Peggy Sue ja vaimud

Sinise koera päev

Peggy Sue on neljateistkümne-aastane tüdruk, keda koolis alati veidrikuks on peetud. Tal ei ole sõpru, aga tal on eriline võime näha halbu vaime, kes piimjate ja läbipaistvatena ringi hõljuvad ning kurja sepitsevad. Peggy Sue'le on haldjas Azéna andnud võlu-kaitsejõu. Kurjad vaimud teavad, et keegi peale Peggy Sue neid ei näe ja tahaksid meelsasti tüdrukust lahti saada. Kuid tüdruk on julge ja nutikas.
Peadpööritavad sündmused lähevad lahti siis, kui Peggy Sue koos ema ja õega Point Bluffi nimelisse väikelinna kolib. Siinsed elanikud kaeblevad, et nende linn on nii unine ja siin ei juhtu kunagi midagi... Varsti on sündmuste keeris haaranud kõik elanikud ja Peggy Sue'l tuleb üles näidata suurt julgust, kannatlikkust ja tarkust, et päästa linn ja selle elanikud hukust. Kõik algab taevasse ilmunud veidrast sinakast valguskerast ja põletavast kuumusest. Ilmneb, et sinaka valguse käes hakkavad inimestega toimuma esmapilgul naljakad muutused: rumalad õpilased muutuvad õpetajast targemaks, harimatud linnaelanikud aga hakkavad innukalt raamatukogu külastama, mõned veedavad päevi enneolematuid asju leiutades. Aga see pole veel kõik...


Deemoni uinak

Neljateistkümneaastane Peggy Sue ja tema truu telepaadist koer seisavad mõistatuse ees: milliseid saladusi peidab keset kõrbet asuv mahajäetud lennuväli? Kas siin kummitab? Kuhu kaovad inimesed, kelle autod vedelevad kõrbeliivas? Saladuse jälile viib neid miraažist põgenenud poiss Sebastian.
Tõelisest maailmast kaugel asub loss, milles uinub deemon. Selle maailma tavapärast rahu häirivad aga kurikavalad vaimud, kes mürgitavad ära iga deemoni unenäost tekkiva miraaži. Kaunist muinasjutumaast on saanud sõjatanner...


Sügaviku liblikas

Peggy Sue läheb suveks vanaema juurde ning juba esimesel vaheaja päeval kuuleb ta imeõuntest, mida hammustades võib tulla maailmalõpp. Karusnahkse "väsimust sööva" mantliga mamma Katy juures näeb ja kuuleb muidki imeasju: küla majadel on rattad all, mamma ise laenutab lisateenistuse saamiseks kasse, need aga muudavad vastavalt tujule värvi. Kõige veidram on siiski taevas lendav hiigelliblikas, kelle varju all kogetakse ennenägematut õnne, keda aga salapärane vaenlane põlema süüdata ihkab

Olen lugenud ,, Deemoni uinak" See oli hästi kirjutatud, aga liiga palju segast asja, eriti lõpp. Algus mulle meeldis, aga lõpp oli minu arust kohutav. Pidi see kirjanik igasuguseid segaseid asju sinna toppima.

Polegi lugenud.Tundub suht normaalne.