Jossu tahtis uut järjejuttu minult, noh, let's give it a try.
Viimased viis minutit oli Laura oma msni nimelisti vahtinud. Eriti valusalt torkas sealt silma just üks nimi. Kahjuks oli selle konto omanik kusagil mujal, mitte arvuti taga. Sass oli alati hõivatud.
Laura ohkas ja sulges meeleheites tihedate ripsmeridadega ääristatud silmad. Kui aus olla, siis poisi online-staatusest ei olenenud midagi. Noormees poleks tüdrukuga iia ise rääkima hakanud. Vestluse alustamiseks Laural loomulikult julgus puudus. Õhku rahumeelselt nina kaudu sisse tõmmates avas neiu uuesti silmad. Ta pilk vilksas üle oma vastkoristatud toa. Tüdruk istus, selg vastu seina toetatud, padjahunniku otsas lillelisel päevatekil. Ta voodi oli kõige lihtsamat sorti. Heledast puidust madalad jalad ning raam, lisaks üsna õhuke madrats. Laura sõbrad uurisid sageli, kuidas tüdrukul niivõrd kõval asemel magamine võimalik on. Voodi kõrval oli samuti hele öökapike kahe sahtliga, kus näitsik hoidis peamiselt ehteid ning ilutarbeid. Laura püüdis kapipealset võimalikult tühjana hoida, kuid siiski olid hetkel sinna kogunenud vaas värskete sinililledega, raamitud foto kelmika ilmega kiisust, punaste kaantega raamat ning tühi traktoripildiga kruus, milles sisaldus tumedat värvi läbipaisev vedelik, ilmselt tee. Voodi vastasseinas asetses ümmargune peegel, millest sai end kogupikkuses imeteda, ning selle kõrval pisike riidekapp. Toanurgas võis silmata veel mürkrohelist kotttooli. Ruum oli üldiselt pastelsetes toonides. Seega torkas tumedam värvilaik kohe silma. Mugava istumisaluse kõrval oli kohe radiaator ja sellekohal puidust aknalaud. Vaatamisava ise oli umbes poole seina suurune, andes toale ruumikust juurde. Kui tibukollased kardinad, mis hetkel niisama ilustuseks rippusid, kokku tõmmata, siis muutus toa väikus lausa ahistavaks. Teises toanurgas oli vaid spartalikult lihtne kirjutuslaud.
Laura oli andnud endast kõik, et tuba hubasemaks muuta. Laes rippusid ameerikalikud tillukesed vilkuvad tulukesed, ning toaseintel, heleroosa krohvikihi peal olid süttitavad pildid. Tüdruku kunstianne oli suutnud kollaaži külgeõmbavaks teha. Neiu kätt oli veel näha peegli kohale potisinise värviga võõbatud lausejupis. Ela oma elu täisväärtuslikult ja naudi sellest iga sekundit! seisis seal.
Tüdruk keerutas hajameelselt punast viltpliiatsit oma sõrmede vahel ja suunas pilgu tagasi helendavale kuvarile. Kell oli tiksunud kõvasti üle tema tavalise magamamineku aja ning neiu haigutas hääletult. Laura sulges hetkeks silmad, lubades, et teeb need kohe uuesti lahti, ei jää magama...
*
Tlinn! kõlas uuesti arvutikõlaritest. Laua võpatas ja avas ehmunult silmad. Kell ekraani paremas nurgas näitas 3:44. Tüdruk hõõrus silmi ja avastas alles nüüd heli tekitaja. MSN oli avanud uue akna. Tüdruk pilgutas uskumatusest silmi. Ülevalolek oli end tõesti vist äa tasunud. Või, noh, ta oli küll hetkeks, paariks tunniks tukastanud, aga ikkagi.
Aleksander (so) says: Tsauuu!
Aleksander (so) says: Noh, oled ikka seal? Ei maga?
Laura tundis, kuidas parema silma pisaranääre veidralt tuksles. Õnnest nutma hakata? Miks ka mitte.
'laura says: Tsau
Ebalevalt huult närides kivistus tüdruku pilk vestlusele.
Aleksander (so) says: Miks sa ei maga siis?
'laura says: Pole und
'laura says: Miks peaks?
Aleksander (so) says: Uneaeg on.
'laura says: Ehh. Tahtsid ka midagi?
Aleksander (so) appears to be offline.
Pealkiri: Kui inimesed muutuvad inimesteks 
Laup Apr 23 2011, 00:03
