Harry Potter ja Fööniksi orduVaikse koridori lõpus on üks uks.
See kummitab Harry mõtetes. Just sellepärast ärkabki ta keset ööd õudusest karjudes.
Mõned asjad, millest Harry on sunnitud mõtlema:
*mustade jõudude vastase kaitse õpetaja, kelle iseloom on nagu mürgitatud mesi
*tige ja solvunud majahaldjas
*Ron kui Gryffindori lendluudpalli võistkonna vaht
*kooliaasta lõpus ähvardavalt terendavad Tavalise Võluritaseme eksamid.
...ja muidugi See-kelle-nime-ei-tohi-nimetada ja üha suurem temaga kaasnev oht. J. K. Rowlingi seni kõige sündmusterohkemas raamatus tuleb Harryl seista silmitsi võlumaailma valitsuse usaldusväärsuse kahanemisega ja Sigatüüka juhtkonna võimetusega midagi muuta.
Sellest hoolimata (või ehk just selle tõttu) leiab ta sõpradest suuremat tuge ja jõudu, kui ta oleks arvata osanud, ning kohtab ka piiritut ustavust ning valmidust eneseohverduseks.
Kuigi sündmustik on tihe ja raamat kogukas, jagavad lugejad Harry tundeid ning ootavad kannatlikult võimalust rongile astuda ja tagasi Sigatüükasse sõita.
Väga paks ja sama hea raamat.