Welcome to my new life.

Olen 15 aastane tüdruk, elasin varem väikses külas ning käisin külakoolis. Nüüd kolin perega suurlinna. Pean minema uude kooli ning harjuma sealse eluga.
Mul on pruunid juuksed, olen saleda kehaehitusega ning üpriski ilus. Võin olla vahel väga tagasihoidlik, kuid kui ma sõbrannadega vestlen, olen rõõmus ning teen nalja. Olen ainuke laps enda peres. Peale enda on peres veel mu ema Anna ning isa Roby

1.PEATÜKK

" Steffy, äratus. Kool ! " karjus ema allkorruselt.
Ma keerasin end külili, tegin vaevu silmad lahti ning vaatasin kella. Kell oli 7.00 , mul oli tundaega, et sättida end kooliks valmis. Tundsin, kuidas köögist tuleb mõnus pannkoogi lõhn. Tõusin, panin hommikumantli selga ning sundisin end kuidagimoodi kööki minema. Ema oli mulle pannkoogid ja apelsini mahla lauale valmis pannud. Lauas oli täielik vaikus,ema koristas kööki ning isa luges ajalehte ja jõi kohvi. Ma ei suutnud seda nõmedat vaikust enam taluda, jõin mahla ära ja läksin oma tuppa. Tegin kapi lahti ning mõtlesin omaette : „ huvitav, kas siin linnas on mõni kena poiss ka ? Kas ma üldse saan siin endale sõpru, milline mu uus klass välja näeb. Kurat, see uus elu, siin, Pärnus pole üldse mugav. „ Vaatasin kella, 7. 45 . Panin kiirelt roosa kleidi selga, viskasin mantli enda õlgadele, võtsin käekoti toolilt ning läksin autosse.
„ Ema ? „ küsisin vaikselt, vaadates aknast välja.
„ Jaa, kullake ? „
„ Miks me üldse siia kolisime, ma ei saa ikka sellest aru ? „
Ema haaras järsku enda sõrmedega ülikõvasti roolist kinni ning vajutas gaasi aina juurde.
„ Ema ? on kõik korras ? „ küsisin tema poole vaadates.
Ta ikka vaikis, mis tal viga on ? Ema on juba sellest saati väga imelik kui me Pärnu kolisime. Ma pöörasin näo akna poole tagasi ning tundsin kuidas auto võtab aina kiirust juurde ning kõik puud, majad ja inimesed jooksevad mu silme eest välkkiirelt läbi.
Lõpuks jõudsime kooliparklasse. Tulin uimaselt autost välja, pilgutasin silmi ning jäin koolimaja vahtima. Mu vana kool oli miljon korda väiksem sellega võrreldes. Andsin emale kalli ning hakkasin koolimaja poole sammuma.
Läksin suurest uksest sisse, kõik võõrad näod , absoluutselt kõik, mitte ühtegi tuttavat nägu. Esimene asi mis mulle silma jäi oli suur fuajee, kus seisid paarkümmend inimest ja jõllitasid mind imeliku näoga. Väga ebamugav oli, ma raputasin pead, võtsin kotist paberlilehe kus oli kirjas mu uus tunniplaan. Esimeseks tunniks oli bioloogia, mul polnud õrna aimugi kuhu minna.
„ Sa oled siin uus ? Vajad abi äkki ? „ Tuli hääl mu selja tagant.
See oli üks tüdruk, tal olid imeilusad blondid juuksed ning helesinised silmad. Kadestasin ta välimust.
„ Tegelikult, mul oleks vaja teada kus asub bioloogia klass „
„ Oi, me käime siis samas klassis. Ma olen Stacy , tule nüüd, enne kui tundi hiljaks jääme . „
Stacy kõndis mööda pikka koridori, mina tema sabas. Lõpuks jõudsime klassi, kõik vaatasid mind nagu oleks mõnda tonti näinud. Akna juures oli üks vaba koht, viskasin koti maha ning istusin. Tunnid lõppesid, läksin nii kiirelt kui suutsin garderoobi poole, võtsin mantli ning astusin kooliuksest välja. Kuni ema mulle järgi tuleb, otsustasin natukene ringi vaadata. Kooli juures oli park, istusin pingile ning jäin mõtlema.
„ Tsau, sa oled Steffy, eks ? „ kostis järsku mu seljatagant hääl.
Ma ehmatasin. Pöörasin ringi ja mida ma nägin ? Otse minu ees seisis maailma ilusaim poiss, keda näinud olen. Tal olid sinised silmad, millesse ma kohe armusin, see hääl oli nii nunnu, täpselt nagu väikesel lapsel. Ma noogutasin talle ning aina vaatasin teda, ma ei suutnud silmi ära pöörata.
„Minu nimi on Cristian, tule, lähme jalutame „
Ma olin vapustatud, tõusin otsekohe püsti ja läksime mööda mingit teed, mis viis randa. Rannas ma istusin liivale „ See ei saa ju reaalne olla, nii ilusat printsi saab ainult unes näha. „ sosistasin omaette. Ma võtsin lõpuks julguse kokku ning me rääkisime 2 ja pool tundi oma elust üksteisele. Ta naeratus, APPI ! Ma armastan ta naeru.
Ma vaatasin kella, 17.30 .
„ Cristian, ma pean koju minema. „ütlesin talle naeratades
„ Ma saadan sind. „
Me tõusime liiva pealt püsti ja liikusime mööda samateed tagasi,kust tulime. Mul oli mõttes ainult tema, ta on nii armas ! Ema ootas mind parklas, hakkasin auto poole minema, kuni tundsin järsku kellegi kätt mu õla peal- Cristian. Ta võttis mu käest kinni, tõmbas mind enda poole ning sosistas kõrva: „ Sa oled ingel, nii kena ja armas .“ Ma ei suutnud seda uskuda, liblikad aina keerlesid sees. Mul tulid pisarad silma.
„ Sina samuti . „Ma ei suutnud sel hetkel midagi muud öelda, pisarad tungisid peale. Cristian andis mulle kalli ning mingi paberlilipiku.
„ Ma.. ma pean minema „ütlesin talle.
Ta lasi mu käest lahti, pööras ringi ning läks oma teed.
Ma olin lihtsalt sõnatu. Raputasin pead, panin valge paberi endale tasku, pühkisin pisarad ja läksin auto poole...

Ma praegu alles avastasin selle jutu ja ma pean sulle tunnistama et kahjuks mind häirib see, toimimis koht on Pärnu ka imed on väga inglise pärased. Aga jutt ise on enam vähem.

Uut?