Surm on lähedal.

Surm on lähedal
1.osa
Kooli

See jutt käib 7-aastasest Kristiinast, kellel on kaksikvend Kristjan. Kristjan sündis minut peale aastavahetust, aga Kristiina sündis kuu hiljem. Poisiga oli sündimisest peale kõik korras, aga Kristiina on pidanud sünnist saati operatsioonidel käima. Nende ema Kerli on väga ettevaatlik ja ei lase Kristiinal isegi õues käia. Laste isa Eric aga on narkomaan ja ta on hetkel vangis 8-aastase tüdruku vägistamise eest. Lastele pole ema seda aga rääkinud.

***

„See on uskumatu, isegi haiged lapsed peavad kooli minema, mida nad endast õige arvavad!“ rääkis Kerli omaette kui ta enda lapsi kooliks valmis pani. „ Ema, ma saan hakkama, ära muretse,“ vastas Kristiina. „Ma niii haige ka nüüd pole, et ma kooli ei saaks.“ Aga Kerli hakkas jälle pihta: „Kallike, sa oled ratastoolis ju! Kuidas sa saad öelda, et sa pole niii haige?“ „Ema, kui ta arvab et saab hakkama, siis usu ka temasse,“ sekkus Kristjan. „Pealegi olen tal ju mina.“ „Aga kui teiega midagi juhtub, siis...“ „Ema!“ ütlesid lapsed nagu ühest suust. „Olgu peale, aga sõbrustad vaid lastega keda sa oled juba tundma õppinud ja ei lähe võõraste inimestega kaasa,“ andis ema lõpuks alla. Ja järgmisel hetkel ärkas selline kära nende majas nagu oleks loomaaed lahti lastud. Tunni pärast sõitsid nad kooli poole. „Ja pidage meeles, et te korralikult käituksite,“ noomis nende ema veel sõites. „Jah, emme!“ vastasid lapsed. Lapsed vaatasid aknast välja ja nad nägid kaugemal kooli. Kui nad kooli juurde jõudsid, andsid lapsed emale kalli ja Kristjan lükkas õe ratastooliga koolimajja. Kui nad koridori jõudsid, oli seal üks naine kes kutsus uusi õpilasi endaga. Kui ta nägi Kristiinat naeratas ta ja ütles neile, et nad all ootaksid. Teised lapsed viis ta trepist üles. Alla tagasi tulles ütles ta Kristjanile ja Kristiinale: „Tere, teie peaksite olema Kristiina ja Kristjan Kask. Ma olen teie õpetaja Mari Vaher. Tulge ma viin teid liftiga üles." Ja selle peale võttis ta ratastooli Kristiinaga ja lükkas ta lifti. See oli lastel esimene kord liftiga sõita. 3 korrusel lift peatus ja õpetaja viis nad ühte ruumi, mis arvatavasti oli klassituba. Õpetaja Mari tutvustas end ka teistele lastele ja andis neile raamatud ja tunniplaani. Peale seda juhatas ta lapsed saali kus toimus aktus. Üks suur mees läks mikrofoni taha ja hakkas rääkima. „Tere, ma olen teie direktor Toomas Luik. Tore näha siin nii palju esimesse klassi minevaid lapsi ja nad kõik vajavad muidugi aabitsat. Alustame siis nende jagamist. Ahven, Liisbeth.“ Väike tüdruk kuldsete lokkidega kõndis häbelikult direktori juurde. „Elevant, Reilo.“ Nii käis see kuni K-ni. „Kristiina Kask.“ Kristjan lükkas Kristiina direktori juurde. Direktor Toomas andis talle aabitsa. „Kristjan Kask.“ Kristjan astus direktori juurde. Siis juhtus mitu asja korraga. Kristjan komistas, suured poisid naersid ja Kristiina süda seiskus. Keegi ei saanud aru mis Kristiinaga juhtus peale Kristjani, kes hakkas karjuma et õpetajad appi tuleksid. Tüdrukul polnud see esimene kord kui ta süda seiskus. Direktor helistas kiirabisse, õpetaja Mari aga Kerlile. Ülejäänud õpetajad rahustasid lapsi. Õige pea oli kiirabi auto kooli ees ja Kristiina viidi Kristjaniga haiglasse.

Lugege ka järge, mis tuleb täna kell 18.30

Vabandust, et topeltpost. Ma lihtsalt sain 2.osa varem valmis kui arvasin ja soovisin selle väga juba üles panna.

Surm on lähedal
2.osa
Unenägu

Kiirabi autoga sõites tundus Kristjanile nagu mööduksid tunnid. Ta rääkis arstidega ja päris iga minuti järelt kas ta on elus või kas ta on terve. Kui nad varsti (Kristjani arust 3 tunni pärast) haiglasse jõudsid, viidi Kristiina palatisse kuhu ta vend ei võinud minna. Kui poiss vastu ust tagus ja nõudis, et ta sisse lastaks, kuulis Kristjan tagant Kerli häält: „Kallike, kus Kristiina on? Kas ta on terve? Mis juhtus? Ma peaaegu minestasin kui kuulsin, et ta süda koolis seiskus. Ma teatsin, et midagi sellist seal juhtub.“ „Ema, rahune, Kristiina on terve.“ „Tore,“ rahunes ema. „Ma nii kartsin.“ Järgmisel hetkel tuli arst palatist välja. „Kas ta on elus?“ küsis Kerli. „Jah, proua, aga...“ alustas arst, aga Kerli sekkus vahele: „Tore, kas ma saan temaga rääkida?“ „Kas te üldse kuulate mind?“ küsis arst, mille peale Kristjan ema käe külge takerdus. Arst jätkas: „Teie tütar on elus ja ta süda töötab jälle, aga me avastasime midagi halba. Nimelt on teie tütrel raske haigus ning ta jääb iga päevaga haigemaks ja nõrgemaks. Kahjuks peab ta mõni päev veel siin olema. Siis saab ta koju. Õige pea on tal vaja elektrilist ratastooli. Viimaste andmete järgi elab ta võib olla ainult 20 aastat veel.“ Nii Kerli kui Kristjan kohkusid. „Aga kas seda saab ravida?“ pärib Kerli lootusrikkalt. Aga ta sai juba arsti näost vastuse kätte. Kristjan aga tahtis juba õde näha. „Millal me teda näeme?“ „Te võite juba minna,“ vastas arst ja lahkus. Kui nad palatisse läksid, nägid nad Kristiinat voodis lamamas. Kui ta nägi venda ja ema tõusis ta istukile ja küsis: „Mis arst ütles?“ Ja nii pidid nad kõik talle ära rääkima. Jutu ajal hakkas tüdruk vaikselt nutma ja kui nad lõpetasid siis olid ta silmad juba täitsa punased. „Kas see on tõsi?“ küsis ta ikka veel nuuksudes. „Jah,“ vastas Kerli. „ Mul on nii kahju.“ Kui ta vaatas poja poole siis oli näha, et ka tema oli nutnud. Siis tuli sisse õde ja ütles, et nad peavad lahkuma. Koduteel olid mõlemad vait ja mõtlesid mis 20 aasta pärast juhtub. Samal ajal Kristiina tihkus ikka nutta. „Kas te tõesti ei saa midagi teha, et ma... Teate küll?“ „Ei,“ vastas õde. „Mul on kahju.“ Kerli ja Kristjan olid koju jõudnud ja söönud. Kerli hakkas kuduma, et mitte Kristiinale mõelda ja Kristjan oli terve õhtu enda voodis teki all olnud ja nutnud. Kristiina samal ajal oli magama jäänud.Kuigi Kristiina oli unes ratastoolita oli unenägu halb.Ta nägi unes koledaid varemeid ja enda ees suurt musta kapuutsiga kogu, kellel oli vikat käes. Kristiina mõistis kohe, kes see oli. „Surm.“


Lugege ka järge homme kell 13.00.




Siin siis Surm ja varemed Kristiina unenäost:

http://picturesofangels.net/Angel-of-Death.jpg

Surm on lähedal
3.osa
Eluküünal

„Tere, Kristiina,“ ütles surm kui Kristiina lahti vajunud suuga tema poole vaatas. Tüdruk võttis end kokku ja küsis: „Miks sa siin oled?“ „Vaata Kristiina,“ ütles Surm enda külma liha ja nahata käe tema õlale. „Ma tahtsin sulle näidata enda kodu. Tule,“ ütles Surm ja kutsus Kristiina endaga kaasa ühe koleda koopa juurde. Sees nägi Kristiina miljoneid, miljardeid või hoopis triljoneid küünlaid. „Need on eluküünlad. Mida lähemal ma inimestele olen, seda väiksem on nende küünal. Ja kui sa näiteks upud siis on küünal sinine ja must tähendab haigust. Sinu küünal on see,“ ja ta näitas ilusat valget küünalt mis oli umbes Kristiina pea pikkune. „Nüüd sa pead lahkuma, Kristiina. Head aega!“ „Oota, mida valge tähendab?“ Aga oli hilja. Kristiina oli ärganud. Särav päike oli kõrgel taevas ja õde oli Kristiina juures istunud. Samal ajal läks Kristjan 2. tundi. Kristjan leidis laualt kirja mis oli ilmselgelt Liisabethilt, kui käekirja arvestada.
Tere!
Mis su õega juhtus eile? Kus ta nüüd on? Miks teda koolis pole? Vasta mulle palun võimalikult kiiresti!
Liisbeth
Kristjan nägi Liisbethi tüdrukute kambaga ja läks temaga rääkima. Ta rääkis tüdrukule kõik ära ja tüdruk reageeris samamoodi kui Kristjan arstiga rääkides. „See on ju jube,“ ütles Liisbeth. „Ma tean.“ Kristiina sai aga haiglast välja. Kerli saatis Kristjanile sõnumi, et ta õde sai haiglast välja ja ta lubati kooli tagasi. 10 minuti pärast oli Kristiina jälle koolis ja läks Kristjaniga klassi poole. Klassi jõudes hakkas küsimusi igalt poolt sadama. Läks mööda 5 minutit, et õpetaja Mari klassi rahu saaks. „Äkki alustame nüüd matemaatikaga?“ ütles Mari, et enam Kristiinad küsimustega ei pillutaks. Kristiina istus Liisbeth-i kõrvale. „Tere,“ sosistas Liisbeth. „Ma olen Liisbeth. Sa oled vist Kristiina?“ „Olen.“ „Ma kuulsin mis sinuga juhtus. Mul on nii kahju.“ „Liisbeth, Kristiina?“ Mari oli märganud, et nad olid sosistanud. „Meil tunni ajal ei räägita, te teate küll seda.“ „Vabandust, õpetaja,“ ütlesid lapsed üheaegselt. Tuleb vist hiljem neile rääkida sellest unenäost, mõtles Kristiina. Kui tund oli läbi üritas Kristiina Liisbeth-i ja Kristjanit leida, aga ta sattus 5.klassi poiste kamba kätte. „Tere, väikseke,“ ütles üks poistest. Kristiina oli liiga hirmunud, et üldse midagi öelda. Poisid ei tundunud üldse sõbralikud ja õige pea oli ta juba paari löögiga pihta saanud.


Siin pilt Kristiina eluküünlast:
http://pcolaweddingcreations.com/library/EnchantedEveningUnityCandle-Black-10883.jpg

Hea jutt!jätka!

Keegi pole kunagi mu jutte kiitnud...

Mu jutte on peaaegu alati kõik kritiseerinud.Aga ikkagi hea jutt

Surm on lähedal
4.osa
Jälle arsti juures

Kristiina sinikatest laiguline nägu oli pisaratest märg kui ta märkas Kristjanit lähenemas. „Kristiina!“ karjus Kristjan ja jooksis talle appi. „Laske Kristiina lahti!“ „Kao minema, jõnglane!“ ütles üks poiste kambast. „Laske ta lahti või teil tuleb pahandusi!“ ei andnud Kristjan alla. Nüüd pöörus kamba juht poisi poole ja küsis: „Kes sa oled? Tema peika vä?“ „Tegelikult on ta mu vend,“ kuulsid poisid selja tagant ja kui nad ümber pöörasid said nad tugeva löögi otse vastu pead. Selle peale jooksid poisid kõike nelja ilmakaarde laiali. „Kuidas sa seda tegid?“ küsis Kristjan. „Eks ma olen võimalikult palju harjutanud,“ vastas õde. „Oh sa jummel, kui kõva ta pea on. See on tõesti täitsa puust.“ Mõlemad hakkasid naerma ja Kristiina hakkas oigama valust. „Ma viin su parem õpetaja juurde.“ Ja Kristjan lükkas õe koos ratastooliga klassi. „Oi Kristiina, mis juhtus?“ küsis õpetaja Mari tüdruku juurde rutates (mida tegi ka pool klassi). „5.klassi poisid peksid teda,“ vastas Kristjan Kristiina eest. „Oi vaeseke, ma viin su kohe arsti juurde. Kui ma tulen tagasi pead mulle neid poisse kirjeldama, Kristjan.“ ütles õpetaja Mari Kristiinaga välja rutates. Arsti juures uuriti tüdruk läbi. „Kas ta on korras, doktor?“ küsis Mari. „Ta sai muidu väga tugevad löögid ja midagi on tema käega juhtunud, (mille peale Kristiina punastas) aga muidu on ta terve. Parem oleks kui ta mõni päev kodus puhkab.“ „Olgu, ma helistan ta emale ja lasen ta koju viia.“ Kogu aeg pean kodus olema, mõtles Kristiina. Millal ma saan mõne normaalse päeva? Tahaks, et ma haige poleks. Aga mida ikka valge küünal tähendab? „Jah, ma helistasin, ta kohe tuleb,“ ütles Mari. „Ma pean nüüd tagasi minema. Ta ema teab, kust teda otsida.“ 5 minuti pärast oli ema juba autoga kooli ees. „Kallike, kas sa oled terve? Ma teatsin et poleks pidand sind kooli saatma,“ tundis Kerli end süüdlasena. „Ema, lõpeta ära, palun.“ „Me lahkume siis,“ ütles Kerli arstile kes neile lehvitas kui nad lahkusid. Kristjan pide sel ajal rääkima kes olid need poisid, kes Kristiinat peksid. Kristiina ja Kerli aga vaatasid uudiseid. „Täna põgenes vanglast tuntud kui vägistajana Eric Jerome. Ta on vangis 8-aastase tüdruku vägistamise eest. Hoidke enda lapsed kodudes ja hoidke uksed lukus. Muidu võite pärast seda kahetseda.“ Ema oli teleka kinni pannud. „Mis on ema?“ küsis Kristiina kui ta ema nägu nägi. Kerli oli nutma hakkanud. „Ei midagi.“ Kuigi Kristiina seda ei uskunud. „Ma pean su vennale teatama, et ta koju tuleks.“ „Aga tal on veel tunde.“ „Õpetaja mõistab küll.“ Ja juba ta jooksis telefoni järgi.

Hirmus ja äge.Ülilahe!jätka!

Surm on lähedal
5.osa
Orvud

Miks ema küll nii palju muretseb? Mõtles Kristiina. Lihtsalt vang pääses vabadusse ju. „Tere! Ma tahaksin enda poega koju tagasi. Ei, see on hädaolukord. Eric Jerome sai vabadusse. Jah, on küll. Kus ma ta kätte saan? Olgu ma kohe tulen.“ Kerli pani toru ära. „Kallike? Kas sa jääd siia või tuled minuga?“ „Ma jään siia .“ „Olgu. Ma panen ukse lukku ja ära kellelegi ust lahti tee.“ „Olgu,“ ütles Kristiina ja lehvitas aknast veel lahkuvale emale. „Olgu, ma olen nüüd lõpuks üksi kodus,“ rääkis tüdruk iseendale. Samal ajal sõitis Kerli muretsedes kooli poole. Mis ma küll teen kui ta neile järgi tuleb? Mõtles Kerli omaette. Äkitselt nägi ta kaugelt tulevat veokit mis sõitis kaelamurdval kiirusel tema poole. Kerli ei jõudnud enam pidurdada ega pöörata, et ta veoki alla ei jääks. Ei Kristiina ega Kristjan ei osanud arvata mis emaga juhtus. Haiglast helistati Kristiinale koju ja Kristjanile kooli. „Hallo?“ ütles Kristiina telefonile vastates. „Tere, kas Kristiina Kask?“ „Jah, kes te olete?“ „Ma olen haiglast. Me tahtsime teadata,et teie emal juhtus autoõnnetus. Kui te soovite tuleb keegi teile koju järgi ja toob teid haiglasse.“ „Olgu, palun saadke siis keegi järgi.“ Kristiina hakkas vaikselt nuuksuma kui ta toru ära pani. Sama tegi ka Kristjan koolis ja muretses kas emaga kõik korras on. Kui lapsed haiglasse läksid siis leidsid nad ema kõige hullemate vigastuste palatist. Nad kuulsid ka õe ja doktori juttu: „Ta paljud luud on katki,“ ütles arst. „Tal pole enam palju aega elada.“ „Ma mõistan. Ma räägin talle.“ Lapsed hakkasid jälle nutma ja läksid emale kaissu. Ühel hetkel hakkas mingi asi valjusti piiksuma. Kohe jooksis palatisse hunnik arste ja hakkasid midagi ema juures tegema. „Viige lapsed välja!“ karjus üks arstidest. „Ta süda seiskus! Viige lapsed välja!“ Õde viis lapsed välja (kuigi see neile väga tahtmist mööda polnud) ja seal nad passisid veerand tundi. Kui arst välja tuli tormasid lapsed tema juurde ja küsisid kas ta on elus. Aga nad nägid juba arsti näost vastust. „Me üritasime, tõesti üritasime, aga kui palju me ka ei pngutanud ei õnnestunud meil teda maa peal hoida. Meil on väga kahju.“ Ütles arst ja lapsed mõistsid, et tal on õigus. Nad tõesti üritasid. Lapsed olid nüüd orvud.

Kurb,hirmus,lahe,äge ja õudne

Mul pole eriti aega kirjutada, niisiis mul läheb 6.osa valmistamisega veidi aega.

Ma otsustasin järjeka lõpetada kuna mul pole üldse aega kirjutada. Vabandust.

kahju

Karmeni rõõmuks jätkan ma enda järjekat!


Surm on lähedal
6. osa
Päevik

Kristiina oli nukralt lastekodus ja vaatas mängivaid lapsi. Kristjan käis vahel tüdruku juures ja alati kuulis ta õe suust kostuvaid lauseid: „Ma ei taha siin olla! Ma ei taha siin olla!“ „Ma tean, et siin pole sinu jaoks tore,“ ütles Kristjan. „Aga meil pole mujale minna!“ „Ma tean!“ ütles Kristiina nutma hakkates. Kristjan vaatas tüdrukut ja läks enda voodi juurde. „Ema tahtis sulle anda sünnipäevaks kingituse... Ta ostis selle isegi juba ära!“ ütles poiss tagasi tulles ja ja Kristiina nägi ta käes väikest karpi. „Ta teadis, et sa armastad muusikat ja kirjutamist!“ Tüdruk avas karbi ja seal olid MP3-mängija ja märkmik. Kristiina nägu läks naerule ja ta kallistas enda venda. „Aga sinu kink?“ küsis ta siis. „See on minu asjade juures!“ ütles Kristjan naeratades ja läks teistega mängima. Kristiina aga pani kõrvaklapid pähe ja hakkas muusikat kuulama. Tüdruk võttis pliiatsi, mis oli märkmikuga kaasas ja avas märkmiku. Tüdruk mõtles hetke ja tuli heale mõttele. Tüdruk kavatses teha selle päevikuks. Kristiina hakkas kirjutama: Kallis päevik! Minu nimi on Kristiina. Ma arvan, et mu elu päris valus... Kõigepealt kõik need operatsiionid, südame seiskumine, 5. klassi poiste löögid... Ühel ööl nägin ma haiglas imelikku und. Ma nägin Surma! Ta näitas mulle minu eluküünalt. See oli hästi ilus ja valge. Ma ikka ei mõista mida tähendab valge eluküünal... Hiljuti suri mu ema. Ta läks mingi vangi põgenemise pärast päris hulluks! Igatahes olen hetkel lastekodus. Ma enam ei saa kirjutada, aga varsti räägin edasi! Kristiina Tüdruk mõtles hetke ja hakkas joonistama. Ta joonistas ühe küünla, Surma, ema, Kristjani ja MP3-mängija. Kristiina pani uue laulu tööle ja sulges päeviku. „Lapsed!“ ütles kasvataja. „Aeg magama minna!“

Aah,see on niiiiiii hea jutt,sa ei pea muidu tihti neid osi tegema,tee aeglaselt,iga päev üks lõik,armastuse ja hoolega,kui osa on valmis,kontrolli see üle,lihvi kohti,mis sinu mellest lihvimist vajavad,ja ära tee tihti osi,iga pääev väike samm ja juba mõne nädala pärast on sul uus osa valmis.See oli soovitus

Ma üritangi.... Ma hetkel teen järgmist osa..

ok,see jutt on muidu väga hea.*kujutab ette kuidas kristiina lastekodus MP3-mega musat kuulab

Küll varsti järgmine tuleb!

*ootab kannatamatult*appi,mine palun kiiremini aeg!

Surm on lähedal
7. osa
Üllatused

Kell lõi kesköö tundi, kui Kristiina tundis, et teda kaasa tiritakse. Tüdruk pistis juba äärepealt kisama, kui ta suu kinni pandi. Tüdruk vaatas hirmunult pimedusse. Talle vaatas vastu veidralt naeratav kogu. Kristiina vaatas tema tumepruunidesse silmadesse ja rahunes koheselt. Miski temas näis tuttav. Kogu viis tüdruku õue ja sealt edasi väikesse majakesse, mis oli tehtud prügikastide juurde ja oli ilmsegelt prügist tehtud. Kogu viis tüdruku majakesse ja ise läks korraks välja. Kristiina ohkas ja vaatas majas ringi. Lihtne, kuid armas... Mees tuli sisse, kaenlas hunnik puid. Kogu laskis puud lahti, mille peale Kristiina võpatas. Kogu vaatas tüdrukut ja läks korra uuesti välja. Mees leidis tikutoosi ja enda jopetaskust shokolaadi. Kogu läks tagasi ja vaatas nurgas istuvat tüdrukut kaastundlikult. Mees ulatas Kristiinale shokolaadi. Tüdruk vaatas kogu hirmunult, kuid võttis shokolaadi vastu. Kogu naeratas ja tegi tule üles. Mees võttis kapuutsi peast ja vaatas korra õue. „Tere, Kristiina!“ ütles mees tüdrukule naeratades. Kristiina vaatas meest ja tüdruk tundis ära mehe, kes vanglast oli põgenenud. „Sa oled Eric, eks?“ Mees vaatas tüdrukut. „Kust sa tead?“ küsis Eric. „Ema rääkis sulle, eks?“ Kristiina raputas pead. „Uudistest kuulsin!“ ütles tüdruk. Eric raputas ohates pead. „Miks sa vangis olid?“ küsis Kristiina peale pikka vaikust. Eric vaatas tüdrukut ja raputas pead. „Sul pole vaja teada!“ ütles mees püsti tõuses. „Ma poleks pidanud sind ültse siia tooma...“ Eric hakkas lahkuma, kuid Kristiina tõusis püsti ja võttis talt käest kinni. „Mul on küll vaja teada!“ ütles tüdruk. „Sa oled mu isa, ja ma tahaks teada saada, miks sa vangis oled!“ Eric jäi seisma, kuid ei pööranud end ümber. „Kust sa tead, et ma su isa olen?“ „Lihtne... Ema läks nii närvi, kui kuulis, et sa oled vangist väljas.“ jutustas Kristiina. „Ja sa ise võtsid mind endaga kaasa!“ Eric vaatas välja, kust oli näha täiskuud. „Ma olin vangis vägistamise eest...“ Kristiina ehmus ja astus paar sammu tahapoole. Eric pööras ümber. „Vabanda, ma olin purjus!“ Mees vaatas tüdrukut. „Ma ei teadnud, et sa kõndida suudad...“ Kristiina vaatas meest kulmu kortsutades. „Ma ei saagi!“ ütles tüdruk. „Miks sa siis kõnnid?“ Kristiina vaatas ehmunult enda jalgu ja siis enda isa. „See pole võimalik!“ ütles tüdruk. „Arstid ütlesid, et ma ei suuda enam k u n a gi kõndida!“ lausus Kristiina sõna „kunagi“ rõhutades.

woow,see ületab minu järjekat sajaga!see ruulib!

Ära jama!

jaman ikka

Ei jama!

jaman!ok,lõpetame või saame veel hoiatuse.