Lumivalgeke

Elas kord üks kuninganna. Ta istus aknal ja soovis, et ta saaks tütre, kelle nahk on valge kui lumi.
Peagi sündiski tal tütyar, kelle nahk oli valge kui lumi. Kuninganna aga suri ja Lumivalgeke jäi kurja võõrasema kasvatada.
Lumivalgekesest sirgus ilus noor neiu.

Tema võõrasemal oli võlupeegel. Tuli küsida "peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?" ja peegel vastas. Siiamaani oli ta alati öelnud, et võõrasema on. Aga nüüd ütles ta, et seda on Lumivalgeke.

Võõrasema kutsus enda jurde jahimehe ja ütles talle, et kui Lumivalgeke läheb metsa lilli korjama, sii tapku Jahimees Lumivakgekese ära.

Jahimehel oli aga hell süda ja ta ei tapnud vaest Lumivalgekest. Ta soovitas tüdrukul joosta kaugele-kaugele ja minna peitu.

Ta jooksis sügavale metsa ja leidis ühe armsa tillukese majakese. Ta koputas ja kuna keegi ei vastanud ja uks oli veidi praokil läks tüdruk sisse. Maja oli väga armsalt sisustatud, aga veidi räpane.

Lumivalgeke võttis toanurgast harja ja tegi kõik korda. Seda tehes väsis ta üsna ära ja märkas laua peal toitu.

Lumivalgeke proovis natuke ühte ja natuke teist. Kõik olid imehead.

Lumivalgeke oli rampväsinud ja jäi ühele väiksele voodile magama.

Veidi aja pärast jõudsid koju maja tõelised asukad - 7 pöialpoissi. Nad olid kõik üsna väsinud, kuid ikka rõõmsas meeleolus. Nad olid tulnud oma töölt, lähedal asuvast kaevandusest. Nad tahtsid hakata sööma. "Kes on mine kausist söönud?" küsis üks. "Kes on minu klaasist joonud?" küsis teine.

Nad vaatasid ringi ja nägid lumivalgekest mõnusasti magamas. Nad äratasid tüdruku üles ja too rääkis neile, oma loo. Pöialpoisid lubasid tyal enda juurde elama jääda.

"Peeglike, peeglike, seina peal, kes on kauneim kogu maal?" küsis Võõrasema ühel õhtul oma harjumusest taas peeglilt. "Lumivalguke," vastas peegel. Võõrasema arvas algul, et peegel on katki, aga siis mõistis, et tüdruk on veel elus.

Ta mürgitas ära mõned porgandid, ning maskeeris end, ning läks siis lumivalgukest otsima.

Ta leidiski tüdruku üles ja pakkus talle porgandeid. Pahaaimamatu tüdruk prooviski mürgitatud porgandit.

Ta langes kui surnult maha. Võõrasea lahkus koos oma korviga.

Õhtul jõudisd seitse pöialpoissi koju ja avastasid lumivalgekese. NAd olid väga kurvad.

Kuna tüdruk oli niivõrd ilus, arvasid nad, et teda oleks patt maapõue peita, ja sättisid ta klaasist kirstuga oma kodu keskele ning palvetasid igaõhtu tema juures.
Järgmisel hommikul sattus sinna maja juurde üks prints, kes oli metsasära eksinud. Ta küsis pöialpoistelt teed ja märkas klaaskirstus Lumivalgukest.

Prints suudles teda justkui õnnistuseks. ja tahtis teda oma lossi kaasa võtta. Üksi ei jaksanud ta kirstu koos lumivalgukesega kaasa võtta ja kurvalt lahkuma hakates komistas ta kirstu otsa, nii et see ümber läks.

Lumivalgeke avas silmad ja hakkas köhima. Porgand oli talle kurku kinni jäänud. Ja tüdruk polnudki surnud.

Samal ajal jõudis koju tüdruku Võõrasema, kes oli ka metsa ära eksinud. Ta küsis jälle peeglilt, kes on kauneim kogu maal.

Ja peegel vastas "Lumivalguke" Võõrasema minestas ja kukkus nii õnnetult, et suri ära.

Haha
Mulle nii meeldivad nüüd need kujukesed

Heh. Lahe. ^^

Omapärane.

Ma naersin pärast lugemist tükk aega, hea lugu

Viimane lause on imelik
Muidu, mul on kolm sellist lugu veel

Võid need ka siia panna. *naerab*

Ma ei viitsi, ma epan jutu kokku kirjutama ja siis pildid kõik väiksemaks tegam ja üles uploadima
Kuigi kaks teistest juttudest on natuke paremad kui see.

see asi on niiiii mammulik

Oh, kui armas

Mis teemal need teised jutud muidu on?

Kolm põrsakest, Kuldkiharake ja Kolm karu, Tuhkatriinu

oh, Tuhkatriinut tahaks näha

Eks ma kunagi panen üles siis.

Miks kunagi? Pane kohe:D

Vaatab. Mul pole neid pilte arvutis praegu.

Nääh, jälle mingi nõme põhjendus.

See koht oli eriti lahe, kus võõrasema porgandid ära mürgitas.

Kui ma üles leian pildid, siis saate uue

Ootan...

Hästi lahe, pane jah teised ka siia

Jumala äge, pane neid veel.

Lahe. Õunad asendatud porganditega:D

Lahe jutt.

Nõus

Oh, keegi on minuga ikka nõus ka.