One little thing can change your whole life

Nii, otsustasin ka siis alustada järjekaga. Ma ei tea kas sellest midagi välja ka tuleb kuna mul on suht kiire viimasel ajal olnud ja üldiselt on mul kombeks järjejutte pooleli jätta.
Ootan kriitikat ja sellist mis edasi aitaks ning kui ei meeldi siis tahaks põhjendust ka.



"Aia!" ütlesin ma kui käe ära kõrvetasin. Kiirustasin kraani juurde ning lasin käele külma vett. Minuti pärast võtsin käe vee alt ära ning segasin pannil olevaid makarone. "Gaby, tule sööma!" hüüdsin õde kes suures toas telekat vaatas. Ta oli neliteist aastat vana ja seega minust kaks aastat noorem. Juba varsti nägin köögis Gabyt kes hetke makarone vaatas ning siis kapist taldrikuid võtma hakkas.
"Zindy," ütles Gaby arklikult ning pani kahvli käest. "ma kuulsin eile midagi." Ma nälusin ära ning kui suu tühi oli küsisin: "Mida sa siis kuulsid?" tegelikult mind väga see ei huvitanud, kuid proovisin siiski viisakas olla. "Eile, ema ja isa toas," alustas Gaby ning ma hakkasin halba aimama. "isa lõi ema." rääkis Gaby liigagi kiirest. Mul läks toit kurku kui seda kuulsin, ma jõin piima peale ning vaatasin Gabyle otsa. "Sa teed nalja, isa ei lööks ema kunagi." Ma jäin endale selle väite kohal kindlaks, kuid Gaby raputas pead "Noh kui isa ei löönud ema lõi ema isa." lausus Gaby juba veidi kindlamalt. "Siis on tühiasi." vastasin ma talle. Mulle ei tundunud just eriti hull kui naine meest lõi aga kui oli vastupidi siis oli teisiti.
Terve õhtupooliku olin enda toas, peamiselt arvutis. Rääksin oma parima sõbranna Elizabethiga. Umbes poole tunni pärast tuli ema koju kes oli väga halvas tujus. Jooksin koridori ema tervitama "Tsau emps!" ütlesin naeratades. Ema noogutas vaid selle peale ning võttis saapad jalast. "Kus siis isa on? Ta pidi tegelikult ju juba tund aega tagasi kodus olema." küsisin ma üsnagi uudishimulikult. "Ta ei tule täna koju." vastas ema vaevu kuuldavalt ning ma suutis selle peale õelda, vaid "Ah soo."
Läksin vara magama ning mul oli rakse uinuda kuna mind pani siiski Gaby jutt mõtlema, lõpuks suutsin magama jääda...
Võpatasin kui äratuskell hommikul helises, ma lülitasin selle välja ning lesisin veel natuke aega voodis. "Zindy, sa jääd kooli hiljaks kui sa kohe end püsti ei aja!" hüüdis ema ukse tagant ning ma noogutasin kuigi teatsin, et ta ei näe seda. Lõpuks otsustasin püsti tulla. Käisin pesemas ning panin riidesse.
"Ma viin teid kooli, siis ei pea te jala minema." teatas ema. Naeratasin tuimalt ning panin tossud jalga. Koperdasin uniselt autosse. "Tere hommikust!" ütlesin kui Gaby autosse tuli, õde turtsatas selle peale ning lausus: "Varem ei saanud õelda?" Ma avasin suu, kuid sulgesin selle kohe kuna ema tegi auto ukse lahti ning istus sisse.
Pärast matemaatika tundi kõndisime Liziga venku klassi ning jätkasime teemat mille pidime ennem kella pärast lõpetama. "Ma tean seda, kuid seal on ikka päris pehme." rääkis Liz kui trepist alla läksime. "Muidugi, sa võid sealt vabalt Ameerikasse vajuda." teatasin ma kui jõudsime kolmandale korruselele. "Venku?" küsis Liz ning ma noogutasin. Trepi peal oli suur ummik, kuid me otsustasime läbi trügida. Ma pidin käsipuust kinni hoidma, et mitte koperdada ning siis tundsin ma äkki oma käe peal kellegi teise kätt, tõmbasin enda käe kiiresti ära ning sain aru, et selle käe omanik oli üks minust aasta vanem poiss. Vaatasin talle silma kui ta minu poole vaatas ning viimaks lausus ta: "Vabandust." ning kadus. "Vaou." oli ainuis asi mis mul õelda oli.

Kuidas talle need makaronid nii kiiresti suhu said?

Muidu, jätka.

Mis mõttes?
Jah.

Ära kasuta jutus lühivorme. Venku - vene keel. See teeb jutu palju ilusamaks. Muidugi otsekõnes võid neid kasutada, aga jutustavasse lausesse need ei sobi minu meelest.
Alguse kohta tundub hea, aga muidu midagi öelda veel saa.
Siiski jään ootama uut osa.

Oh,, hea jutt, järgmist osa tahaks juba.

Meeldib, aga jah, otsekõnes võib slängi kasutada, kuid jutu sees on see imelik.

Slängi koht anii palju, et mul on käsi kipsis ja ühekäega on hästi raske kirjutada ning kui natuke slängi kasutada saab kiiremini. Aga muide aitäh, uus tuleb arvatavasti homme.

2. osa.

Kui tunnid läbi, läksin koju, ema vaatas uudiseid ning ma istusin tema kõrvale. "...täna pärastlõunal suri Linnu teel, vana mahajäetud mänguvälajaku juures seitsme aastane poiss..." Võpatasin selle jutu peale. Miks peaks mingi koolijõnglane lambist vedru välja viskama? Mõtlesin veidi selle üle ning läksin siis kööki ja tegin endale võileibu.
Siis helises mu telefon, helistajaks oli Liz. Ta tahtis kooli ees kokku saada ning ma nõustusin. Ajasin jalanõud jalga ning suundusin kooli poole.
Jõudes vana mänguväljaku juurde kus keegi polnud juba aastaid käinud ja kus oletavasti suri see oivik, märkasin kiigul üht poissi. Astusin paar sammu lähemale, et vaadata miks ta seal on ning minu üllatuseks tõusis ta kiigult ja hakkas minu poole kõndima. Poiss oli umbes kuue-seitsme aastane. Ma naeratasin talle ja juba mõne sekundi pärast oli ta minu ees. "Ole ettevaatlik." sosistas ta vaikselt, mul läks natuke aega enne kui ta sõnadest aru sain. Vaatasin talle otsa ning siis taevasse, ma tahtsin talle otsa vaadata, kuid teda polnud enam. Ma vaatasin mänguväljakut ja kui seal kedagi polnud raputasin pead. Olin veendunud, et nägid viirastust. Rahutult hakkasin edasi liikuma. Mõne minuti pärast kui olin jõudnud ristmiku juurde nägin endast vaid paari meetri kaugusel jääle seda sama poissi. Ma oleksin tahtnud vihastada, kuid ma ei suutnud, uudishimu oli suurem. "See pole enam kaugel." ütles poiss tasa, kuigi ma kuulsin teda ime hästi. Ta kadus, täpselt sama kiiresti nagu ennem. Ma teadsin, et ma ei näinud valesti, ta oli päriselt siin. Oleksin tahtnud küsida kes ta on ja mida ta tahab. Ootasin rohelist tuld. "Mine tagasi!" lausus poiss, kuid teda ennast ma ei näinud. Olin segadus, täielikult. Siis tuli roheline tuli. Ohkasin ning astusin üle tee, vaatasin zebrale lähenevat punast audit ja mul oli tunne, et ta ei kavatsegi hoogu maha võtta. Ma ei läinud paanikasse kuna teadsin, et ta lihtsalt pidurdab viimasel hetkel, kuid siis kuulsin karjatus ning mõistsin, et seda tegin mina. Silme eest läks mustaks ja mu jalad läksid nõrgaks. Kuulsin oma peas hääli, igasuguseid ning siis tugevat valu oma kehas. Oleksin tahtnud karjuda, kuid ei suutnud.

See oli see surnud poiss eks?

Võimalik.

Niikuinii oli

Tegelt ei olnud.

3. osa.

"Ta liigutas, doktor! Tulge siia!" kuulsin kedagi karjumas. Kes see hull küll olla võiks? mõtlesin ma. Tahtsin end pöörata, kuid mu selga tabas valuhoop. Ma oigasin ning proovisin silmi lahti teha, pärast mitmeid katsetusi suutsin need avada. Nägin voodi kõrval valges mantlis meest ning siis ühte naist. Alles mõne minuti pärast sain aru, et see oli mu ema. "Oh, kullake." lausus ema vaikselt ning paitas siis mu pead. "Teile on palju külalisi," alustas arst "paljud saatsime kohe ära kuna nad ei tea sind. Lihtsalt uudishimulikud, aga su klassikaaslased ja üks noorem poiss jäid, nad on su tuttavad, tunned nad kindlasti ära." Oigasin. "Ma... las nad ootavad natuke."
Ma mõtlesin kõik eelneva korralikult läbi. Mäletasin punast autot ja poissi... Teda polnud tegelikult, kujutasin vaid ette. kinnistasin endale. Uks avanes ja sisse astus tema. Ma võpatasin, see oli see sama poiss. "Vabandust." ütles ta arglikult. "Ma... kuidas sa? Sa oled olemas." pomisesin ma. "Oled kindel, et kõik korras on?" uuris poiss. "Mina olen Gordie." lisas ta. Ma noogutasin talle. "Ma ei mõista, kuidas sa teadsid ja kuidas sa kadusid." rääkisin ma. "Äkki kutsun arsti?" küsis ta üsnagi murelikult. "Ei, ei."
Gordie istus toolile, tal olid pruunid juuksed ja heledad silmad. "Sa surid ju." ütlesin ma. Gordie nägu vajus ära ning ta raputas pead. "Mu vend." Nägin ta näo peal pisarat. "Mul on kahju." lausin ma Gordiet vaadates. Ma otsustasin teemat vahetada, et ta enam kurvemaks ei muutuks.
"Aga kuidas sa siia said? Sa ei ju ei teagi mind." küsisin ma "Ütlesin, et tean sind koolist ja sa aitad mind kodutöödega." vastas ta juba rõõmsamalt. Naersin selle peale.
"Olgu, pean minema." ütles ta kui olime natuke vestelnud. "Juba?" küsisin ma solvunult. "Ma pean. Kuid kui rääkida tahad," ta võttis oma jope taskust paberi ning kapi pealt pastaka ning kirjutas midagi peaberile. "siis helista." ja läinud ta oligi.
Mind pani imestama, kuidas saab seitsme aastane laps nii täiskasvanlik olla. Kaheksa, sosistas hääl mu peas. Ehmusin seda kuuldes, kuid ei teinud sellest suurt numbrit. Kindlasti ta mainis seda.
Edasised külastused polnud pooltki nii huvitavad kui Gordie oma. Isegi Elizabethiga oli igav rääkida. Ja minu üllatuseks tulid kohale ka meie klassi ülbikud kes teeskelsid nagu oleksid minu pärast mures ning naersid mu selja taga ja sosistasid teine teisele midagi mis mind kohe üldse ei huvitanud.

Jepiiiiiii!

4. osa

Enam ei käinud keegi mind vaatamas, peale Lizi kes mulle poistest ja koolist jahvatas. Tavliselt tundus ta jutt alati huvitav, kuid praegu ma isegi ei kuuland teda. Kõige hullem oli see, et Gordie ei tulnud enam, mul oli tunne nagu oleks ta mu väike vend kes päikese majja toob.
Ma mõtlesin alatihti sellele mida ta teeb ja miks ta tulnud pole. Ma mõtlesin talle vahe peal helistada aga olin liiga uhke, et seda teha. Miks ma peaksin talle helistama kui ta siia ei tule? Äkki ta lihtsalt ei viitsi minuga olla?. Keerasin end teisele küljele ning vaatasin aknast välja. Kuulsin kuidas keegi uksele koputas, ma ei viitsinud vastata ja eeldasin, et see keegi minema läheb, kuid uks tuli lahti. Ma ei pööranud külge. "Tere." ütles tuttav hääl ning ma sain aru, et see oli Gordie. "Vabandust, et sind vaatamas ei käinud." sosistas ta. Ma pöörasin oma pea tema poole ning ütlesin: "Pole midagi." ja siis naeratasin. Ta vaatas mind oma soojade silmadega ning naeratas järsul "Ma lähen." lausus ta kiirelt ning läks.
Ta ei tulnud mind nende tobedate nädalate jooksul vaatama. See oli kohutav, ma ei tea miks aga ma olin temasse surmani kiindunud.
"Preili Fleming, te saate täna välja." ütles mulle ühel hommikul arst. Noogutasin rõõmutult ning tõusin voodilt.
Istusin autosse ja kuulasin ema. Vastasin igale ta lausele ' Ja-jah ' või ' ükskõik '.
"Ma lähen õue." ütlesin kui olime koju jõudnud. "Kuid me alles jõudsime koju." protestis ema. "Ma lähen!" hõikasin talle ta lausest välja tegemata. Jooksin, nii kiiresti kui jalad võtsin. Lihtsalt jooksin, peatusin mänguväljaku juures, vaatasin seda korra põlastusega nin läksin siis edasi. Ma ei pannud tähelegi, et olin jõudnud rannaputkasse. Ostsin endale hamburgeri ning istusin. Ma mõtlesin, mõtlesin kõigest. "Kas tohib?" küsis hääl mu selja tagant. Noogutasin ning poiss, ehmusin, kuna mulle jõudis alles nüüd kohale, et ta on mu paralleelikas, istus minu kõrvale. "Kuidas läheb?" küsis ta. "Normaalselt, sul?" vastasin ma, kuigi mind see tegelikult ei huvitanud. " Ta kehitas õlgu. "Ma mõtlesin, et pärast seda ummikut trepidel oled hakkanud mind vältima, kuid nagu ikka, sain ma viimasena teada, et sa haiglas oled. Mul pidi süda rinnust välja hüppama. "Sina." laususin ma hingetult. "Ee... oleneb kuidas võtta." lausus ta pehemel häälel. vaatasin kella ning ütlesin: "Ma pean minema, koolis näeme!"

Nämm-nämm

sweeeeeeet.