Surm.

See on minu esimene lühijutt kui selline, seega ootan kommentaare eriti kriitikat, et teada kuidas end arendada.

Ärkan. Tunnen kohutavat valu oma küljes. Ahetan avades silmad. Ei! Tahan karjuda aga häält ei tule mu huulilt. Kõik mis näha on veri ja rusud. Mis juhtus? Midagi ei meenu. Viin pilgu valutavale küljele. Hakkan maniakalselt naerma nähes, et toru on läbistanud külje. Naeran nii, et pisarad silmas. Lõpetan kuuldes korinat oma kõrval, viin pilgu helitekitajale. Paanika. Ahastus. Miks? Kõik hakkab meenuma. Pidu. Auto. Sõbrad. Avarii. Kuid juht oli kaine! Meile sõideti sisse. Kaotasin teadvuse. Taas korin. Vaatan sõbrale silma. Seal on õudus. Kuulen väljas karjumist. Teised olid välja saanud. Keegi üritab avada midagi mis kunagi oli uks. Märkan, et olen ikka veel esi istmel ja sõber mu kõrval oli autot juhtinud. Meie saime enamuse. Tunnen kergendust. Teised on väljas. Lärm muutub väljas valjemaks. Vaatan sõbrale otsa. Näen verd ta suust voolamas. Ta lämbub. Vaatan talle silma. Ära karda. Suudan välja manada oma kurgust. Mu hääl oli kähe, peaaegu olematu. Sõbra pilk liigub paaniliselt ringi. Ta märkab toru mu küljes. Teeb ebamäärase häälitsuse. Vaatab mulle silma, oodates nähtavasti paanikat. Kuid minujaoks oli paanika lõppenud. Olen juba leppinud surmaga. Kuulen mingit ebameeldivat heli. Ust saetakse eest. Vaatan kogu selle aja sõbra silmadesse, suutmata meenutada nime. Ta tõmbleb, ei võbeleb. Ta silmad sulguvad. Ta ei liikuta enam. Surnud? Ei! Nii ei või! Kaotan teadvuse.

Ärkan. Kõik on vaikne. Olen ma elus? Ma ei näe rususid. Kõik on valge. Liiga valge. Sulen silmad. Avan need taas, kui kuulen piuksumist. See ei ole surm. Surm pole nii tüütu. Vaatan sinna, kust heli näib tulevat. Olen haiglas. Tere. Kuulen kedagi ütlevat. Tõstan pilgu. Minu ees seisab must kogu. On aeg. Sõnab ta. Kõik kaob.