Anna mulle aega!

Keegi siin hiljuti kisas et pangu ma AMA siia ka üles =) No saate siis. Soovijad saavad seda ühest teisest foorumist edasi lugeda, seal on see juba lõpukorral.

"Palju õnne sünnipäevaks, Linda!"
Linda tõusis järsult istukile. "Tänks, emps."
Tüdruk vaatas teki peal lebavat karpi. "Mis see on?"
Ema muigas. "Vaata."
Linda tõstis karbi üles. See oli väike kerge ja pakitud helelillasse paberisse. Ta tõmbas paberi lahti.
Välja ilmus lihtne, valge karp. Linda tahtis seda lahti teha, ent ema pani sellele käe peale. "Oota."
Tütre hämmastnud pilku märgates ta jätkas: "See on perepärandus. Kui pere noorim liige saab kuusteist, antakse see talle. See karp on sajandeid edasi liikunud. Ma ei tea mis seal sees on. Sellega käib kaasas sõna, et seda saab lahti teha vaid see, kellel selles olevat asja vaja läheb. Väga."
Naine vaikis ja võttis käe ära. Linda silmitses karpi. "Kas mul läheb selles olevat asja vaja?" küsis ta. Ema naratas ja kehitas õlgu.
"Nii. Su vaba tund on läbi. Kooli marss."
Linda naeris samuti. Ema kadus kuhugi ja Linda haigutas. Ta ei viitsinud põrmugi kooli minna. Nojah, viimane koolipäev hetkel õnneks. mõtles ta ja komberdas WC poole.
***
"Linda! Oota, Mögin!"
"Ära kutsu mind nii, Segukohvi!" kraaksatas Linda. Segukohvi ehk Liina, Linda parim sõbranna, turtsatas. "Miks mitte?"
Linda raputas pead. Liina silmitses sõbranna käekotis piiluvat karpi. "Mis see on?"
"Ma ei tea." pomises Linda, Siis tal sähvatas midagi. "Ma pean koju minema."
"A-aga me pidime kinno minema!" kogeles Liina.
"Pole aega." vastas Linda ja pistis jooksu.

Kodus pani Linda kohe telekas mängima filmi "Sõrmuste Isand: Sõrmuse Vennaskond". Ta keris edasi Bilbo sünnpäevapeoni ja jäi siis vaatama.
Pärast Merry ja Pippini korraldatud plahvatust pani Linda pausi. Ta vaatas vaheldumisi televiisori, riiulis lebava raamatu, näitlejate postritega kaetud seinte (enamik postreid olid muuseas kääbiku(te) pildiga ja nendest oli ülekaalus Pippin) ja laual lebava karbi poole.
Jah, ma olen igasugustesse tegelastesse armunud olnud. Jah, nii võimalikesse kui mittevõimalikesse. Ja siiamaani temasse kõige rohkem.
Linda piidles rahutult karpi. Aga kui...
Ta sirutas käe karbi poole.
Ta võttis selle kätte, pigistades ühte pihku kaane ja teise põhja.
Ta tõmbas.

Karp avanes.

Kõlab huvitavalt.

Edasi.

Ja karbikeses on Sõrmus ?

Arvata on^^
Päris hea muidu.

Ei, karbis ei ole Sõrmus. Miseria, sina tead mis seal sees on, sa oled ka selles foorumis :D

Kust sa selle võtsid?

Ise kirjutan noh

Saate uue
_____________________

See osa on igatahes üsna jama.
________________________________

Linda pillas ehmunult karbi maha. Nii et mul lähebki seda vaja... mõtles ta.
Ta võttis karbi üles, uurides samal ajal selles lebavat eset.
See oli kaelakee. Või nii see paistis. Tumesinisel sametil paistis kee hästi kätte, see oli kuldne. Peenikese kuldketi otsas rippus rõngas, mille sees oli mingi kujuke. Linda kissitas silmi ja tõstis kee üles.
Liivakell. Klaasist liivakell, täis imepeenikest liiva. Linda keeras seda ühtpidi ja teistpidi. "Mis hea pärast on mul nii vaja mingit kaelakeed?" pomises ta.
Üks mälukild tükkis esile.
Ajakeeraja? küsis Linda sellelt. Kild noogutas. Linda ahmis õhku. Pole võimalik!
On. ütles miski ta sees. Linda keerutas Ajakeerajat käes. Siis kahmas ta käekoti, lülitas televiisori välja ja tormas uksest välja. Vaevu püsis tal meeles see lukku keerata.
Trepist oleks ta äärepealt alla lennanud...
Linda jõudis õue. Ta otsis üles aias oleva väikese lehtla ja istus. Tüdruk mõistis, miks ta välja tuli, kuigi hetk tagasi ei olnud tal mõtteid - kui ajas tuli tagasi minna 24 aastat, oli ohtlik olla vaid paar kuud tagasi renditud korteris.
Linda kõhkles. Kui palju ta pidi keerutama? Lõpuks ta sulges silmad, pomises: "1984." ja keerutas Ajakeerajat kümneid kordi.
Eikusagilt tõusis tugev tuuleiil, mis sasis tüdruku pikki tumedaid juukseid ja raputas lehtlat. Hetkeks tundus, et ta tõusis koguni õhku.
Käis õrn valge sähvakas ja siis ei istunud lehtlas enam kedagi.
***

Linda potsatas maapinnale istuma. Paistis, et sel ajal veel seda lehtlat polnud.
"Kuule, sina, kust sa siia ilmusid?" küsis üllatunud hääl. Linda hüppas ruttu püsti ja tunnistas kõnelejat. Too oli nooruke, vast temavanune poiss. Juuksed olid heledad, pruuni ja blondi vahepealsed. Silmad olid ebamäärast värvi, Linda ei saanudki aru, kas sinised või pruunid. Hääles oli tugev ameerika aktsent. Linda naeratas. "Tulin."
Poiss muigas. "Väga järsult ilmusid."
Linda kehitas õlgu. "Pole midagi teha. Tore tutvuda, aga mina pean nüüd minema."
"Oota."
Linda peatus.
"Mis su nimi on?"
"Kristi." vastas Linda, öeldes esimese pähetuleva nime. Poiss noogutas. "Ok. I am...Mina olen Billy. Vahetusõpilane Ameerikast."
"Billy." kordas Linda kajana.
"Billy Boyd, kui täpsem olla." lisas poiss. Linda tardus.

Billy Boyd.
Asiis

Miks kõik selle kallal irvavad et ma oma lemmiknäitlejaga fiki tegin+

Irrw

Ma ei irva See on ainult natuke irooniline
JA muuta oleks sul seda nüüd raske

Jah, sest ametlikult on avaldamata vaid epiloog

Do it faster, then!

Jep. Faster.

Okei, rahu ^^
__________________
Billy silmitses teda üllatunult. "What?"
Ma tahtsin Ameerikasse minna, et ta üles otsida, aga nüüd on tema siin. Siin, kuhu ma ilmusin. Oeh. Kuidas see võimalik on?
Linda kogus end natuke ja sundis end naeratama. Mida ma nüüd teen?! paanitses ta endamisi. Tema õnneks sõitis sel hetkel sealsamas juures olevasse peatusesse üks buss.
"Ma pean nüüd minema, tsau." pomises Linda ja lipsas bussi, vaatamata numbrit.
Buss sulges uksed ja hakkas sõitma.
Linda vaatas aknast välja. Silt aknal kuulutas, et tegu on number ühega ja et järgmine peatus on Ringtee.
Tüdruk hingas pahinal välja. Ta tundis, et õhetab näost. Igaks juhuks vaatas ta veel korra välja.
Keegi jooksis bussiga kaasa.
Linda silmad läksid pärani. Siis sai ta aru, et olevusel on rulluisud jalas.
Ta silmitses bussiga kaasa sõitvat tegelast. Nii palju, kui ta kindlaks tegi, oli see meessoost isend, helepruunide lühikeste juustega.
Tüdruk pööras pilgu aknalt ära ja pidas mõttes aru, mida edasi teha.
Mul ei ole perekonda. Mul ei ole raha. Mul ei ole kodu. Mul ei ole ausaltöeldes mitte midagi peale selle, mis mul seljas on ja käe otsas ripub. Mida ma teen?
Kõigepealt otsustas ta proovida mingisse kooli sisse saada. Ta otsustas Miina Härma kasuks. Kui see olemas on.
***

"Ja mis teie nimi on, preili?"
Linda läks natuke ähmi täis. "Eee...Kristi. Kristi Paide." vastas ta, valides sõbra nime. Kooli õppealajuhataja noogutas. "Väga hea. Mis koolis te varem käisite, Kristi?"
"Ei käinudki. Mul oli koduõpetaja." vastas Linda, teades, et ühest koolist teise minnes uuritakse eelmise kooli kohta.
Õppealajuhataja, Maria Kivikard, silmitses teda üllatunult. "Või nii. Meie kandis on harva koduõpetajaid."
"Noh, jah, aga ma olin lastekodus. Seal ei saanud kõiki lapsi kooli panna ja siis osade jaoks olid seal koduõpetajad."
"Huvitav. Mis lastekodu see oli? Ja kas te elate ikka seal?"
Nüüd läks Linda üsna paanikasse. "Ma ei mäleta hetkel." ütles ta kiiresti. "Ja ei ela. Just hiljuti kolisin ära."
Maria noogutas jälle ja kirjutas midagi üles. "Tore. Me võtame su vastu. Muud andmed, nagu aadressi ja lastekodu nime, kui meelde tuleb, annate hiljem."
Linda hingas natuke kergemini. Maria võttis lauasahtlist ühe paberi. "Siin on sinu tunniplaan ja vajalike asjade nimekiri. Sa lähed kümnendasse klassi, vastavalt vanusele. A-klass. Kooli ametlikult tulete homme."
"Homme?" küsis Linda natuke üllatunult. Maria silmitses teda etteheitvalt. "Muidugi. Me ei saa kauem viivitamisaega anda. Niikuinii tuleb varsti kevadvaheaeg."
Linda punastas. "Mul on kuupäevad sassis." pomises ta.
"Pole midagi. Täna on kümnes märts, kui teada tahad."
"Jah..Aitäh. Kas raamatud saab..kust?"
"Alt raamatukogust. Ütle, et oled uus õpilane."
Tüdruk noogutas, naine vastu. "Head aega."
"Head aega." vastas Linda.
***

Linda uuris käigu pealt tunniplaani. Õpikud ja töövihikud lebasid läbisegi suures kollases kilekotis, kõlkumas tüdruku käes. See oli puhas õnn, et Linda oli otsustanud alati mõnda kilekotti kaasas kanda. Vastase juhul oleks ta pidanud oma õpikuhunnikut kaenla all kandma.
Nüüd oli Lindal järgmine probleem - kus ta elama hakkab? Ja kuidas ta raha saab?
Ta istus ohates ühele pargipingile ja toetas pea käte vahele.
"Kas sul on mingi mure, kullake?" küsis sõbralik hääl. Linda tõstis pea. Talle naeratas vastu ümar, sõbralik, kuldkollaste juustega ümbritsetud ja siniseid silmi sisaldav nägu. Miski ütles, et seda naist võib usaldada. "Jah." pomises tüdruk. Naine istus tema kõrvale pingile. "Nonoh?" küsis ta. "Räägi-räägi, rääkimine teeb olemise paremaks."
Linda naeratas mornilt. "Noh...Kas see pole siis probleem, kui sa oled võhivõõras linnas ära eksinud, ilma kodu, raha ja pereta?"
"Eksisid ära?" küsis naine murelikult, sinistes silmades peegeldumas üllatus. Linda noogutas. "Nonii. Ma arvan et seniks, kuni sa kellegi tuttava kätte saad, võiksid minu juurde elama tulla. Ma elan üksi ja seltsi oleks tore saada."
"Noh..." Linda kõhkles. Ta teadis, et võhivõõraid inimesi ei tohi usaldada. Aga seda naist tundus võiva usaldada. Ja ta meenutas tüdrukule kedagi..."Te tundute mulle väga tuttav." ütles ta. Naine naeris. "Äkki oleme kohtunud? Minu nimi on Kaidi, Kaidi Jõgi."
Linda pidi äärepealt pingilt maha kukkuma. Kaidi Jõgi oli Liina ema nimi. Nüüd ta teadis, miks talle naine tuttav tundus. "Ma võin tulla küll." lausus ta, natuke kõhklevalt. Kaidi rõõmustas silmnähtavalt. "Tore! Ma elan siinsamas, tule."
***

Järgmisel päeval.
Linda tiirutas mööda kolmanda korruse koridori, otsides ruumi 306. Selle üles leidnud, kontrollis ta tunniplaani.
"Matemaatika. Klass 306. Õpetaja Maris Adamson."
Linda hingas sügavalt sisse ja astus klassi.
Ta ei olnud esimene.
Klassis oli üks poiss ees, kes pöördus tüdruku sisenemisel ümber.
Mõlema silmis peegeldus sulaselge üllatus.
Mida tema siin teeb? mõtlesid mõlemad.

Wäga Hea.

*grin* Aga mina olen seda juba lugenud ^^
Aga ikkagi, hea on.

Kus foorumis?

Ei tohi Adunale öelda, las loeb siit

Ei ütle, vot nii .
Ma poleks nkn öelnud, Liba

Siis on igav,*mossis näoga*
Ma olen harjunud nagu raamatuid lugema.

Varu kannatust, nigro ^^

Mul ei ole kannatust.

Hea jutt. Edasi ! =)

Väga hea!

Miks tal seda vaja läheb? Kuidas ta sai nii järsku otsustada, et läheb ajas tagasi?
Kuidas see õppealajuhataja ikka nii loll on, et usub seda, et Linda unustas ära, kus ta elas?

Eee, mul pole aimugi miks ta nii loll on, selle osa ma tollal kirjutasin lambist

Lambist on ka lahe kirjutada Naeruväärne tundub küll, aga ma ei põeks Ma ise ka parem kirjutaja pole selles suhtes.

Dup. Evanna, sa peaks selle järjejutu vist teises foorumis ära lõpuni lugema....

MIS FOORUMIS?!?!?!

Hahaa, ma leidsin selle foorumi üles kus sul see jutt on Esimene foorum kuhu vaatasin
Aga läbi pole veel lugenud

Aduna, ma ei ütle otse, sest ma ei taha, et liba mulle kallale tuleb, aga kasuta Google otsingut lihtsalt.

Ma leidsin ühes foorumis küll.
Aga ka see oli lptmta.

Ei, see on täiesti lõpetatud.

Liba, kusjuures sina ja su sõber Japannu ise andsite mulle selle aadressi, küll mitte selle jutu lugemiseks aga ikkagi

Aga ei olnud ju.
Ta lihtsalt teeb tead-küll-mida ja enam osasid edasi ei lähe.

Sest see on lõpetatud! Kas sa oledki nii juhm? Vabandust.

Aduna, sa oled tõesti juhm. Kui osasid edasi ei lähe, on see lõpetatud. Mismoodi siis veel lõpetatakse?

No ma ei tea. Jäi kuidagi poolikuks.

Böö.

Aga mina läksin kole laisaks ja tahan juba vol kahe avaldada nii e t muu lugege siit: http://givemetime1.blogspot.com/
ja siis kommige =)

Lugesin lõpuni. Väga-väga kahtlane lõpp. kahtlane jutt üleüldse.

Tal ei olnud ju seda tohutult vaja. Ta ei pidanud minema. Ja miks ta pidi siis ka tagasi tulema? Miks ta tühjusesse astus? kas see pole mitte liiga suur kokkusattumus, et üldse Eestisse keegi tuleb, siis tuleb veel Billy Boyd, siis nad peatuvad veeö Tartus ja siis veel teie koolis... Väga ebatõenäoline.