Kadunud..igavesti?

Teen oma teist järjejuttu. Ja öelge kuidas teil parem lugeda on jne.

0.
Kenny on peategelane selles loos. Martin on ta parim sõber, kellega ta oli juba põhikoolist koos. Martinil on ka õde, kelle nimi on Valerie, keda kutsutakse Val’iks. Nad on kaksikud. Nende kolme vahel on tõeline side. Nimelt ka Kenny sündis samal päeval kui Martin ja Val. Kui nad kokku liita, siis nad on kolmikud. Kuid siiski mitte päris. Kenny on üks aasta neist vanem. Martin ja Val on 18. Kenny aga 19. Esimeses osas plaanivad nad minna viiekesi reisile. Martin, Val, Kenny, Jasmine (Val’i parim sõber) ja Estelle (Martini ja Val’i ema). Nad sõidavad laevaga kaheks kuuks Kazakhstani.

1.
Ärkasin üles. Ja mõtlesin: „Täna on see päev. Täna. Lõpuks ometi.“
Ma olin seda päeva nii kaua oodanud. Kohvrid olid mul ilusti juba eile pakitud. Tõusin siis püsti, jalutasin kööki, samal ajal võttes oma hommikumantli. Ema oli mulle pannkooke teinud. „Hommikust, kullake.“ ütles Amy. „Ema, väga kena, et sa mulle süüa tegid, aga ma oleks sellega ise kah hakkama saanud.“ laususin ma enesekindlalt. „See on ju viimane päev kui ma sind näen. Sa lähed nii kauaks ära.“ ütles Amy. „Kõigest kaheks kuuks.“ laususin ma emale, samal ajal pannkooke õgides. Ma sõin kiiresti ära ning läksin oma tuppa. Panin endale riided selga, seejärel helises uksekell. „Ma teen ukse lahti!“ karjus Amy. „No nii, nüüd on nad kohal.“ laususin ma iseendale. Kuulsin esikust rääkimist. Sättisin veel korraks juukseid ja hakkasin enda toast välja minema. Tagasi oma tuppa tulin ma kahe külalisega. Val’i ja Martiniga. Estelle jäi Amy’ga rääkima. „Noh, kas sul kahju ei ole oma kala siia jätta?“ ütles Martin naljaga. Muidugi hakkasime me kõik ka naerma. Me rääkisime veel pisut. Enamus ajast tegime nalja. Siis läksime me emaga hüvasti jätma. Amy kallistas mind tugevalt. Ma ei tea kas nii ainult tundus, aga ta hakkas järjest kõvemini mind pigistama kuni ma lõpuks ütlesin: „Ema, sa lämmatad mu ära. Sa ise soovisid, et ma suurena reisiksin.“ ütlesin ma Amyle. „No hea küll. Mine.“ ütles ta, endal pisarad silmis. Me lahkusime, kuid enne kui ma suutsin ukse kinni panna ütlesin ma veel emale: „Toida mu kala kah!“ Seejärel hakkas ema naerma. Ma sulgesin ukse ja kinnitasin endale, et sellest tuleb tore reis. „Jasmine ootab meid seal, jah?“ küsisin ma. „Jah.“ sain ma Val’ilt vastuseks. Meid ootas ees kahepäevane reis laevaga.
Laeval oli väga mugav. Seadsin ennast ilusti sisse. Laev muidugi ei olnud väga luksuslik, kuid aega sai ikka surnuks lüüa. Esimesel õhtul läksime me neljakesi laeva kõige tagumisse ossa. Ning imetlesime vett. Estelle aga oli baaris. Ja lõõgastus. Vesi oli tõsiselt ilus, eriti siis, kui laeva tuled seda valgustasid. Ma jälgisin merd. Mu silmad jäid vaatama mingit imelikku tumepunast asja, mis vee peal ulpis. Küll visatakse igast prahti merre, mõtlesin ma. Kuna laev ei sõitnud üldse kiiresti, siis oli mul küllalt aega, et seda silmitseda. Järsku nägin ma pead tumepunase asja all. See on inimene! „ Issake, see on inimene.“ Ütlesin ma teistele ning osutasin tumepunasele asjale meres. Ma võtsin oma pusa peast ja otsustasin ta päästa. „Oled sa hull?“ ütles Val. „Ma ei lase tal surra!“ vastasin ma. Tegin vettehüppe ning ujusin uppunu poole. „Kenny, mida sa teed! Mõtle kui sa sinna üksi mere peale ulpima jääd!“ ütles Martin. Ka Martin oli otsustanud vette hüpata. „Ei! Te olete hullud või?“ ütles Val samal ajal Martini käest kinni haarates. „Tõesti poisid.“ Ütles ka Jasmine sõna sekka. Martin hüppas siiski vette, kuna ta teadis, et Val ei ole nii tugev, et teda kinni hoida. Ka Martin ujus uppunu poole. „Mina oma kaksikut üksi ei jäta!“ ütles Val ning alustas oma hüpet vette. Jasmine haaras Val’ist kinni ning Val tõmbas ta endaga kaasa. Kuna Jasmine ei olnud valmis hüppama, siis ta kukkus peaga vastu laeva, mis ta pool oimetuks lõi. Val avastas Jasmine’i siis kui oli pinnale tõusnud. „Tulge appi!“ karjus Val endal nutu pisarad näos. Martin läks neid päästma, kuid ei suutnud neid kõiki pinnal hoida, seega karjus ta ka appi minu. Mina olin juba veendunud, et see inimene on juba surnud. Äkki suudan ma siis oma lähedased päästa. Ma ujusin ruttu teiste juurde. Martin püsis ise pinnal, kuid ta ei julgenud sukelduda. Jasmine ja Val olid vee all. Ma sukeldusin ning käskisin Martinil olla vee pinnal iga hinna eest. Leidsin üles Val’i. Aitasin ta pinnale ja palusin Martinil teda pinnal hoida. Seejärel sukeldusin uuesti ning palju palju allpool nägin ma Jasmine’i. Tõusin korra pinnale, et õhku võtta. Ning sukeldusin siis uuesti. Ujusin sügavamale ja sügavamale. Kuid enam Jasmine’i ei leidnud. Mul oli hädasti õhku vaja, kuid otsustasin siiski Jasmine’i edasi otsida. Mõne ajapärast kui ma hakkasin pinnale ujuma, siis hakkas mul õhk otsa saama. Ma hakkasin lämbuma. Ning siis..läks mul silme eest mustaks.

Ütlen ära, e peategelane pole surnud . Kas peaks jätkama?

Jätka ikka

Jätka, see on täiega hea jutt.

Jätka juba homme!Tahan nii väga teada mis edasi saab!