Ristori luuletused

Kurbus

Kõik hullemaks nüüd läheb,
kõik on segi paisatud
ei lange enam tähed,
ei ole mind enam aidatud.

Keegi pole lahke, tore,
ringi käia tusasena tuleb,
maailm on nüüdsest kole.
Suuremaks lähevad mured.

Mul pole enam olemaski sõpru,
mulle keegi külla ei tule.
Ei ole mul üldse lõbus,
elu on täiesti jube.

Merede torm

Läksid merele sõitma mu vend ja mu isa,
ei tulnud nad tagasi enam.
Nad olid vägagi visad,
kuid meri neelas ka nemad.
Väikese paadiga nad sõitsid,
rännata soovisid Aasiasse.
Kuid lained olid tugevamad, nad võitsid,
ei pääsenud nad Aasiasse.

Ema nüüd koju nutma jäi,
mina aga nende hauale läksin.
Mina ja ema kurbust olime täis,
sest nad merele sõitma läksid.



Kriitikat paluks!

Arenemisruumi on veel väga palju. Siin on näha seda, et sa oled pingutanud sellega, et saavutada riimi, kuid samas on sul sellega rütm luuletuses veidi paigast läinud. Samuti võiks norida veidi sõnastuse kallal.

Esimese luuletuse esimeses salmis on väike loogika viga.
Kõik hullemaks nüüd läheb,
kõik on segi paisatud --
ei isegi langevad tähed,
ei ole mind (enam) aidanud.
Minu meelest kõlab nii paremini . Juhul kui sul oleks siin kaks eitust, on asi veidi segane.

Samas aga, ma alustasin samuti luuletamist siis kui ma olin 11-aastane ja ma arvan, et minu luuletused ei olnud ilmselt nii head.

Igaljuhul: Harjutamine teeb meistriks!
Ja kui sa nii jätkad, siis ma usun, et sinust saab meister .

(Loodan, et mu kriitika ei olnud liiga kuri.)

Ah, olgu. Ma tegin selle ajaloo tunnis. Siis kui õpetaja midagi rääkis.

Vanasti ma kurvastasin küll selle üle, kui midagi öeldi, aga enam mitte. Aga aitäh, ma proovin veel edasi.

Ma praegu märkasin: Palju õnne!

Ristor kirjutas:

Vanasti ma kurvastasin küll selle üle, kui midagi öeldi, aga enam mitte.

Tead kuidas see kõlab ikka?

Pisike - Aitäh siis veel tagantjärele.
Waffel - Mismõttes?