Viimane vari

Vampiiride kohta fikk :D
Kui varem tegin koguaeg teemal, et vampiirid on head janii, siis nüüd on vastupidi :D Kuigi see ei tähenda, et ma siiamaani nende fänn pole :D

1:

Leanne pööras ümber nurga ja viipas Chelseale et ta järgneks. Temast aasta noorem tüdruk sibas kikivarvukil Leanne kõrvale ja piilus tänavale. See oli õnneks tühi.
,,Mine sa ees!" soovitas Leanne ning tõukas Chelseat, kes vaidlemata noogutas ja kiirelt üle tänava jooksis. Leanne vaatas seljataha. Talle tundus, nagu oleks ta kuulnud, kuidas keegi on veel seal, või tundud, kuid ei olnud kedagi. Õlgu vaikselt kehitanud, jooksis ta sõbrannale järele ja hüppas esikusse sisse ning lukustas enda järel ukse.
,,See läks napilt!" ütles ta sügavalt sisse hingates ja Chelseat vaadates, kes värises. ,,Mis on?" küsis ta natuke imestunult ja pani käe lohutavalt sõbranna õlale, kes ei lõpetanud värisemist.
,,Ma ei taha enam kunagi õue minna!" lausus ta nuuksudes. Leanne noogutas mõistes mida tüdruk tunneb ja libistas pilgu aknast välja, tumedale tänavale. Mõni üksik latern põles seal ainult ja isegi päevasel ajal oli see linn sünge.
,,Tule,läheme.." soovitas ta ning liikus trepist ülesse. Lauad ragisesid iga astme pärast jonnakalt ning selle kriuksumise saatel jõudsid nad teisele korrusele, kus oli juba tunduvalt soojem ning üks uks oli natuke lahti kust oli näha õrna oranžikat kuma. Tüdrukud astusid sisse ja sulgesid nüüd enda järel ukse ja tõmbasid riivi sisse.
,,Tänu taevale et teiega kõik korras on!" kuulsid mõlemad tüdrukud ühe naise häält ning nende juurde tormas Chelsea ema. Naise pruunid juuksed olid krunni keeratud ja ta kandis kulunud teksaseid ja t-särki, millel olid mõned laigud. Chelsea kallistas ema tugevasti ning tundus, nagu ei tahaks ta temast lahti lasta. Kulus mõni sekund, enne kui ta seda tegi ja sügavalt sisse hingas ning edasi läks. ,,Söök ootab köögis," lausus ta Leannele otsa vaadates. Leanne noogutas vaikselt ja astus edasi. Jalatseid jalast polnud enam mõttet võtta. Niigi oli korter must ja keegi korsitada ei kavatsenud.
Köögis istus kogu Chelsea perekond. Kaks venda, Tim ja Joe, ema - Anne ja isa Phil, kes heitis vahepeal närvilisi pilke akna poole. Tema parema käe ulatuses oli laetud õhupüss ning vööl rippusid mõned noad mis olid püha veega kastetud.
Leanne võttis Chelsea kõrval istet ja pomises vaikselt tervitus sõnad ülejäänud perekonnale.
,,Leidsite mingisuguse jälje neist?" küsis Anne. Tüdrukud raputasid pead. ,,Tema vanematest pole jälgegi!Tundub,et vampiirid tegid oma puhta töö ära.." lausus Chelsea kokkusurutud hammastega ning kallas tassi sooja teed ning ulatas selle Leannele, kes tassi vastu võttis kuid ei joonud midagi.
,,Vaesed inimesed.. Nad olid nii head.." ütles Anne kaastundlikult ning pani käe Leanne käeseljale. Tüdruk võõpatas nagu unest ärgates ja tõmbas käe kiirelt eemale ja vaatas aknast välja. ,,On kõik korras?" küsis Anne igaks juhuks. Leanne noogutas vaikselt ja jõi natuke teed ning hoidus nina krimpsutamast. Tee oli räigelt kange niiet judinad mööda selga edasi jooksid.
,,Kes täna valvesse jääb?" küsis ta vaadates nüüd kõiki kes laua taga istusid.
,,Tim ja Joe. Neil on omad relvad ka olemas nüüd," teatas Thomas. Leanne noogutas. Tema magama jääda ei kavatsenud ja seega rüüpas ta veel kanget teed. Poisid rääkisid midagi omavahel ja tõusid püsti. ,,Me läheme rõdule suitsu tegema.." ütles Joe. Tim noogutas ja võttis kapilt paki ning lahkus vennaga.
Köögis oli nüüd piinlik vaikus. Jälle ei rääkinud mitte keegi, oli ainult kuulda kuidas tassid vastu lauda käisid ning kuidas Thomase püss vastu lauda vahepeal käis.

Päris lahe. Aga sa enda teist juttu ka jätkad?

Sarlini? Üritan küll .. kui aega leian

Veel, dammit.