Sigatüüka rollimäng

Adrianne tegi paar tiiru ümber poisi ja lendas siis väljakule.

Steve kihutas talle järele.

Adrianne lendas läbi väravate ja kihutas järsult maa poole. Siis tõusis ta viimasel hetkel õhku ja nii mitu korda.

Steve ohkas iga kord kui nägi mida Adrianne tegi. Ise ta sõitis kiiresti ümber väravate.

"Mis sa ohid seal?" küsis Adrianne naerdes poisile teele ette sõites. Siis tegi ta kiiresti järsu pöörde alla.

"Issand jumal," ütles Steve hästi vaikselt.

"Misasja????? Ma ei kuulnud mida sa ütlesid?" hüüdis tüdruk naerdes.

"Sa saad surma niimoodi," ütles Steve murelikult.

"Ähh, ära muretse! Midagi ei juhtu!" ütles Adrianne. "Sa oled juba nagu mu vastik vanaema, keda ma nägin ainult üks kord, 7-aastaselt."Vaata, et sa surmasööjatega ei liitu, vaata et sa ei tee nii nagu su vanemad, sa võid veel surma saada!" hahahaaa!"

"Ära mõnita mind!" karjus Steve vihaselt.

Adrianne ehmus. Ta ei olnud ju midagi paha öelnud... Või oli?
"Rahu-rahu! Kas ma mõnitasin sind? Vabandust..."

"Ma ei viitsi enam lennata," ütles Steve tusaselt ning maandus.

Adrianne solvus ja hüppas umbes 3 meetri kõrgusel luualt alla. Ta maandus jalgadele ja kutsus siis võlukepi abil luua endda juurde tagasi.

Steve hakkas kooli tagasi minema.

Adrianne jooksis temast nuuksudes mööda ja muutis oma juuksed mustaks.

Steve jäi seisma ning mõtles: "Pidin ma talle halvasti ütlema."
Siis jooksis ta Adriannele järele.

Adrianne märkas seda ja lisas kiirust.

Steve pidi ka kiirust lisama.

Adrianne pööras järsult ümber ja karjus poisi peale.
"Mis su probleem on?" Adrianne oli juba päris kaua olnud kergesti ärrituv.
Siis pööras ta uuesti näo kooli poole, hüppas luua selga ja kihutas ukseni.

Steve tardus hetkeks. Siis hakkas ta nutma ning istus rohule.

Adrianne pööras otsa ringi ja läks vaikselt kõndides poisi poole. "Palun vabandust," ütles ta vaikselt.

"Ei ole midagi," vastas Steve nutmise lõpetades.

"On küll. Mina solvan oma vanaema ja sina saad vihaseks. See oli mu dorklane-vanaema." Adrianne vaatas segaduses olles poissi.

"Sa ütlesid, et ma olen nagu tema," ütles poiss veidi rangemalt.

"Ah selles on siis asi!" taipas Adrianne naerdes. "Noh, ma mõtlen, sa muretsed liiga palju... Tunne elust mõnu!"

"Kuidas ma peaksin elust mõnu tundma kui kõik mind vihkavad?" küsis Steve murelikult.

"Mina ei vihka sind," ütles tüdruk vaikselt ja istus poisi kõrvale.

"Sina oledki ainus, kes mind ei vihka. Isegi mu parim sõber tahtis mind eile tappa või midagi sinnapoole," ütles Steve kurvalt.

See oli Adriannele uudis. "Mismoodi?" uuris ta osavõtlikult.

"Äää... äää. See on saladus mida mul ei lubatud välja öelda," ütles Steve lootes, et tüdruk seda mõistab.

"Ah soo..." ütles Adrianne kahtlustavalt. "Niisiis, mis me teeme?" küsis ta püsti tõustes.

"Läheks äkki sisse tagasi," küsis poiss arglikult.

"Minugipoolest," ütles Adrianne naeratades. Ta hakkas majapoole jalutama.

Steve läks talle järele ning võttis tal käest kinni.

Adrianne kõhkles veidi, kuid otsustas, et las siis olla pealegi nii.

Nad kõndisid koos uksest sisse.

"Lähme tarvilikku tuppa? Seal meid ei segata... Pole vaja, et mingid teada saaksid..." rääkis Adrianne.

"Lähme siis," lausus Steve ning hakkas tarviliku toa poole minema.

Teel tulid neile vastu neli tüdrukut. Need olid Adrianne toakaaslased. Adrianne lasi poisil käest lahti ja hüppas kaugemale, kui ta jäi hiljaks. Tüdrukud olid neid juba märganud.

Steve karjus neile: "Mida te tahate!"

Tüdrukud hakkasid itsitama. "Noh Adrianne, kas sul on uus poiss või?"
Adrianne vaatas mõtlikult Steve'le otsa.

"Kes see Adrianne veel on?" küsis Steve tüdrukutelt pilgutades Adriannele silma.

"Steve, jäta. See ei lähe läbi. Niisiis, ma näen, et keegi ei taha teiega käia," ütles ta tüdrukute poole pöördudes.
"Ma teen neile mälukustutust. Pole vaja, et kõik teaksid. Mitte veel," sosistas Adrianne ja hiilis lahkuvatele tüdrukutele järgi.

OT:Ma pean ära minema.

OT: Okei.

"Ma lähen tarviliku tuppa," ütles Steve Adriannele ning lahkus.

Kate ärkas ja vaatas magamistoas ringi, imestades kuidas ta siia sai. Ta ei mäletanud, et leks tugitoolist üles tõusnud ja magamistuppa läinud, kuid mõeldes sellele arvas ta, et ta arvatavasti pooleldi magas kui magamistuppa tuli. Ta vahetas riided ja hakkas sööögisaalipoole minema. Puhketuba oli üllatavalt tühi, kuid arvatavasti olid kõik söömas. Puhketoast lahkudes ja läbi vangikoobaste minnes ei näinud ta ka just eriiti palju rahvast kuid see oli tavaline. Söögisaali jõudnud istus ta Slytherini lauas õpetajatelauast peaaegu, et nii kaugele kui võimalik. Ta valas endale kohvi ja sõi omletti.

Vicious oli sel ajal juba hommkusöögi lõpetanud ja kõndis tagasi puhketoa poole, et natuke veel vedeleda.

Adrianne ajas klassiõdesid mööda kooli taga. Tüdrukud põgenesid kiljudes vetsu. Adrianne sai nad kätte, tegi väga väikese mälukustutuse ja läks siis rahulikult tarvilikku tuppa.

"Kõik korras?" küsis Steve kui ta tüdrukut silmas.

"Tsau, Peeves" hüüdis Pimsy Peevesile. Peeves pööras ringi ja naeratas Pimsyle. "Tere kah Pimsy, juba tagasi?" "Jah, ema jäi haigeks ja ei saandki külla minna. Aga kas lähme märatsema?" Peeves vaid naeratas ja võttis Pimsylt käest "kinni".

"Ma olen mäluloitsudes päris hea," ütles tüdruk naeratades.