Hüvasti, mu kallim!

See on põnev?

Mhm.

Jätka!
Pole ammu lugend, aga need osad on nii ead!

Teie rõõmuks. Arvatavasti lisan täna mitu osa.

UUS!

--------------------------------------------
Lõpuks(umbes kümme sekundit hiljem) ma sellega ikkagi hakkama sain ning nüüd vahtisin ma ründajale otse näkku. Proovides leida ta pilku. Mees kõndis mu juurde ning tõstis noa, et sellega anda mulle viimane hoop. Hea, et ma enne surma sain õnnelik olla. Ma olin ta silmad üles leidnud. Need olid helesinised. Samasugused nagu mu vennal. Ma ei pigistanud silmi kinni ega vajunud ka kägarasse. Ma hoopis tardusin. Äkki see aitab? Loodetavasti? Pakkusin ma viimases hädas.
Mees lõi ning...
Ma ärkasin. See oli olnud uni, kuid mu kõrvu kostis ikka see õel hääl. See ei saanud ainult uni olla, sest kui see oleks ainult uni olnud, siis miks see jube hääl ikka veel seda lauset korrutas? Kiiresti tõusin ma pehmest voodist ning süütasin laualambi. Tuba oli tühi. Nii vähemalt minu arvates. Enam ei kuulnud ma mitte midagi. Kell oli kindlasti palju. Mu kõrvad püüdsid kinni peaaegu hääletut itsitamist, mis mu voodi alt kostus.
Ma hakkasin värisema. Hingetõmbed muutusid aina kiiremaks, süda hakkas puperdama.
“Kes seal on?” küsisin ma nii julgel häälel, kui sellises olukorras üldse võimalik oli.
“Koll!” hüüdis Mihkel ning veeres mu voodi alt välja.
“Sina!” Mu nägu läks punaseks, kui Mihkel naerma hakkas.
“Jah mina! Mina see suur koll!” lausus Mihkel, naerust kõveras.
“Kasi välja mu toast!” karjusin ma talle käega ukse poole osutades.
Mu hääl oli uskumatult vali. Arvatavasti mu vanemad ärkasid sellepeale.
Mu vend lõi sellepeale kartma ning lahkus nii kiiresti, kui võimalik.
Ma kobisin tagasi voodisse ning uinusin. See uni oli ilma unenägudeta.

--------------------------------------------------------------------------

Kuna eelmine nii lühike, siis jälle uus!
---------------------------------------------------------------------------
Herman ootas mind juba kappide juures. “Ma kuulsin, et plaan oli läbi läinud.”
Ma noogutasin vastuseks ning toppisin riided kappi, võtsin lukuaugust võtme, haarasin pruuni koolikoti ja liikusingi juba klassi poole.
“Tore!” vastas Herman õhinal.
Ta tundus nii õnnelik. Minu tuju, aga oli vanemate poolt täielikult ära rikutud.
Pool tundi heast uneajast pidin kulutama reeglite kuulamisele.
Mida ma enda arust olen kuulnud juba vähemalt sada korda. Pealegi olin saanud veel koduaresti.
Klassi jõudes panin koolikoti tooli peale ning hakkasin Eesti keele asju välja võtma. Kohe helises ka tunnikell. Ma olin õnneks jõudnud viimasel minutil. Klassivennad jõudsid vahetada viimased teated enne, kui õpetaja klassi jõudis ning neil istuda lasi.
Eesti keele õpetaja oli range. Tema tunni ajal ei kostnud tavaliselt ühtegi piuksu. Mida teistes tundides oli enam, kui küll.
Õpetaja jõudis klassi ette ning, siis pidid sa seisma tikksirgelt nagu post.
“Istuge,” lausus õpetaja ning tõttas enda laua taha. Samalajal prantsatas kogu klass kõvadele, läikivatele, puust toolidele.
“Võtke välja enda kodutöö!” lausus õpetaja karmilt. Ise haaras ta, aga laualt paberilehe, et need kellel tegemata on sinna üles märkida. Kolm kriipsu ning, siis E-kooli märkus. Nii oli kord. Avasin töövihiku täpselt sellelt kohalt mida ma laupäeval täitnud oli ning nagu alati (siis, kui tal kodutöö tegemata oli) kohmitses Herman ikka enda asjade kallal. Kodutööde kontrollija oli liikvel. Lõpuks jõudis järg ka meie lauareani. Lauale enne meid (mind ja Hermanit) toetas õpetaja paberilehe ning tõmbas enda punase pastakaga lehele kriipsu.
“See oli kolmas kord,” lausus ta pruunide silmadega poisile. “Tead mida see tähendab?” Õpetaja liikus juba meie juurde. “E-kooli läheb märkus sisse.”
Tumeda peaga poiss noogutas mornilt vastuseks. See on normaalne. Kes saakski selle üle õnnelik olla?
Herman ei suutnud ikka enda töövihikut üles leida. Vähemalt ta proovis õpetajale sellist muljet jätta.
“Tee kiiremini Herman,” lausus õpetaja. Ta ei tundunud selle üle eriti õnnelik olevat.
“Tehtud,” lisas ta, kui minu avatud töövihikut nägi. Seejärel kõndis ta edasi.
Kui kõik olid kontrollitud (v.a Herman, sest õpetaja oli vahepeal ära unustanud, et tema juurde oli vaja tagasi minna) jätkas õpetaja tunni teemaga.
--------------------------------------------------------

Kommenteerige!
Järgmise osa pühh: Magic (igaks juhuks ei kasuta enda lemmikut hüüdnime)

Issand ma kardan juba järgmist osa...

Lõpetan selle jutu ära...