Kiirustasin klassi. Tund oli käinud juba viis minuti. Vandusin mõttes. Avasin vaikselt geograafia klassi ukse ja astusin sisse. Korraks olid kõigi pilgud minul ning siis hakkas terve klass naerma.
“Vabandust, et hiljaks jäin.” ütlesin vaikselt ja vaatasin õpetajale otsa. Geograafia õps noogutas ja ma kõndisin enda kohale.
“Noh, käisid üle pika aja juukseid pesemas, et need märjad on?” küsis keegi klassi tagumisest otsast pilkavalt. Ma ei teainud sellest välja ja istusin laua taha.
Selline narrimine oli minu puhul täiesti tavaline. Mul polnud tegelikult väga midagi viga. Ma olin vaikne, korralik ja tagasihoidlikult, kuid korralikult riietatud. Ma olin ka alati puhas ning siin kohal peaks ära mainima, et mu juuksed olid alati korralikult pestud.
Kohe pärast kooli läksin koju. Võtsin kotist võtmed ja keerasin ukse lukust lahti. Üllatuseks oli mu vanem vend juba kodus.
“Tommy!” hüüdsin ma teda ja läksin kööki. Mõne minuti pärast tuli ka Tommy kööki.
“Miks sa koolis pole?” küsisin ma, samal ajal otsisin ma endale midagi külmkapist.
“Ma olen haige vist.” vastas ta, “Kuule, saad mulle ka midagi teha?”
Vaatasin talle otsa ning proovisin kindlaks teha kas ta räägib tõtt. “ Vist ikka jah. Mis kell ema koju tuleb?”
Tom kehitas õlgu. “Täna koolis midagi huvitavat toimus?” küsis ta ükskõikselt.
“Ei, täiesti tavaline päev oli.” Vastasin ma sama ükskõikselt nagu tema oli küsinud. “Tahad teed ka või midagi?” Lõpetasin võileibade tegemise, panin need taldrikule ja siis laua peale.
---
“Lily! Tom! Söök on valmis.” hüüdis ema köögist.
Ma panin õpikud kõrvale ja läksin alla.
“Lily, pesid käed ikka ära?” küsis ema, vaadates mind kotka pilguga.
“Ja ja. Ega ma kolme aastane pole, et sa seda küsima pead, ema.” ütlesin tüdinult. “Kas ma katan laua ära?” Ma ei jäänud vastust ootama ja võtsin kapist taldrikud. “Ema, kas ma viin Tommyle toidu tema tuppa?”
“Ei, mul on teile üks jutt.” lausus ema. “Tommy!”
Tommy lonkis alla ja istus laua taha.
“Hakake sööma.” ütles ema kui nägi, et ma ootan.
Hakkasin vaikselt sööma. “Mis jutt sul on?” muutusin ma rahutuks.
“Oh mu kullakesed, seda on teile nii raske rääkida,” alustas ema, “aga ma tõesti ei leia paremat... See on tõesti raske, kuna ma tean, et teile väga meeldib…”
“Ema, äkki asuks nüüd asja kallale. Ma tahaks tõesti oma tuppa ära minna.” Kähvas Tommy.
“Kullake, kui suur palavik sul on? Oh, ja sa ikka ju rohtu võtsid?” küsis ema, üritades teemat muuta.
“Ema, tegelt ka! Räägi juba.”
“Me kolime!” ütles ema, ja naeratas võltsilt.
“Tõesti?” hakkas Tom naerma. “Olgu ema, mis jutt sul tegelt meile on?”
“Ema kortsutas kulmu. “See oligi. Me kolime.”
Ma poleks seda elus oodanud. “Kuhu kohta? Miks? Ja kuna?” pärisin solvunult ja panin endale veel kartuleid juurde.
“Me kolime Portlandi. Sest ma sain seal endale tööd ja pealegi mäletate seda ilusat ja väga viisakat meest kes meil siin eelmine kuu käis? Ma võib-olla abiellun temaga. Ja noh, varsti.” seletas ema.
“Võib-olla abiellud?” küsis Tommy.
“Ema, sa ei saa võib-olla abielluda.” ütlesin ma.
Ema jõllitas meid oma suurte silmadega. “Tundub, et te pole selle üle just väga õnnelikud. Ja ei, ma ei abiellu võib-olla. Ma abiellun kindlalt. Kui te olete lõpetanud pane nõud kraanikaussi.”
---
Tegelikult võib kolimine isegi täitsa hea olla. Uus algus. Võib-olla saaksin ma lahti isegi oma nohiku staatusest. Ja tegelikult ei hoia mind siin mitte miski kinni. Kuid mõte sellest, et mu ema abiellub mingi kolliga polnud just kõige toredam.
Pealkiri: Once again. 
Teis Apr 26 2011, 14:19
