljad ja tüki leiba ning Ramahle ka kena jänese.

"Lupin," lausus Lupin.

OT: Kes aadlikud olid?

Hedera lesis veidi madalas vees, samal ajal, kui hunt ujumas käis.


OT: Kas nagu mõistena?
Cazzzu, kirjavahemärgid!

Koju jõudes oli Sayang väsinud, Lilian võttis talt varustuse ära ning saatis hundi magama.

Ümisedes puhastas neidis jänest.Valmis saanud pani nooruk jänese tulele küpsema ja pesi ojas käed puhtaks.

Kui ujumine läbi, jätkati teekonda, sest Jassie ei ilmutanud veel erilisi väsimuse märke.
"Vaata! Hailes paistab!" teatas hunt. Hedera pingutas küll kõigest väest, kuid ei näinud midagi.
"Ah, küll ma varsti näen," vastas ta ja peagi oligi linn ka inimeste silmadele näha.

Kergelt naeratanud võttis Alyssa taas välja oma flöödi millega ta uusi meloodiaid looma hakkas.Lootuses et keegi ei kuule neid mängis ta see kord vaiksemalt.

OT:magic sa võiksid minuga kuskil kokku saada:Pma ise olen Hailesest pisut põhjas ühe oja ääres

OT: Ma lähen hetkel Hailesesse, sa võid ka tulla sinna.

Hailesesse jõudnud, võttis Hedera neile toa ja peagi läksid nad keha kinnitama.

"Mis me nüüd teeme?" küsis Kath' Ramah'lt, kui nad olid söömise lõpetanud. Ta torkis kahvliga oma taldrikut.

Hedera ja Jassie kuulsid pealt ühe noore naise ja tema hundi vestlust. Samal ajal jätkasid nad söömist.

"Me peame varsti lahkuma," sõnas Ramah vaikselt, "Enne kui su vanemate saadetud otsimis salk meid leiab." Kath vaatashetkeks ringi ja rääkis siis vaiksemalt "Nad võivad praegu juba linnas olla. Aga kuhu me lähme?" Kathlin oli selles osas täiesti nõutu ja vaatas Ramah'le küsivalt otsa.

Lõpuks kui jänes valmis pani Alyssa pilli kotti ja pakkis ka jänese sisse.Laagri paiga mällu salvestanud asus Alyssa teele Hailese poole et endale pisut uusi asju osta.Ermily kes Alyssal järel sörkis ei tahtnud ikka veel tüdrukuga rääkida.

Jassie roomas vaikselt võõrastele lähemale.

Emetia naeratas ja jälgis ühte oravat, kes mööda müüri jooksis.

"Me võiksime minna Haslaki?" ütles Ramah. "Noh, see on juba idee ja kui me lähme lõunapoolsest väravast liigume natuke lõuna poole ületame jõe ja liigume Haslaki poole võime nad ninapidi vedada." Otsustas Kath'. "Aga selljuhul peame täna liikuma hakkama."

Jassie edastas vestluse Hederale. Koos otsustati neid jälitada.

Kathlin ja Ramah läksid oma tuppa asju pakkima. Korjanud kokku oma pahna pannud selle väikesesse sadulakotti ja kinnitanud sadula Ramah seljale lahkusid nad oma toast. Nad tänasid majaperemeest maksid arve ja lahkusid võõrastemajast liikudes lõunapoolse värava poole.

Hedera ei mõistnud, miks valdas teda soov seda ratsanikku ja tema hunti jälitada, kuid ta maksis arve ja nad hakkasid koos Jassiega jälitustööga pihta.

Alyssa kõndis igaks juhuks ringiga ja sisenes lõunapoolsest väravast et oma laagripaika mitte ette näidata.Enne linna sisenemist kutsus ta Ermily enda juurde ja lausus hundile vaikselt"Hoia minu lähedale,igaks juhuks lihtsalt" ja kuuldes nõusolekut sammus ta väravast läbi

Väravast väljudes ronis Kathlin Ramh'le selga ja Ramah jooksis nagu kokkulepitud lõunapoole, et varsti jõgi ületada.

Kergelt koos hundiga läbi tänavate lipsanud peatus ta väikese baari lähedal kust ta pisut juua ja natuke leiba ostis.Edasi liikunud läks Alyssa sadulate poodi Ermilyle sadulat ostma.

Jõudnud linnast piisavalt kaugele ujusid Ramah ja Kath' üle jõe. Nad otsustasi jõekaldast kiiresti eemalduda ja kihutasid siis kõige otsemat teed pidi Haslaki poole.

"Kaotasid nad silmist?" küsis Hedera.
"Ei, aga kohe kaotan," vastas hunt ja jooksis täiest jõust jälitatavatele järgi.

"Pea," ütles Kath Ramah'le märgates kauguses jänest. "Meil on õhtusöök vaja kinnipüüda." Nende sõnade peale aeglustas Ramah sammu ja jäi varsti seisma. Kath' võttis püstoli laadis selle, sihtis hetke ja tulistas siis. Jänes keda ta oli sihtinud lamas elutult maas, läbilastud kaelaga. Kath' ronis Ramah'l seljast ja korjas jänese maast. "Meie tänane õhtusöök," ütles ta naidates suurt jänest hundile. "See on vaid suutäis," pirtsutas Ramah. "Hei!... Mida kiiremini jõuame linna seda kiiremini saad sa omale korraliku prae." Hüüatas Kath'. Ta sidus jänese taga jalgupidi sadulale, et veel veidimaad edasi sõita.

Jassie kuulis pauku, Hedera mitte. Hunt sööstis põõsastesse, nii, et hedera nägu ja käed said veriseid triipe täis.

Kathlin ja Ramah peatusid varsti ühes parajas lohus mis oli ümbritsetud põõsastega. Kath korjas mõned oksaraod ja tegi tule üles, et ära küpsetada äsja püütud jänes. Jänest valmistades hakkas varsti levima head prae lõhna.

Jassie tõmbas ninaga õhku. "Jänes!" õhkas ta.

Kathlin võttis jänese tulelt ja asetas lähedalasuvale kivile. Ta võttis oma mõõga ja lõikas omale tüki ülejäänu andis ta Ramah'le.

"Kas meil süüa on?" küsis Jassie vesise suuga.
"Ma võtsin natuke kaasa, aga üldiselt ei," vastas Hedera, ise samuti veidi näljane. Nad olid kaasa võtnud selle, mis neil reisist järele oli jäänud.

Neiu jooksis hundiga ringi ja vaatas taevasse.

Kath võttis sadulataskust leivapätsi ja murdis sellest omale tüki. "Soovid?" küsis ta Ramah'lt, kes talle pead raputas. Kuid siis tõstis Ramah oma koonu jänesekohalt ja nuhutas õhku. "Me ei ole üksi," urises ta. Kath üritas rahulikult edasi süüa kuid ei suutnud. Ta haaras oma mõõga ja laadis püstoli küsides: "Kas need võivad olla mu vanemate saadetud?" Ta tõusis ja vaatas ringi kedagi polnud näha, aga ta oli kindel, et Ramah nina ei valeta. Tuul oli suunda muutnud , märkas Kath. Seetõttu Ramah võõra lõhna oligi tundnud. Ta vaatas sinna poole kus tuul talle otse näkku puhus ja hõikas "Kes seal on!" Ta vaatas hetkeks ringi ja rääkis kõva häälega edasi, "Kui oled tee käija nagu meie tule välja jagama meie väikest jänest." Kath'i näole ilmus naeratus ui Ramah ta sõnade peale urises.

Emetia, vaatas, kuidas orav üha maja nurga taha lipsas. Ta ohkas ja küsis: "Kas lähme siis?" Lutikas lamas amal ajal maha ja toetas pea käppadele.

Jassie vaatas nõutult Hederale otsa. Naine noogutas. Aeglasel sammul läksid nad Kathy ja Ramah'i poole.

"Ega te juhuslikult Valnerist ei tulnud?" Küsis Kath' hoides oma mõõka käes. Ramah silmitses võõrast naist ja hunti.

"Ei, me tulime lõunast. Ja me tuleme rahus," teatas Hedera.

Kath' hingas kergendunult ja vaatas Ramah'e otsa. viibates lõkke tule juures asuvale platsile sõnas ta: "Istuge, ühinege meiega."

Hedera noogutas tänulikult ja laotas kaasavõetud toidukraami pehmele loomanahale."Jassie, kas sa tooksid palun veel veidi liha?"

"Mis teie nimed on?" küsis Kath' pakkudes naisele tükki leiba. "Mina olen Kathlin ja tema" ta osutas hundile "on Ramah."

Kui Jassie oli minema jooksnud, võttis Hedera tänades leivatüki vastu ja ütles: "Mina olen Hedera ja tema," ta osutas metsa poole, kuhu hunt kihutanud oli, "on Jassie."

Kath' noogutas võttis ampsu leivast ja jälgis kuidas Ramah sõi. "Ega te siia poole liikudes väikest salka mehi ei näinud kes riietuvad nagu tavakodanikud aga kellest õhkub sõjaväelist korda?" Ramah tõstis pea ja jäi vastust kuulama.

"Ei näinud, me nägime vaid teid tolles söögikohas," ütles Hedera ja osutas Hailese poole.

"mmm.. see on hea," sõnas Kath' naeratades ja Ramah langetas taas oma pea ja jätkas oma jänese närimist.

"Kas teid otsitakse?"

"Jah, ma arvan." Kath peatus hetkeks. "Teades minu vanemaid siis võimalik, et pool Valnerit on meile järele saadetud."

Jassie, kes vahepeal tagasi oli tulnud, vaatas Ramahile kadetalt otsa.

Ramah vaatas Jassie'le vastu ja noogutas tervituseks. Kathlin võttis aga mõne kuivand oksa ja viskas lõkkesse.

Jassie vaatas Ramahit kerge umbusaldusega, kuid viis siis verise kitsetalle lõkke äärde.