Things I would like to forget.

Magic'u ja loodetavasti ka paljude teiste lugejate rõõmuks otsustasin ma JÄLLE järjekat tegema hakata.
Ma tõesti-tõesti proovin & loodan selle jutu korralikult ära lõpetada ja mitte jõuda uuesti rappa, nagu kahe teise jutuga.

Igatahes.. Loodan, et teile meeldib!

#1

"Kas see kõik on ikka seda väärt? Inez, ära kahtle endas! Appi! Ma teen seda. Aga kui ma kellelegi ei meeldi? Issand, Inez! Lõpeta see kahtlemine!" Kõndisin aeglasel sammul Broomsticki Kolledži kõrgetest väravatest sisse. Minu ees laius hiigelsuur mõis. Sellest sai minu uus alaline kodu. Vaikselt ohates kõndisin ma kiireneval sammul kooli poole. Nii mõnedki, väljas viimase, suvepäikese käes peesitavad tudengid näitasid minu poole näpuga. Nojah, mul on ka mida vaadata. Ma olen lühike, tumepruunide juustega kõhnuke tütarlaps. Nahk on mul kahvatu, ega talu päikest. Helesinistest silmadest võis iga inimene välja lugeda kurbuse. Ma olen emotsiooniline inimene. Eriti peale Marci surma. Tema lahkumine kurnas mind nii füüsiliselt, kui ka vaimselt. Nagu arstki mulle ütles, siis ma minestan kiirelt ja mind ei tohi ärritada. Igatahes, siia kolledžisse tulin ma sellepärast, et see asub mu kodust kaugel ja siin on parim psühholoogia õpe, mida ma õppida kavatsen.
Kiirelt viisid mu sammud mind kantseleisse. Koputasin ja astusin ettevaatlikult sisse. Minu ees, laua taga istus viiekümnendates, tumepunaste juustega naine, prillid ninal, lugemas mingeid dokumente. Kui ta mind märkas köhatas ta kergelt ja palus mind istuma.
"Tere. Teie oletegi Inez Cortez?" küsis ta. Noogutasin. Naine võttis sahtlist mu dokumendid ja uuris neid. Tundsin ebamugavust, "Nii, te olete õppinud peamiselt viitele, vaid mõned neljad ja keskooli eksamid läbisite te ka edukalt. Noh, see on meile vaid rõõm omada nii head õpilast, preili Cortez." Rääkisin proua.Mariniga veel veidi ja seejärel ulatas ta mulle mõned paberid ja mu toa võtme. 145B saab minu uueks eluruumiks.
Toa leidmisega ilmesid mul küll mõned probleemid, kuid ma sain neist üle ja lõpuks, lõpuks ometi olin ma oma toas.
"Ma loodan, et mu toanaaber on tore!" leidsin ma end mõtlemas. Istusin aknapoolsele toolile ja vaatasin toas, kus ma hetkel üksi olin, ringi. Minu vastas oli veel üks voodi. Mõlema juures oli kapp. Ühes seinas oli suur laud, kus oli arvuti, televiisor ja ruum õppimiseks. Laua juures oli veel üks kapp ja uks, kuhu sai minu arvamist mööda WC'sse ja vannituppa.
Ohkasin ja pakkisin oma asjad lahti.
***
Olin parasjagu süvenenud oma raamatusse, kui järsku käis uksepauk ja sisse astus kamp vadistavaid tüdrukuid.
"No tore." mõtlesin, kui vaatasin neid. Neil olid geelküüned, blondeeritud juuksed ja nad kandsid roosat. See, et ma ühe sellise bimboga tuba pidin jagama, ei rõõmustanud mind mitte üks põrm. Vähemalt oli hea see, et nad olid sõbralikud.
"Hei!" ütles üks neist, kui oli mind näind, "Sina oledki mu uus toakaaslane. Mina olen Sharon. Nemad on Martha, Caren ja Paris." tutvustas ta mulle on sõbrannasid.
"Inez," laususin ma vaid ja pöördusin tagasi oma raamatu poole.
"Ehk tuled meiega kooli peale? Näitaksime sulle ümbrust ja saaksime tuttavaks?" jätkas Sharon vestlust. Kuna ma ei tahtnud olla ebaviisakas, läksin ma nendega kaasa. Käisime igal pool ringi ja enamus ajast kulus nende enese tutvustamisele. Just siis, kui Caren küsis mu vanemate kohta, põrkasin ma kokku Temaga..

Mina rõõmustan ja kiidan su uut järjekat.

Võiks öelda, et tüüpiline armastusjutt.
Tõenäoliselt on see Tema nüüd ühe bimbo poiss ja mingi kõige kuumem kutt terves koolis ja siis läheb mingi segane laavstoori sealt edasi...

Murtagh, kahjuks pean ma sulle pettumuse valmistama, sest Tema ei ole mitte kellegi kutt neist neljast ega ka mitte kooli kõige kuumem kutt.
Aga kui sa tahad teada, mis edasi hakkab saama, siis peaksid sa ehk edasi lugema.

Jane Doe'le aitäh .

Ma olen lugenud seda
Alles ükspäev sirvisin uuesti üle

Jep, sulle on järgnev teada.

#2

Tema liivakarva, kergelt lokkis juuksed ja smaragde meenutavad silmad. Tundus, nagu oleks ta võtnud mult õhu.
"Vabandust," sõnas ta ja saatis mulle oma naeratuse. Mu uued sõbrannad ei teinud sellest välja. Nad ei märganud seda imelist naeratust, mille mees oli mulle saatnud. Noogutasin talle kerglaselt peaga ja me läksime kumbki oma teed. Tema ehmatavalt rohelised silmad püsisid mul ikka veel silmade ees. Ja see tema naeratus..
"Kes see kutt oli?" võtsin ma lõpuks julguse kokku ja küsisin Pariselt.
"Kevin. Ta on üpris kompu, ma tean, aga ära üritagi, ta on kinni," vastas Paris, justkui lugedes mu mõtteid. Noogutasin, ja me jätkasid ringkäiku koolis.
Just siis, kui me jõudsime tagasi minu ja Sharoni tuppa, kõlises üle terve kooli kell. Ma ehmusin ja minu nägu nähes, lausus Martha selgitavalt, "See on söögiaja kell!"
Ruttasin oma sõbrannadega sööklasse. Ma olin imestunud, kui kohale jõudsime, sest olin oodanud suuremat sööklat kui see, kus ma ise olin.
"Kas siia peaksid kõik ära mahtuma?" küsisin Marthalt. Neiu ohkas ja lükkas mind toolile, mis nüüd kuulus mulle.
"Vaata, meil on siin kolm kursuseastet ja iga aste saab erineval ajal süüa, meie oleme esimene aste ja seega on meie söögikord esimene." Noogutasin peaga ja uurisin inimesi, kes meie lauataha sööma tulid. Kui terve laud olid inimesi täis, ja vaid kaks kohta olid vabad, arvasin ma, et kohalolijad ongi kogu meie laudkond, kuid ma eksisin. Taas.
Sinna istus Kevin, käevangus sirgete, karamelli karva juuste & silmadega tütarlaps. Sain aru, et see ongi tema armastus. Miskipärast tundsin oma südames valutorget. Ma ei tea miks, kuid ma üritasin jääda rahulikuks.
"Nii, see on Kevin, tema on Maria, Kevini pruut," tutvustas Caren mulle lauas istujaid. Vaatasin Maria karamellipruunidesse silmadesse ja neist õhkus soojust. Neiu naeratas mulle, "Tema on Thomas, Scott, Ken ja tema on Blake."
Naeratasin kõigile säravalt, samal ajal kui valu südames läks aina suuremaks. Lõpuks oli see väljakannatamatu.
"Ma lähen oma tuppa. Ma ei tunne end kõige paremini," vabandasin oma lauakaaslastele ja tormasin oma tuppa.
Ähkides istun oma voodile ja puhkesin nutma. Ma teadsin, miks. Kevini nägemine rebis lahti vanad haavad Marcist. Nüüd mõistsin ma, et tal olid samasugused smaragdrohelised silmad, nagu olid olnud Marcil. Pilk neis oli nii sarnane mu eluarmastuse ja parima sõbra omaga. Mind raputavad külmavärinad käisid mul üle selja, kui ma üritasin rahuneda ja mingil hetkel kadus pilk silmeeest mul sootuks.
Kui ma silmad avasin, lebasin ma oma voodiees maas, Sharon polnud veel tulnud. Tõusin aeglaselt püsti ja värisevate jalgadega läksin ma nägu loputama.
Vaevalt olin ma vannitoast tagasi tulnud, kui sisse sadas ärevil Sharon.
"On suga kõik korras? Sa olid näost sama kahvatu, nagu kummitus!" puterdas neiu, istudes mu voodile. Noogutasin lühidalt ja hingasin sügavalt sisse-välja, et rahuneda.
"Lihtsalt kerge peapööritus, muud midagi," laususin.
"Me kõik ehmatasime hirmsat moodi! Kevin tahtis sulle isegi järgi tulla, et olla kindel, kas sa õigesse kohta tuled. Sa oled ju alles uus ja kuna su enesetunne oli halb, oleksid võinud sa hõlpsasti ära eksida," lausus Sharon ja olles kindel, et muga on kõik korras, lippas ta peegliette end korrastama.
Mulle aga ei andnud üks asi rahu.
"Miks just Kevin?"[/b]

Meeldib-meeldib-meeldib

Aww, nii hea jutt. Kahju, et juba osa läbi sai.

Aitäh, aitäh! Varsti saate uue, mul osa valmis juba

Ma vist edasi polegi lugenud siitkohalt.

Ma lugesin ka lõpuks need kaks osa ära. Änksa jutt. Meeldib.

AITÄH

uuutsiis!

Jap, uut ja šiva(sorri, see mu uus lemmiksõna).

Homme panen teile, ausalt!
Mul praegu lihtsalt microsoft word jamab ja mul pole aega olnud sellega tegelda..

#3

Päevad möödusid, kuid polnud mitte ühtki tundi, kui ma poleks mõelnud Kevinist. Või Marcist. Kui lõpuks oli möödunud nädal, olin ma rohkem kui kindel, et Broomsticki kolledž polnud kõige targem valiks. Olin ju lootnud Marci unustada, mis nüüd näis olevat võimatu, kui ma Keviniga kolm korda päevas sama laua taga sõin. Mul olid temaga isegi osad tunnid samad. Ja õhtud veetsime me ka koos, terve oma laudkonnaga. Tema smaragdrohelised silmad, mis olid ehmatavalt sarnased Marci omadele vilkusid mul koguaeg silmees ja ma leidsin end mõtlemast temale, rohkem kui oleksin tahtnud. Isegi unenäod paistsid temaga seostuvat. Või tema silmadega.
Iga vestlusega sain ma aina rohkem aru, kui väga ta mulle mu Marci meenutas ja see tegi haiget. Tihtipeale pidin ma end tema seltskonnas viibides vabandama, et oma tuppa joosta ja nutta.
Peale igat minestushoogu lubasin ma endale, et hoian Kevinist eemale, kuid see oli võimatu..
"Inez? Kuuled sa mind?" küsis Kevin mult ühel õhtul, kui me jälle Martha ja Parise toas istusime. Võpatasin, sest olin oma mõtetesse süvenenud. Vaatasin tema silmi ja adusin uut nutuhoogu tulemas.
"Ma. Ma pean minema. Mul on halb olla!" laususin kiirelt ja lahkusin toast.
Vaevalt olin ma oma tuppa jõudnud ja voodile istunud, kui sisse astus Kevin, kes tahtis teada, mis muga toimub.
Vaatasin teda, alahuul värisemas ja järgmisel hetkel ma juba nutsin. Kevin kargas must ehmatusega eemale, kuid ta kallistas mind kohe, saades oma valest teost aru.
"Rahu, Inez, rahu. Mis suga toimub?" küsis ta. Valu mu südames oli okseleajav ja järgmisel hetkel leidsin ma end lebama wc's omaenda okseloigus.
Värisesin üle kogu kere, kui Kevin mind sülle võttis ja voodisse kandis.
"Püha jumal, sa ju täiesti põled!" hüüatas ta, kui oli katsunud mu laupa. Mõmisesin midagi arusaamatut ja kaotasin seejärel teadvuse.

"Kus ma küll olen?" oli mu esimene mõte, kui ma silmad avasin. Vaatasin enda ümber aeglaselt ringi ja arvasin, et olen koolihaiglas. Ja nii oligi. Nähes, et ma olen üleval, ruttas arst minu poole.
"Kuidas te end tunnete preili Kortez?" küsis ta rutakalt ja suskas mulle kraadiklaasi kaenlaalla, et mõõta mu palavikku. Kehitasin õlgu.
"Miks ma siin olen?" küsisin ma hoopis. arst vangutas mind vaadates pead.
"Teil oli hiiglama kõrge palavik, vaat mis! Nelikümmend koma kaheksa! Te kaotasite teadvuse ja üks esimese kursuse õpilasest, härra Fredik tõi teid siia!" lausus naine. Vaatasin talle segaduses otsa. Härra Fredik? Arst ei öelnud rohkem midagi, vaid võttis kraadiklaasi.
"Kolmkümmend kaheksa koma kuus. Tänase öö te veedate siin!" ja läinud ta oligi, kuid tema asemel sammusid minu poole mu Caren, Paris, Maria ja Kevin. Olin neid nähes õnnelik. Noh õnnelik nähes Carenit ja Parist, ning isegi Mariat, kuid oleksin tahtnud, et Kevin tol korral maha oleks jäänd..
"Hei!" lausus Maria mulle ja ruttas mind kallistama. Tema eeskuju järgisid ka teised, peale Kevini, kes mulle vaid peaga noogutas.
"Mis juhtus?" küsisin ma ettevaatlikult, kui teised minu voodi ümber istet olid võtnud.
"Noh, sa ei pannud meid üldse õhtul tähele, siis sa jooksid järjekordse halva enesetundega minema ja ma järgnesin sulle. Oma toas hakkasid sa nutma ja jooksid oksendama. Wc's sa minestasid ja ma viisin su oma voodisse. Kui sa seal uuesti teadvuse kaotasid tõin ma su siia," tegi Kevin lühikokkuvõtte. Peale seda tuli mulle kõik meelde. Maria aga võttis mu unelmate printsilt käest kinni ja nurrus, "Sa oled nii hea ja hooliv!"
Minu õnn, et arst kõik mu voodi ümbert kohe minema kamandas, sest mul oli jälle nutt kurgus ja ei puudunud vähe, kui ma oleksingi sealsamas töinama pistnud ja Marci taga karjunud..

Jeii, hea osa on. Jälle ootan uut.
Selle okse kohaga tuli mulle üks naljakas asi meelde. Siiani naeran selle üle.

Sa võid mulle ka sellest rääkida.

Uut! Äge jutt.

Sweet.
Uut

Oo, tore on sinu suust kiidusõnu kuulda, Murtagh.

Ega ma nüüd läbi ja lõhki s*tapea ka pole

Haha, ei usu.

Okei-okei, usun.
Ma juba nii ootan uut, millal lisad?

Ei usu? *kergitab kulmu*
Muidugi, enamuse ajast ma olen see

No muidugi, Mur

Ma ootan veel paar osa ära ja siis loen järjest.

Uut, väga hea

Aitäh, aitäh & Mur, ma ei mõelnudki, et sa koguaeg s*tapeana käitud.

Uute osadega on nüüd kahjuks nii, et ma pole ikka veel oma jutukest wordist kätte saanud ja ilmselgelt pean ma need ümber kirjutama & see võtab aega. Aga ma üritan teile tänaseks ühe osa ümber kirjutada.

Uue osa eest peate te suures osas tänama Magicut.

#4

"Miks, miks, miks, miks peab just minu elu nii keeruline olema? Mis kuradi pärast on minu elus vaid kurbus?" Mõte keerles mu peas, kui istun hommikusöögi lauas ja vaatasin silmanurgast Kevinit. Olin just veidi aega tagasi koolihaiglast välja saanud.
"Inez, me lähme järve äärde peale sööki, tuled ka?" küsis Caren mult. Raputasin pead.
"Arst ei luba mul väljas olla ja pealegi on mul palju õppida," See oli tõsi, kuid isegi kõige parema tervise juures ei oleks ma nendega kaasa läinud. Tegelikult tahtsin ma helistada oma sõbrannale, Claudiale, kellega polnud ma peale koolitulekut suhelnud.
Niisiis suundusidki teised meie laudkonnast järveäärde ja mina läksin veidi väsinult oma tuppa. Istunud voodile haarasin ma kohe oma telefoni ja valisin sõbranna numbri.
"Claudia? Tsau, see olen mina, Inez," laususin ma peale kaht kutsetooni vastanud sõbrannale võltsilt rõõmsa häälega. Tundus, et Claudia oli mu kõne pärast sama õnnelik, kui mina seda teesklesin. Rääkisin temaga umbes kümme minutit, kuni pidin lõpetama kõne tasase koputuse pärast. Läksin ettevaatlikult avama. Uksel seisis läbinisti kõhkleva näoga Kevin, kiigutades end varvastel aeglaselt edasi-tagasi.
"Oih, mida sina siin teed?" küsisin üllatunult. Seekord keeldusin ma talle otsa vaatamast ja kinnitasin pilgu tema õlast mõned sentimeetrid kõrgemale.
"Kuule, ma tahan suga rääkida," lausus Kevin vaikselt. Ta lükkas mind tagasi mu tuppa ja astus ise järgi, lukustades ukse, "Ma ei taha pealtkuulajaid, ega vaatajaid," lausus ta, kui ta muusika vaikselt tööle pani, mina teda nõutult keset tuba vaatamas.
"Nii, mis mureks?" panin tööle kogu oma jõu ja keeldusin ikka teda vaatamast, samal ajal, kui mind tabasid pöörased soovid mees maha joosta ja teda raevukalt suudelda.
"Nooh," venitas Kevin ja istus Sharoni voodile, mind enda kõrvale tirides, "Ma tahan teada, miks käitud sa alati nii kummaliselt, kui me koos oleme?" voodi nagises veidi, kui ta end minuga vastakuti istuma seadis. Seda polnud ma oodanud. Arvasin, et ta tuleb mulle ütlema, et ma tast eemale hoiaks või midagi sellist.
"Ma.. tead Kevin, seda pole kerge seletada," üritasin ma end välja vabandada. Ja mida ma oleksin talle öelnud? 'kuule, sa sarnaned minu surnud sõbraga, keda ma armastasin ja nüüd ma armastan sind ka?' Ei see ei kõlvanud kuhugi.
"No, aga proovi. Ma olen hea kuulaja," üritas mees mind veenda. Ta nihkus mulle veidi lähemale, "Palun, Inez!" Tema anuv hääl meenutas kohutavalt Marci, aga tol hetkel oli mu aju juhmistatud, kui Tema meeletult rohelised silmad minu omadele aina lähemale ja lähemale tulid.
"Kevin ma ei saa, mitte praegu," sosistasin ma ja järgmisel hetkel surus ta oma pehmed huuled minu paokil huultele. Ma polnud seda enne kogenud - see oli raevukas, aga samas nii õrn suudlus. Ja enne kui ma arugi sain, oli see läbi, mina istumas ikka veel silmad Sharoni voodil.
"Kahju," lausus tasane hääl ja siis klõpsatas uks kinni. Avasin silmad ja komberdasin oma voodile, tõmmates hoopealt makijuhtme seinast.
Tundsin end samamoodi, nagu Twilighti-Bella, kui Edward teda suudles. Ohkasin vaikselt ja poetasin mõne pisara. Oleksin tahtnud jagada Keviniga oma saladusi, rääkida välja, miks olen selline, aga ma ei saanud! Ma ei oleks suutnud vaadata tema etteheitvat nägu, kui ta kuuleks, et ma pean teda nii sarnaseks oma varalahkunud kallimaga.
Tõmbasin omale teki peale ja üritasin oma sassis tunded unustada ning uinuda.

"Olge vait! Ta ärkab muidu ülesse!" sosistas keegi kellelegi raevukalt. Keegi koperdas mööda mu voodist ja ma silmi paotasin, nägin ma, et see oli Sharon. Temaga olid meie toas veel Martha, Maria ja.. Kevin. Sulgesin silmad, lootes, et nad mu ülevalolekut ei märkaks. Sharon võttis mingid asjad ja nelik lahkus. Tõusin istuli ja märkasin maas mingit paberilipakat. Uudishimulikult võtsin selle maast ja ronisin tagasi voodisse.
Kevin mis toimub? Mis sul selle uuega on? -Taylor. Oli sinna kritseldatud. Sain aru, et see uus olin mina. Taylor oli meie kõrvallauas istus neiu, kes vahel meiega õhtuid veetis. Nii palju, kui ma aru sain, siis ei sallinud ta mind silmaotsaski. Esiteks vahtis ta mind nii, nagu oleks ma mingi jälkus ja minuga rääkides, oli tema hääletoon külm. Paberile oli veel midagi kirjutatud, aga selle lugemiseks pidin ma silmi pilutama, sest käekiri oli nii pisike ja kokku pressitud.
Mitte midagi ei ole! Taylor, ära kujuta omale asju ette! -Kevin.
No on ju! Ma olen näinud, mis pilguga Inez sind vahib. Ja mis pilguga sina teda. Kuidas sa võid Mariale midagi sellist teha? -Taylor.
Lõpeta. Ma ei tee Mariale midagi, sest ma ei saagi midagi teha. Taylor sa sogad. See vestlus on läbi -Kevin.
Sulgesin silmad. Kevin kaitses mind selle õela ussi ees. Tõttöelda ma kardsin teda. Mõtiskluteks mulle aega ei antud, sest peagi helises söögikell. Panin kirjakese madratsi alla ja ruttasin sööklasse.
Tundus, et Taylor oli oma juttu väga tõsiselt võtnud ja ta põrnitses mind ning Kevinit kordamööda vihase pilguga. Ma ei julenud Kevinit vaadata ja seepärast süvenesin juttu Blake'iga, kes istus mu vastas. Kutt rääkis mulle parajasti anektooti, kui Taylor järsku must möödus ja mulle kogemata-meelega piimaklaasi pähe kallas. Kiljatasin ja hüppasin toolilt püsti.
"Ups," lausus Taylor ise väheveenva vabandava ilmega. Kogu meie laudkond, kaasa arvatud ülejäänud kool tardus ja vaatas meid kahte.
"Sa tegid seda meelega!" lausus Blake süüdistavalt. Taylor vaatas teda kurjalt ja vastas siis, "Ise ta läks mulle vastu! Mina pole süüdi, et ta mind tõukas!"
Blake tõusis püsti, tuli minu juurde ja võttis mul õlgadelt kinni, samal ajal kui mina märjana Taylori ees värisesin.
"Ei tõuganud ta midagi. Ta vestles parasjagu minuga," lausus poiss endale pöidlaga rinda susates, "kui sa talle ilma mitte mingi põhjuseta selle piima kaela kallasid!"
Ka Maria tuli mulle appi, välja arvatud Sharonist ja tema sõbrannadest.
"Taylor, mina nägin ka, et Inez sind ei tõuganud. Sa tegid seda meelega," ta astus teisele poole mind ja võttis kaitsva hoiaku. Tema tavaliselt nii pehme ja mahe hääl oli järsku täis viha. Ma lausa kohkusin sellise muutuse peale.
Taylor saatis mulle ühe surmava pilgu ja tormas sööklast välja.
"Aitäh," sosistasin ma Blake'ile ja Mariale, tundes pisaraid silmid. Blake naeratas jälle semulikult, aga Maria tõmbas mind sööklaukse poole.
"Lähme, sa saad end puhtaks pesta ja riided vahetama. Ma tulen suga kaasa." lausus neid jälle naeratades. Noogutasin ja me kõndisime kiirelt mu toa poole.
"Kuule, ütle mulle, kas Taylor on alati nii okkaline?" küsisin ma talt. Maria naeratas vildakalt ja ma tundsin kerget süüd - nad olid ju sõbrannad.
"Noh, tegelikult mitte. Ma ei tea mis tal sinu vastu on. Mõni päev tagasi võttis ta seisukoha, et sa tahad mult Kevinit üle lüüa!" Maria naeris. Naersin ka ning vastasin talle, "Oh ei! Sa ei pea selle pärast üldse muretse. Mul ei ole Kevini vastu midagi,"
"Jah, kuule, ütle nüüd sina mulle, kas sul on midagi Blake'iga?" küsis ta mult. Astusime mu tuppa sisse.
"Ee no, ma ei tea. Võibolla!" otsustasin ma vale kasuks. Maria istus õnnelikult mu voodile ja ruttasin vannitoa poole.

Istusime kõik parasjagu jälle Kevini toas, kui sisse astus Taylor.
"Sa pole siin oodatud," lausus Blake, kes mu kõrval istus, kohe. Taylor vaatas teda põlglikult.
"Kevin, ma tahan suga rääkida," lausus ta. Maria võttis Kevini käest.
"Taylor, teil pole midagi rääkida. Mine nüüd," lausus neiu. Taylor vaatas teda uskumatusega ja tuhises siis toast välja. Õhtu läks edasi, kuid ma ei olnud enam sama õnnelik, kui enne. Tundsin süüd Maria ja Taylori tülli ajamises ja kui ma ei sundinud end teiste naljade üle naerma, küsimustele vastama ning Blake'i müksudele vastama, langesin ma ühe mustemasse masendusse.

Aitähh et ümber kirjutasid, superhea osa ja ma väga loodan, et su word hakkab normaalseks.

Oehhhh, pane rutturuttu uus osa, ma ei suuda neid lugedes naeru tagasi hoida, itsitan siin kogu aeg. Sa kirjutad nii naljakalt

Täiega hea jutt Jätka samas vaimus (Nagu ma mingi asjatundja )

Jane, ma küll wordi tööle ei saanud, kuid selle-eest saan ma siiski Magicu abiga edasi kirjutada.
Magic, nalja peab saama & Valgekihvale aitäh!

Oeh, küll ma olen ikka nutikas

Nii-nii hea jutt. Uut.

Jaa, uut

#5

Blake oli tõesti tore poiss. Ta oli siin mu parim sõber. Ja teisele käele jäi Maria. Blake kaitses mind alati, aitas mul õppida, veetis muga koos aega. Blake oli tõesti taevalik kingitus. Ta käitus minuga, kui sõber sõbraga ja see oli hea. Ta tõesti üritas mu usaldust võita ega küsinud kunagi liiga palju. Kuid mida rohkem ma temaga aega koos veetsin, seda rohkem ma taipasin tõmmet tema vastu. Ja tundus, et temagi tundis sama.
Ühel õhtul istusime me kooli territooriumil oleva tiigikese ääres ja ma toetasin end maha laotatud tekil vastu Blake'i. Poisi käsi oli ümber minu piha ja me teenisime sellega mitu küsivat pilku. Eriti vihane tundus olevat aga Paris. Üritasin sellest mitte välja teha, kuid see oli raske, kui ta mind koguaeg vihaselt põrnitses.
"Inez, kas teil Blake'iga on midagi?" küsis Paris mult järsku. Vahetasin Mariaga pilgu, mis oli sama ootusärev. Ilmselt ihkasid kõik vastust. Hakkasime Blake'iga naerma ja kuna ma ei suutnud naeru pidama, vastas Blake minu eest.
"Jep, me oleme koos," Vaatasin teda imestunult ja ta pilgutas peaaegu märkamatult silma.
"Te olete.. olete nagu paar või?" küsis Paris ja tema nägu lõi ohtlikult tulitama. Martha, kes oli märganud ohustsooni kutsus ta endaga teistele mahla tooma.
"Nii armas, et te nüüd koos olete! Ma olen alati arvanud, et te sobite hästi!" oli Maria õnnelik ja ta tuli mind kallistama. Seejärel puges ta tagasi Kevini kaitsvasse kaissu, kus oleksin ma tahtnud olla ise. Kevin naeratas mulle kurvalt ja langetas pilgu, peites nii oma smaragdsilmad. Järsku soovisin, et Blake poleks seda öelnud.
"Inez," lausus Sharon järsku, "kas ma saaksin suga paar sõna rääkida omavahel?"
Noogutasin ja me kõndisime koos teistest eemale, puude varju.
"Tead, see oli sinust tõesti alatu," alustas mu toanaaber. Vaatasin teda arusaamatuses, "Sa ju teadsid, et Paris on Blake'ist sisse võetud! Sa poleks pidanud nii tegema,"
Vaatasin Sharonit kohkunult. Kuidas ta võis arvata, et meil Blake'iga tegelikult midagi on?
"Aga Sharon, asi pole tegelikult nii!" üritasin ma end kaitsta, kuid jäin Sharoni etteheitva pilgu ees vait.
"Ma poleks elusees arvanud Inez, et sina võiksid nii teha. Sa ei tea, kui väga sa Parisele haiget tegid! Ja Mariale ka, üritades Kevinit temalt üle lüüa! Ah, nüüd ma mõistan. Kui sa aru said, et Kevinit ei saa, siis otsustasid sa võtta Blake'i, teades, et ka tema pole vaba!" süüdistused minu vastu läksid järjest jaburamaks.
"Lõpeta ära Sharon! Ma pole kunagi Kevinit tahtnud! Ja Blake polnud kinni!" karjusin tüdrukule, kes oli olnud mu sõbranna. Mõtlesin, kas Caren keerab ka mulle selja.
"Ta oli peaaegu Parisega koos, kui sina siia tulid ja kõik peapeale pöörasid!" lõrises Sharon ja tuhises kooli poole. Lonkisin õnnetult tagasi sõprade juurde.
"Mis nüüd? Hakkad ka etteheiteid tegema või?" kähvasin Carenile, kes mind silmitses. Blake tõmbas mu enda sülle istuma ja kiigutas mind vaikselt edasi-tagasi üritades mind rahustada. Sõnavahetus Sharoniga, kellega sain ma enne suurepäraselt läbi tegi kohutavalt haiget. Adusin uut nutuhoogu tulemas. Kevin, kes oli mu imelikku käitumist näinud lausus: "Ma arvan, et me peaksime selle unustama!" Maria noogutas. Thomas ja Ken aga vabandasid ja läksid ka kooli poole.
"Ma olen kõik teie sõbrad minema peletanud," sosistasin ma õnnetult ja pühkisin põselt pisara.
"Kuule, ega asi nii hull ka pole! Need, kes siit minema läksid ongi sellised vastikud muidusööjad. Inez, meie jääme," lausus Scott. Vaatasin Kevinit, Mariat, Scotti, Carenit ja Blake'i. Nemad olid ainsad, kes olid jäänud. Järgmisel hetkel leidsin ma end Blake'i kaisus vesistamas.
"Rahune, kullake, rahune," lausus poiss oma karuse häälega. Meie kõigi õhtu oli rikutud ja nii me suundusimegi oma tubadesse.
Caren ja Maria tulid mind saatma, sõimates kordamööda Sharonit, Parist ja Marthat.
"Oih," laususin vaikselt, kui astusime tuppa. Sharon, Martha ja Paris istusid koos Sharoni voodil ja jõllitasid mind vihaselt. Maria sulges vaikselt ukse.
"Mida teie siit tahate?" küsis Paris vihaselt. Märkasin, et tema silmad olid paistes, ilmselt oli ta nutnud.
"Me tulime Ineziga siia," lausus Maria söakalt. Caren vahtis neid ilmetult, ega öelnud midagi. Sain aru, et ta ei saanud oma sõbrannasid nii kiirelt jätta. Siiski olin talle tänulik.
Peagi lahkusid Martha ja Paris, ning ka Maria ja Caren pidid lahkuma. Jäin Sharoniga üksi. Tülpinult vajusin kõhuli voodile ja hakkasin lugema raamatut.
"Inez kuule," lausus Sharon vaikselt. Vaatasin teda ja ootasin, mis solvangud järgmiseks tulevad, "Anna andeks, et ma sulle sel viisil turja kargasin, aga Paris on mu sõbranna ja ma pean teda toetama.."
"Mina olin ka su sõbranna," sosistasin vaikselt, "Aga ma saan aru, sa valid tema," see tegi mulle haiget. Sharon tundus nii tore ja abivalmis. Ma ei tahtnud temast loobuda, ma ju peaaegu usaldasin teda. Temast ilmajäämine rebiks lahti vanad haavad Marcist. Sharon kõõlus voodiserval, silmis pisarad.
"Ma tahan värsket õhku," kargasin voodi pealt maha ja lidusin uksest välja.

Vaatasin eemal tiigiserval magavaid parte. Nad tundusid nii rahulikud. Pisarad aina voolasid ja voolasid üle mu põskede ja peagi oli mu T-särk märg. Külmavärinad ei lõppenud ja ma tundsin vajadust oksendada. Tõusin püsti ja astusin kaks sammu, kui olin juba uuesti pikali. Mul oli kohutavalt paha olla.
"Inez!" hüüatas keegi eemalt. Kuulsin jooksusamme ja ajasin end vaevaliselt püsti. Komberdasin puude poole, kuid poolel teel ma minestasin.
Kui ma silmad avasin, nägin ma endale vastu vaatamas neid ehmatavalt rohelisi silmi. Kevin hoidis mind süles. Lasin käe rippu, mis maandus otse mu okses. Kiirelt tõmbasin selle oma särgi juurde ja tegin oma sõrmed puhtaks.
"On suga kõik korras?" küsis Kevin hoolitsevalt. Mu pea käis kohutavalt ringi, justkui oleksin ma mingil hirmkiirel karussellil. Kehitasin õlgu, "Ma viin su tagasi sisse," Kevin hakkas tagasi kooli poole astuma, kuid ma veeretasin end ta sülest maha. Selle juures lõin ma küünarnuki üsna valusalt ära.
"Inez!" hüüatas ta.
"Ma ei taha sinna minna," kähistasin ja lasin taaskord pisaratel voolata. Kevin istus maha ja tõmbas mu omale sülle ning ma nutsin tema õlal. "Sa arvad kindlasti, et ma olen mingi imelik," sosistasin ma, kui pisarad lakkasid, "Nende minestushoogudega, mis pidevalt on ja see, et ma nutan alatasa,"
"Ei, kuidas sa seda võisid küll arvata?" küsis Kevin mind kallistades. See meenutas niiväga Marci, kui me vanasti tema toas põrandal istusime ja kallistamismängu mängisime.
"Aitäh, et sa siin oled," sosistasin nuuksudes. Kevin ei vastanud, vaid kussutas mind justkui väikest last niikaua, kuni ma täiesti maha rahunesin.
"Inez," sõnas ta mõne ajapärast, "Mispärast suga nii juhtub?"
Kõhklesin, ma polnud kindel, kas olin valmis end avama.
"Ma ei tea. Minu elus on nii palju tragöödiaid viimasel ajal juhtunud. Mu närvid ei pea vastu," laususin vaikselt. Kevin jäi mu sõnade üle mõttesse. Viimaks lausus ta: "Ma leidsin sinu kohta õige sõna iseloomustamiseks. Habras. Nii seest kui väljast. Ja see teebki sind nii omapärast ja ligitõmbavaks,"
Vaatasin talle otsa. Tema pehmed huuled ja rohelised silmad lähenesid mulle ja hetk hiljem suudles ta mind. See oli nii õrn, tundeid täis suudlus. Ja see oli pikk. Viimaks eemaldus ta minust, kuid jättis mu enda kaissu. Kumbki meist ei lausunud tükil ajal sõna. Mu pea oli täis seda suudlust, kuid tema mõtetest ei osanud ma midagi arvata.

Ohh, ma nii armastan seda juttu. Ausalt.

Ma ka :D

Kevin on loll.

Minu arust pole sellist sõna nagu suga olemas vaid on hoopis sinuga

Muidu on täitsa hea jutt.

See suga on nii naljaksa sõna. See jutt on 5+.

A otsekõnes võib kõike kasutada ju

On küll olemas, minu meelest.
Sinu-Su, Sinuga-Suga.
Ja tänud.

Kas Palun-palun-palun saab juba lähiajal uue osa?

JA JUBA SAATEGI!

#6

Mingi aja pärast läksime me tagasi koolimajja. Kevin oma tuppa ja mina omasse. Lahkuminek oli piinarikas nii mulle, kui talle.
"Inez," lausus ta mulle koridoris, kus pidime lahku minema, "sa tõesti meeldid mulle,"
"Sul on Maria. Sa ei tohi talle haiget teha," vastasin ma talle, teades, kui väga need sõnad mulle haiget teevad.
"Jah, sul on õigus, ma olen temasse armunud," sõnad olid minu jaoks justkui põlevad noad, mis püssikuuli kombel mu kehasse lendasid, "aga sind ma armastan," jätkas poiss, vaadates mind nukralt. Ma ei saanud sõnagi suust. Ta silitas pöidlaga mu põske ja lahkus siis kiirel sammul, vaatamata tagasi. Seisin tükk aega üksi seal koridoris ja alles siis läksin tagasi oma tuppa. Sharon oli vahepeal magama läinud ja see oli hea. Ma poleks suutnud tema möla kuulata. Mul oli liiga palju mõttes.

Hommikul einestades ei teinud Kevin teist nägugi. Ja Maria oli minu vastu sama lahke, kui tavaliselt. Ainuke vahe oli selles, et Sharon, Paris, Martha, Ken ja Thomas istusid nüüd Tayloriga samas lauas, mis tähendas, et meid oli lauas vaid kuus. Tundsin end süüdlasenda, piideldes neid. Blake hoidis kätt laisalt mu tooli seljatoel ja Paris jõllitas meid vihaselt. Ma poleks olnud imestunud, kui ta oleks oma kohvilusika selle raevu pärast kaheks murdnud.
"Inez? Oled sa ikka siin?" küsis Caren järsku, lehvitades kätt mu silme-ees. Kogu meie pisike laudkond naeris, kui ma võpatasin.
"Ah, mis?" küsisin ma, "Oh, anna andeks Caren, ma olin oma mõtetesse süvenenud,"
"Jälle," lisas Scott ikka veel itsitades.
"Inez ongi meie laua kõige mõtlikum tüüp. Tahaksin osata mõtteid lugeda, et teada saada mis on põnevam ja kaasakiskuvam, kui meie," viskas Kevin nalja nii, et me kõik naeru käes kõõksusime. Pidin tunnistama, et tegelikult oli mu enesetunne parem. Öö oli piisavalt pikk kõige järele mõtlemiseks. Need, kes meie seltsist lahkusid, polnud õiged sõbrad. Ja ma võisin ju tõesti Blake'iga üritada, olgugi, et mu süda oli jagatud kaheks Kevini ja Marci vahel. Aga Kevin oli Mariaga ja Marc.. surnud. Kadunud. Läinud igaveseks ja kumbagi neist ei saanud muuta. Ma poleks suutnud lüüa kiilu Kevini ja Maria vahele, see poleks olnud aus. Ja Blake tõesti hoolis minust. Ka tema oleks rängalt haiget saanud. Niisiis sisendasin ma endale mõtet, et armastan Blake'i, olgugi, et see oli vale.
Ka tema teadis, et Paris meid jõllitas ja nagu kiuste suudles ta mind hetkel, kui tüdruk jälle meie poole vaatas. See ehmatas mind, kuid mitte nii palju, kui Parist ja Kevinit. Paris jooksis halades sööklast välja ja Kevini nägu oli tulipunane, otsekui keeks ta vihast. Blake irvitas ja Kevin vabandas end välja sellega, et ajas kohvi kurku. Sain aru, et ta üritas end vaos hoida, et mitte sõpra lüüa. Aga lõppude lõpuks teadis ta ise ka, et Blake oli mulle parim.
Seejärel läksime tundidesse. Istusin suhtlemisõpetuses Keviniga koos, kuna ka tema õppis psühholoogiat.
Me saame olla vaid sõbrad. -Kevin
Lendas mu kaustikule kirjake. Vastasin sellele kiirelt.
Ma tean, sellepärast ma valisingi Blake. Kevin, kuigi meie tunded on vastastikkused on sinul Maria. Te sobite suurepäraselt! Ma tunneks end süüdlasena, kui tuleks teie vahele. Ma ei suudaks seda Mariale teha. Ja ma ei taha haavata Blake tundeid. Palun, lõpetame selle teema. -Inez.
Kevin luges kirjakese läbi ja rebis selle hambaid kiristades tükkideks. Ülejäänud aja keskendusime me tunnile.

Päevad möödusid, ilma, et Parise ja tema kamba viha minu vastu oleks vaibunud. Aga ma ei hoolinudki sellest. Ainult Sharoni pärast oli mul kahju. Koos teistega ülbitses ta muga esimesel võimalusel (kuigi neid oli Blake tõttu vähe), aga kui me õhtuti koos toas olime, hakkas ta mind jälle anuma.
"Inez, ma ei taha, et meie vahel riid oleks," halas Sharon. Saatsin talle ühe oma vihasest pilgust.
"Aga sa ei saa mind ja Parist korraga. Lõpeta Sharon, see vestlus on läbi,"
"Aga -"
"Jäta mind rahule! Mul on palju õppida!"
Sharoni põskedel läikisid pisarad ja ma oleksin tahtnud joosta teda lohutama, aga ma ei saanud ja sellest oli kahju. Oli ta siiski ju esimene tudeng, kes muga siin rääkis.
Siiski oli ta ise selles süüdi.

Maria ja Caren märkasid minu nukrust kiirelt. Ma käisin ringi nagu zombie, silmad punased ja tegemata välja oma väljanägemisest. Ma ei hoolinud sellest. Mu peas keerlesid taas masendavad mõtted.
"Ma tulin siia kõik unustama ja ometi läheb kõik aina hullemaks. Miks juba need pisarad otsa ei lõppe? Kaua ma seda taluda suudan? Miks pean just mina see olema?"
Ma tundsin end kohutavalt iga kord, kui Blake mind Kevini või Parise ja tema kamba ees suudles. Iga kord oleksin tahtnud ma endale pussnoa südamesse lüüa, et mitte rohkem teha haiget inimestele, kes seda ei väärinud. Isegi mitte Paris või Taylor ja kõige rohkem mitte Maria. Tema ja Caren üritasid mind aidata, saada aru mu muredest, aidata lahendada mul mu probleeme, kuid ma ei suutnud end neile avada. Ainuke, kes oleks must aru saanud, oleks olnud Marc.
"Miks ta juba mu mõtetest ei kao? Miks iga kord, kui Kevin mind vaatab, tulevad mul meelde Marci soojad suudlused? Miks?"
Kõige selle pärast olin ma rohkem hajevil, kui varem. Ma ei pannud õpetajate ega oma sõprade juttu tähele. Koperdasin koridoris enda jaoks võõrastele inimestele otsa ja nägin öösel luupainajaid.
"Sa oled nii kahvatu," lausus Caren, kui istusime taas väljas, suure tamme all. Maria oli parajasti raamatukogus kirjandit tegemas ja me ei tahtnud teda segada. Vaatasin tüdruku pruunikas-rohelisi silmi, mis piidlesid mind kurvalt. Mõistsin, et Caren tõesti muretses mu pärast. Nagu Mariagi.
"Oeh, see on magamatusest," lausun ma vabandavalt ja seirasin eemal olevat tiiki, kus paljud tudengid aega veetsid.
"Magamatusest? Aga miks sa ei maga siis?" küsis Caren muretsevalt ja võttis mu külmad käed oma soojadesse pihkudesse, "Inez, ma tõesti muretsen su pärast. Sa näed välja nagu hakkaksid sa surema! Ja seda ma ei taluks. Mul pole enam ammu sinusugust sõbrannat olnud. Nagu sina ja Maria," sosistas neiu.
"Oh Caren," ohkasin. Oleksin tahtnud talle kõigest hingest end talle avada, kuid ma ei suutnud. Lihtsalt ei suutnud. Aga ma pidin üritama. Ehk oleks see aidanud, "lihtsalt, ma näen öösel luupainajaid ja mul on üldse nii palju mõttes," alahuul värisemas, pilgutasin silmi, et mitte nutma hakata, nagu mul tavaks oli.
"Seda ma näen jah, aga mis luupainajaid? Kuidas nii?" küsis Caren ja võpatas, tundes mu kätesse levivat külmavärinat, "Lähme sisse, sa ju külmetad!" lausus ta ja tõmbas mu otsustavalt püsti.
Tegelikult oli väljas soe ja päikegi paistis, aga mina seda ei tundnud. Ainus, mis mu veres edasi-tagasi tulvas oli valu. Kõige pärast.
"Olgu, lähme raamatukokku. Maria peaks juba lõpetanud olema," laususin teema vahetuseks. Caren noogutas ja koos seadsimegi me sammud raamatukogu poole.
Maria oligi just töö lõpetanud ja pani oma asju kokku. Mulle otsa vaadates ohkas ta sügavalt.
"Vaeseke, sa näed tõesti haiglane välja!" lausus neiu kohe, kui olime raamatukogust välja jõudnud ja suundusime tema tuppa, et ta saaks oma asjad ära panna ning meiega tagasi välja tulla. Kehitasin õlgu - see oli hea vaheldus vastamisele.
"Inez kuule nüüd," lausus Maria õnnetult, istudes puu alla, mina tema paremale ja Caren vasakule käele, "Sa ei saa jääda selliseks. Sa pead neist üle saama," nende all mõtles ta Parist ja tema kampa, "Sul oleme meie. Räägi meile, mis sul mureks on? Ma olen kindel, et me saaksime sind aidata!" Caren noogutas kiirelt. Vaatasin oma papusid, suutmata oma suud avada. Ma ei tahtnud neile ära öelda, et neile mitte haiget teha. Pilgutasin ägedalt silmi, kuid ei suutnud siiski pisaraid tagasi hoida.
"Oi, ma ei tahtnud sind kuidagi solvata," sosistas Maria, kui märkas mu vesisesid silmi, "anna andeks,"
"Sina pole süüdi," laususin vaiksete nuuksete vahel ja tõmbasin jalad konksu ning asetasin pea põlvedele, "lihtsalt ma ei saa praegu sellest rääkida,"
"Sa ei pea rääkima midagi, kui seda ei soovi," lausus Caren. Pühkisin õnnetult pisarad ja naeratasin hädiselt, samal ajal, kui madal hääl ütles vaikselt, "Tere!"

Hea, hea, hea. Edasi!

Ma olen sõnatu. See liiga hea.
Ma olen nii kade nende peale, ma tahan ka psühholoogiat õppima minna.

Nooh, sul on ju tulevikus see võimalus. & aitäh

So good. Uuut!

Hea, uut