See on kopeeritud minu mk kasutajast. See oli võistlustel ja sai teise koha. Mis on minu kõige kõrgem koht jutukohta. Ausaltöeldes oli see mu päeva kõige ilusam hetk. Mitte see koht (noh see oli ka tore. Auhinnad olid magusad). Oli hoopis see mida öeldi võistluste avamisel minu jutu kohta:
Need sõnad, see anne ja võlu. Kõik see ja sealt kiirgav hoolivus ja headus garanteeris talle 2 koha! Palju õnne!
Jutt siis:
Enne kui ma hakkan rääkima enda maast küsin ma küsimuse: Mida peaks ennast sisaldama unistuste maa? Kas see peaks olema maa, mis on roosa ja täis liblikaid või hoopis nagu tavaline maa, aga kõik on kõigiga ausad? Kas unistuste maad on võimalik üless ehitada kui saa vägaväga tahad? Või jääb see ainult mõtteks, siis kui sa üksi oled? Soovitan sul selle üle mõelda.
Jutt siis:
Ühel hommikul, kui ma olin haige panin ma silmad kinni. Nojah seda võib teha ka inimene, kes ei ole haige ja seda ainult sellepärast, et ta tahaks edasi magada ja pääseda tööst ja koolist. Mina nii silmi kinni ei pannud. Ma panin nii silmad kinni, nagu ma tegin alalti, kui tahtsin unistada. Ma panin silmad kinni ja nägin kuldseid maju mis on nagu pilvelõhkujad, aga kõvasti kõrgemad. Neil majal aknaid ei olnud, sest maja oli ise klaasist. Nojahh siis selgus, et need majad ei olnudki kuldsed, aga samas ikka olid. Noh, aga see on ju minu unistuste maa ja ma võin mõelda mida tahan. Kuna see pilt oli nii ilus võtsin ma veel kätte paberiblokki ja erkkollse pliiatsi ja hakkasin joonistama. Kui ma proovisin joonistada maju, mis mu unistuste maal olid, oli mul väga raske. Need majad olid nii ilusad. Ma panin veel silmad kinni, et püüda veel seda imelist pilti, aga asemele ei tulnud mitte kuldläbipaistvad majad vaid olid puud. Need puud olid mustikapuud. See puu ei olnud üleni roheline nagu minu kodus olevad puud. See puu oli väga sinikas lilla. Lähemalt vaadates oli see puu pungil mustikatest. Siis ma tegin silmad jälle lahti ja võtsin välja lilla pliiatsi. See lilla ei olnud üldse see, nagu minu unistuste maal, aga see oli ikkagi lilla ja ma püüdsin sellega läbi saada. Kui ma joonistama hakkasin tegin ma lihtsalt keskele ühe lilla ringi ja värvisin seest ära. Kirusin jälle oma joonistamisoskust, aga samas ka lohutasin end. See minu unistuste maa ongi ju nii ilus. Ma panin veel silmad kinni ja ma nägin enda ees sinist järve. See sinine oli nii hele, nagu oleks see kraanivesi. Seal eemal oli veel väike kosk, mis tormmas mööda kive alla samas tegemata mingit heli. See heli oli nii ilus, kuigi ma seda ei kuulnud. See järv oli ääristatud lutsukividega, aga nendega ei oleks lihtsalt tohtinud lutsu visata. Need kivid olid nii ümarad ja lapikud. Sobisid suurepärasekt kose juurde. Siis nägin ma eemal ühte tüdrukut. Tal oli seljas valge uhke kleit ja tal olid juuksed lokkis. Juuksed olid kollased ja säravad, mitte eriti pikad. Tüdruk maalis. Hiilides kohale nägin, et ta maalis koske, mis hääletult alla langes. Pildi peal olid aga kõik helid välja tulnud. Siis ma tegin silmad lahti ja mõtlesin - see maa oli liiga ilus, et sinna tagasi minna, sest sinna jäämine ei oleks see sama. Ma võtsin enda joonistuse ja panin selle sahtlisse peitu, lootes, et ma leian selle kunagi ülesse ja tuletan meelde kui tore oli mul sellel maal. Maal, kus olid kollased klaasist majad, kõrged mustikapuud ja järv, mis on äärestatud lutsukividega. Kõige rohkem, aga jäi meelde see tüdruk valges kleidis kes maalis selle ilu helisid.