No more stories are told today.

Mingi kahtlane soov oli mingi jutt kirjutada, niiet siin see on. Ei ootagi, et see teile meeldiks, aga kui meeldib on tore Pealkiri on Mew'i kõige uuemast albumist kaks esimest rida.


Jon vaatas üle hämara laua oma kahte last. Vanem, Eric, sorkis kahvliga oma toitu ja ta ilme oli midagiütlev. Noorem, Lee, istus vaikselt ja ta pilk oli suunatud õue. Eric oli viisteist ja Lee kolmteist.
’’Ma lähen oma tuppa,’’ ütles Lee vaikselt, et lõhkuda vaikust. ’’Ärge mind segage.’’ Ta ajas ennast püsti ja kõndis kiirest trepist üles oma toani, lipsas kiiresti sisse ja pani ukse kinni.
Toas valitses hämar valgus, mis tuli ühest lambist toa nurgas. Lee vaatas seda mõne hetke ja läks oma lemmikkohta toas, kus olid ta kitarrid. Ta võttis ühe kätte ja hakkas mängima oma lemmiklaulu.
Lee ei teadnud, kui kaua ta mängis, aga lõpuks ta oli unustanud reaalsuse ja ela ennast täiesti laulu sisse. Ta võpatas, kui kuulis, et keegi ta uksele koputas. Lee avas ukse, ja üllatus, kui nägi oma venda.
Eric oli suurepärane, ta mõistis Lee’d igal sammul. Kui nad olid väiksemad, veetis Lee aega ainult temaga. Nad olid üksteisesse kiindunud. Nagu parimad sõbrad. Neil oli sama muusikamaitse, isegi välimuselt olid nad sarnased. Mõlemad üsna lühikesed, helepruuni juuksepahmakuga, sini-rohelised silmad.
Lee muigas ja lasi Ericu sisse. ’’Mis on?’’ küsis ta, kui Eric ennast Lee voodil välja sirutas ja pani maki mängima. Ta keeras seda vaiksemaks ja lausus muiates: ’’Ma teadsin, et see sul pausi peal on,’’
Lee pööritas silmi, vajus maha istuma ja küsis uuesti. ’’M i s on?’’
Eric vaatas kulmu kergitades Lee poole. ’’Ma lähen homme Trondheimi. Tuled kaasa?’’
’’Kas sa lähed üksi?’’
’’Kui sina tuled ka, siis ei, aga kui sa ei tule, siis jah.’’
Homme on laupäev. Miks ka mitte, mõtles Lee. Ta noogitus.
’’Tore,’’ ütles Eric ja hüppas püsti ’’Ole kell … üksteist valmis.’’ Ta sulges vaikselt ukse ja oli kuulda, kuidas ta oma tuppa läks, ümisedes aeglast laulu.
Lee läks alla. Isa istus diivanil ja vaatas väga unise pilguga telekat. Lee istus ta kõrvale ja heitis talle uudishimuliku pilgu. Isa ei öelnud midagi.
Lee tundis vajadust välja joosta. Lihtsalt joosta, tunda kuidas tuul ja vihm vastu ta nägu peksavad. Aga tal polnud kuhugi minna. Ta tahaks otsida üles oma ema.
’’Jon, kus mu ema on?’’ küsis ta. Lee arvates oli palu parem kutsuda vanemaid nimepidi.
Jon vaatas aeglaselt talle otsa, näos peegeldumas segadus ja ootamatus.
’’Miks sa seda küsid?’’ küsis ta ja ta silmad tõmbusid kissi.
Lee ei saanud küsimusest aru. Tal oli õigus teada.
’’Mul on õigus teada.’’ ütles ta ja vaatas korra trepi poole, kuna oli kuulnud seal liikumist.
’’Ta on Taanis,’’ mühatas Jon kiiresti ja vaikselt. Siis pööras ta pilgu tagasi telekale.

Hea jutt, Taani... Pole
Okey
I'll shut up now... Kirjuta edasi seda juttu

Mis Taaniga on :C

Seal elab Pole

Kesse Pole on
Taanis elab veel Jonas (<), BO (all too tüüp seal), Silas, DANISH NATIONAL FOOTBALL TEAM FTW.

Pole on Jane Doe online bro

Jutt on hea. Kirjuta siis ruttu uus osa.

Mul tuli mingi täielik kirjutamise isu, niiet, siin see on:

Trondheimi jõudes läksin kohe plaadipoodi, mis asus ühel kenal tänaval kesklinnas, kuhu inimesed tavaliselt ei sattunud. Ja kui sattusidki, jooksid nad sellest kenast poest kiirustades mööda, soovides kuhugi jõuda. Neil polnud aega ringi vaadata.
Pood oli tühi nagu alati, luitunud leti taga istus Fredrik, neljakümnendates, peast hall ja pool pead kiilas, silmad suured ja rahulikud. Mulle oli ta alati meeldinud, me saime tihti kõrvaltänavas jäätisekohvikus kokku ja rääkisime lihtsatest asjadest, näiteks muusikast. Meile mõlemale tähendas muusika midagi muud kui lihtsalt lärm ja me oleme veetnud pikki tunde arutledes ühe pala üle. See tõi minusse alati kummalise rahu.
''Hei, Fredrik!'' hüüdsin kui olin üle läve astunud. Ta virgus, ja vastas mulle naeratades. ''Hei tüdruk, kas sul on kindlat soovi?''. Muigasin ja raputasin pead.
''Kuidas sul läinud on, kas keegi peale minu ka käinud on?'' irvitasin ja asusin sirvima vinüüle.
''Kusjuures, tead, on küll,'' ta silmas muutusid pisut suuremaks ja ta nõjatus letile, vasakus käes helkimas abielusõrmus. Ta oli abielus, kuid ta naine suri vähki. Fredrik ei ratsinud peaaegu kunagi oma sõrmust sõrmest võtmast. Ta uskus, et ta on ikka elus, ta ei tahtnud edasi elada.
Rebisin pilgu ta sõrmuselt ja vahtisin ta sinistesse silmadesse.
''Kes?''
''Üks poiss, umbes sinuvanune, võibolla vanem. Blond ja üpris kõhn. Ja ostis mu viimased Sigur Rósi plaadid ära.''
''Ah, mida!?''
Ta kõhistas naerda ja istus tagasi toolile, rahulolev nägu peas.
''Igastahes,'' alustasin ma, pettunud ja nördinud kuna olin tegelikult tulnud Sigur Rósi järele, ''kui sa teda näed ütle talle et ta ostaks ainult kohalikku kraami ja jätaks paremad palad mulle, sest minul on kindlasti pikem tee tulla kui tal ja mul ei ole ... ''
mu pihtimusi peatas kellukuke, mis heliseb kui keegi poodi astub. Muidugi pöörasin ma ma pea uudishimulikult ukse poole, suu ikka veel paokil.
See oli tema, juuksed tuulest sasitud, näol üllatunud ilme. Ta oli mind vist kuulnud. Vahtisin teda paar sekundit, siis astusin aeglaselt riiulite taha varju.
''Hei Jonas!'' hüüdis Fredrik talle rõõmsalt. Võisin vanduda, et ta muigas.
''Tere Fredrik,'' vastas ta. Ta hääl oli mahe, ta samme polnud peaaegu kuuldagi. Punastasin ikka veel kuskil riiuli taga, julgemata talle otsa vaadata. Nad hakkasid vaikselt rääkima, millest ma midagi ei kuulnud.
Kui loll ma olin! Hakata kedagi, keda ma ei tea, avalikus kohas sõimama. Lootsin, et ta polnud palju kuulnud, muidu oleks ma tundnud ennast veel halvemini.
''Lee, oled sa leidnud midagi?'' hüüdis Fredrik üle leti. Nad mõlemad toetusid letile, ja kihistasid naerda nagu kaheksa-aastased. Sekundi murdosa jooksul vaatas ta mulle otsa, üks kulm kõrgemal kui teine.
''Mhm, jah, maarvan küll, ma võtan selle ... '' sobrasin kiiresti mingi tuttava nime välja. Läksin kiiresti leti juurde, hoides distantsi.
''... The xx, hea valik. '' lausus ta vaikselt vaadates minust kõrvale. Vahtisin teda veel natuke.
'' k-kui palju, Fredrik?''
''Ah, ma jäin ju sulle eelmine nädal võlgu, niiet pole midagi.''
Naeratasin mõlemale ja astusin poest välja.