Hüvasti, mu kallim!

Minu uus järjejutt. On kirjutatud mina vormis ning olen lisanud siia asju enda elust.
---------------------------------------------------------------------------------
1 Osa!


Ma silmitsesin puust lage. See oli tolmune ning tühi. Ainult nurgas konutas ämblik usinasti võrku kududes. Küllap lootis ta kärbest sinna sisse püüda, aga ega kärbsed sellistes umbsetest ja tolmustes kohtades ei ela. Asetades käe väikesele kirjutuslauale mõistsin ma.
Siin pole ammu kedagi käinud. Kirjutuslauda näppides kattusid mu käed tolmuga. Jõuga tõmbasin ma aina uusi sahtleid lahti. Aina uued tolmukübemed paiskusid valla ning hõiskasid rõõmust. Sahtlid olid, aga kahjuks tühjad. Aeglaselt vajusin ma vanasse puust tooli. Ämblik oli kudumise lõpetanud ning põhku pugenud. Äkitselt käis krõks ning ma olin näoli maas. Tooli jalg oli murdunud. Maas lamades nägin ma midagi mida enne polnud näinud.
Laua alla oli üsnagi lohakalt teibiga kinnitatud rebitud paberitükk.
Kiiresti tõmbasin ma paberitüki lahti ning nägin, et sellele oli midagi kirjutatud, kuid minu kahjuks oli tuba välgukiirusel haihtunud. Pimeduses kobasin ma lülitit vajutama ning ajasin midagi rasket laua pealt maha. Nüüd tuli mulle meelde. Toas ei olnudki lampi vaid enne oli põlenud küünal, mis oli nüüdseks otsa lõppenud ja kustunud. Alt kostsid sammud. Käbedalt haarasin ma laualt paberitüki ning kobasin uksenuppu. Selle kätte saadas tõmbasin ma ukse lahti ning tuppa paistis pööningu lambi valgus. Tolm sätendas lambivalguse käes. "See oli minu saladus," sosistasin ma kiiresti kapi ukse ette lükates.

Essa osa lõpp!!! Juhuu! Mis arvate?

Mmm...
Päris põnev on, kindlasti tahaks uut...

Tänan.

Edasi võiksid teha. Huvitav on.

Tänan.

Hmm, päris huvitav tundub, kuigi esimese osa kohta ei saa veel midagi täpset öelda. Tee ikka edasi.

Mul teine osa ka valmis. Paari päeva pärast lisan, aga aitäh sullegi.

Pane juba praegu´.
See on huvitav.

Ta ütles, et vb ei lisagi...
Või oli se ta venda...
Kunagi ei või teada...

See olin mina. Ma teise osa kindlasti lisan, aga ma ei tea kuidas kolmandaga lood on. Tahaksite muidu, et kolmas osa ka tuleks?

Lisa kõige pealt see teine osa ära. Ja siis nii edasi

Ikka jätka. Tee küsitlust, kui ei suuda muidu arvestada.

Plz... Vastake ei.

-------------------------------------------
Teine osa.

Tulijaks osutus mu vend, kes üles jõudes kohe kavalalt küsima kukkus: "Mis sa passid siin? Üritad endale tolmust sõpru leida?" Seejärel kõkutas mu vend tobedalt naerda. Vaikselt kirusin ma enda venda: "Miks ta pidi praegu segama tulema?" "Mis sa podised seal?" küsis mu vend kohe, kui oli mingit sahinat kuulnud. "Jää vait juba!" karjusin ma talle. "Miks saadad mulle tolmumehikeste armee kallale?" Mihkel naeris edasi.
Lõpuks, kui mu vend rahunes ning hakkas tagasi alumisele korrusele. Äkitselt pööras ta pea minu poole tagasi ning venitas salakavalalt: "Kuule..." "Mida?" vastasin ma ning vahtisin enda vennale otsa. Ma märkasin ta käes paberitükki, mille ma hetk tagasi leidnud olin. "Kui sa seda otsid, siis see on minu käes," jätkas mu vend enda poolelijäänud lauset ise samalajal paberitükiga vehkides. Ma astusin talle teda silmanurgast hoolekalt jälgides paar sammu lähemale, kuid mu vend lausus: "Oot, oot, oot." Ta võttis taskust välgumihkli ning ähvardas sellega paberitüki põlema panna. "Üks samm ja..." Seda, mis, siis juhtunud oleks teadsin ma juba isegi ning ma proovisin ennast mitte liigutada. Trepist tuli üles veel kaks inimest. Need olid mu venna parimad sõbrad - Tiit ja Olav.
Tiit oli pikk, tumedate juustega, siniste silmade ja terava lõuaga poiss. Olav oli, aga Tiidu täielik vastand. Ta oli tüse, lühike, lühikeste turrris blondide juustega poiss. Samalajal, kui ma Tiitu ja Olavit jälgisin oli mu vend jõudnud kirja läbi lugeda. "Hüvasti, mu kallim," luges ta valju häälega. "Mida sul on pruut?" imestas Olav.
"Ma olen täiesti kindel, et Martin ei tee tüdrukul ja tolmukübemel vahet. Oled sa ikka kindel, et su armas naine ei ole järjekorde hunnik tolmu?" Tiit oli enda vastuses täiesti veendunud, kuid mu vend ja Olav möirgasid naerda. "Te väikesed..." Rohkem ei jõudnud ma öelda. "Noh ütle! Ütle!" utsitas mu vend paberitükiga vehkides.
"Ma tean, et sa tahad enda kirjakest tagasi. Huvitav miks ta su üldse maha jättis?"
"Tolmule ei meeldi, kui nende partner on inimene," jäi Tiit enda teooriale kindlaks, kuid Olav naeris õelalt.
Mulle aitas. Ma viskusin paberi poole, kuid mu vend süütas samalajal paberi. Ta reaksioon oli supekiire. Kõrvetavad leegid napsasid mu sõrmi, kui need tuld lämmatada püüdsid, kuid ma ei hoolinud valust. Kõige tähtsam oli kiri kätte saada. Aeglaselt prantsatasin ma soojale ning kõvale puupõrandale.
Nagu oleks film aegluubis käima lükatud. Aeglaselt avasin ma enda peopesad. Viimasest vihjest oli alles jäänud ainult tuhk.

Teise osa lõpp!!! Enam ma rõõmus ei ole. Kolmanda osa jaoks ideesid on 0.

Hirnun ennast laua alla

Tee midagi selle tuhahunnikuga.
Uut!

Juba uut? Huh... Ma ei jõua nii kähku, aga hakkan tegema.

Nagu jahh, nurmalne, vastuik kui sul sellised vennad ja tal sellised sõbrad on..... MUidu äga, jätka =)

Veel mõni kommentaar enne, kui uue osa lisan?

Lisa uus!

Jahh =D

Väga lahe... Homme tuleb vist. Võibolla ma ei jõua homme pean enda sünnat ju. Ma täna ei viitsi enam.

Kolmas osa!

Mu vend sosistas midagi Olavile, kuid see ei omanud praegu tähtsust.
"Te väikesed idioodid!" karjusin ma rusikaga enda venda näkku lüües. Seejärel ma põgenesin. Haarasin nagist enda jope, pistsin skeidid jalga ning jooksin emale headaega ütlemata õue.
Mul oli häbi enda käitumise pärast, kuid veel rohkem häbi oleks pidanud olema mu vennal. Mis ta topib enda nina minu asjadesse.
Ma olin tema peale väga vihane. Kogu mu otsimine oli olnud asjatu. Mu käed olid natuke tahmased. Oli juba hämar ma olin olnud seal tolmuses toas mitu tundi. Värske, niiske õhk tungis minu tolmustesse ninasõõrmetesse.
Ega see õhk nüüd nii puhas ei olnudki. Mu maja ees oli kahe kohaline asfalttee kus sõitsid tihti autod. Oli laupäeva õhtu ning mul polnud aimugi mida teha. Isegi vihma hakkas sadama ja ma pidin lähedal asuva tamme alla minema.
Seal ootasin ma paar minutit kuni nägin mööda tänavat siiapoole BMX-iga tulemas siniste silmadega märga poissi. Poiss sõitis mu juurde võidurõõmus ilme näol.
"Noh kas läks läbi?" küsisin ma, kui poiss oli minu juurde jõudnud.
Poiss noogutas vastuseks.
Jess kõlas mu mõtetes. "Nad ei küsinud midagi?"
"Mkm," vastas poiss. "Nõudsid ainult saja kroonist sissemaksu."
"Mida!" Ma tegin üllatusest suured silmad. "Ega sa ometi seda neile ei andnud?"
Noel vaatas maha ning pomises kahetsusega: "Kahjuks, andsin küll."
"Mmmmmmm... Aga miks?" puterdasin ma imestunult, kui üks musta värvi buss meist mööda sõitis.
"Ise sa ütlesid, et tee ükskõik mida ja ma tegingi!" õigustas ennast Noel valjul häälel. Oli arvata, et kõik läheduses olevad inimesed kuulsid seda.
"OI! Yo Silver!" hüüdis Noel hetk hiljem.
"Mis Silver?" ei saanud ma asjale pihta.
"Confused mis?" küsis tume hääl mu selja taga. Tundmatu käsi haaras mu õlast.

------------------------------------------
Küsimus ka! Mida mu vend sosistas?
Arvatavasti lisan kunagi tegelastele õiged pildid.

Lõpuks!!!

Uut!
lahe osa.

Mõni kommentaar veel?

Jaa, pane juba uus

Ma lootsin, et kelleltki teiselt.

Tuleb siis uus või ei???

Ei. Kui sa midagi teha ei suuda.

Pean ikka edasi kirjutama. Uus osa!
----------------------------------------------

Kiiresti pöörasin ma ennast ümber ning vaatasin juurde tulijat. Kedagi, aga ei olnudki mu seljataga ja Noel itsitas vaikselt.
Põrnitsesin teda ning käskisin: “Mine nüüd koju! Homme koolis eks!”
Noel noogutas vastuseks ning juba oligi kadunud. Õues oli veel pimedamaks läinud, kui ültse veel pimedamaks minna sai. See rebitud paberitükk oli hävinud mu õela venna käeläbi. Veel praegu tundsin ma leekide valu enda kättes, kuid see oli arvatavasti ainult ettekujutus. Kuuldes kuidas välisuks lahti läks põgenesin ma suure tamme taha varju. Peaasi, et ma rahulikult tuppa tagasi saaksin lipata. Ilma venda nägemata. Olav ja Tiit astusid uksest välja ning võtsid enda rattad, millega nad kiiresti kodu poole teele asusid. Otsustades, et õhk oli nüüd puhas kõndisin ma rahulikult tuppa tagasi, endal muie näol. Kas mu vend mäletab veel seda lööki? Tiit oli ukse irvakile jätnud. Täpselt nii oli mul endal parem, sest ukse lukust lahti keeramine tekitas päris valju krigiseva hääle. Nii oli alati teada, kui keegi ukse taga on ning seda lahti teha üritab. Proovides teha mittemingisugust häält avasin ma ukse, kuid minu kahjuks tõusis just, siis tuulehoog ning lükkas välisukse pauguga kinni. Õnneks, jõudsin ma, aga enne sisse lipata.
Kiiresti võtsin ma jalanõud jalast ning olin valmis just trepist üles tormama, kui ema küsis: “Martin? Oled see sina?”
Ma ei vastanud selleke küsimusele ning tormasin sokkis trepist üles. Ema tuli veel vaatama, kuid kuna kedagi ei olnud kõndis ta kööki tagasi. Mina, aga piilusin ülemiselt korruselt vargsi ema poole. Kui ta läinud olin ma ülimalt õnnelik. Nüüd sain ma rahulikult voodisse magama heita ilma, et keegi midagi ei märkaks. Nad ei raatsiks mind üles ajada ning tegeleksid sellega alles hommikul. Aga seda ka juhul, kui neil see meeles on. Ma kihistasin vaikselt naerda. Pealegi saan ma veel natuke sellega Mihklile tasuda. Küllap ema arvab nüüd, et hoopis Mihkli sõbrad jätsid ukse lahti ning nüüd oli tuul selle kinni löönud.

Nii kahtlane jutt, vähemalt see osa. Teisi pole lugenud.

Loe eelmisi ka.

Vaatab. Kui vanad need tüübid on?

Hmmmm, niii lühike!

Mingi 9'sed vist.

Silver, Herman, mina= 13.
Noel, Tiit, Olav, Mihkel= 11.

Nii noored ju.

Mis, siis? Nad nagu minusugused või nii. Kuidas ma muidu endast kirjutada saaksin?

Waffel kirjutas:

Silver, Herman, mina= 13.
Noel, Tiit, Olav, Mihkel= 11.

Nad mingi 9 ju!

Eee... Kust sina veel seda tead?

Hihi, mis sa ise arvad?

Ma ei saa tatikaid enda juttu võtta. So panin naad natuke vanemaks.

Tatikad on just nunnud ju

Ja neil on täiega armas mõttemaailm.

Ma ei m6tle nagu v2ike laps.

Tegelikult see tuleks vahepeal kasuks.

VB sulle jah.
Uus osa!!!
Kommige kah!
------------------------------------
Hääl küsis mu seljatagant: “Keda sa siin luurad?”
Nüüd on jama. Kiiresti pöörasin ma ennast ümber ning nägin sinise silmaga Mihklit minust vaid paarikümne sentimeetri kaugusel. Ma purskasin naerma.
“Vaata enda silma!” kõkutasin ma.
“Vot just sellepärast tuleb sul veel paksu pahandust,” hoiatas Mihkel ise ülimalt rahulolles.
“Ää...” Ma vajusin mõttesse. “Mitte, siis kui...” Tõukasin Mihkli eest ning pagesin enda tuppa. Hea nali, mõtlesin ma ning istusin voodile. Kindlasti jäi mu vend mind ammulisui vahtima. Itsitasin. Kuid, siis sain ma aru asja halvemast poolest. Kuidas ma selle peale enne ei tulnud? Kuna mu vend mind nägi läks ta kohe emale kaebama. Juba kuulsingi vihaseid samme trepist üles tulevat. Kiiresti tõmbasin ma voodilt sinise teki pealt ning pugesin selle alla, et ema arvaks, et ma magan. Voodi oli mõnusalt pehme ning lõhnas imehästi. Mitte nii nagu eile, siis oli sellel kopitanud madratsi hais. Sammud tulid lähemale ning ma proovsin leida õiget asendit, kus oleks kõige parem magamist teeselda. Uks lükati lahti ning keegi astust sealt sisse. Seda, kes seal oli ma ei näinud, kuna olin silmad kõvasti kinni pigistanud. Tulija ainult ohkas ning lahkus. Kohe pärast seda kuulsin venda ema anumas, et ta minuga riidlema hakkaks.
Ema isegi päris rangelt lausus Mihklile: “Martin magab ja küllap hommikul ma räägin temaga.”
“Aga...,” vend podises veel midagi vastuseks, kuid nad olid juba liiga kaugele läinud.
Nüüd julgesin ma silmad lahti teha. Vedas mul. Nii vähe häält tehes, kui võimalik lükkasin ma ust. See avanes minu õnneks ilma liigsete kriuksudeta. Ma hiilisin vannituppa, kus ma ennast ära pesta sain. Pesin kiiresti ning vahetasin ka riided. Seejärel jooksin jällegi hiirvaikselt tagasi enda tuppa ning sulgesin seal ukse. Alt kostis söögiriistade kõlksumist. Küllap sõid nad õhtust. Kuna mu toa uks oli lahti olnud oli seal seenekastme aroom. Mu suu hakkas vett jooksma.

Iuuu, seenekaste...

Aga see on siiani parim osa vist.

Mulle seenekaste meeldib.

Äkki ütleksid ka miks?

Kohe, kohe tuleb uus!

UUUS!
------------------------------
See toit oli üks mu lemmikutest. Eriti veel ema tehtud. Aga ma ei tahtnud saada õiendada selle silma värgi pärast. Seda meelde tuletades tuli mulle taas hea tuju. Sain enda vennale kätte maksta. Võib olla ainult ühe kümnendiku sellest millest peaks. Vajusin voodile ning tõmbasin endale teki peale. Hea lõhnaga voodi tegi mind uniseks. Kiiresti vajusin ma sügavasse unne.
See oli tänaval. Oli öö. Vähemalt oli pime. Ainult lambid valgustasid tänavat. Mustas mantlis kõndis mu poole. Ta nägu välkus igakord, kui ta mõne lambi alla sattus. Mees tuli mu juurde nuga käes. Ma tahtsin karjuda, põgeneda, kuid mu seljataga oli paks - liiga paks, et läbimurda, mis oleks nagunii võimatu isegi ka õhukese seina korral – sein. See oli tühi tupiktänav. Ka suurelt peatänaval ei tundunud kedagi olevat, kuigi ega ma seda väga hästi ei näinud. Ainult osakest sellest ning see oli igatahes tühi. Oleksin ma saanud lugeda selle mehe mõtteid, kes mu vastas seisis.
Oleksin (jah vaid oleksin) ma nii saanud siit kuidagi põgeneda. Ega see ei olnud mingi unenägu või seiklusfilm, kus inimestel on erakordsed võimed, mis neid igast raskest olukorrast välja päästaksid. Mees tuli veel lähemale.
“Mida sa must tahad?” küsisin ma talt teeseldud julgel häälel.
“Ma tahan sind tappa!” rääkis mees õelalt ning naeratas samalajal mulle veel lähemale tulles.
See, aga ei olnud mingi lahke naeratus. Ta ei naeratanud mitte mulle vaid endale. Mustas mantlis mees tundus ülimalt õnnelik. Ma ei saanud enam aega raisata. Iga sekundiga tuli ta mulle lähemale. Iga sekund oli tähtis. Mulle olid jäänud viimased paar minutit elada. Vähemalt, siis kui mingit imet ei juhtu. Imesid, aga pole olemas. Selles olin ma kindel.
Mees tuli veel lähemale ise samalajal koguaeg sellel õelal toonil ühte lauset korrutades: “Ma tahan sind tappa!”
Tundus nagu oleks raadio katki läinud ning ühte lauset koguaeg kordama jäänud. Seda oli minuga juhtunud.
Ma proovisin olla julge. Astuda julgelt vastu surmale lootes, et surm araks lööb ning minema kihutab. Seda teha oli, aga palju raskem, kui ma arvasin.

Heheh, tegelt hea lugu juu =)

Natuke põnevust