Harry Potter intrigeerib
Ajakiri People on võlurpoiss HARRY POTTERI nimetanud lõppenud aasta üheks kõige intrigeerivamaks inimeseks.
J.K. Rowlingu vaimuvili Harry Potter jagab ajakirja People edetabeli esikümmet selliste intrigeerivate tähtedega nagu Mariah Carey, Nicole Kidman, seriaali «Sõbrad» seltskond ja Madonna.
«Harry Potter hoiab oma fänne nõiduses, meelitades neilt välja rekordnumbreid,» kirjutab People. Kidman sattus intrigeerivate staaride edetabelisse tänu oma hingejõule, mis võimaldas tal nii kiiresti üle saada ootamatust lahutusest Tom Cruise’ist. Madonna puhul tõsteti esile aga seda, et tema sära pole pärast emakssaamist sugugi tuhmunud.
Alasti ambitsioon
«Harry Potteri» filmide staari DANIEL RADCLIFFE’i torso on Londonis parasjagu kuum teema. Noormees astub üles skandaalses West Endi lavastuses Equus, tõestamaks, et temast on sirgumas mitmekülgne näitleja.
«Kui see poiss särgi seljast võtab, on selge, et Harry Potter on Sigatüüka nõiduse ja võlukunsti koolist jäädavalt lahkunud,» ütleb etenduse produtsent David Pugh. Tuhandetele lapsevanematele on võsukeste iidoli suureks sirgumine paras põnts, kuid Radcliffe (17) on oma valikuga rahul.
«Mul pole selle vastu midagi,» ütleb ta. «Equus on tähelepanuväärne tükk ja alastus on selle osa. Seda ei saa teha, püksid jalas. See oleks jama.»
Radcliffe väidab, et riiete seljastvõtmine sadade silmapaaride ees pole mingi eriline katsumus. «Me tegime seda stseeni paar korda proovides,» ütleb ta. «Miski ei takista mind lahti riietumast, kui töö seda nõuab. Tõelise näitlemise võti on sisemistest piirangutest vabanemine, vabaks ja kartmatuks muutumine.»
Teismelisele omast ebakindlust Radcliffe’is ei ole. «Olen oma kehaga rahul,» ütleb ta. «Mitte küll sajaprotsendiliselt, minu vanuses ei saa keegi seda öelda. Aga vähemalt olen ma trenni teinud. Paljud näitlejad, kellest ma lugu pean — näiteks Gary Oldman — on näidelnud alasti.»
Elu ilma koolita
Harry Potter vallutas Radcliffe’i elu seitse aastat tagasi ning sellest rollist ei vabane ta niipea. Viies film tuleb suvel välja ja kaks tükki on jäänud veel teha. Equus on tema esimene tõsine lavaroll, mis annab talle võimaluse tõestada, et on valmis lapsekingadest välja astuma. Radcliffe valmistus selleks ligi kaks aastat. Viimase aasta võttis ta koolist vabaks, et pühenduda täielikult näitlejaande lihvimisele. «Harry Potterit on raske mängida, selles pole mingit küsimust,» ütleb ta. «Aga see siin on minu jaoks tõeline hüpe.»
Kooli pärast Radcliffe ei põe. «Kool pole mulle kunagi meeldinud,» avaldab ta. «Ma rääkisin liiga palju, mul polnud üldse keskendumisvõimet. Mul on vedanud, «Harry Potteri» filmide tegemise ajal olen saanud eraõpetaja käe all haridust omandada.»
Radcliffe võib ju arvata, et ta on peaaegu täiskasvanu. Tema karjääri juhib aga endiselt ta isa, kes võttis ennast seitse aastat tagasi tööst vabaks ja hakkas poja agendiks. Pere ainsa lapsena on Radcliffe’i elus pikki üksildasi perioode, mil ta kirjutab luulet. «Kui ma parajasti ei tööta, saan ma enda motiveerimisega hästi hakkama,» ütleb ta. «Ma loen palju. Ma kirjutan ja loodan seda rohkemgi teha, aga ma pole veel midagi avaldanud. Raha kulutan põhiliselt raamatute peale. Stress eksamite pärast on probleem — lisaks näitlemisele toob ka see mu ellu pingeid.»
Rikas teismeline
Õnneks ei pea Radcliffe muretsema rahateenimise pärast — «Harry Potter» on toonud tema pangaarvele 27 miljonit dollarit. Raha ta ei kuluta. Isegi tema mobiiltelefon on kleeplindiga kokku teibitud ja uut ta ei taha, «sest see töötab veel». Küll aga toetab ta mitmeid heategevusprojekte.
«Mu parimad sõbrad — inimesed, kellega olen tutvunud töö kaudu — ütlevad mulle, et mul on vedanud, ma ei pea muretsema,» räägib ta. «Tean, et mul on hästi läinud, mulle makstakse suurt raha töö eest, mida ma armastan.»
Esialgu on Radcliffe’i miljonid isa range valve all. «Mu isal on väga terav silm,» ütleb ta. «Ta ei eksi inimeste suhtes kunagi. Loodan, et olen temalt midagi pärinud. Kui inimesed ütlevad mulle: «Ma ei ole su sõber ainult sellepärast, et sa oled Harry Potter,» hakkan ma kahtlustama, et just sellel meie sõprus põhinebki.»
Kuulsuse teravaid hambaid pole Radcliffe veel tunda saanud. «Ma võin käia pidudel ja keegi ei pane mind tähele,» ütleb ta. «Klubides on raskem, seal inimesed ainult istuvad ja räägivad. Agressiivselt pole minuga keegi käitunud, aga ma tean, et see võib muutuda, kui ma 18aastaseks saan.»
Koolikaaslastega kipub side paraku katkema. Kaheksa kuni kümme kuud aastast läheb «Harry Potteri» nahka ning praegune West Endi projekti hoiab noormeest rakkes neli kuud. «Ma ei saa kõike sinnapaika jätta ja õhtul kinno minna, kui mul on järgmisel päeval proov,» ütleb ta. «Mõnikord ei taha ma peale tööpäeva muud kui magada.»
Tüdrukud
Radcliffe’i 14aastased austajannad on kindlasti õnnelikud, kui kuulevad, et hetkel tal kindlat tüdruksõpra pole. Kui mõni aeg tagasi levisid kuuldused, et ta on sidunud end «vanema naisega» — täpsemalt 23aastase tüdrukuga — kummutas Radcliffe kõmu, väites, et kõnealuse kaunitariga seob teda ainult sõprus. Tüdrukuid on Radcliffe’il aga olnud küll. «Inimesed on ¹okeeritud, kui kuulevad, et mul on olnud tüdruksõpru. Mind vist peetakse mingiks Peeter Paaniks, aga seda ei ole ma küll teps mitte, uskuge mind!»
Radcliffe loodab, et teatrisse liiga noored fännid teda vaatama ei tule. «Ma ei näe põhjust, miks inimesed peaksid lapsed seda vaatama tooma. Seal ju võetakse riided seljast, seal vägivallatsetakse hobustega,» ütleb ta.
Radcliffe’i lõbustab üksildane paparatso, kes teda iga päev pühendunult teatriukse taga passib. «Ma imetlen tema järjekindlust,» ütleb ta. «Aga mida ta mõtleb? Et ma tulen välja alasti? Saan aru, miks tahetakse fotosid staaridest, kes ööklubidest purjus peaga välja kukuvad. Aga poissnäitleja, kes tuleb proovist, et minna koju vanemate juurde? See pole küll mingi teema.»
,,Harry Potter” – kas lastekirjandus, edukas bränd või massipsühhoos?[
Viimane “Harry Potter” paneb uskuma, et autor on võimeline oma looduga lõpparve tegema.
J. K. Rowlingi loodud Harry Potteri nimelist võlurpoissi kümne aasta jooksul ümbritsenud meediakära on toonud muinasjutu juurde miljoneid austajaid ja tootnud samal ajal leegionite viisi skeptikuid. Isegi praegu, kui sarja (väidetavalt) viimane, seitsmes raamat “Harry Potter and the Deathly Hallows” on lõpuks müüki paisatud ja näljaseimad fännid selle alla kugistanud, on üsna raske teost ennast kogu Potteri-maania alt üles leida ja lõplikult otsustada: mis see siis nüüd õige oli, mida me oleme viimase dekaadi jooksul kõrvalt jälginud või kaasa mänginud?
Kui me ütleme “Harry Potter”, kas me räägime siis (laste)kirjandusest, üleloomuliku osavusega turustatud brändist või massipsühhoosist, mille tekkele, nagu kurjemad kriitikud teavad, on kaasa aidanud inimeste vähene lugemus ja sisemine vaakum?
Lugemisest häda ei sünni
Ise suutsin eelarvamused kurikuulsa “lasteraamatu” suhtes maha suruda ja esimese J. K. Rowlingi raamatu kätte võtta 2000. aastal pärast sarja neljanda osa ilmumist. Ajendiks puhas uudishimu, siiras soov aru saada, mis mind ümbritsevate inimestega toimub, ja mõte: “See on ainult raamat. Raamatu lugemisest pole kunagi mingit häda sündinud.” Tsitaat pärineb muuseas Stephen Sommersi filmist “Muumia”, mille fantastiliste olenditega äks ja “rebin-kuristiku-serval-rippudes-kildu” huumoritaju kuuluvad mu meelest potteriaanaga üsna ühte mentaalsesse ruumi.
“Projekt Potter” on olnud pehmelt öeldes hämmastav: eikusagilt astub lavale keegi naisterahvas, kes saavutab nagu võluväel üleilmse kuulsuse. Ta lubab kirjutada seitse raamatut ja viibki oma lubaduse täide, kusjuures kõik raamatud, kuigi kõikuva tasemega, täidavad lugejate ootused – need haaratakse lennult ning jäädakse vaid pikisilmi lisa nõudma. Potteri-saaga parim happy end olekski see, kui kirjanik tõepoolest suudaks pärast talle osaks saanud rabavat tunnustust ja kommertsedu oma detailselt üles ehitatud ja oskuslikult elustatud fantaasiamaailmaga lõplikult hüvasti jätta.
J. K. Rowlingi viimase raamatu raami moodustab salajane missioon, mille Sigatüüka kooli endine direktor, eelmise osa lõpus Severus Snape’i käe läbi otsa leidnud Albus Dumbledore on Harryle ja ta sõpradele Ron Weasleyle ja Hermione Grangerile andnud ning mille edukaks täitmiseks on olud üpris ebasoodsad. Voldemort on nimelt võimsam kui kunagi varem, tema vastased on sunnitud oma elu päästmiseks pagema ning lõppmängu lähenemise õhkkonnas on selge, et ühelgi võluril, nõial ega olendil pole selle eelõhtul enam võimalik erapooletuks jääda.
Kui Rowling “paljastas” enne “Harry Potter and the Deathly Hallowsi” ilmumist, et tema loo viimases osas saab surma kaks peategelast, siis pärast raamatu läbilugemist on raske oletada, keda ta võis nende all silmas pidada, sest meeldejäävaks kirjutatud tegelaskujusid hakkab raamatu esimestest peatükkidest alates surnute või vigastatutena langema nagu loogu. Potteri-raamatutele omaselt hakkavad kohe omavahel põimuma ka paralleelsed arengud, süÏeekäänakud ning paljastused kaugest minevikust.
”Head” polegi maasikavahust
Kindlasti on raamatul oma puudused: selle keskpaik, nagu kahel eelmiselgi, lohiseb. Kui Harry pole päris kindel, mida ta järgmisena tegema peaks, ja igavleb koos semudega kusagil võsas (sõna otseses mõttes), pole ka lugejal eriti põnev. Harryt piinavad kõhklused, mis käivad kaasas täiskasvanuks saamisega, on varasematest raamatutest juba tuttavad.
Rowlingi paralleelmaailma tegelased on muutunud aja jooksul komplekssemaks, peamiselt väljendub see selles, et “kurjad” tegelased avavad oma iseloomu helgemaid jooni ning tuleb välja, et ka “head” polegi tehtud läbinisti suhkrust ja maasikamoosist. Ent nende olemuse ja käitumise tagamaad leiab põhimõttelise järjekindlusega vaid ühest kohast: kõik Potterimaailma elanikud, eesotsas Harry, Voldemordi ja Dumbledore’iga, tulevad oma lapsepõlvest ning kõige kindlamaks motivaatoriks ja sündmusteahela käivitajaks on nende, nagu paljude Hollywoodi filmide kli‰eekangelaste puhulgi, perekonnaliikme või mõne teise armastatud inimese surm.
Hollywoodlik spektaakel on ka raamatu lõpp, kuhu ilmub kohale iga viimane kui tegelaskuju, kes teose mõnest eelnevast osast on läbi käinud ja kel epopöa kulminatsioonihetkeks on õnnestunud kuidagiviisi hinge jääda.
Vaatamata sellele, et kõnealused briti filoloogi poolt täidetud sajad raamatuleheküljed ei hiilga enneolematut originaalsust ega peida seni avastamata sügavusi, on Potteri-raamatutes paar uba, näiteks fantaasiamaailm, mis vaatamata oma puudustele ja primitiivsusele (või hoopis tänu sellele) veenab ja mõjub. Ent suurem iva on vahest selles, mida raamatutes oluliseks peetakse.
Rowling on kokku kirjutanud postmodernse muinasjutu, mis hindab kõrgelt vanu häid inimlikke väärtusi: kõigepealt elu ennast, siis kindlasti perekonda (on tunda, et Weaslyde suurpere on Rowlingi enda pereideaal), sõprust, truudust ja usaldust.
Kurvastavatele fännidele meeldetuletuseks: Harry Potteri seiklused pole lõppenud (ja ma ei pea sellega silmas tegemata filme) – nüüd on nad komplekteeritud, täielikult olemas, alati riiulil, ülelugemiseks valmis.
Kui meediamöll ja turundusnipid raamatulugejatega midagi tegid, siis seda, et panid nad unustama: hea kirjandus on üle tarbimiskarussellist, kus see, mis käes, visatakse prügikasti ja küünitatakse uue järele. Eks siis, kui hüsteeria on vaibunud, Daniel Radcliffi näopildiga nänn poodidest kadunud, saab näha, kas Harry Potteri seiklused jäävad uute lugejate silmis sama värskeks nagu on jäänud “Vendade Lõvisüdamete” või “Röövlitütar Ronja” lood ning kas Harry Potter sureb koos oma autoriga või jääb oma “vanemat jumalikustavaks surematuks pojaks”, nagu ütles raamatute kohta Platon.
“Harry Potter and the Deathly
Hallows” Eestis esikümne tipus
Võlurpoiss Harry Potteri seikluste sarja viimane teos “Harry Potter and the Deathly Hallows” on nii populaarne, et tõusis oma esimesel müüginädalal Eesti suurimate raamatumüügikettide Apollo ja Rahva Raamatu esikümne etteotsa. Tavaliselt ei jõua võõrkeelsed raamatud müügihulgalt esikümnesse eestikeelsete teostega võistlema.
Nii Rahva Raamatu turundusjuht Merje Vari kui ka Tiia Laul Apollost kinnitasid, et tegemist pole siiski päris ainukordse juhtumiga: esikümne tippu jõudis ka Potteri-sarja eelmine ingliskeelne teos “Harry Potter and the Half-Blood Prince”.
“Üldiselt Potteriga võrdset fenomeni polegi ning tõepoolest, tavatingimustes võõrkeelsed raamatud jaemüügi nädala edetabelitesse ei jõua,” kinnitas Laul.
Mõistagi on müügitabeli eesotsas olnud ka Potteri-sarja eestikeelsed raamatud. Seega saab Potteri nime ilmselt lugeda raamatupoodide edetabelitest jälle novembris, mil sarja viimane osa peaks vormuma eestikeelseks väljaandeks.
Pealkiri: Veel artkileid.(Päriselsut) 
Reede Juun 06 2008, 14:28
