Things I would like to forget.

Palun vabandust, et olen teid ära unustanud!

#7

Vaatasime kõik üles ja nägime, et meie juurde olid tulnud Scott, Blake ja.. Kevin. Oeh, olin õnnelik teda nähes! Pühkisin kiirelt pisarad ja naeratasin Blake'ile, kui ta mind suudles.
"Me siin poistega mõtlesime, et läheks äkki kõik nädalavahetusel kinno?" pani Scott ette. Maria ja Caren olid sellega nõus. Ka mina noogutasin, kuigi veidi väsinult. Toetasin pea Blake'i põlvedele ja vaatasin vilksamisi Kevinit. Mees vaatas otsustava pilguga rohuliblesid. Mu kurku tõusis klomp, mõistes, kui väga ma Kevinile haiget tegin. Aga me teadsime mõlemad, et me ei saa kokku. Tema ja Maria olid liiga kaua koos olnud, et üksteisest loobuda ja ma ei oleks suutnud elu sees Blake'i haavata. Ma ei oleks tahtnud, et ta arvaks, et ma temaga vaid mängisin. Blake oli osake minu elust - minu kaitsja, minu poolehoidja, ta armastas mind, ta hoidis mind. Minu Blake. Minu. Ja ma ei saanud teda haavata. Jah, ma armastasin teda, kuid Keviniga oli hoopis teine lugu. Ta oli mu hingesugulane, see oli rohkem, kui lihtsalt armumine. Temaga koos olles, oli mul alati tunne, nagu oleks Marc mu läheduses. Ta lummas mind, tema suudlused pani kõik mu unustama ja ikka ei saanud ta olla vaid minu ja mina vaid tema! Kuigi ma oleksin andnud kõik, isegi oma hinge, kui me oleks saanud Keviniga koos olla.
Oleksin teinud ükskõik mida, peale lähedastele haiget tegemise. Ja ma olin seda selle lühikese siin oldud aja jooksul palju teinud. Kahjuks.
"Inez!" käratas Caren ja ma võpatasin. Kõik purskasid naerma minu hämmastunud ilmet nähes. Olin jälle unistama jäänud.
"Sorri," laususin ja naersin koos teistega. Kasvõi korraks. Blake silitas ühe käega mu juukseid ja hoidis teisega mu käest.
Caren istus Scotti embuses. Kevin vaatas mõtliku pilguga kaugusse ja Maria, kes toetas end vastu poisi õlga, uuris üht raamatut.
"Mis filmi me üldse vaatama läheme?" küsisin ma. Kui nad sellest ka juba rääkisid, siis mina seda ei kuulnud.
"Lohista mind põrgusse," vastas Scott. Kergitasin kulme. Õudukas?
"See on õudukas, jah?" küsisin. Maria noogutas ja pani raamatu käest.
"Sulle ei sobi õudukad?" küsis ta. Kehitasin õlgu.
"Ära muretse, kallis, ma kaitsen sind!" lausus Blake. Ta oli nii kaitsev, nii siiras, nii armas ja nii ilus, aga ma ei suutnud teda armastada nii, nagu tema mind.
“Ära mind ainult alt vea!” vibutasin ma näpuga tema nina all ja me naersime. Vähemalt korragi päeva jooksul võisin ma naerda päriselt ja südamest. Ilma teesklusteta.

Mulle meeldib =)

Tõesti väga hea, alati seda juttu lugedes on nii mõnus tunne. Tahaks et mul oleks see raamatus.

Täiega meeldib.

Jane Doe kas sa vihjasid millelegi?

Kuna uut ?

Kiska, ma vihjasin sellele, et ma armastan seda juttu ja sa võiksid selle kirjastusse saata.

Rawr, mõni vampiir võiks kellegi ära süüa.

Jane Doe, kirjastus naeraks mu välja, tegelt ka.
Ja Valgekihv, kahjuks pole see selline jutt.

#8

Kas mulle tõesti tundus või oligi see nii, et õhtu hakkas minema paremaks? Ma naersin päriselt rohkem, kui terve nädala jooksul kokku.
“Inez, mis sulle küll sisse on läinud?” küsis Caren mult, kui ma taaskord naerust kõõksusin. Kehitasin õlgu ja pühkisin silmist pisaraid. Naerupisaraid, seekord.
“Ta vist hakkab imelikuks muutuma..” sosistas Kevin salapärase häälega, mispeale kajas tema tuba taas naerust.
Ma tundsin end üle pika aja hästi ja see tunne oli imeline.
Võtsin meie ringi keskel olevast kausist ühe krõpsu ja pistsin selle suhu. Samal ajal rääkis Blake meile aga ühe väga naljaka anektoodi ja söök läks mulle kurku. Hakkasin meeletult köhima ja haarasin oma mahlaklaasi järele, ajades samal ajal õnnetult umber Careni oma, mille sisu õnnetult Kevini pükstele kukus.
“Oii, palun vabandust!!” hüüatasin ma läbi köhimiste. Caren koputas mulle seljale ja toit mu hingetorust oli läinud. Hingasin kergendanult.
“Pole midagi, peaasi, et sinuga kõik korras on,” ütles Kevin naeratades ja läks seejärel vannituppa pükse vahetama.
“Ma olen ikka täielik kobakäpp!” olin ma iseenda üle pahane. Blake lohutas mind natuke ja asus siis edasi laterdama.
Mõne aja pärast tundsin ma end väsinuna ja ütlesin seda ka oma sõpradele.
“Inez, kas sa oma pusa ei tahagi?” küsis Kevin mult, kui hakkasin ust avama.
“Ahjaa, viska!” ütlesin ma ja püüdsin kerge vaevaga oma pruuni ja mõnusalt paksu pusa kinni. Panin selle omale selga ja lahkusin siis.
Jõudnud Kevini toast üpris kaugele, surusin ma käed tressika taskusse ja avastasin sealt mingi paberi.
Sa oled nii ilus.
Pisikesest ja kokkupressitud käekirjast sain ma aru, kes oli kirjutajaks. Mu pisarakanalid silmis täitusid kiiresti ja ma toetasin end vastu seina ning üritasin aeglaselt sisse-välja hingata.
Rahulolu ja õnnelik tunne olid mu seest haihtunud ja asendunud taaskord selle kõikehõlmava kurbuse ja tühjusega. Tundsin end täieliku masohhistina, kui lugesin üha uuesti ja uuesti Kevini kirjutatud sõnu..
“Kui kaua veel? Millal ma ükskord otsad annan?” mõtlesin ma, kui mu põlved värisema hakkasin. Sundisin end seinast eemale astuma ning oma tuppa jooksma.
Sinna jõudes oli mu nägu juba pisaraist lapiline ning ja ma lootsin, et Sharon magab juba. Kahjuks polnud keegi mu lootuseid kuulnud.. Sharon lamaskles oma voodis ja lakkis küüsi.
Ma ei teinud tast välja vaid läksin otse vannituppa, et võtta üks kuum dušš.

Äratuskella piinarikka tirina saatel avasin ma silmad ja pugesin voodist välja. Sharon vajutas pläriseva kella kinni ning sammus otse kapi juurde, et omale riideid valida. Mina aga võtsin kapist suvalised teksad ja suvalise pluuse. End riietanud, panin ma oma pruunid juuksed hobusesabasse ning seejärel panin ka oma madala tallaga kingad jalga. Sharon istus peegli ees ja rikkus oma nahka puudriga. Haarasin oma koti ja hakkasin söökla poole sammuma samal ajal, kui ka hommikusöögi kell helisema hakkas.
“Hei!” tervitasin oma laudkonda ja istusin oma tavalisele kohale Blake’i kõrvale. Liigutasin tülpinult lusikat oma kohvitassi sees ja kuulasin Scotti ning Blake elevat vestlust õhtu kohta. Kevin oli äärmiselt vaikne ning kuigi ta naeratas ja noogutas Maria sõnade peale, tundus mulle, nagu ta tegelikult neiu juttu ei kuuleks.
“Inez, kuule,” ütles Kevin järsku ja ma võpatasin. Piilusin arglikult tema poole, kartes kuulda tema järgnevaid sõnu, “kas sul on see referaat skisofreenia kohta tehtud?”
Ohkasin. Tema jutt kõlas täpselt nii, nagu jutt sõbralt sõbrale. Noogutasin ja lonksasin kohvi.
“Oh väga hea, ma ei saanud seal ühest nõutavast punktist aru. Ehk saaksid sa mind aidata?” palus ta mu abi. Noogutasin taas ja hakkasin talle seletama punkti kahe skisofreenia patogeneesi hüpoteesi kohta.
Peagi helises kell tundi ja ma olin selle üle rõõmus.
Jalutasin koos Maria ja Scottiga kirjanduse tundi, lobisedes nendega Tolstoi “Sõjast ja Rahust”, mida me hetkel läbi võtsime. Mina olin raamatu juba põhikooli ajal läbi lugenud ning gümnaasiumis selle kohta ka essee kirjutanud, niiet minu jaoks oli see tema lihtne ja arusaadav.
Ka Scott sai sellest enam-vähem aru, sest tema vanaemale meeldisid ajaloolised romaanid, ning “Sõda ja Rahu” oli tema kogus täiesti olemas.
Maria, kes kuulis sellest raamatust lähemalt aga esimest korda, oli segaduses.
“Ma ei saa ikka aru, mis on sellel vene raamatul Napoleoniga pistmist. Napoleon oli ju hoopis Prantsusmaa valitseja,” lausus Maria.
“Noh, selle raamatu kesksele kohale paigutatud sündmus on Napoleoni lüüasaamine,” seletasin ma talle, “Et sellest ise aru saada, pead sa raamatu siiski läbi lugema,”
Astusime klassi sisse ning istusime oma kohtadele.
Kui meie õppejõud, härra Kurnits, kelle isa oli venelane (sellest ka pühendumus vene raamatutele), alustas tundi Rostovite perekonna vaesumise põhjuse seletamisega, silmitsesin ma aknast paistvat tiiki. Päikesekiired sillerdasid sellel ja tudengid, kellel olid hetkel vabad tunnid, istusid kaldal ning söötsid parte.
“Preili Cortez,” pööras härra Kurnits oma tähelepanu mulle,” palun, rääkige minule, miks Rostovid jäid vaeseks?”
“Nad jäid vaeseks, kuna nende vanim poeg mängis ühe ööga kaardilaua taga maha kogu nende varanduse,” laususin ma ning saatsin õppejõule ingelliku naeratuse. Nähtavasti tahtis mees mulle puudulikku panna, kuna ma ei kuulanud tema juttu, kuid mu vastus oli õige ja seepärast hakkas ta pahuralt edasi rääkima.

Janet, kas on mõni jutt, mida sa ei armasta?

Ma ootan ühe osa veel ära ja siis loen, mõttetu on narritada ennast kahe osaga

See on väga hea osa

Ootan uut...

Magic, sa oled nagu mina,

Tõesti, äkki läheb põnevaks ja saab otsa, jama ju

Ma loen alati kohe ära

Osa on heaa.

Aitäh.

Ehh, Liis, vist isegi ei ole, kuigi ma sooviks et oleks. Jutt on tõesti supersuper. See Kevin on ikka vinge tüüp.

Mulle Kevin ei meeldi, ta on pedo

Ei, ta ei ole pedofiil!

Ei ole jaa.
Muide, kui kirjastus su juttu vastu ei võta siis ma pean tegema ise uue kirjastuse.

HAHA, ei noh, lahe siis ju. Aga seda ma raamatuna siiski ei avalda, sest see on totaalselt ebaprofessionaalne ja kõigest järjejutt, mis kohe kindlasti raamatuks ei sobi!


#9 E E L V I I M A N E O S A!

Ärevalt läksin ma suhtlemisõpetusse, kuna kardsin näha Kevinit. Ja nagu ma oodanud olingi, istus Kevin meie ühise laua taga ja sirgeldas hajameelselt oma kaustiku kaanele.
“Hei,” laususn ma arglikult, kui olin maha istunud. Kevin vaid noogutas ja jätkas sirgeldamist. Märkasin, et tema kaustikut ilustas kaunistatud M. M ehk Maria. Ja mida ma olin oodanud? Et ta sirgeldab sinna minu nime? Ei.
Mike ütles mulle, et Taylor plaanib täna mingit riugast sinu vastu –Kevin
Noh, aitäh, et hoiatasid. –Inez
Kas sa ei tahagi teada, mida ta plaanib? –Kevin Mühatasin, sest Kevini kirjake ei lasknud mul tunnile keskenduda.
Teades Taylorit, ei ole see nagunii mitte midagi head. –Inez
Ma võin selle välja uurida. –Kevin
“Mis mõttega? Et teistele jälle kõneainet meie kohta pakkuda? Parem mitte!” sosistasin ma kirjutamise asemel. Kevin tahtis mulle vastata, kuid ma pöörasin pilgu ja keskendusin taas õpetajale, oodates meeletult tunni lõppu.

Ja jälle oli hakanud mu elu allapoole veerema. Ma ei tahtnud Keviniga tülitseda, aga võibolla oligi nii parem, kui meie suhted poleks nii soojad.
Niipea, kui kell tunni lõppu kuulutas, hüppasin ma püsti ja tormasin klassist välja. Oma tuppa jõudes läksin ma vannituppa ja vajusin hingeldades istuma. Kiiresti läksid mu silmad paiste ja punaseks ning peagi koogasin ma vetsupoti kohal, sisikonda välja köhides.
“Inez?” kõlas kellegi pehme hääl mu vannitoa tagant. See hääl kuulus Mariale ja kindlasti oli seal ka Caren. Võibolla ka Blake, Scott ja.. Kevin.
“Jah,” vastasin ma hädise häälega ja pühkisin pisarad.
“On suga kõik korras?” küsis Blake’i hääl veel enne, kui keegi teine piuksatada jõudis.
“Jaa, mul lihtsalt hakkas enne pea ringi käima,” ütlesin ma läbi ukse ning võtsin hambaharja, et hambad ära pesta.
Kui ma olin ka näo üle loputanud, astusin ma vannitoast välja ja märkasin kohe, et Kevinit toas polnud.
“Oh, ehk peaksid sa puhkama, kui sa end hästi ei tunne,” ütles Blake mult ümbert kinni võttes.
“Jah, muidugi,” nõustusin ma mehega, teda õieti kuulmata. Jätnud teistega nägemiseni ja saanud Blake’ilt ühe õrna suudluse, jäin ma üksi.
Ma pugesin voodisse ja võtsin oma öökapilt ühe suvalise raamatu, kuid sellesse süveneda ma ei saanud, sest peale uut tundi kuulutavat kellahelinat astus mu tuppa sisse Kevin.
Teda nähes olin ma korraga nii rõõmus, kui ka pahane.
Silmitsesin teda ja kui ta oli ukse sulgenud taipasin ma, et oleme üksi. Kevin ei lausunud midagi, vaid astus paari suure sammuga mu voodini, ning istus. Upitasin end rätsepistesse ja vaatasin talle otsa.
Tema smaragdrohelised silmad.. Mu käed hakkasid värisema ja hingamine kiirenes. See oli sama tunne, nagu siis, kui ma tundsin end halvasti, end seekord ma nautisin seda.
Kui Kevin mulle lähenes ja mu ühest käest võttis, olin ma kindel, et ta kuuleb minu meeletult pekslevat südant. Lõpuks oli meie kehade vahel vaid tekk ja meie nägude kaugusvahe oli kõigest mõni sentimeeter.
“Inez,” sosistas mees ja ma sulgesin silmad, valmistudes tema tuliseid huuli tundma. Suudlust aga ei järgnenud ja ma avasin üllatunult silmad. Kevin oli oma näo eemale tõmmanud ja vahtis aknast välja kaugusesse.
Ma vajusin õnnetunult kössi ja tõmbasin oma sõrmed tema peost ära ning põimisin käed oma põlvede ümber.
“Miks?” küsisin ma Kevinilt mõne aja pärast. Kui ta oma silmad minu poole pööras, nägin ma ehmatusega, et tema silmis helklesid pisarad.
“Ma armastan sind. Ma teadsin seda kohe, kui sind esimsest korda nägin. Sa oled see, keda ma olen oodanud,” vastas ta mu küsimusele. Minuni jõudis aga vaid kolm sõna; ta armastas mind. See sisendas minusse lootust, mis oli surnud ajast, mil ma nägin Marci elutut keha keset autoteed lebamas, veri tema oimukohast nirisemas.
“Kevin,” laususin ma äkitselt, “ma pean sulle midagi rääkima. Ma pean sulle rääkima, miks ma ei suuda sinu läheduses käituda, nagu normaalne inimene,”
End mehele avamine tundus kõige õigem.
Kevin võttis mu kätest, kuid ma tõmbasin need jälle tema soojadest pihkudest ja võtsin oma padja, et seda kaisutada.
“Üks põhjus, miks ma siia kooli tulin, oli mu parima sõbra surm,” alustasin ma lugu, mida polnud kellelegi siinolijatest rääkinud, “Marc oli mu sõber, kaitsja, hingesugulane.. Ta oli mu eluarmastus. Ma.. ma toetusin täielikult temale. Ainult tema mõistis täielikult kõike, mis minu sees toimus. Ma olen terve elu olnud üliemotsionaalne inimene ja üheksa aastat olen ma käinud psühhiaatri juures. Sellest ka huvi psühholoogia vastu. Aga see selleks," peatusin korraks ja närisin huuli. Ma ei teadnud kuidas edasist seletada nii, et Kevinile midagi arusaamatuks ei jääks, "Marc suutis alati mind rahustada, kui ma olin vihane, lohutada, kui olin kurb. Ta suutis minus välja tuua kõige parema. Aga siis.." minu silmad muutusid korraks niiseks ja ma ei suutnud edasi rääkida. Hinganud sügavalt sisse, jätkasin ma juttu, "me läksime järve äärde. Ta lubas mind ujuma õpetada, sest teadis, et mulle meeldis vesi. Ma naersin just tema anektoodi peale.. Me olime kurvis.. Ma... ma ei oleks tohtinud oma pead vastu ta käsi toetada.. Ma tean!!! See on minu süü.. Minu süü!" mu jutt muutus hüsteeriliseks ja Kevin kohkus. Ta polnud mind selline näinud.
"Inez?" sosistas ta ja haaras mu oma kaisutusse.
"See tumesinine bemari.. Marc ei saanud keerata.. Ma kukkusin autost välja teeäärsele murule.. ja tema lebas keset teed. See teine mees.. ta oli vastu rooli.. see hääl ajas mind hulluks! Ma roomasin Marci juurde, ta ütles, et armastab mind. Ta suri minu käte vahel! Ja nüüd.. Ja nüüd vaatan ma su silmi ja need meenutavad nii väga tema omi.." Ma sulgesin silmad ja langesin kõhuli voodisse. Kevin oli väga vaikne.
"Inez, ma ei saa sust üldse aru. Aga ma ei heida seda sulle ette. Sa ei ole selles.." ta ei lõpetanud lauset, vaid paitas mu juukseid.
Viimaks tõstsin ma oma pisaraist lapilise näo ja vaatasin Kevinit. Tema silmad olid tuhmid ja täis kurbust.
"Mul on kahju," sosistasime me üksteisele samal ajal. Ma muigasin kurvalt.
"Inez ma armastan sind. Rohkem, kui oma elu. Rohkem, kui ükskõik keda siin maailmas. Inez, ma ei taha enam olla sust eemal. Ma ei suuda," lausus Kevin mulle ja haaras mu käte vahele, et mind suudelda. Ma vastasin samaga ja samal ajal läks toa uks lahti.

Awwwwww. Niiii hea. MIKS see juba eelmiimane osa peab olema?!!??

Et ta uue jutu saaks teha

Jossu, see on siiski eelviimane, mitte miimane osa.
Aga jep, Magicul on õigus, ma juba töötan ka uue kallal.

Ehh, pagana hea. Ma värisesin seda juttu lugedes, creepy.

Ma ei mõelnud, et Kevin on pedofiil, aga ta oli lihtsalt imelik.

Väga hea osa, ma sain palju rohkem asjale pihta

Heeh, väga hea!

#10 - VIIMANE OSA!

Tõmbusime Keviniga teineteisest eemale ja vaatasime ukse poole. Seal seisid Caren, Blake ja Maria. Caren oli oma käe pannud suule, Blake oli kohkunud ning Maria sulges silmad. Ma vaatasin maha ja Kevin aknast välja. Uks sulgus Careni taga ja neiu istus oma voodile.
Kui ma pilgu tõstsin, nägin ma tema silmis etteheitvat pilku. Võtsin kokku kogu oma julguse ja jõu ning läksin Maria ja Blake'i juurde.
"Ma ei palugi andeks, sest see oli andestamatu," sosistasin ma, "aga mul on kahju,"
Maria pani oma käe mu õlale ja ma pühkisin tema palgeilt pisaraid.
"Ma mõistan," vastas ta, "ma loodan, et teil on hea,"
Ta pöördus, et lahkuda, kuid ma haarasin ta käest.
"Mida sa sellega mõtled?"
"Seda, et teil oleks Keviniga õnnelik tulevik! Te olete ju koos,"
"Ei, ei ole! Maria, ei! Sa ei tohi nii teha! Kevin on sinu ja sa ei tohi teda maha jätta!" hüüatasin ma, kuid Maria raputas kurvalt pead.
"Ma tahan seda teha. Ma sain juba päevi tagasi aru, et Kevin ei armasta mind,"
Ja sel hetkel varisesin ma põrandale ning nuuksusin hüsteeriliselt.
"See kõik on minu süü.." pomisesin ma aina ning toetasin pea põlvedele. Kevin hüppas voodist ja jooksis mu juurde.
Blake hüppas must eemale, suutmata midagi öelda.
„Me peame ta haiglasse viima! Kohe!“ karjus Kevin.
Mul tekkisid krambid ja ma hakkasin meeletult rabelema, ise ulgudes. Mind neljakesi kinni hoides, viisid nad mu Blake'i autosse..
***
"Maria, mul on siiralt kahju. See ei olnud nii mõeldud," lausus Kevin. Maria naeratas.
"Ma saan aru, saan. Lihtsalt ma oleks seda tahtnud teisiti teada. Aga tead Kevin, pole midagi. Me võisime ju olla koos, aga sa kuulud Inezi juurde. Ja ma ei räägi temast kellelegi!" vastas Maria. Kevin oli temale ja Blake'ile pealiskaudselt rääkinud Marcist.
"Kes teist on Blake? Preili Cortez tahaks temaga rääkida,“ lausus medõde, kes mu palatist väljus. Blake tõusis tummalt toolilt ja astus palatisse.
Tema silmad olid täiesti tuhmid ja tema nahk oli kahvatu, nagu inimesel, kes polnud pikka aega päikest näinud. Kahvatum isegi, kui minul.
„Blake..“ sosistasin ma, „mul on nii kahju. Päriselt ka. Sa ei kujuta ettegi, kui väga ma..“
„Seda kahetsed? Inez ära teeskle, nagu sa ise poleks seda tahtnud. Aga pole midagi, ma mõistan.. Sa lihtsalt armastad teda. Südant ei saa sundida. Ole tugev, Inez,“ Blake tõusis, et lahkuda, kuid ma haarasin ta käest ja tirisin ta tagasi istuma.
„Blake ma tean, et sa ei andesta mulle. Ma tegin sulle liiga palju haiget, seda on su ilmest, su näost, su kehahoiakust, su häälest kuulda. Sa pragised valust, mida ma sinus tekitasin ja see piinab mind kohutavalt. Ma tundsin viimati selliseid süümepiinu vist siis, kui..“
„Peale Marci surma, jah? Kevin rääkis.. natuke..“ Blake naeratas nukralt ja kallistas mind äkki, „ma tõesti ei suuda sulle praegu andestada, kuid ma tean, kui väga sa kahetsed. Inez, sa oled mulle väga kallis. Ole tubli tüdruk. Ole õnnelik!“
Üksik pisar veeres üle ta põse ja ma pühkisin selle pöidlaga ära.
„Ma armastan sind ka, Blake.“
„Head aega, Inez!“ lausus Blake ja lahkus. Ohkasin, kui sisse astus Kevin. Tegelikult oleksin tahtnud magada, kuid Keviniga olid asjad selgeks rääkimata.
„Mis nüüd saab?“ küsis Kevin, kui oli istet võtnud. Kehitasin õlgu, „Inez, sa lähed ära.“ See ei olnud küsimus, see oli tõsiasi.
„Jah, ma lähen,“ kordasin ma tema sõnu. Kevin mühatas. Ma ei mõistnud, kas see oli kurb, tundetu või rõõmus mühatus.
„Kas ma näen sind enne lahkumist?“ Kevin ei üritanudki mind veenda jääma, sest ta mõistis, et see oleks lootusetu. Ja ehk mõistis ta ka, et nii on parem. Talle, mulle, kõigile.
„Kevin, ma tahaksin magada,“ vingerdasin end vastamisest välja. Kevin noogutas ja kui oli mu otsaette musi teinud, lahkus ta.
***
"Hei tirts!" lausus hallipäine mees, kelle nimeks oli Oliver.
"Paps," vastasin nõrgalt ja pigistasin mehe kätt, "miks sa siin oled?"
"Ma muretsen su pärast. Homme lähme tagasi koju. Ja sa tuled muga kaasa. Eks tirts? Nii on vast kõige parem. Sa ei saanud üle kaotustest, vaid leidsid neid enda jaoks vaid juurde. Ja mina ei taha, et sa kannataksid," vana mehe kurblik hääl kajas vaikselt palati heledatelt seintelt vastu.
"Ei, issi! Palun, palun lähme kohe, täna!" palusin ma end istukile ajades, "Palun! Ma ei taha siin hetkegi rohkem olla!"
„Inez? Ma..“ oli mees ehmunud, kuid mu ahastust täis silmad ei pannud teda vastu vaidlema.
***
Caren, Scott, Blake & Maria!
Et kõigil oleks parem, lahkusin ma nii kiirelt, kui oli võimalik. Te ei kuule must enam kunagi. Ma ei tahtnud teile haiget teha ja ma tahaksin end selle pärast tappa.
Eksimine on inimlik, aga minu tehtud vigu on liiga palju. Andestamine pole patt ja mu süda oleks rahul, kui ma teaksin, et vähemailt oma mõtteis olete mulle andeks andnud. Kui te seda ei suuda, siis ei ole sellest ka midagi, sest.. ah mis vahet seal enam on?
Te olite, olete & jääte mulle kalleiks! Ma ei unusta teid kunagi.
Inez

Voltisin kirja kokku ja panin selle Careni voodile. Seejärel hiilisin ma Kevini ukse taha, et ka talle kirjake jätta.

Kevin,
ma ei kahetse juhtunud. Tegelikult olen ma õnnelik, et me kohtusime. Ma ei ole küll kindel, kas ma saan Marcist kunagi täielikult üle, kuid ma tean, et sind armastan ma igavesti.
Sinu käes on mu süda.. Palun ole õnnelik ja siis olen ka mina rahul.
Ära otsi mind üles, sellel pole mõtet. Kõige lihtsam on sul mind lihtsalt unustada..
Hüvasti, Inez

Raske südamega ma ohkasin ja sosistasin: "Ma armastan sind!" Seejärel lükkasin ma uksevahelt kirjakese sisse ning jooksin minema.
Ma ei peatunud enne, kui olin väravaist välja jõudnud, ega vaadanud tagasi.
"Sõidame," laususin ma oma isale ja sulgesin silmad.

Ma olen nüüd 8.osa juures.
Tsipa liiga dramaatiline(10.osa lõppu lugesin ka) aga muidu hea

Nii kiire lõpp.
Nuuks.
Hea.

Nuuks jaa, see oli nii armas jutt, iga osa sellest.

See ongi dramaatiline jutt, Magic.

& suured tänud!