kooli jaoks tehtud jutt, peab sisaldama 20 võõrsõna
Professor Lockhart sulges enda järel ukse ja lukustas selle. Keegi ei tohi teada saada, et ta õhtuti illegaalset muusikat alla laeb. Ta astus peegli ette, naeratas endale ja mõtles, missugune galantne härrasmees ta on. Lockhart kuulatas korra ja sööstis arvuti taha.
Niipea, kui ta oli ennast mugavalt sisse seadnud hüppas talle ette reklaam, mis kuulutas, et igaüks, kes broneerib õhtusöögile „Kolme luua“ kõrtsis kaks kohta, saab tasuta grammofoni! Seda oli Lockhartil kindlasti vaja.
„Järgmine küsimus on, kelle ma endaga kaasa kutsun. Äkki professor Snape, või hoopis Dumbledore’i isiklikult? Või siis kedagi õpilastest, näiteks …’’
Lockharti katkestas summutatud naer ukse tagant. Ta avas kiirelt ukse, kuid ei näinud kedagi. Vaid üks raudrüü koridor lõpus kõikus, nagu oleks keegi selle taga peaidus. Lockhart otsustas huupi pakkuda.
„Haha, Harry, kena üritus, oleksid mind peaaegu ära petnud,’’ ütles ta naeratades, „tule nüüd siia, mul on sulle üks pakkumine.’’
Nähtavale ilmuski legend ise, Poiss Kes Jäi Ellu. Ta astus sõnatult Lockharti kabinetti.
„Võta istet, Harry, äkki sooviksid sa apelsini? Või hoopis martsipani?“
Lockhart istus Harry vastu ja kogu ta esihambad olid nähtaval.
„Eee, professor, ma sooviksin teilt midagi küsida. Kas te pidasite endaga monoloogi?’’
„Oh ei, Harry. Ma arutasin, kas sa tahaksid minuga „Kolme luua“ kõrtsi tulle? Ma broneerisin sinna kaks kohta, kuid mul pole kellegagi minna.“
Harry hakkas juba keelduma, kuid Lockhart segas talle vahele.
„Ole nüüd väheke tolerantsem, Harry! Kus on sinu motivatsioon? Arvad sa, e minu, tunnustatud geeniusega, sümpaatseima õpetajaga Sigatüükas on tõesti nii suur piin minna õhtustama? See oleks ideaalne õhtu, Harry, ma õpetaksin sulle uusi loitse ja räägiksin oma plaanist kuidas me saaksime professor Snape’ist lahti.“
Harry piidles silmanurgast Lockharti akvarelle ja illustreeritud raamatuid. Lockhartile meeldis raamatutesse pidžaamasid joonistada. Ta oli ka Harryle ühe eksemplari kinkinud, kuid Harry kinkis selle edasi Hermionele, kes läks õnnest lõhki.
„Haary Potter!“ karjus Lockhart, „Lõpeta olemast nii negatiivne! Ma võin sulle ühe rosolje välja teha, kuid paki oma sumadan ja homme õhtul saame siinsamas kokku! Nüüd tuleb sul minna, on juba hilja. Näeme homme!“ Lockhart pilgutas Harryle silma.
Harry astus aeglaselt Lockharti kabinetist välja. Saagu mis saab, tal tuleb see üle elada.