Kuldsulg 2008 jutt - Tere, olen Cassandra Curebone.

Noh, kuna otsustan, et osalen, siis jätan enda teised jutud praeguseks pooleli . xd
Üritan teha mõne osalise loo kõigest (a)

Kuldsulg 2008 võistlustöö!

,,Deemonid.."
Cassandra kortsutas kulmi ja vaatas korraks aknast välja. Väljas sadas tihedat ja paksu valget lund, mis kattis enda alla kogu pimeda tänava.
,,Neid on liiga palju ja neid on põhimõtteliselt võimatu võita. Ma tean,et sa tahad kaasa tulla, kuid.."
Cassandra pööras pea tagasi raamatu kohale.

Must auk on ruumipiirkond (objekt), mille gravitatsioon on nii suur, et ei miski materiaalne, isegi valgus, ei pääse temast välja. Seda tekitab piisavalt suure massi olemasolu piiratud ruumiosas. Must auk koosneb kahest osast, milleks on singulaarsus ja sündmuste horisont.

,,sa ei pea minu pärast muretsema, Cassandra, ma lahkun homme ja tulen mõne aja pärast tagasi,"ema viimased sõnad enne seda, kui ta oli saatnud Cassandra magamistuppa. Tüdruk oli lubanud, et jääb magama, kuid seda ta teha ei suutnud.

Mõte sellest,et ema kavatseb lahkuda ja võibolla ei tulegi enam kunagi koju tagasi, pani tal judinad mööda selga jooksma. Ta kuulis ema toa ukse avamist ja seejärel sulgemist ning seejärel kostus vaikne sosistamine. Cassandra pani raamatu tagurpidi lauale ja jooksis kikivarvul enda voodini ning puges teki alla. Just sel hetkel kui ta oli pea padjale asetanud ja silmad sulgenud, läks uks lahti ja sisse astus ema, kes istus Cassandra voodile.

Tütarlaps tundis endal pilku ning üritas hingata ülimalt rahulikult, aeglaselt ja veenvalt. Ema jaoks tundus see vist väga hea olevat ning ta viis õrnalt käega üle oma tütre põse ja naeratas kergelt.
,,Jessie!" hüüdis Cassandra isa köögist. ,,Vait, Marec! Ta magab!" sisistas naine vihaselt ning tõusis püsti. Viimast korda enda tütart vaadates, tekkis tal klomp kurku.
,,Usu mind, ma tahaksin sind kaasa võtta! Ma tean, et sulle meeldib reisida ja ma tean,et ma lubasin su kaasa võtta kui ma lähen Californiasse, kuid see on liiga ohtlik!" sosistas ta vaikselt ning lahkus kiirelt toast. Cassandra tõusis siis kui uks kinni läks ja ohkas, kui kätega üle juuste viis. Niisugune oligi siis nende viimane hüvastijätt .

Möödunud oli viisteist minutit, kui maja täiesti vaikseks jäi. Lõpuks täitis maja kõrvilukustav kiljatus. Cassandra tõusis voodist püsti ja kisas enda toas. Mitte sellepärast,et ta oli hirmul või midagi taolist vaid hoopis sellepärast, et ta oli jäänud üksi. Tema isa kavatseb ka varsti ärireisile minna ja tema ema - deemonite tapja lahkus nüüd.
Lõpuks vajus Cassandra enda lambanahast valgele vaibale istuma ja nuuksus vaikselt. Voodisse ta minna ei tahtnud ning vajus põrandal küllili, vahtides enda laua nurka.
Niimoodi vaikselt pikali olles, nuuksus tüdruk end rahutusse unne.



Hommikul üleni värisedes, tõmbas Cassandra endale teki ümber ja vaatas toas ringi. Toas polnud keegi eilsest õhtust saati koristanud ja raamat, mille ta oli asetanud õhtul lauale, vedeles nüüd põrandal maas.
,,Ju siis panin ääre peale.." arvas tüdruk ning jalutas toast välja ning liikus köögi poole.
Seal otsis ta kapist välja oma hommikused maisihelbed ja külpkapist piima ning kallas mõlemad kaussi ja asus vaikselt sööma.
Koguaeg vaatas ta ukse poole. Lõpuks veendudes, et ei isa ega ema ei tule kööki, koristas ta laualt enda taldriku ära ning viis selle kraanikaussi. Otsustades, et peseb seda hiljem, jalutas ta oma tuppa tagasi, kus ta oma pidžaama koolivormi vastu kiirelt ära vahetas. Kiirelt kammiga üle juuste tõmmanud, otsis ta oma seljakoti välja ning lahkus majast.

Tänavale välja jõudes, oli Cassandra veidi imestunud, et tänaval inimesi vähe oli. Käekellale pilku viies, kergitas ta kulmi ja kehitas õlgu. Ta oli liiga vara välja tulnud. Tagasi minna ta ka ei tahtnud ..
Cassandra tõmbas salli tihedamini ümber oma kaela ja judistas end külmast. Detsember siiski. Pilgu üle tänava libistades, tundis ta kuidas seest külmaks läheb.
Teiselpool tänavat nägi ta üleni mustas riietatud kogu, kes ainult teda vaatas. Nagu Cassandra silm seletas, olid kogul kollased silmad ja rohkemat polnudki näha. Kui tänava oleksid rahvast täis, oleks ta arvanud, et tegu on jälle mõne linna gooti tegelasega, kuid nende moodi see küll ei tundunud.
Kogu mustas liigutas end korraks ning keeras paremale, tänavele kus on tupik. Midagi mõtlemata jooksis Cassandra üle tee kogule järele ning peatus tänava käigu juures ja vaatas tupiku poole. Kogu see käik oli tühi, kuid nagu ta aru sai, nägi ta ühte musta varju libisemas üle katuse, mis oli nüüd otse tema pea kohal.
Süda saapasäärde vajumas, astus ta sammud tagasi ning vaatas ringi. Tänav oli kummaliselt vaikseks jäänud. Isegi siis kui ta praegu abi vajas, võis ta arvatavasti kiljuda palju suutis, kuid keegi poleks talle appi tulnud. Vari tuli Cassandrale lähemale.

Järjejutud olid ju võistlusest välja arvatud

Musty? tohib küll!

Kood:

Osalemiseks peab sul olema vähemalt kolmes eri omaloominguvaldkonnas (järjejutud ja ajakirjad välja arvatud ja pikslikunst eraldi kaasa arvatud) üks töö.

Piisavalt hea tõestus ?

järjejutud ja ajakirjad välja arvatud

Aga noh, olgu pealegi, ma ei arva siis midagi välja. Kui sa juba midagi välja mõtlesid.

Aga sa pead seda piisavalt kähku avaldama, kuna muidu saab võistlus enne läbi.

Väga kena. Eks siis oleks tore, kui kirjutaksite nii,et järgmine kord saaks aru ka.

Seal oli väga selgelt kirjas: järjejutud välja arvatud. Aga noh, vahet pole.

Lisan mitu sa korraga

2. osa :


Cassandra ei suutnud enam paigal seista ning astus veel kolm sammu tagasi. Vari lähenes iga korraga ning enam ei suutnud Cassandra ühel kohal seista. Nuuksatuse sarnast kuuldavale lasknud, keeras ta end kanna peal ringi ja jooksis kooli poole. Üle õla vaadates, ei olnud tänaval varjust jälgegi, kuid sellest hoolimata ei aeglustanud ta kiirust vaid tormas edasi.
Praegu lootis ta kooli jõuda.

Majani jõudes,hingas ta kergendunult sisse ja vaatas ringi. Rahvast hakkas nüüd juurde kogunema ning ta ohkas vaikselt.

Mõne aja pärast kui koolikell helises, tundis Cassandra küll kellegi pilku enda kuklal, kuid ei teinud sellest välja vaid liikus matemaatika klassi poole.


Koolipäeva lõpuks väljus Cassandra koolimajast ja vaatas ringi. Rahvas liikus temast mööda oma teatud suunda.
,,Cassie!" kuulis ta lõpuks kellegi hüüet enda seljatagant.End ringi keerates, nägi ta enda juurde jooksmas kahte tüdrukut, mõlema ilme tõsine. ,,Sa ei kuulnud,et ma sind hüüdsin?" nähvas pruunide juustega tüdruk, kuid leebus kohe. ,,Sorry," ütles ta koheselt. ,,Ma olen lihtsalt elevil!" teatas ta sügavalt sisse hingates. Nüüd kui Cassandra sai suu lõpuks lahti teha, kergitas ta korraks kulmu :,,Millest?" päris ta Sassult, kes naeratas lõbusalt.
,,Ian kutsus ta koolidiskole," ütles igaval toonil tema kõrval Anastacia enda venekeelse aktsendiga. Sassu saatis talle tooni pärast pahase pilgu ja ütles Cassandrale, et too ei teeks sellest välja ning pistis käed külma eest taskutesse.
,,Sa tuled ka?" päris ta lõpuks Cassandralt. Viimane kehitas õlgu, jälgides ümbrust. Keegi ei tundunud teda jälgivat, kuid süda tagus koguaeg sees.
,,No c'moon!" kirus Sassu teda õlgadest raputades. ,,Sa pead tulema! Mida küll mina ja Anastacia ilma sinuta seal teeme?" tegi ta kutsikasilmad. Cassandra vahtis talle suurte silmadega otsa ja kehitas taas õlgu. ,,Pähh! Olgu," ütles ta huuled kokku pigistades.
,,Homme kell neli tulen ma sinu juurde ja teeme asjad kõik korda ja siis kell seitse läheme võimla peole!" ütles ta veel ning jalutas Anastaciaga minema, kes vahtis muidugi väga imelikult Sassut.
Cassandra ohkas raskelt. Pidu oleks viimane asi mida ta oleks tahtnud peale ema lahkumist. Lõpuks otsustas, et ei konuta enam koolimaja ees ning läks koju.

Kodus tegi ta kiirelt paar võileiba ning jõi apelsinimahla peale ning läks oma tuppa. See oli nüüd korras. ,,Arvatavasti isa koristas siis.." mõtles ta hammustades tükikese võileivast ära ning läks arvuti juurde, mille ta sisse lülitas.
Arvuti oli nagu mõni tigu. Enne kui seda üldse kasutada sai, laadis see eluaeglaselt ja siis kontrollis arvuti automaatselt kõik viirusetõrjed ära .. Siis tulid veel mõned vanad automaatsed reklaamid, mida tuli ristikesega kinni panna ning alles nüüd - Cassandra ohkas selle peale- sai ta arvuti internetti.
Homme oli õnneks reede ja kuna reedel oli see pidu, ei antud neile õppida üldse. Ainuke asi ka mis korraks heameele tõi. Arvutis muusika käima pannud, lõi Cassandra nii oma aja surnuks.



,,Naerata nüüd!" käsutas Sassu kulmi kortsutades. Cassandra manas näole korraks naeratuse, kuid see tegi ta ilme veelgi rohkem väsinumaks kui see enne oli. ,,Sa ei oska!" ütles ta käsi rinnale risti asetades ja Cassandrat põrnitsedes.
,,Anastacia!" ütles Cassandra peaaegu paluvalt. Tüdruk tõmbas kõrvaklapid peast ja jalutas Cassandra kõrvale, vaadates teda hindavalt.
,,Kuule," ütles ta Sassu poole pöördudes. ,,Minuarust sobib see talle ideaalselt. Must kleit väikeste valgete pitsidega.. Naeratust polegi juurde vaja, ta on niigi ilus.." ütles ta väsinult. Cassandra vaatas tema poole tänuliku ilmega ja Sassu ohkas alla andes. ,,Olgu peale.." pomises ta vaikselt ja astus ise peegli ette, avades oma meigikoti ja asus end puuderdama.
,,Kas Ian on seda kõike väärt?" küsis Cassandra imestunult kui enda voodi äärel istet võttis ja mukkivat Sassut vahtis. Viimane noogutas ja naeratas unelevalt.
,,Ian on Sassu unistustepoiss," ütles Anastacia rohkem tüdinud toonil kui kunagi varem.
Ian, poiss kellel olid mustad silmad, samasugused juuksed ja kahvatu nahk oli tõesti hästi paljude tüdrukute unistustepoiss, aga Anastaciale ei mõjunud mitte keegi. Vot tema oli see südametu tüdruk. Paljud kartsid teda ainult tema käitumise ja välimuse poolest.
Anastacial olid pihani ulatuvad mustaks värvitud juuksed ja neis olid lillad, sinised, rohelised ja punased salgud. Ta rääkis alati suhteliselt vaikse ja madala häälega, kuid kõik kuulasid alati ära kui tal midagi öelda on. Peo jaoks oli tal seljas must kleid millel olid ämbliku mustrid. Selle varrukad olid mustast loorist ning tema juuksed olid sätitud seekord ilusasse hobusesabasse.
,,Kuule.. Sandra.." ütles ta vaikselt. Sassu mühatas peegli ees istudes,vaadates enda meigitud kuju.
,,Kui sa enda perset ei liiguta siis me jääme hiljaks," ütles ta püsti tõustes. Sassu ärkas justkui unest ning erinevalt Anastacia rahulikust profiilist kargas esimene lausapüsti ning vehkis kätega.
,,Teeme nüüd ruttu!" kiljus ta ning tõmbas Cassandra püsti ja tormas kingi jalga tõmmates välja.


3. osa :


Juba kaugelt oli kuulda kõva muusikat mis kostus kooli võimlast. Veel oli kuulda naeru ning tüdrukud lähenesid võimlale.
Anastacia vaatas trotsliku ilmega ringi ja ohkas:,,Mis sa arvad, kas tangid sobivad selle kleidi juurde?Ma oleksin võinud võtta punaste leekidega.." arvas ta ohates. Cassandra vaatas sõbranna saapaid ja kehitas õlgu, oskamata midagi öelda. Ta ei osanud Anastacia moe võtete kohta midagi öelda ja veel vähem soovitada.
Sassu vaatas ringi ja naeratas, kui eemalt Iani nägi. ,,Sorry tüdrukud, ma nüüd lähen," ütles ta neile veel naeratades ja liikus poisi poole, kes seisis ukse juures ja vaatas talle lähenevat tüdrukut ning naeratas talle säravalt. Paarike sisenes võimlasse.
,,Kas laseks siit jalga või kannataks ära?" küsis Anastacia aeglaselt.
Cassandra vahtis hoonet ja rahvast, kes veel juurde tulid.
,,Läheme.." otsustas ta ning liikus edasi, Anastacia tema järel.
,,Võimas!" arvas Anastacia irvitades kui nad olid võimlasse jõudnud. Igal pool lendlesid värvilised lindid, laval esines koolibänd ühe rock looga mis pani Anastacia pead liigutama ning õhupallid, mis lendasid siin-seal olid ka väga äge lisa. Rahvasuminast mööda minnes, sai Cassandra aru, et tegelikult on seal juba väga umbne ning ta ei saanud aru, kuidas inimesed suutsid kannatada kogu seda jama. Anastacia oli kusagile ära kadunud. Võibolla teiste enda gothic sõpradega.

Edasi-tagasi ringi tolgeldes, tundis Cassandra jälle kuidas keegi teda jälgib. Seljataha vaadates, veendus ta ainult selles, et keegi ei pannud teda tähele.
Mõne hetke pärast muutus kogu maailm Cassandra ümber väga teistsuguseks. Muusika muutus vaiksemaks ja inimesed liigutasid end tantsurütmis aeglasemalt kui tavaliselt. Ka tema hingamine muutus teistsuguseks.
Valjemaks, nagu oleks tal hingamisaparaat küljes.
Niimoodi edasi astudes ja mõned inimesed vaikselt eest ära lükates, vaatas ta ringi. Kogu lärm oli kõrvaliseks jäänud ning seda polnud peaaegu midagi kuulda.
Tundus nagu oleks ta ainult ainuke eksisteeriv olend seal.
Järsku tuli nähtavale tüdruk, kellel olid õlgadeni ulatuvad juuksed. Need olid hästi blondid, peaaegu valged. Nägu oli tal väga hele. Heledam kui sellel Ianil, kellega Sassu tantsis ning tema silmad olid kollast värvi.Tüdrukul oli seljas üks õhuke musta värvi kleit ja mustad sukad ning ketsid.
Külm judin jooksis üle Cassandra selja. Tüdrukut aga ei tundud see häirivat. Ta naeratas kõhedalt ja astus Cassandrale läheale, viibates käega, et too samuti sammukese astuks. Cassandra seisis nagu vahakuju kohal, suutmata ühtegi liigest liigutada ja pilk oli samuti kinnitatud tüdrukule... ,,Kui ta üldse tüdruk on!" mõtles ta palavikuliselt.
Tüdruk oli juba üks meeter Cassandrast kaugemal, kuni lõpuks ta suutis paigalt liikuda. Cassandra astus sammu tagasi ja vaatas kulmi kortsutades tüdrukut, kes oli seisma jäänud. ,,Hoia eemale!" sisistas ta vihaselt tüdrukule.
Sekundi jooksul ei toimunud midagi, kuid mõne sajandiku jooksul kadus tüdruk uduna ära ning kõik muutus taas endiseks.
Inimesed ümber ringi hakkasid taas enda tavalises kiiruses tantsima ning muusika ja teiste hääled muutusid sama valjuks nagu need enne olid olnud.
Ohates vaikselt, läks ta edasi kuni leidis Sassu koos Ianiga tantsimas. Sassu käsivarrest kinni võtnud, vedas ta sõbranna natuke maad eemale ja peatus siis.
,,Mis sul arus oli?" päris tüdruk vihaselt ja asetas käed puusa.
Cassandra ei teinud küsimusest väljagi ja hingas sügavalt sisse. ,,Ma lähen nüüd koju," ütles ta vaikselt.
Seda Sassu küll kuulis ja vahtis teda suurte silmadega. ,,Miks?" päris ta imestunult.
,,Mul on paha olla," vastas ta ausalt, sest süda tagus ebatavalises rütmis ja ta ei saanud hingata. Tundus nagu keegi kavatseks teda kägistada. Sassu ei küsinud enam midagi ja kehitas õlgu.,,Helista siis hiljem," ütles ta veel ning lehvitas, kui Iani juurde tagasi läks.
Cassandra kehitas õlgu ja läks Anastaciat otsima.

Anastacia istus ühes tumedas nurgas koos enda sõpradega, kes kõik samuti olid mustas. Nad rääkisid midagi omavahel ja naersid siis rõõmsalt. Ilmselt mõni nali.
Cassandrat nähes tõusis Anastacia kohe püsti ja jalutas sõbranna juurde. ,,Mis lahti?" küsis ta tüdrukule käsi õlgadele pannes.
,,Ma lähen minema!" ütles Cassandra üle valju müra. Anastacia kummardus natuke ettepoole, et paremini kuulda ning Cassandra kordas veel kõvemini mida ta ütles.
,,Miks?" päris Anastacia.
,,Mul on paha olla!" ütles Cassandra samat moodi nagu oli Sassule öelnud. Anastacia ajas end sirgu ja noogutas aeglaselt.
,,Ma saadan su ära!" ütles ta kõvasti. Ta saatis pilgu enda sõpradele ja lehvitas neile ja lahkus Cassandraga võimlast.


4. osa :



Anastacia seltsis koju minna oligi asi mida ta vajas. Sassuga koju minnes läheks aega rohkem kui tund, kuna see tüdruk oskas alati kõike aeglaselt teha ja aega viita. Anastacia kõndis suhteliselt kiiresti ja sihikindlalt ning rääkis vähe. Ainult siis kui teda kõnetati.

Lõpuks jõudis Cassandra majani ja jättis Anastaciaga kiiresti hüvasti.Tüdruk noogutas talle vaikeselt ja tüdinult ning läks tagasi võimla poole.
Väsinult liikus ta kööki, kus ta pani vee keema ja võttis toolil istet. Pea käte vahele pannes, ohkas ta raskelt. Hetkel oli ta üksi kodus ja koguaeg oli selline tunne, et teda jälgitakse.
Vesi kees kiirelt ära ning Cassandra tõusis jälle püsti ja tegi omale tee valmis ning sättis end taas istuma.
,,Huvitav, kuidas emal läheb praegu?" mõtles ta rüübates tulikuuma jooki.
Kuum aitas tal hetkel mõtteid klaarida.
,,Loodan,et temaga mitte midagi ei ole juhtunud.." ütles ta omale mõtetes.
,,Temaga polegi," ütles keegi nüüd seljataga.
Cassandra kargas püsti, kallates omakorda omale kuuma vett sülle ja karjatas valust ning pööras end ukse poole. Ukse juures seisis seesama tüdruk kes oli seal peol.
Nüüd ta ei teadnud, kas pista kiljuma sellepärast, et kogu kuum vesi kõrvetas jubedalt tema kõhtu või sellepärast, et ta tundis jubedat hirmu ja ta põlved värisesid.
,,Sa ei pea mind kartma," teatas tüdruk rahulikult. Tema hääl tuletas rohkem väikese lapse oma meelde ning ta astus edasi, võttes küsimata istet Cassandra vastas toolil.
,,Kes sa oled?" küsis Cassandra kurguhäälel, suutmata enda õiget häält kasutada.
,,Mina?" päris tüdruk vaadates köögis ringi ja Cassandra noogutas tummalt. Tüdruk tõusis püsti ja jalutas mööda kööki ringi, vedades sõrmega mööda moodsat mööblit ja uuemat tehnoloogiat ja uuris teekannu.
,,Jah, sina," ütles Cassandra. Tüdruk ajas end sirgu ja vaatas korraks Cassandra poole,kuid rohkem pälvis tema tähelepanu kogu kraam.
,,Destine," vastas ta ükskõikselt. Cassandra jättis selle nime meelde ja vaatas seejärel mööblit uurivat Destinet, kes oli väga süvenenud pilguga.
,,Ma pole kunagi selliseid asju nii lähedalt vaadanud.." lausus ta, osutades kraanikausile ja torkis seda sõrmega. Cassandra ei teinud tüdruku lausest välja vaid ohkas. Praegu ei kujutanud tüdruk mingit ohtu, kuid tema kollased silmad jäid ikkagi kuidagi hirmuäratavaks ja tekitasid tema jaoks väga kõheda tunde.
,,Oota!" ütles Cassandra vaikselt. Destine tõstis pilgu ja jalutas Cassandra juurde ning vahtis teda vaikides, suu peenikeseks triipsuks kokku surutud.
,,Ma mõtlesin oma emast ja kuidas sa seda teadsid? Kes sa oled ja mida sa siin teed?" küsis ta kiiresti. Destine kehitas ükskõikselt õlgu ja vaatas Cassandrat pilves ilmega.
,,Ma lugesin su mõtteid," vastas ta esimesele küsimusele ja irvitas lõbusalt.
,,Sa tegid .. mida?" küsis Cassandra kokkusurutud hammaste tagant. Destine vaatas teda ja nogutas aeglaselt.
,,Kõik deemonid oskavad mõtteid lugeda," teatas ta peaga kergelt nõksatades.
Cassandra lõi käega vastu laupa ja sisistas vihaselt. Nüüd asus ta köögis edasi-tagasi kõndima, vaadates vahepeal Destine poole, kes uuris edasi köögis olevaid asju.
,,Kaua sa mõtteid lugenud oled?" küsis ta vaikselt.
,,Sinu omi?" küsis Destine ja võttis toolil istet. Cassandra noogutas ning Destine vastas koheselt :,,Alates sellest ajast peale kui su ema ära läks," ütles ta ükskõikselt.
Cassandral vajus suu lahti. ,,Teeme nii," alustas ta, vaadates Destinet altkulmu üle laua.,,Minu mõtteid sa enam ei loe! Selge?" küis ta kulmi kortsutades. Destine kehitas õlgu.
,,Võib siis nii kah," ütles ta aeglaselt. Cassandra ohkas vaikselt.
,,Oota siin," ütles ta deemonile, kes teda kollaste silmadega jälgis ja noogutas sõnatult. Cassandra jooksis oma tuppa ning vahetas kiirelt enda märja kleidi välja tavalisteks riieteks ja viskas kleidi hooletult musta pesu korvi ning tormas alla.
Destine istus omal kohal, sama liikumatu nagu enne ning keeras end aeglaselt Cassandra poole.
,,Nii?" küsis Cassandra lõpuks ja istus oma kohale tagasi, vaadates Destinet, kes vaikselt istus ja laual oma sõrmed ristitas.
,,Sa tead midagi mu ema kohta?" küsis ta aeglaselt. Destine noogutas. Cassandra tõmbus pingule ja toetas küünarnukkidega vastu lauaäärt ja liikus ettepoole.
,,Räägi," nõudis ta uudishimulikult, silmad säramas. ,,Ütle kuidas tal läheb ja mida ta teeb? Kas ta igatseb mind ja mis temaga on? On temaga kõik korras?" küsis Cassandra kiiresti.
Destine noogutas aeglaselt. ,,On küll korras," teatas ta naeratades. ,,Ja tal läheb imeliselt tegelikult.. Ta on ära hävitanud kaks deemonit juba," ütles ta ükskõiksel toonil, vaadates eemaloleva pilguga aknast välja.
,,Ta on ikka veel Californias?" küsis Cassandra kannatamatult. Destine noogutas aeglaselt.
,,Saad sa mind sinna viia?" huvitus ta, ise uudishimust juba peaaegu suremas. Tüdruk deemon noogutas jälle. ,,Teeksid sa seda?" küsis Cassandra põnevil olles. ,,Kas sa saaksid mind mu ema juurde viia?"
,,Tegelikult ei. Tal on suur kaitsekilp ja vähemalt kilomeetri raaduiuses ei saa ma tema lähedale minna ja kuna sa oled minuga, ei saa seda teha ka sina," vastas ta ohates.
,,Niiet sa saad mind Californiasse viia kuid ei saa mu ema lähedusse minna?" küsis ta alahuult närides. Destine noogutas .
,,Kui ta mu Californiasse viib siis võiksin ma ise oma ema otsima minna ja.."
,,Tead, see ei lähe läbi," ütles Destine vaikselt. Cassandra otsustas sellest mitte välja teha ja vaatas ootavalt deemonit, kes püsti tõusis, teades juba mida tüdruk tahtis ja jalutas tema kõrvale.
,,See võib sinu jaoks ebamugav olla kuna sa oled inimene," hoiatas ta vaikselt. Cassandra noogutas ja Destine võttis ta käest kinni ning tõmbas ta väga kiiresti püsti.
,,Läheme siis!" ütles ta lõbusalt naeratades ning hetk hiljem oli kogu maja tühi ja köögis oli tihe udu alles.

Huvitav... Sinu maneer mulle ei meeldi (palun väga vabandust), aga jutt on tõeliselt huvitav.

Hmm, kui sa mõtled deemoni käitumist, siis arvestada võiks sellega, et ma võtsin natuke enda käitumist ka sinna
Cassandraga ei sarnane näiteks ma kuigi palju ma alati vahin kusagile õhku ja unustan ülejäänud ära (c)

Ei, üleüldine kirjutamismaneer. Imelikud lausete ülesehitused jne. Ma ei oska seletada.

Haha ,
Noo ma olengi imelik
Mida sa veel hullult loodad saada? ^^

Päris huvitav tegelikult.^^

Aga millal edasi läheb? Kuldsuleks peab see olema lõpetatud.

Jap, see võiks edasi minna...^^

Tegelt, Evanna, sa võid selle loo kustutada. Aitähh. :]

Eiii! Miks?

Minu arvates on see huvitav. Ära kustuta. =/

Tee seda edasi!

Edasi,edasi