Jälle Harry Potterist, see kord pikk.

Potter saatis eestlastele tervitusi
SL Õhtuleht käis Londonis uue Harry Potteri filmi esilinastusel, kus sai jutule nimiosatäitja endaga. «Eesti on tore armas riik põhjas Soome ja Venemaa kõrval,» demonstreeris võlurpoisi kehastaja Daniel Radcliffe oma geograafiateadmisi.

Filmi «Harry Potter ja tulepeeker» linaletulekut oodati Londonis juba ammu. Suurbritannia meedia nimetas Potteri filmiesitlust lausa aasta sündmuseks. Kohal olid teiste hulgas Madonna (koos tütar Lourdesiga) ja supermodell Claudia Schiffer, inglaste au ja uhkus, Potteri raamatute autor JK Rowling aga peole ei jõudnudki. Enne filmi algust Leicester Square’i Odeoni kinos teatati, et kirjanikuproua abikaasa on haige, mistõttu ta saatis kinolistele haigevoodi kõrvalt oma parimad soovid ja avaldas ühtlasi lootust filmi peagi näha.

Ehtne šokolaadipurskkaev

Vähemalt pool Odeoni saali oli täis lapsi. Loomulikult otsustasid nad kõik osa võtta ka after-party`st, mis peeti Londoni loodusloomuuseumis. Tohutu kahe torniga kõrghoone meenutas õhtupimedas prožektorite kiirtes filmist tuttavat Sigatüüka kooli. Müstika, küünlad, trikid… Kuid loss-muuseumi sisemus üllatas veelgi enam.

Hiiglaslikus hoones hakkavad esmalt silma kolm suurt ehitud jõulupuud, maani ulatuvad hõbedased laudlinad ja hõbedased kardinad. Hiilguse, sära ja küünaldega pole korraldajad koonerdanud.

Kuskilt ilmuvad välja ettekandjad suurte kandikutega ja lapsed sirutavad käed kõrvitsarisoto järele. Rooga serveeritakse väikestes pottides, just nagu filmis. Voolab limonaad. Täiskasvanutele valatakse kallist šampanjat. Mängib Potterifilmi muusika.

Lossi tagumises ruumis on šokolaadipurskkaev, kust šokolaadi voolab maasikatele, kommidele ja küpsistele. Juba on lapsed sellegi üles leidnud ja suud-näod šokolaadiseks teinud. Naer ja kilked saavad üha hoogu.

Ümberringi tiirlevad valgete ülikondadega mustkunstnikud ja esitavad kilkajatele kõiksugu trikke. Kõige põnevam on aga see, et nii väiksed kui ka suured pidulised saavad vabalt juttu ajada filmi osatäitjatega.

Endalegi tundub imelik, kui hõbedase kardina tagant ilmub äkitselt välja punapäine Ron Weasley, kelle pärisnimi on Rupert Grint. Tal on jalas teksased ja seljas sinine pintsak. Esimeses Potteri filmis, mäletan, olin punapeasse kõrvuni armunud. Astun ligi: «Vau! Olen sinu suur fänn!»

Minust peaaegu kümme aastat noorem Rupert paneb mulle käe ümber: «Ausalt? Cool! Mulle endale ei jõua see veel kuidagi kohale, et meid nii palju inimesi maailmas vaatab, ja et mul on fänne!»

«Mis tunne on olla staar?»

«Mis staar? (Naerab) Mina olen ikka mina. (Embab kõrval seisvat noormeest.) Näe, tänagi võtsin kaasa oma parima sõbra, kellega mängisin lapsepõlves koos.»

Lahe Potter ja purjus nõid

Lossi vipiruumis istub Harry Potter ehk siis Daniel Radcliffe koos emaga. Tema on ainuke filmitegelane, keda valvab neli turvameest. Neist hoolimata laseb Radcliffe end iga ligiastujaga pildistada ja ajab pisut juttu.

«Eesti on väga tore armas riik põhjas Soome ja Venemaa kõrval,» näitab ta oma geograafiateadmisi ja surub mul kõvasti kätt. «Vii kõikidele eestlastele minu poolt tervitusi.»

«Kumb neid saadab, kas Potter või Daniel Radcliffe?»

Näol särav naeratus, ei jää 16aastane kuulsus vastusega hätta: «See on meie mõlema poolt!»

Samamoodi, kui Rupert Grint ja Daniel Radcliffe üllatavad sõbraliku soojusega, paneb imestama 19aastase Robert Pattinsoni (filmis nõid Cedric Diggory) napsulembus.

Kui lapsed käivad ringi, käes kõrvitsarisoto või šokolaad, siis Pattinson on end varustanud õlle- ja šampanjapudelitega. Lapsed vaatavad kakerdavat staari, suu ammuli. Kui aga Pattinson tantsupõrandat vallutada üritab, kukub ta paar korda isegi pikali. Täiskasvanud pööravad pilgu kõrvale, lapsed seevastu naeravad laginal, nagu oleks tegemist maailma parima naljaga.

Pidu kestab kella kolmeni öösel. Tõsi küll, Daniel Radcliffe lahkub palju varem. Uhketes tualettides külalisi ootavad loss-muuseumi ees hõbedased Mercedesed