Leanne'i laul

Hoiatus! See jutt võib teil juhtmed sassi ajada! Ei soovita lugeda väga tarkadel ja väga rumalatel inimestel!
Ah, lugege kõik seda absurdset juttu



Leanne'i laul - 1

Ta seisis mu ees, nuga käes. Kuskil laulis keegi. Ma vaatsin nuga. "Ära tee..." sosistasin. Ta silmad läikisid. "Anna andeks."
Nuga sööstis läbi õhu. See oli otse mu ees, vaid hetk, ja see oleks mu läbistanud.

"(telefonihelin)"
Mobiiliäratuse peale tõusin istukile. Kartsin. Kartsin kohutavalt, sest ma uskusin unenägusid. Raputasin pea mõtetest tühjaks ja läksin alla.

***

"Lily! Tuled ka või?"
"Sina ära käsuta siin." kähvasin Silendale, oma vanemale õele. Tegelikult oli meil täpselt aasta vahet, samal päeval oli sünnipäev. Aga ta käsutas mind alati.

***

Jõudsime täpselt hetk enne kellahelinat kooli, nii et hilinejate nimekirja me ei läinud. Sees tuiskasime Sil vasakusse ja mina paremasse majatiiba. Otsisin ruttu klassi üles. Number 405. Keemia. Sirutasin käe ukselingini, ent ei julgenud minna. Keemiaõps Redang oli hilinemise suhtes hrmus tundlik. Kõhklesin ja pöörasin siis otsa ümber. Tükk aega luurasin ukse juures, kuni uksevalvur vetsu läks, ja kadusin siis välja. Ma pidin ettevaatlik olema. Hiljem tulijad võisid kaebama minna. Mööda põõsaääri hiilides jõudsin tagasi koju.

***

"Trinnn!"
Uksekella helina peale läksin vaatama. Seal seisis Marc. "Miks sa koolis pole?"
"Võiksin sult sedasama küsida."
Pahvatasime naerda ja lasin ta sisse. "Kust sa teadsid et ma poppi teen?"
"Ma luurasin kooli juures."
"Kavalpea."
Ikka naerda turtsudes läksime tuppa. "Mida sa muidu tahad?"
Marc muigas. "Tule."
Ta tiris mu kättpidi välja, oma auto juurde. (Nad käivad 11nendas.)

***

"Kuhu sa mu tõid? Mis koht see on?"
Rabelesin autost välja ja hetk hiljem tundsin, et Marc on mu selja taga ja hoidis mu käsi kinni.
"Ole ometi paigal!"
Tahtsin karjuma hakata, ent vaevalt piuksu teinud, kui poiss käe mulle suule surus.
"Vait." sisistas ta ja viis mu mingisse koopasse, mille suue oli tihedalt puudega varjatud.




Kommentaarid ja kriitika teretulnud.

Olen lugenud, kuid mitte lõpuni Interesting, aga jah ma ei mäleta millal viimati ma lugenud olen, seega osaliselt meelest läinud.
Ja see ongi vist see lugu mille sa lõpetasid, eks? Kui ei ole, siis ütleksin, et parem oleks, kui need lõigud oleksid natuke pikemad.
Muidu on kõik OK. ^^

See on lõpetatud, rahu

Rohkem ei kirjutagi?

Ega ma kogu järjejuttu ühe päevaga panna ei kavatse.

*mossitab*

Avaldan teise ja kolmanda osa koos, sest 2. on liiga lühike õ'


Koopas oli hämar, seinal põles üksik tõrvik. Tükk aega rabelesin, kuid jätsin selle kui asjatu tegevuse. Marc vedas mu kuskile koopasügavikesse, kus oli pimedamatest pimedam. Kui jälle valgemaks läks, leidsime end igivanast kaevandusest. Olin surmani ehmunud. Marc surus mu mingisse kärusse istuma ja vedas nöörid ümber. Siis läks ta mingisse uude kooopasse. Pistsin karjuma, ent lõpetasin jalamaid, kui kive sadama hakkaas. Tõmbusin kärusse varjule ja mõtlesin, et mis nüüd saab.
Siis tuli Marc tagasi. Ja kes temaga kaasas oli? Ei keegi muu kui minu õde. "Sil!" karjatasin. Silenda pöördus ümber. "Mida? Lily?"
Siis käratas ta Marcile: "Kust tema siia sai?"
Marc kehitas õlgu. "Ise tahtsid riituse jaoks mingit ohvrit."
Silenda vabises ja ahmis õhku. "Oma õde ma küll ei kavatse kasutada!"
Marc itsitas. "Pole midagi teha. Muuta ei või."
Silenda istus ühele kivile. "Lily...Anna andeks. Ma pean seda tegema."
Siis puhkes ta nutma.

***

Vabisesin üleni, kui Marc taris mind mööda juba järgmist käiku, õnnetusehunnik Silenda kannul. Lõpuks leidsime end avarast saalist. Otse minu ees, saali keskel, seisis kuusnurga sees mingi pink, punased kardinad ümber. Mind pandi sellele istuma ja seoti kinni. Marc läks korraks kuskile ära. "Lily!" sosistas Sil järsku. Tõstsin vaevaliselt pea. "Ma ei lase võtta sind, kui peaksin ka ise selle eest maksma."
Ta sidus mu lahti ja ajas rutti saalist minema. "Mine ja jookse! Võimaliklt kaugele siit!"
Vaatasin talle silma ja pitsin jooksu. Vaid kümne sekundi pärast kuulsin Marci vihamöiret ja õe kiljatust. "Mine, Lily!"

Lühike.

Lühike, aga hea. Edasi.

Oh. *mõtleb* Vara midagi öelda, aga näib meeldivat. Eellugu võiks pisut pikem olla.

Mm, huvitav ja ka kaasahaarav. Mis riitus see oli ja miks Marc siis karjus vihast? ._.

Ärge mitte lootkegi et ma seletaks. See on minu enda jaoks ka liiga segane lugu.

Ma unustasin et mul see ka siin on ^^


Jooksin end päris hingetuks, aga sain välja küll. Vaatasin ringi. Sealsamas oli Marci auto, võtmed veel ees! Istusin autosse, keerasin käima ja kimasin minema, pisarad silmis. Olgugi, et me Siliga teineteist silmaotsaski ei sallinud, oli ta ikkagi mu õde. Jõudsin maanteele ja suurendasin kiirust, kuigi teadsin, et olen umbes kahekordselt piirangust üle. Siis hakkasid ees paistma tuled ja sinises mundris mehed. Karjatasin. Kena jama... Üritasin välja ilmunud kõrvalteele pöörata, end põrutasin hoopis kraavi. Viimane asi, mida mäletasin, olid sõnad: "Hei, preili!"

***

Ärgates tundus olevat imelikult kerge. Vaatasin ringi ja pidin ära minestama - ma olin õhus. Hõljusin. All oli kaks politseinikku, kes mind tummalt vahtsisid. Uurisin veel ümbrust. Kraavis vedelesid lössis Marci auto ja üks must auto. Ümberringi oli veel mitu autot. Kokkuvõttes oli mul väga imelik olla. Keerasin pead ja see hakks vurrina pöörlema. Olin nagu väga loll kummitus, aiult ei paistnud läbi. Pea lõpetas keerlemise ja kukkus otsast ära.
Siis otsustas pea ringi hõljuda. Vahtisin oma peata keret ja üritasin pead kinni püüda, aga kasutu tegevus. Lõpuks otsustas pea vist, et aitab! ja läks oma kohale tagasi, ehk siis kere külge. Mina kukkusin alla.

***

"Kuule! Lily! Ärka üles!"
Tegin silmad lahti ja vaatasin ringi. Ümbrus oli valge ja lõhnas ohtude järgi. Ema istus mu voodiserva peal. "Misasja?" küsisin. "Kas ma polegi surnud?"
Ema raputas pead. "Ei ole, kullake."
Tahtsin end istukile ajada, aga arst takistas. "Ei, sa pead pikali olema. Sul oli kaelas suur haav. Sa kaotasid palju verd."
Vahtisin arsti. "Misasja? Mul tuli ju pea otsast ära!"
Ema ja arst vahetasid pilgu ja arst sosistas talle midagi. Tabasin natuke: "Peaks...äkki...majja..."
"Ei...kunagi!"
Mõistsin - arst arvas et ma olen hull. Kraaksatasin midagi segast ja tõusin istuli. "MA EI OLE HULL!" röögatasin.
Arst vaatas mulle otsa. Väga imelikult. Ta silmad oli imelikud. Klõnksatasin. See oli Marc.

Woops. Ei vea tal.

Jee, lugege lõpuni siit: http://songofleanne.blogspot.com/
:D

Kahtlane jutt, aga hea

Kahtlane lõpp. See käib nagu ringi või midagi?

Jaa. See on lõputu, kui aru saad ^^

Kahtlane muidugi. Ma ei osanud algul üldse jutte kirjutada

See kõik kokku on ikkagi pisut mõttetu, kuigi see lõpmatuse värk on väga omapärane.

Ma ei viitsinud seda lihtsalt edasi kirjutada.
Aga jutt on ÜLIMALT jabur (Y) See võiks Jaburate Ja Kehvasti Kirjutatud Juttude Kirjanduspreemia võita, kui see preemia olemas oleks ^^

Natuke kahtlane, aga muidu mulle meeldis.

libahunt kirjutas:

Ma ei viitsinud seda lihtsalt edasi kirjutada.
Aga jutt on ÜLIMALT jabur (Y) See võiks Jaburate Ja Kehvasti Kirjutatud Juttude Kirjanduspreemia võita, kui see preemia olemas oleks ^^

Hähääää, ei saaks
Minu jutud teeksid sinu omale pika puuga ära

Mulle meeldib su jutt