Bobby.

Terekest. See on siis järjekordne jutuke mida ma kirjutan ja ma tõesti loodan, et ma kirjutan selle lõpuni (ma olen lõpuni kirjutanud ainult kolm juttu ja pooleli on vähemalt viis jäänud).
Loodan, et meeldib. Ootan kriitikat ja kui ei meeldi siis põhjenda.
Edaspidi tulevad natuke pikemad osad.


Proloog
Keira Sours

„Kayla, jookse!“ kisasin ma tüdrukule. Ma hüppasin üle aia ja jooksin nii nagu jalad võtsid. Kitty oli minust mõni meeter eespool. Jooksime maanteele, ma ei julgenud taha vaadata, kartes, et valvurid tulevad meile järele.
„Kitty, kas hääletame?“ küsis Kayla, vaadates mööda sõitvaid autosid.
„Ei tundu väga hea mõte.“ vastasin ma talle. Ma olen liiga palju selliseid filme vaadanud.
„Mis siis teeme?“
„Ee... arvatavasti on meie kadumist juba märgatud.“ ütlesin ma vaikselt.
Kayla noogutas ja sõnas: „Ma olen üsna kindel, et Debbie ja Ann räägivad kõik välja kui neilt küsitase meie kadumise kohta.“
„Oli vist viga neile seda rääkida.“ ütlesin ma, mõeldes tagavara plaanile. Tegelikult meil ei olnudki plaani. Me ainuke plaan oli see kuidas koolist põgeneda. Me oleme rumalad, me ei mõelnud sellele mis me pärast teeme.
„Kuule Kit, kas meie kadumisest teatatakse politseisse?“ küsis Kayla oma kotis sobrades.
Ma mõtlesin hetke, veel üks asi mille peale me varem ei tulnud: „Ei tea, arvatavasti. Igatahes, me ei saa pangakaarti kasutada. Kui palju meil sularaha on?“
„Oota,“ ütles Kayla kotis sobrades, „em... 28 dollarit.“
„Seda on vähe, kui mitu päeva me sellega oleks?“ küsisin ma tüdrukult.
„Kaks, võib-olla kolm, kui hästi läheks.“
Tõsi. „Me võiks New Yorki hääletada ja seal raha välja võtta. Kui palju sul on pangakaardil?“
„47 dollarit, umbes 48 tegelikult. Kui palju sul?“
Ragistasin ajusid, et summa meelde tuletada: „Natuke üle saja, isa pani eelmine kuu peale.“
Ma istusime murule ja vaatasime autosid.
Kayla vaatas mind ja küsis: „Oled kindel, et ei hääleta?“
„Ma ei tea,“ ma mõtlesin hetke, „pärast satume mõne pervo ohvriteks.“
„Jah, me võiks linna kõndida, bussi pileti NY osta, siis seal olla natuke.“ ütles Kayla mõtlikult.
Linna kõndida on päris karm, eriti veel öösel. Jah, kõndimine on halb. „Hääletame parem.“ ütlesin ma viimaks.
„Kuule, Kitty, äkki poleks pidanud sealt siiski jalga laskma?“ küsis Kayla.
Oh ei, mitte seda. „Ei, see oli õige. Usu mind, sa poleks seda üle elanud. Asi oleks järjest halvemaks läinud.“
Kayla noogutas: „Sul on vist õigus. Istume mingi mutikese autosse, siis on kindel.“
Naeratasin selle peale. „Ja vaatame, et tal jalutuskeppi pole, äkki saab vihaseks ja siis see toigas võib meile eluohtlikuks saada.“
Naersime natuke. Pärast kümmet minutit tõusime püsti, ma vaatasin telefonist kella. See näitas kaks hommikul. Meil oli ainult üks telefon, Kayla oma jäi ühe õpsi kätte.
Viimaks, pärast pikka hääletamist, istusime sobivasse autosse koos sobiva juhi ja kõrval istujaga.

Yeys, mulle tõesti meeldib see.

Ma ei oska midagi selle peale kosta, see tundub hea, aga ma ei saa sellest veel aru. Sa võiksid neid kahte tegelast kirjeldada ja proloog ka. Või see oligi proloog?

Jossu, pm. on see jah proloog ja tegelasi kirjeldan järgmises osas. See oli rohkem sisu tutvustus.

Ok siis, ootan huviga uut.

„Tere!“ ütles Kayla juhile.
Talle vastas naise hääl: „Tere, ma sõidan New Yorki.“
Ma istusin autosse: „Tore, sinna meil vaja ongi.“ Kayla istus tagaistmele, pisikese beebi kõrvale.
„Teil on ilus laps.“ kommenteeris Kayla lapsikult. Oli pime, kuid kui mu silmad ei reetnud naeratas naine.
„Ma olen Lauren, oleme umbes 50 minuti pärast New Yorgis. Ma võin teid kesklinna viia.“
Võtsime Lauren’i pakkumise vastu.
Lauren vaatas meid ja küsis: „Kui vanad te olete?“
„Ma olen 18,“ valetasin, „mu nimi on muidu Kitty.“
Kayla vaatas mind kahtlaselt, müksasin teda seepeale ning ta sõnas: „Ma sain 19, tulime just tähistamat.“
Naine uuris meid puurival pilgul ning ütles siis: „Okei.“
Sõit oli rahulik, Kayla armus vist pisipõnni ära.
Tänasime Laureni´t sõidu eest ning me asusime Kaylaga tohutut Manhattani kesklinna avastama.
„Otsime mõne odava hotelli.“ ütlesin ma sõbrannale. Kayla noogutas. Väga paljudes kohtades olid toad täis, meie vajasime aga lihtsalt ühte tuba kus me saaks end välja puhata. Lõpuks jõudsime Chelsea Star Hotel & Hostel’i. See oli üks odavamatest kesklinnas. Kauplesime endale viimase toa, seda tahtis ka üks vanapaar, kuid see oli meie viimane võimalus, seega, Kayla rääkis nad pehmeks.
Tuba oli normaalne. Me viskusime voodisse, Kayla jäi üsna pea magama, ma tegin järgmiseks päevaks plaane. Hotell maksis 21 dollarit. Toidu raha meil oli, kuid üks oli kindel, homme pidi panka minema.
Ma tõusin voodilt püsti ja lonkisin vetsu. Kammisin oma helepruunid juuksed, mida ma alati vihanud olen, ära ja see järel pesin hambad. Võimalik, et Kaylal oli ennem õigus olnud, poleks pidanud põgenema. See mõte on mul juba päris pikalt peas olnud ja kogu aeg korrutan ma endale, et see on lihtsalt mõte ja tegelikult tegime me õigesti.
Ärkasime hommikul väga hilja, kui seda saab veel üldse hommikuks nimetada. Ostsime endale kohvikust natuke süüa ning kõndisime siis kaubamajja.
„Kuule, mis me ülehomme teeme?“ uuris Kayla.
„Mida me tegema peaks? Kui kõik hästi läheb siis, ma ei tea, äkki otsime mu vanaema üles.“
„Okei, sa oma sünnipäeva ei tahaks tähistada?“
„See on alles 28. aprillil. Sa ei maganud vist end väga välja, eks?“ naersin mõttes.
„Tegelikult, ülehomme ongi 28.“ Lausus Kayla muheledes.
„Oh.“ see oli ainus sõna mis ma kosta oskasin. Ma unustasin oma enda sünnipäeva, hale.
Kayla istus pingile ning ütles: „Ja siis oled sa 16. Ja kahe kuu pärast olen ma ka ja siis...“
„Jah, ei tea mis üldse kahe kuu pärast on.“
„Me otsime su mamma üles ja küll ta meid aitab.“
Oleks see vaid nii. Pärast ema surma ei ole ma kordagi vanaema näinud, ta läks isaga tülli ja kohe pärast seda pani isa mu sinna haigesse internaatkooli. Ja siis sain ma Kaylaga tuttavaks kui me direktorit ootasime. Aga igatahes on nii, et see kool pole normaalne. Esiteks need niinimetatud õpetajad on kohutavad, nad piinavad lapsi ja üldse, iga pisemagi asja eest sai karistada, ja oi kuidas veel sai karistada.
„Loodame, et ta aitab. Samahästi võib ta meid reeta.“
„Kuna?“ küsis Kayla.
„Kuna mida?“ ei saanud ma temast aru.
„Kuna me lähme? Sa ta aadressit tead?“
Raputasin pead: „Ainult tänavat, maja numbrit ega midagi ei tea. Kui ta suurt remonti teinud pole siis leiame üles.“
„Aga, tegelikult, ta on su isaga tülis. Ma olen üsna kindel, et nad on vihavaenlased või midagi sellist kuna su isa ju keelas teil suhelda. Ja ma ei usu, et ta meid reedab.“
Tal oli õigus, kuid ikkagi, kes teab.
Me olime veel kaua õues. Varsti suundusime hotelli tagasi ja võtsime oma asjad ning suundusime vanaema poole.

Heahea, mulle meeldib.

Päris hea.

oo, tundub midagi vääga vahvat!

Lahe, mulle meeldib. See on siiani üks parimaid, mis ma lugenud olen, sest mitmeid jutte loen ma suht lohakalt, seda mitte

Koputasin punakaspruunile uksele, vaikus, koputasin veel, vaikus.
„Äkki teda pole kodus.“ pakkus Kayla.
„Võib-olla.“ Koputasin veel ühe korra uksele, mõne sekundi pärast avanes uks. Seal seisis mingi vanem mees.
„Mõh?“ küsis mees pahuralt.
„Tere, ma otsin Serena Sours’i.“ ütlesin ma viisakalt.
„Keda?“
„Serena Sours.“ kordasin ma ennast.
Mees vahtis mind mõnda aega ja ütles siis: „Kõrvalmaja mutt.“
„Okei, tänan.“
Kõrvalmajal oli vähemalt uksekell. Uks avanes koheselt, meile vaatas vastu vananaine.
„Ma arvan, et ma ei pane väga mööda kui ütlen, et te mu vanaema olete?“ küsisin ma.
„Kitty?“ küsis ta.
„Jah, mina.“
„Oh, mul on sind nii hea meel näha. Astuge sisse.“
Maja oli kena ja värviline.
„See on Kayla.“ tutvustasin teda oma vanaemale.
„Meeldiv tutvuda,“ nad surusid kätt, „mis sind siia toob, Kitty?“
„Em... noh, meil oleks vaja peavarju.“ ütlesin ma pomisedes. Kayla noogutas,et mu sõnu kinnitada.
Vanaema vaatas meid väga kahtlaselt: „Peavarju? Miks nii? Kus su isa on? Miks sa kodus pole?“
„Jah. Sest meil pole kusagil ööbida. Kodus, ma arvan. Ma ei ela kodus.“ Vastasin lühidalt.
Naise silmad läksid punni: „Kus sa siis elad?“
„Noh, sa ei tea?“
„Ei.“
„Isa pani mind pärast ema surma internaati.“
„Kuidas palun?“
„Täpselt nii.“
Vanaema näis olevat väga üllatunud. Ma tõesti arvasin, et ta teab sellest.
„Muidugi, te võite siin olla nii kaua kui soovite. Mul pole selle vastu midagi. Kas ma su isale ei peaks teatama?“
Mõtlesin hetke, tore, et ta nõus on: „Ei, pole vaja. Ta ei tea, et me põgenesime.“
„Põgenesite?“ küsis vanaema.
„Jah, pikk jutt, pärast räägin.“
Seadsime end sisse, meil lubati jääda nii kauaks kui me tahame. Sõime pannkooke, ning siis rääkisin vanaemale koolist ja kõigest.
„Kitty, ma pean siiski su isaga ühendust võtma.“ Ütles ta lõpuks.
„Ei!“ olin ma koheselt vastu.
„Kitty, ma pean.“
„Me ei lähe sinna tagasi.“
„Jah, ma arvan, et me jõuame su isaga kokkuleppele, et ta võtab su sealt koolist ära.“
„Ei jõua. Sa ei mõista, ta ei taha mind.“
Vanaema ei teinud must välja ja küsis: „Ja mis sinust saab, Kayla?“
„Mu vanemad on surnud.“ ütles ta.
„Olgu.“

2 kuud hiljem.
Sõime Kaylaga pannkooke.

Haha Hea lõpp Uut.

Need ei olnud vanaema omad. Vaid kooli söökla omad, vastikud ja ligased. Kooli lõpuni oli veel ainult mõni nädal ja siis sain vanaema juurde. Lõpetasime söömise ja läksime oma tuppa, jagasime seda veel kahe plikaga kelle nimed olid Maggie ja Lorena. Mõlemad olid parajad tüütused aga me otsustasime nad välja kannatada. Viskasin voodile pikali ning hakkasin saksa keelt õpima. Saksa keele õpetaja oli kõige hullem, ma pole ta kõige lemmikum. Mõne tunni pärast läksin magama.
„Preili Sours, kas te kuulete mind?“ küsis proua Smith mulle silma vaadates.
„Mida?“ küsisin vaikselt.
„Kas ma võiksin küsida kus su koolivorm on?“
„Seljas.“
„Minu teada oleme me sellest rääkinud, et põlvikud peavad olema üle põlve, me kanname kingi mitte ketse ja lipsud on kohustuslikud.“ Kogu selle teksti karjus ta mulle kõrva.
„Mida iganes.“ vastasin ükskõikselt.
„Kuidas palun?“
„Mida iganes.“ kordasin ma ennast.
„Milline häbematus. Asume nüüd tunni juurde tagasi.“
„Tõesti milline häbematus.“ ütlesin ma.
Proua Smith vaatas mind oma haiglase pilguga.
„Vabandust, mõtlesin vist kõvasti.“
„Sours, kas te pole endale tänaseks juba piisavalt jama peale tõmmanud?“
„Ega vist siis.“
Jälle see rõve pilk: „Palun mine kas direktori või psühholoogi kabineti.“
Tõusin püsti ja astusin uksest välja. Juba kolmas kord sel nädalal. Mõtlesin kiiresti kas psühho või dire. Arvatavasti on direl liiga palju tegemist ja pealegi, psühho on sõbralikum.
Koputasin psühholoogi uksele.
„Sisse!“ vastas hääl. Asutsin sisse.
„Kitty, sind pole üsna kaua aega näinud.“ ütles ta sarkastiliselt.
Naeratasin: „Tundub nii.“ Ma istusin diivanile.
„Ja kes sind seekord saatis?“
„Võite kolm korda arvata.“
„Olgu olgu. Kust me eelmine kord pooleli jäime?“ küsis ta rahulikult.
Preili Fox’i juures oli hea see, et ta ei keskendunud probleemile mille pärast mind tema juurde saadeti, kui seda saab üldse probleemiks nimetada.
Ma mõtlesin hetke ja sõnasin siis: „Marki’i üheksas sünnipäev.“
„Mis tollel päeval oli?“
„Ema oli korraldanud suure aiapeo. Kõik kaugemad tuttavad-sugulased olid kohale kutsutud. Mu emale meeldis pidusid korraldada. Ma olin siis seitsmene. See oli südasuvel, ilm oli külmem kui arvasime. Isa rääkis mingite tüüpidega, arvatavasti mingid inimesed kes toitudega tegelesid. Mark ja mina hüppasime batuudil. Ema vaatas meid, Ariel magas toas, ta oli veidi haige. Isa ja ema olid tülitsenud, Arieli pärast. Isale ei meeldinud Ariel, kuigi ta oli alles 11 kuune ja tema laps. Ja siis kuulsime Arieli nuttu...“ ma peatusin.
„Jätka, palun.“ ütles Fox.
„Meile õeldi, et ta ei nutnud selle pärast ja, et ta ei piinelnud. Ema läks vaatama mis juhtus, poolel teel tuppa nutt lakkas. Kohale jõudes Ariel ei hinganud, ta süda ei löönud.“
Preili Fox vaatas mind mõistmatul pilgul ja küsis: „Mille pärast ta nuttu võis?“
„Ei tea. Politsei ütles, et ta suri haiguse pärast ja ta ei piinelnud. Seega ta ei nutnud selle pärast. Võib olla oli tal kõht tühi või midagi taolist.“ ütlesin ma.
„Olgu, ma arvan, et lõpetame tänaseks. Sa võid minna.“
Ma polnud juba kuid oma vennaga rääkinud, ta peaks kusagil euroopas olema. Me oleme alati hästi läbi saanud, kuid eelmine aasta otsustas ta ära sõita.

Laheee Ruttu uut

Jaaa, lahelahe.

„Mis edasi sai?“ uuris Fox järgmisel päeval. Olin vait. „Kitty, sa võid mulle rääkida.“ Noogutasin ja ütlesin siis: „Mõni aasta pärast seda... ema polnud veel Arieli surmast üle saanud. Isa oli järjest tigedamaks muutunud ja ema endasse tõmbunud. Mark oli hukka läinud teismeline kes keskööni õues oli ja nii edasi.“
Ta noogutas: „Mis sina olid?“
„Ee... mis mõttes?“ küsisin ma arusaamatult.
„Kui Mark oli hukka läinud teismeline, mida sina tegid?“ Ma mõtlesin hetke.
„Ma niisama, olin kodus, koolis. Tavaliselt. Proovisin mitte välja teha.“
„Ja edasi?“
„Ma magasin, kell oli mingi 2-3 öösel. Ema närveldas köögis, isa magas. Mark polnud veel koju tulnud, ja siis mõne minuti pärat jõudis ta koju. See oli esimene kord kui ta nii hilja tuli. Ema oli vihane ja arvatavasti mures. Ema kisas Mark’i peale. Isa ärkas vist üles ja läks alla kööki. Karjumine läks suuremaks. Mingi poole tunni pärast oli vaikus. Ja siis hommikul, ma ärkasin kõige esimesena üles, läksin alla kööki. Ema lamas maas, surnult. Ma seisin seal kivistunult vähemalt kaks minutit. Siis kutsusin isa. Politsei ütles, et tegu on mõrvaga. Kuid mõrvarit pole leitud, siia-maani.“
Fox ohkas ja küsis: „Mida su isa ütles selle peale? Siis kui sa ta kutsusid.“
„Ta katsus ema pulssi, kutsus kiiraabi. Ja siis kui nad olid kindlaks teinud, et ta on surnud ütles isa midagi sellist: „Pole ka ime.““
„Millele sa mõtled?“ küsis preili Fox.
„Ma olen väsinud, võin minna?“
Fox vaatas kella ja ohkas siis: „Kell on kümme läbi, peaksid ammu juba oma toas olema. Kui sind koridoris nähakse on sul jama kaasas, ja jamasid pole sul vähe. Ma saadan sind.“
Järgmine päev oli normaalne. Sõime sööklas. Kell oli 12. Istusin ühes lauas koos Jamie, Sandy, Cassie ja Jadeniga. Sõime, peaaegu vaikides.
„Tervist!“ ütles kellegi hääl. Ma ei teinud välja. „Mh!“ oh ei. See oli Jenny.
„Tere, Jen!“ ütlesin lõbusal häälel ja naeratasin põlastavalt. Jenny istus meie lauda. Ta vaatas meid kõiki mõni minut ja küsis siis: „Tead, mind huvitab, Kitty, miks sa psühho juures käid nii tihti?“
Jaden ajas joogi kurku: „Mida?“
„Mida?“ küsisin ma jadeni ’’Mida?’’ peale.
„Sa käid Foxi juures?“ küsis ta puurivalt.
„Ja siis?“
„Miks?“ uuris ta.
„Miks?“ küsis Jenny ta varjuna.
„Oh, see on väga teie asi ja ma väga ütlen ka teile.“ ütlesin ma sarkastiliselt.
„Sa võid ju meile õelda kui sul mõni probleem on. Me oleme su sõbrad.“ ütles Jenny.
Ma olin vait.
„Oleme ju?“ küsis Jamie. Tundus, et pontsakas Cassie on täielikult söömisele pühendunud.
„Oh, te olete ikka täielikud sõbrad. Jamie, keda saab väga usaldada, eks? Ja siis Jenny, kõige normaalsem inimene koolis, ta üldse ei käi oma tibitsemisega pinda. Ja oi, ma unustasin Jadeni kes on niisama väärakas.“ mu hääles oli ikka veel sarkasm.
„Hei hei!“ ütles Jenny. „Sa tõesti arvad, et oled meist parem?“
„Mida?“ küsisin ma üllatunult. „Ma pole seda õelnud.“
Jenny jõllitas mind: „Muidugi, „Ja siis Jenny, kõige normaalsem inimene koolis, ta üldse ei käi oma tibitsemisega pinda.““
„Okei, teate mida. Teil võib õigus olla, ma olengi teist arvatavasti parem.“ ütlesin ma ükskõikselt.
Jamie vaatas meid hetkeks ja ütles siis: „Ma parem lähen kusagile mujale istuma. Tuled ka, Jaden?“ Mõlemad lahkusid lauast. Ma põrnitsesin Jenny’t mõni sekund ja jätkasin söömist, temast välja tegemata. Ta tegi seda sama.

Okei, uutuutt!!! See hea.

Nii super, uut.

„Tead, et mulle helistati.“ ütles Kayla õhinal.
Ma vaatasin teda: „Oh mis ime, sulle helistatakse iga päev.“ Kayla kammis oma juukseid, mõne sekundi pärast pööras ta pea minu poole ja lausus: „See oli üks mu kauge sugulane ja tal on mulle uudis.“
„Okei, ja mis ta ütles ja kes ta oli?“ küsisin ma uudishimulikult.
„Luba, et sa ei lähe närvi või ei viska mulle millegiga vastu pead.“ ütles ta kartlikult.
„See pole vist väga tore mis ta ütles? Okei.“
Kayla vaatas mind mingil kahtlasel pilgul ja lausus siis: „Ma tean, et sa pistad arvatavasti sõimama, et: „Mida sa sogad? Sa ei saa niimoodi teha. Sind peaks vist kusagile hullarisse kinni panema kui sulle sellised mõted pähe tulevad.““
„Sa ei oska mind järele teha,“ ütlesin teraselt, „okei, mis ta ütles?“
„See oli mu onu keda ma pole kordagi näinud. Ta arvatavasti ei teagi, et ma olemas olen. Nüüd muidugi teab aga ennem mitte. Ühesõnaga, mu vanaisa suri. Ja tal oli mu hooldusõigus ning nüüd on see mu onul ja tädil. Nad on jube toredad ja...“ ta katkestas ja vaatas mind ning lootis, et ma ise lõpu ära aiman.
„Ja?“ küsisin ma.
„Ee... nad tahavad, et ma nende juurde koliks ja nad tahavad mu koheselt teise kooli panna.“ Rääkis ta rahutult.
Mul tuli klomp kurku, kuid ma proovisin rahulikuks jääda: „Okei. Ja mida sa ütlesid?“
„Ma ütlesin, et ma mõtlen sellele.“
„Kus nad elavad?“ pärisin ma.
„Noh, Virginias.“ ütles ta. Kayla hääletoon oli ikka veel rahutu nagu enne.
„Oh, polegi nii kaugel.“
„On ikka küll. Ma ei usu, et ma lähen.“
„Sa ju tahad minna?“ küsisin ma, lootes, et ta ütleb ei.
„Tahan, kuid...“ Ma peatasin ta.
„Siis mine.“
Kayla vaatas mind suurte silmadega, ta polnud ehmunud: „Kindel?“ Ma noogutasin. Ta naeratas, siis kallistas mind ja jooksis oma telefoni otsima.
Ma istusin toolile. Õnneks on kool varsti läbi. Mul oli kaks tundi vaba ja siis algas füüsika. Otsustasin Fox’i juurde minna. Harjumusest ei koputanud ma uksele, kuna teadsin, et tal pole sellel kella ajal kedagi, astusin sisse ja mulle vaatas otsa oranžide lokkis juustega tüsedam naine: „Kuidas ma sind aidata saan?“ Ta hääl oli üllatunud, et ma niimoodi sisse astusin.
„Ma otsin preili Fox’i.“ ütlesin ma.
„Oh, teda pole.“ ütles naine.
„Ja kus ta on?“ küsisin ma üllatunult.
Naine vaatas mind oma koledate silmadega: „See pole küll õpilaste asi,“ kohmitses ta, „kuid, proua Fox on praegu väga haige. Kopsupõletik.“ lisas ta.
„Okei, vabandust, ma parem lähen.“ ütlesin ma üsna kurva häälega. Ma ei hakanud teda parandama proua osas.
Ta vaatas mulle järele ja lausus siis kõrgel toonil: „Oota, sa võid minuga ju rääkida.“
Ma mõtlesin ja ütlesin siis: „Ma ei tunne teid väga, kuid...“ ma istusin musta värvi diivanile.
„Kuid mida?“ küsis psühholoog.
„Me võime niisama ka rääkida.“ tegin ettepaneku.
„Okei. Mina olen proa Nadya Provitž.“ ütles ta esindlikult.
„Tore. Ma olen Kitty.“
Ta vaatas mind hindavalt ja küsis siis: „Ja su perekonnanimi?“
„Sours, Kitty Sours.“
„Olgu, millest sa rääkida tahad?“
„Ma ei tea.“ tunnistasin ma.
„Olgu. Millest te muidu proua Fox’iga räägite?“ küsis ta uudishimuta.
„Ta on preili Fox. Me niisama. Räägime mis on toimunud ja nii edasi.“ Rääkisin rahulikult.
Nadya pilk muutus ja ta küsis: „Kas sul õdesi-vendi on?“
„On. Vanem vend.“
„Olgu. Mul on ka vanem vend, on ikka naljahammas.“ naine naeris endamisi.
Ma naeratasin ja küsisin: „Mis ta nimi on?“
„Victor.“
Ma rääkisime kaua, kuigi mitte väga isiklikest asjadest. Siis, umbes tunni pärast kõndisin füüsika klassi.

Mulle see jutt täiega meeldib.

Ohh, ma nii ootan juba tulevaid osi.

Seisime koos Jenny ja Liz’iga värava juures. Kaylale tuli järgi tema tädi, Nicole.
„Ma tulen sulle kindlalt külla.“ lubas Kayla.
Ma noogutasin. Siis Kayla kallistas mind ja Liz’i, surus Jenny’l kätt ja istus autosse.
Ja läinud ta oligi. Vastupidiselt Liz’ile ja Jenny’le ei jäänud ma vaatama kuni auto silmapiirilt kaob, mu plaan oli raamatukokku minna.
„Kit, oota!“ ütles Jenny mulle.
„Mida?“ küsisin ükskõikselt.
Jenny vaatas mind mõndaaega, tõmas siis hinge ja küsis: „Kas sa e iarva, et me peaks millestki rääkima?“
„Ee... millest?“ ei tea millest ta küll rääkida tahaks, „Ma mõtlen, et meil pole ju millestki rääkida.“
„Tegelt on. Meil on tõesti vaja rääkida.“
„Ma lähen raamatukokku, kui tahad tule kaasa.“ Laususin mõne sekundi pärast.
Kõndisime vaikides, kuid siis küsis ta midagi imeliku: „Miks sulle inimesed ei meeldi?“
„Mida?“ küsisin ehmunult.
„Sa alati põrnitsed neid, Kayla oli ainuke kellega sa normaalselt suhtlesid...“
Ma katkestasin ta: „Mida sa mõtled normaalselt suhtlemise all?“
„Noh... tead küll... kuidas sa teistesse suhtud.“
„Nii, et sa arvad, et ma suhtun inimestesse halvasti?“ küsisin ma.
„Ei, ma mõtlen, et sinuga on vahepeal päris raske suhelda. Tead küll, sa ei peleta inimesi eemale, just tõmbad, kuid sa ajad inimesi närvi ja... unusta ära.“
„Ma ei aja inimesi närvi, nad on koguaeg närvilised,“ vaidlesin vastu, „ja pealeselle ma ei tõmba inimesi enda poole.“
„Okei, siis on sul lihtsalt välimust palju antud, et kõik kutid sind vahivad.“ ütles ta ükskõikselt.
Ma vahtisin teda üsna lolli näoga ja küsisin siis: „Mida sa tahad, Jenny?“
Jäime mõlemad raamatukogu ukse ees seima. Jenny avas suu, kuid ma jõudsin ette ja ütlesin: „Unusta ära, sa oled lihtsalt üks hale pugejast bitch.“
Ma pöörasin selja ja kõndisin minema, kuid kuulsin Jenny häält mulle ütlemas: „Näed, sa peletad ju inimesi eemale.“
Ma jäin seisma, kõndisin tagasi tema juurde ja küsisin: „Okei, millest sa rääkida tahad?“
„Ma mõtlesin, et ma hakkan pikalt rääkima, tead küll, nii nagu filmides mingi ilge kõne ja nii edasi, kuid ma teen parem lühidalt, et meil aega nii palju ei läheks ja, et sa saaksid kiiremini minema mu juurest ja sa niikuinii ei nõusta...“
„Sa pidid lühidalt tegema.“ ütlesin rahulikult.
„Ma tahan sinuga hästi läbi saada, tõesti tahan.“ lausus ta.
„Tõesti?“ küsisin sarkastiliselt.
„Tõesti, ma olen proovinud, kuid... see ei õnnestu. Ja ma ei tea kumma viga see on, minu või sinu. Mind ei huvita ka väga kelle viga see on. Ma lihtsalt tahan sinuga hästi läbi saada ja, palun, ära tee seda mida sa kogu aeg teed.“
Ma vahtisin oma tosse, siis pööritasin oma silmi, vasakult-paremale, vasakult-paremale, vasakult-paremale: „Ma teen mida?“
„Seda... ma ei tea mis see on. Ole lihtsalt normaalne.“
„Ma lähen homme kevadkonserdile, sellele mida need 12. Klassi omad teevad, kui tahad võid tulla koos minuga, ma võin meile esiritta kohad sebida.“ Kui ta tõesti tahtis normaalselt läbi saada siis okei.
„Olgu.“ Ütles ta naeratades.

Prrrr, prrrr, prrrrr. See oli mu telefon. Jooksin kiirest oma koti juurde. See oli vanaema, võtsin mõtlemata vastu: „Hei!“ ütlesin kiiresti.
„Tere, Kitty.“ Tervitas ta mind oma soojal häälel.
„Tere.“
„Ma olen mõelnud, et sul on varsti kool läbi.“
„Alles ühe kuu pärast, tegelt peaaegu kahe kuu pärast.“ parandasin ma teda.
„Okei, okei. Ühesõnaga, ma rääkisin David’iga ja me jõudsime kokkulepele, et sa sõidad kohe pärast kooli lõpu, Floridasse, oma isa juurde, muidugi käid enne minu juurest läbi. Oled seal mõni päev, tead küll, oled vanade sõpradega ja niimoodi. Ja siis lendad tagasi minu juurde. Mis arvad?“ küsis ta õhetaval häälel.
Ma naeratasin mõtes ja ütlesin: „Sobib.“
„Ja Kit, arvesta sellega, et me peame veel ära käima Montanas, külastama mu venda. Ja siis Washingtonis on meil ka sõpru. Tead küll, sellised kohad nagu Seattle ja Tacoma. Ma kuulsin Kayla kohta. Kindlasti tahad sa ka teda külastada.“
„Nii, et kõik plaanid suveks on tehtud?“ küsisin õhinal.
„Üldse mitte, need on plaanid mis meie koos teema, ma pean sulle ikka vaba aega andma. Üle jäänud aja võid ise sisustada.“ ütles ta naerdes.
Ma noogutasin, kuid siis meenud mulle, et ta ei näe seda ning ma sõnasin: „Oh, äge.“
„Ma ei tea, kas see aasta või järgmine, kuid ma arvan, et David tahab sulle midagi õelda.“ Ütles ta, palju tõsisemalt.
„Mida sa silmas pead?“
„Oh, unusta ära,“ ütles ta, „muide, Mark peaks ka meile tulema mõneks ajaks.
„Tõesti?“

Nii äge Uut.

Lõpetasin üsna varsti kõne. Mõtlesin minna sööklasse, mõeldud, tehtud – võtsin sammud söökla poole.
Kohe esimeses lauas istusid Carol, Susie, Nina ja Cassie, nad olid kõik pühendunud Videviku lugemisele. Kõndisin seal rahuliult mööda, kuid siiski tabas mind Cassie ja kutsus nende lauda istuma. Põrnitsesin neid hetke ja istusin siis Videviku fännide juurde.
„Kuule, Kit,“ alustas carol, kes elab kohe meie kõrval toas, „seda, et kui sa peaksid sõbra tuge vajama siis ma olen olemas. Tead küll, see Kayla värk. Te olite nagu õed ja nii.“
Naeratasin rahulikult, püüdes mitte välja teha Caroli mõtetutest sõnadest: „Oh, ausalt. Minuga on korras. Mul on uued sõbrad. Näiteks Jenny.“
Susie jõllitas mind sekundi ja küsis siis üllatunult: „Sa suhtled selle jobuga?“
Mõtlesin hetke naeratades ja ütlesin siis: „Tundub, et ma olen tõesti jobudega suhtlema hakanud, eks. Äkki olen ma ise ka veits ära pööranud?“ küsisin ma Carolilt.
„E – e – ei.“ pomises ta.
Ma ei hakkanud taga õiendama, et ta mu sõpru sõimab. Selle asemel jõin ma oma kokat edasi. Susie sosistas midagi Ninale.
„Mida?“ küsisin teeseldud huviga, proovides nende sõpra mängida.
Nina oli vait, kuid Susie küsis: „Okei, ole aus, Kit. Sa pole ju tegelikult Jennyga suur sõber?“
Naeratasin selle peale kui lollid nad olla võivad: „Ei.“ Ma proovisin punastada.
„Olgu, oh, Jenny tuleb. Ühesõnaga kokkuvõttes, kuulsime kuidas ta maha tegi.“
Naeratasin uuesti: „Okei, ma nüüd lähen, Jen ootab.“
Kõndisin rahulikult Jenny laua poole, ta oli mind märanud. Ta naeratas mulle. Istusin lauda, põrnitsedes Carolit ja teisi.
„Mis uudist?“ küsis Jen.
„Midagi mitte väga huvitavat.“
„Nii?“ küsis ta frikaid alla kugistades.
„Carol, Susie, Nina ja Cassie räägivad sind sitaks taga. Nad arvavad, et ma olen su feik sõber.“
„Oh äge.“ ütles ta särades.
„Mu vanaema helistas, tal on rämedalt palju plaane suveks, mis on tore.“
Jenny’l said friikad otsa. Ta jõi vett peale ja ütles: „Nii, räägi mulle nendest.“
„Alguses sõidan isale külla paariks päevaks, siis redutame mööda riiki ringi, külastame sugulasi. Ja edasi on vaba aeg. Ja ma külastan mingi aeg Kayla’t ka. Kui tahad võid ka tulla. Üldse, mis plaanid sul suveks on?“
„Oh, tavalised pere asjad. Vanemad on arvatavasti tööl, käime mõnel pere üritusel, vanemad proovivad seal rämedalt häid vanemaid mängida ja siis saab puhkus.“
„Aga tegelt, sa võiksid ju meile tulla. Ma olen kindel, et Serenal pole selle vastu midagi.“
„Hea mõte. Kuule, sinna kevad peole peab kuidaski eriliselt riidesse ka panema?“ küsis ta, vaadates meie poole lähenevat Jamie’t.
„Ee... noh. Ma unustasin vist midagi mainida...“
„Terekest!“ segas Jamie mind ning istus meie lauda. „Kuule, Kitty, mul on sulle üks küsimus, või isegi palve.“ Ma tõesti lootsin, et see pole see mis ma arvan, kuid ma vist siiski eksisin. „Vaata, see kevadball. Palun ära mine sinna kellegi, ma ei tea kellega. Või no ma mõtlen, näitkeks Liami või ma ei tea kellega.“
„Jamie?“ segasin end vahele.“
„Isegi mitte Jadeniga, kui ta peaks kutsuma.
„Jamie!“ ütles veidi kõemini.
„Noh?“
„Mul on juba kaaslane olemas.“
„Oh, kes?“
Näitasin peaga Jenny poole, ta lehvitas oma korda Jamie’le. See nägi üsna toter välja.
„Te... olete nagu...“
„Me oleme sõbrad ja me lähme sinna sõpradena ja ma pole huvitatud sellesmõttes kaaslasega minema.“ ütlesin rahulikult.
„Oh, oh, kahju. Ma muidu lootsin, et, et noh, et sa tahad võib olla minuga minna?“
„Ei, pole huvitatud.“ Jamie kohkus. „Ma mõtlen, et ma pole huvitatud sellessuhtes kaaslasega minema.“ Ma naeratasin Jenny poole.
„Okei.“ Jamie tõusis automaatselt lauast, me hakkasime Jennyga naerma.
„Mõtle, ta on oma venna peale kade.“ laususin muiates.
„Imelik, eks?“ küsis Jen. „Kuid, ball? Ma mõtlesin, et mingi pidu või midagi taolist.“
„Ma sain ise ka alles teada. Trevor ütles, et pidu, kuid ta pani kõvasti mööda.“
„Oh, okei. Ei tea kellega too geipoiss läheb.“
„Ei tea. Kellega Trevor üldse eelmine aasta käis? Vist Naomiga. Kuid see aasta võib ta endale kellegi enda soolise leida.
„Tegelt, ta on sinu geipoiss.“
„Ma tean, et on. Ma soovitaks talle Jamie’t, kuid ma arvan, et mul hakkaks Trevorist kahju.“ Ütlesin naerdes.
„Vaata, geiposs tuleb.“ ütles Jenny.
Trevor kõndis meist mööda.
„Kuule, Trevor!“ hõikasin ma.
„Mida?“ mühatas ta seisma jäädes. Ta ei vaadanud minu poole.
„Mis on?“ küsisin ma. Naeratus kustus mu näolt.
Trevor pigistas silmad kinni ja ütles: „Mis on, Kitty, tõesti, mis on. Sa üldse ei mäleta, eks?“
„Ma ei mäleta mida?“
„„Kui tahate siis eemaldage nad. Neil on suva, nad on paremad kui teie.“ Need olid Kitty kuldsed sõnad direktorile. Tuleb tuttav ette?“
„Ma... jah tuleb. Kuid nad ei eemaldanud teid mängust...“
„... vaid, nad panid meid viimasteks, tänu Justinile.“
„Trey, mul on kahju, eks. See on ainult mäng, mitte midagi muud.“
Trevor pigistas käed rusikasse, silmad kinni ja ütles: „Asi pole mängus, asi on milleski muus.“
Ta pööras ringi ja kõndis sööklast välja, ma tõusin püsti ja kiirustasin talle järele: „Trey, oota!“
„Mida sa tahad, Kit?“ küsis ta suure välis ukse juures.
„Milles siis asi on?“
„Tead, vahet pole. Vabandust, et ma sind süüdistasin, sa ei teinud seda teadlikult.“ lausus ta ning kõndis edasi.
„Trey!“
„Ma ei taha sind sellese segada.“ ütles ta vaikselt, valulikul häälel.
„Trevor, oota, palun!“ ütles ma, kui ta uksest välja läks.
Ta kuulis, kuid ei teinud must välja.
______

Veidi pikem osa, aega palju ja igav oli.
'Naeratama' on mu uus lemmik sõna seega seda võib selles osas palju esineda, minu viga.
Ja kui on vigu siis vabandust. Ma ei viitsi praegu üle lugeda. Laisk.
Lugejaid ja kommentaare ootaks rohkem.

Ma olen jälle ainus kes loeb?

Igatahes, täiega hea.

Ma ka varsti loen

Istusin vaikides maha. Kirusin end mõtes, et üldse midagi ütlesin. Kuulsin kellegi vaikseid, kiireid samme. „Kitty, mis juhtus?“ See oli Jenny. Ta istus mu kõrvale.
„Midagi.“
Jenny noogutas pead, kuigi oli aru saada, et ta ei uskunud mind. Istusime seal mõni minut, pärast pika vaikust ütlesin ma: „Tead, et ma tunnen teda vähemalt viis aastat. Ta oli esimene kes minuga rääkima tuli kui ma siia tulin. Tegelikult, ta oli koos Justini ja Adamiga. Ja siis jõudis Justinile ja A’le kohale, et ma olen mingi hull kusagilt Miamist, kellel on isa kes teda sajaga vihkab jne. Trey oli ainus kes minuga suhtles, peale Kayla ja mingite bitchide. Ma pole küll enesehaletseja, kuid ma tõsiselt arvan, et ta on hakanud mind lihtsalt vihkama.“
Jenny raputas pead ja küsis: „Mis ta ütles?“
„Et tegelikult ei teinud ma seda teadlikult ja, et asi pole mängus ja ta ei taha mind sellesse segada.“
„Järelikult ta ei vihka sind.“ jõudis Jenny järeldusele. „Kuule, üks küsimus mis ei puutu väga teemase, kuid sa ju suhtled Justini ja Adamiga.“
„Jap, tundub, et nad said minu sugusest hullust vaid kuu eemal olla.“ ütlesin ma naerdes.
„Ega vist, see on vist päris raske?“
„Ei tea.“ ütlesin ma. Järsku tundsin kuidas pisar mu põsele langes.
„Kit, mis on?“ küsis Jenny murelikult.
„Ma – ma ei tea. Äkki ta ei tulegi tagasi?“
„Kuhu tal pääsu on? Ta ei saa niisama minema kõndida.“
„Jah, kuid... äkki juhtub midagi.“
Jenny naeris: „Muidugi, ta jääb auto alla.“ ütles ta sarkastiliselt.
Ma tõusin püsti ja jooksin välja, Jenny mu järel.
„Kit, mis on?“
„Kus ta motikas on?“ küsisin ma paaniliselt.
„Oh, lõpeta. Ta läks motikaga, vahet pole. Midagi ei juhtu.“
„Sa ei saa aru. Ta ei tohi veel sõita... tal ei lupapatud, arst ei lubanud, peale õnnetust. Mitte veel.“
Jenny haaras mu käest ja tiris mu sisse.
Ukse juures seisis Jaden, seda oli veel vaja.
„Mis juhtus?“ ta kõlas veel hüsteerilisemalt kui ma.
„Midagi.“ ütlesin lihtsalt.
„Mine ära Jaden.“ lisas Jenny.
„Tegelt ka, mis juhtus?“
„Pole sinu asi.“ sõnas Jenny.
Me läksime üles tuppa. Jenny istus mu voodile, ma võtsin taskust oma telefoni.
„Kit, mida sa teed?“
Ma ei teinud tast välja, vaid valisin Trevori numbri.
„Lõpeta. Ta ei võta arvatavasti vastu.“
Tal oli õigus.
„Metsa, metsa, metsa...“
„Jah.“ oli Jenny minuga nõus.
„Ma lähen alla.“
„Mida tegema?“ küsis ta, ikka mu voodil istudes.
„Kolm korda võid arvata.“
„Tahad, et ma tulen?“ küsis ta toetavalt.
„Ei.“ ütlesin otsekoheselt.
Jooksin alla. Mul oli telefon käes, ma tõesti lootsin, et Trevor helistab mulle.
Kõndisin parklasse, istusin rohelisele pingile ja jäin Trey’d ootama.
Täpselt 13 minuti pärat kuulsin Trey motika häält. Ta tõusis püsti ja kõndis minu poole. Järsku sain ma väga vihaseks, temaga oli kõik korras ja ma pidin end surnuks muretsema ja 13 minta väljas vihma käes ootama.
„Mida sa teed?“ küsis ta.
„Ma siin niisama istun ja, ma ei oodanud sind.“ lisasin ma.
„Lähme sisse. Ja peale selle, sa oled läbi märg.“ Ta andis mulle oma jaki, kuid ma ei võtnud seda.
„Lõpeta ära, see on sinu süü, et ma märg olen ja sa ei saa seda heastada sellega, et mulle oma pusa annad.“
„Sa ei pidanud mind ju ootama.“
„Vahet pole. Kus sa olid?“
______

See osa pole just kõige parem aga kiire oli ja mõteid polnud väga. :/

Nii ängsa.

„Niisama sõitmas.“ vastas ta lühidalt.
Ma põrnitsesin teda.
„Mida?“ küsis ta arusaamatult, „Mu käega on kõik korras, okei?“
„Okei. Kuid sellegi eest sa ei tohi sõita.“
„Lõpeta ära.“
„Okei, kuid siiski. Su arst ei ole väga rõõmus kui sellest kuuleb.“ ei teinud ma temast välja.
„Olgu.“ lausus ta lõplikult.
Kõndisime sisse.
„Kuule, mida sa ennem mõtlesid?“ pärisin arglikult.
„Midagi, unusta ära.“
„Mhh, kindla peale unustan ma selle ära.“ laususin ma, toonil, mis tähendas, et ma ei kavatse loobuda enne kui saan teada mis toimub.
„Me peame sellest rääkima?“ küsis Trevor.
„Ei, ei pea. Mitte praegu.“ Ma püüdsin tõesti mõistev olla.
„Tore.“
Mõne minuti pärast olime Trevori toas. Ma astusin sisse, seal olid veel Jamie, Justin ja Pete. Trevor vahtis mind mõni sekund ja ütles siis: „Sa võid nüüd ära minna.“
Ma naeratasin. „Pole vaja.“
„Okei, tegelt ka, tõmba lesta.“ ütles Justin.
„Hei Justin!“ tervitasin ma teda.
„Tere. Saad sa nüüd ära minna?“ küsis Justin rahutult.
„Em... ei. Mis värk on?“
„Midagi, meil omad asjad.“
„Okei. Kus Eric on? Mul on vaja taga rääkida.“
„Teda pole siin.“ vastas Jamie mu küsimusele.
„Oh, okei. Mida sa muidu siin teed?“ küsisin ma Jamie’lt.
„Niisama, meil enda toas paras segadus.“
„Kahju, nii et te ei tea kus Eric on?“
„Ei.“ vastasid Justin ja Pete kooris.
„Kahju, tõesti kahju.“ ütlesin sarkastiliselt.
„Kit, mida sa tahad?“ küsis Justin.
„Ee... mul on vaja tegelt Jamie’ga rääkida.“
Trevor vaatas mind kahtlustavalt: „Ennem oli vaja Ericuga.“
„Ma tean. Meil oleks vaja Jamiega oma vahel rääkida.“ lisasin ma.
Jamie tõusis püsti ja astus minu järel toast välja.
Istusime koridoris olevale pingile.
„Nii, mis on?“ küsis Jamie.
„Mis värk Trevoriga on?“
„Ma pole spioon,“ ütles ta püsti tõustes, „ja ma ei tea mis temaga on.“
„Okei, okei. Ma ei kutsunud sind selleks siia.“ valetasin ma.
„Milleks siis?“ küsis ta üllatunult.
„Jaden on su vend, eks?“
„Jah, sa tead seda.“
„Ma tean. Ma mõtlen, et miks ta sulle ei meeldi või lihtsalt, miks sa temaga läbi ei saa?“
„Kust sa võtad, et ei saa?“ küsis ta suurte silmadega.
„Lihtsalt, sa vihjasid sellele sööklas üks päev.“
Ta istus tagasi: „Ahsoo. Lihtsalt, ta on alati eespool.“
„Eespool?“
„Ta on alati minust parem, kõik peavad teda paremaks, ta saab alati paremaid asju, saad aru?“
„Et nagu, tema on Ameerika ja sina Kanada?“
„See on peaaegu, jah. Kui sa sellest nii paremini aru saad siis okei. See on õige.“
„Tore. Miks sa siis midagi ei tee?“
„Mida sa silmas pead? Et olen nagu Jaden?“
„Ei, see oleks rõve. Ma mõtlen, Jaden on rõve, vist. Sa oled praegu igav, tavaline.“
„Mh, aitäh.“
„Ausalt, ta on erilisem.“
„Seega, ma pean rohem loomingulisem olema?“
„Võib olla.“
Mu äratuskell helises hommikul kümme minutit hiljem kui oleks pidanud.
„Metsa, metsa, metsa.“
„Õu, Kitty, sa oled mu juuksekummi võtnud?“ küsis Jenny vetsust.
„Ei. Või, ma ei tea. Millise?“
„Selle musta. Tavalise.“
Võtsin oma voodilt musta kummi ja viskasin selle Jennyle.
„See on minu oma, seega ma tahan seda tagasi.“
Tegin kiiresti oma voodi ära. Ma olin mõni päev tagasi vahetanud tavalised voodipesud vanaema saadetute vastu. Need olid kenad värvilised.
„Kurat, ma jääme hiljaks.“ vandus Jenny vetsus.
„Jah. Kus Deb ja Kelly on?“ küsisin ma meie toakaaslaste kohta.
„Pole õrna aimugi. Arvatavasti ärkasid varem üles.“
Tegin kiiresti ka Jenny voodi ära.

Endiselt hea.

Terekest!
Ma väga vabandan, et uut osa pole ammuammu olnud aga mul pole praegu aega kirjutada (Soomes olen.). Kusagil järgmine nädal hakkan uuesti kirjutama.

Oh, see oleks good

Esimene tund, keemia, oli tavaline nagu ikka. Selle asemel, et õpetajat kuulata kirjutasin Kaylale sõnumit. Õpetaja sogas midagi sellest, et alati peab tahvlile vaatama ja siukest asja. Tavaline mula mida keegi ei vaja.
“Preili Keira Sours,” kõnetas ta mind oma ebameeldival toonil, “palun korda minu õeldud lauset.”
Krimpsutasin suud: “Noh, et “Ma tahan, et teie silmakesed ilusasti tahvlit vaataksid.”.” kordasin äsja õeldud õpetaja lauset.
“Mh, okei. Kuid siiski näen ma, et su ajukesed korralikult tunnile keskenduksid.” Ta ei kavatsenudki minu kallal norimist lõpetada. “Sours,” käratas ta järsku, “su telefon. Kohe minu kätte.”
Vaatasin Jenny poole, ta noogutas rahumatult. See tähendas, et ma oma telefoni vaidlemata ära annaksin.
Härra Avrey vaatas mind hindavalt. “Ma rääkisin eile teie saksa keele õpetaja Smithiga,” ta toon tundus rahulikum, kuid järsku muutus see vihaseks, “ja ta mainis, et ka tema tunnis ei suuda Keira Sours korralikult oma koolivormi kanda.”
Naeratasin vabandavalt aga see vist ei aidanud.
“Sours! Ukse taha, kohe!” karjus ta vihaselt, näost punane.
“Okei. Ikka.”
“Loed lambaid…” ma katkestasin ta.
“Et magama jääda?”
Ta ei teinud minust välja, vaid jätkas: “Ja ühe lambana arvestad ka ennast. Arusaadav?”
Noogutasin ja kõndisin ukse taha. Kohe kõrval klassi ukse taga istus Pete. Ma istusin ka maha.
Pete naeris mahedalt: “Noh, Avrey saatis oinaid lugema?”
“Lambaid.” parandasin ma.
“Tead, mul on täitsa kahju, et ma su klassis pole. Ma tahaks ka teada kuidas sa õpetajaid närvi suudad ajada.”
“Ega sul endal on see ka vist üsna käpas. Muidu sa siin ei istuks.”
Ta naeris jälle. “Tegelt on nii, et viie minuti pärast lõpeb tund ära. Ma vist hakkan parem minema.”
“Nojah. Ma pean telefoni Avrey käest ära võtma.”
“Okei. Pärast näeme.”
Üsna viie minuti pärast käis kell, ma võtsin telefoni ja kõndisime Jennyga Ingliskeelde. Panime kotid maha. „Õu, Kit, su juuksed on mõnusalt puhnas.“
„Ei.“ Ütlesin ma täiesti uksumatult. „Mitte jälle. Okei, vahet pole. Ma lähen vetsu.“
Vetsude juures nägin Justinit kes proovis poiste vetsu ust lahti saada, kuid see ei avanenud.
„Justin?“
Poiss ei teinud minust välja. Ta viipas käega ja järsku avanes uks. Ning siis sekund hiljem vaatas ta mulle otsa.
Ma taganesin paar sammu.
„Kitty.“ sõnas poiss kahetsedes.
„Mida sa just tegid?“ Ma ei vaadanud talle otsa.
„Kitty, see pole midagi. Ausalt.“
Ma taganesin veel, noogutasin ja kõndisin tagasi klassi juurde.

Jeii uus osa!!! Ülihea.

Peter Shawn.

Peter Shawn istus mõtlikult diivanil. Ta kohver oli pakitud, vanem vend ootas teda all köögis.
„ Peter, tule!”
Peter vaatas veel viimast korda oma väikest tuba, haaras kapilt pildi oma vanematest ja jooksis alla. Paul vaatas teda oma pruunide silmadega ja kallistas siis oma väikest venda. „Mul on kahju.“ sõnas Paul Shawn vaikselt. Peter poetas pisara kartes, et näeb oma venda viimast korda.
„Ära nuta. Kõik saab korda.“
„Ei saa. Sina lähed ära. Ja ema ega isa pole, neid ei ole enam kunagi.“ Peter vabastas ennast Pauli embusest.
„Ma tean, et neid ei ole enam siin, kuid samas on nad alati meiega. Nad ei jäta meid kunagi. Nad kaitsevad meid alati. Nii sind kui mind.“ ütles Paul.
Ning siis jättis Peter hüvasti kõigega. Ta jättis kõik seljataha ja kuigi ta oli alles seitsmene mõistis ta kõike täiesti hästi. Paul läheb sõjaväkke ja tema jääb üksi.
Mõlemad poisid istusid vaikides autosse. Mõne tunni pärast jõudsid nad kohale. Kool oli hiiglaslik. Paul astus autost välja. Peter Shawn jäi aga autosse ja asetas pea põlvedele. Ta ei nutnud. Varsti astus ta autost välja ja Paul mõistis täielikult seda viivitust, ta tundis seda sama. Peter vaatas kooli, kuid ta mõted polnud üldse kooli juures. Kaks nädalat tagasi olid ema ja isa tema kõrval, ostsid talle kooli asju ja siis nad surid.
„Okei, ma siis lähen.“ ütles Peter. Ning hakkas kooli poole astuma.
„Oota!“ ütles Paul, „Mul on kahju, kõige pärast.“
„Ma tean.“ Vastas Peter ja kallistas viimast korda oma venda. Siis astus ta sisse suurtest väravatest ja nägi kõike lähemalt.
Kool oli valge, suur nagu loss. Kooli ümber sibis palju inimesi, nii väikseid kui ka suuri. Kõigil olid seljas mustad koolivormid. Õpetajad istusid pinkidel, jälgisid lapsi ja rääkisid omavahel. Enamustrel neist oli karm nägu peas. Ning siis tuli Peteri juurde umbes 20 aastane naine.
„Tere, Peter. Mina olen preili Fox.“ Naine oli tumedate juustega mis olid kõvasti krunni keeratud. Peter vahtis rahutult krunni mis ei sobinud väga naisele ja tegi ta näo kuidagi liiga karmiks.
„Ma tean.“ naeris naine, „Ma juhatan su tuppa.“
Preili Fox, esimene kellega ta koolis rääkis. Toas oli kuus voodit, kõikidel olid peal valged linad. See meenutas veidike haiglat.
„Neid võib vahetada, kui sul endal kaasas on.“
Peter noogutas nõrdinult pead.
Preili Fox vaatas poissi ja ütles: „Sul on toredad toakaaslased. Ma rääkisin nendega ennem, nad just saabusid.“
„Okei.“ sõnas Peter ilma erilise innuta.
„Nad peaksid sööklas olema, lõunasöök algab kohe. Nad istuvad kohe äärmises lauas.
Peter kõpis vaikides sööklasse, kõik oli valge ja see oli masendav. Söökla oli suur nagu kõik ülejäänugi. Uks mis sööklasse viis oli ümara kaarega ja sellele oli peale kraveeritud palju nikerdusi. Poiss vaatas laudu. Äärmine laud oli tema laud. Aga milline äärmine laud? Kohe akna äärses lauas oli viis poissi, Peter proovis järele.
„Tere. Ma olen Pete.“ tutvustas ta ennast. Tumedate juustega kiitsakas poiss vaatas teda hirmuga.
„Tere, mina olen Justin.“
Peter vahtis ühte tumeblondide juustega poissi kes ei näinud välja parem kui Justin. Tuli välja, et ta nimi on Eric ja ta pole just väga õnnelik siin olemise üle. Üks natuke pontsakas poiss, nimega Trevor, oli ehk kõige normaalsem. Tal polnud peas selline nägu nagu Justinil või Ericul, või temal endal, Peteril.
Teiste poiste nimed olid Sammy ja Gus.
Nad sõid vaikides kartulivormi. Nende kõrval lauas oli viis tüdrukut. Üks polnud veel tulnud. Plikad kihistasid, tundus, et neil pole üldse midagi selle vastu, et nad peavad kuni üheksanda klassi lõpuni siin olema.
Ja nii saigi kõik alguse.

Ma lugesin selle järjeka algusest selle osani uuesti läbi ja kokkuvõttes on see väga hea järjekas.

Peter Shawn.

„Mida?!“ karjus Peter vihaselt. Justin, Peteri toakaaslane, vaatas Peterile otsa. Mõtlik pilk silmis.
„Ta ei saanud võib-olla aru. Seda saab ju seletada kuidagi moodi...“ Pete katkestas ta.
„See pole loogiline, idikas. Seda ei saa seletada.“ Poiss virutas käega vastu lauda, „Okei, me mõtleme midagi välja. Kus Sam on?“
„Raamatukogus.“ podises Justin.
Peter vaaas aknast välja ja andis käsu: „Mine kutsu ta siia. Ta ehk oskab oma hiigelajudega midagi mõistliku välja mõelda. Üldse, kutsu kõik kokku.“
„Õu, Pete, kõik saab korda.“
„Lihtsalt mine.“
Poiss vaatas väljas esimese klassi omi kiikumas. Pööras siis end ümber ja läks toast välja. Ta nägi enda ees tüdrukute kampa ning siis tema taga, kuulis Pete Jenny Holdeni samme. Peter ootas kuni Jenny jõuab nende toa ukseni, haaras tüdrukult käest ja tõmbas ta kiiruga enda tuppa.
„Mis sul viga on, idikas?“ karjus Jenny hüsteeriliselt.
„Midagi, kas sa Kittyga oled rääkinud?“
„Jah.“ vastas tüdruk ülbelt, „Mida sa tahad?“
„Millest te rääkisite?“ uuris Pete edasi.
„Millestki, niisama. Ta on täna ikka täiega veidrik.“ ütles Jenny murelikult.
„Okei, okei. Lihtsalt kui ta midagi imeliku ütleb siis... ma ei tea. Ära mine seda teistele kuulutama.“
„Ega ma siuke bitch ka ei ole.“ vastas Jenny põlglikult.
Peter naeris: „Tõesti, ei ole?“
„Sa oled vastik, tõsiselt.“ lausus tüdruk ja astus välja.
Pete istus rahutult voodile. Kui Kitty teada saab on asi läbi, seda igatahes Peter teadis. Ning mõni sekund hiljem astus kari poisse uksest sisse.
„Mis värk on, Pete?“ küsis Eric uudishimulikult.
Peter vaikis hetke ning lausus siis kibestunult: „Küsi Justinilt.“
„Ma ei tahtnud, okei. See juhtus kogemata.“ ütles Justin Peterile vihaselt.
„Ee... mis asi?“ uuris Trevor, kes oli just voodile pikali visanud.
„Justin on reetur.“ ütles Pete selle välja.
„Mida?“ küsis Gus täiesti imestunult. Peter oli vait, lootes, et Justin ise ära räägib.
„Keegi sai teada, eks?“ jätkas Sam.
„Jah, keegi sai teada.“ vastas Justin vihaselt.
„Kes?“ päris Eric. Poiss silus oma tumeblonde juukseid ja järsku ta taipas, „Muidugi. Seda oli arvata. Kitty.“
„Mida me teeme?“ küsis Trevor mõistlikult.
Sammy vaatas Trevorile otsa ning siis Peterile ning ütles: „Peter, ma arvan, et sa tead mida sa tegema pead.“
Peteril jäi suu lahti, ta poleks elus uskunud, et Sam sellise ettepaneku teeb. „Jobu oled? See on ohtlik.“ karjus Peter.
„Pete, ma saan aru, et sa hoolid temast kui õest aga sa pead mõistma, et teist võimalust pole.“ ütles Sam.
Peter vaatas hirmunult Sammyt: „Mina seda ei tea. Ma ei kavatsegi tema eluga riskida. See on ohtlik. Kui nemad sellest teada saavad on asi läbi ja see kõik võib sassi minna. Ma ei kavatsegi riskida.“
„Mis siis kui nad teada saavad? Nad on samasugused kui meie...“ Gusi jutule segas vahele Sammy: „Ainult, et nad on tugevamad ja neid on rohkem.“
„Jah. Aga... Pete, see mis Elizabethiga juhtus... see ei pruugi temaga juhtuda.“
„Ära räägi temast.“ ütles Pete kibestunult, „Isegi kui see õnnestub siis, ma ei tea, nad arvavad, et...“ Järjekordselt katkestas Sam kedagi: „rajame sõjaväge, et Liz tagasi saada.“
„Ta võib selle ka ilma meieta läbi teha.“ lausus Justin.
„See on raske. Peaaegu võimatu, ta vajab kedagi appi ja kui meie teda aitame siis saadakse teada.“ Peter teadis, et tema jutus on iva sees, kuid äkki... „Aga, me saaksime seda salaja teha.“
„Mida sa räägid, Peter?“ küsis Gus.
„Salajased juhised.“ sai Justin aru.
„Okei, lõpetage. Neid pole võib-olla vaja. Me saame talle mingi ebaloogilise seletuse õelda.“ Ütles eric.
„Jah, kindlasti, Eric. Ta väga usub ka.“
„Ta usubki. Ta usubki Trevorit.“ sõnas Sam ukse poole vahtides, mõtlik ilme näos.
„Okei, pole minu süü, et te kõik siuksed valetajad olete, et ta ainult mind usaldab ja ma ei hakka sellega mängima.“
„Trevor, see on ainuke võimalus.“
„See on sinu süü, ehk klaariksid selle ise ära. Mis arvad, Justin?“ Peter peaaegu karjus need sõnad, kuid siiski püüdis ta rahulikuks jääda.
„Trevor on ainuke võimalus, Pete. T a ei kuula praegu Justinit, usu mind.“
„Ära targuta, Sam.“ ütles Pete.
„Okei. Okei.“ nõustus Trevor, kuid ta ilmest oli näha, et ta ei tee seda hea meelega.

_____

Okei, Aitäh. Muidu, ma ootaks rohkem lugejaid.

Good.

Uut?

Peter Shawn.

„Peter, ära sunni mind seda tegema.“ lausus mehe hääl vaikselt, peaaegu sosistavalt.
„Ma ei tea, ausalt.“ vastas Pete nutuselt.
Ning siis käratas mees valjult: „Ära valeta mulle, sa väike tatikas!“ Pete võpatas ning taganes siis kaks sammu, mees järgnes talle.
„Okei, okei.“ ütles mees. Ta hääl oli jälle tasane ja isegi meeldiv. „Ärme ole nii närvilised, eks Peter? Asju saab ka rahulikult ajada.“ Ning siis naeris mees jäiselt: „Jah, täpselt nii, rahulikult. Nüüd ütle mulle palun. Mida kuradit sa minu kabinetis tundide ajal teed?“
„ Ma ei tea.“ vastas Peter maha vaadates.
„Kuidas? Kuidas sa ei tea?“ uuris härra Hooper tungivalt. Peter vaikis. Ta ei osanud kuidagi vastata.
„Kurat võtaks! Vasta mulle!“ karjus mees vihaselt.
„Ma... ma... noh, ma olen veidi mõelnud, see tähendab ma mõtlesin. Jah ee... eile. Ja ma lugesin igasuguseid raamatuid. Noh, ja siis kuidagi nagu noh, mõte läks teie peale. Ja siis täna hommikul, ma, noh, hiilisin siia ja ma mõtlesin uurida teie kohta kuna te olete väga huvitav ja mul on tõsiselt kahju ja ma tõesti vabandan ja...“ Peteri katkestas Hooperi kulmu kortsutus.
„Teate, ma arvan, et mul on palavik.“ ütles Peter ja seadis oma sammud ukse poole.
„Oota!“ hüüdis härra Hooper talle.
Peter peatus automaatselt ja pööras end ümber. „Jah.“
„Kui vana sa oled?“
„Üheksa.“ vastas Pete.
„Ahsoo. Ja sa oled ainult üheksa ja arvad, et võid mulle valetada? Usu või ära usu aga ma olen sinust neli korda vanem ja ma olen täiesti kindel, et sa soovid praegu, et sa poleks valetanud.“
„Ma ei valeta.“ sõnas Peter karmilt.
Härra Hooper pomises midagi enda ette ja ütles siis: „Mine! Ja ma loodan, et ma ei pea sind nägema enne kui sinu valetamised lõppevad!“
Pete astus uksest välja ja pöördus magamistubade poole.
„Kus sa olid?“ päris Justin rahutult. Sellele järgnesid paljud sarnased küsimused.
„Olge vait!“ käratas Peter korraga.
„Kindla peale.“ pomises Trevor, „Aga tegelt, kuhu sa kadusid?“
„Ma ei tea. Või, ma tean. Hooperi kabinet. Aga ma ei tea kuidas. Lihtsalt järsku. Ma mõtlesin Hooperi peale ja järsku olin ma tema kabinetis.“ Peter värises veidi.
„Nagu niisama?“ küsis Samuel imestunult.
„Mida...?“
„Jah. Ausalt. Ma lihtsalt mõtlesin ja siis korraks oli pilt kadunud ja siis olin ma Hooperi juures.“
„Koos Hooperiga?“ päris Trevor.
„Ei, ta tuli pärast.“
„Miks sa tema peale mõtlesid?“ küsis Sam.
„Lihtsalt.“
„Haha. Peter, su valetamis oskus on maha käinud. Miks?“ uuris Justin.
Pete ohkas nõrdinult lootes, et ta ei pea seda kellegile tunnistama: „Ta pani mulle kahe.“
„Päris kahe?“ küsis Sam, „Wow, ma pole kunagi kahte saanud.“
„Ma usun ja.“
„Pete, kuidas?“ küsis Trevor üsna asjalikult.
„Ma ei tea. Kaks viga oli ainult, kahtlane värk.“ vastas Pete.
Justin naeris jälle: „Ta mõtleb seda... ilmumist või kadumist või mis iganes see oli.“
„Ma ei tea, tõesti.“
„Minu arust peaksid sa Elizabeth Foxiga rääkima.“ ütles Eric naerdes.
Järsku oli teema täielikult muutunud.
„Teate, et ta on siin oma kümme aastat töödanud?“ küsis Justin mõtlikult.
„Nalja teed? Ta näeb kõige rohkem 20 välja.“
„Ma tean, imelik eks.“
Ning siis käis kell.
„Kuulge, me ikka järgmisesse tundi lähme?“

Põnev ja segane üheaegselt, aga tegelt on see väga hea jutt

Uut.

Peter Shawn.

„See on päris jube, mis arvad Pete?“ küsis Gus geograafia tunnis. „Pete?“
Pete pani viimaks teda tähele: „Mida?“
„Ah, ei midagi.“
„Tore.“
„Kuule, Gus!“ sosistas keegi tagant.
„Noooh?“ venitas Gus.
„Kuule, mis jama see seal tahvlil on? See ümmargune joonis.“ küsis Justin.
„Haha. Ära minult küsi.“ naeris Gus.
Õpetaja pööras pilgu tahvlilt Pete’i ja Gusi poole ja küsis: „Mis siin toimub?“
„Ma seletasin Justinile mis see joonis on.“ vastas Gus.
„Ja miks August seda minu käes ise ei saanud küsida?“
„Ta ei tahtnud end arvatavasti lolliks teha.“ ütles Gus rahumeelselt.
„Mh, seega sa tead mida see tähendab? Äkki seletaksid kõigile.“ ütles õpetaja norivalt.
Gus vaatas korra Peterit ning lausus siis: „Noh, see seal on ring ja...“ Peter katkestas ta: „ja ühesõnaga seletab see joonis täpsemalt midagi maavarade kohta.“
Naine kortsutas kulmu ja kõjndis siis Peteri ja Gusi laua juurde ning küsis: „Peter, kas sul on tähelepanu vajadus?“
Pete turtsatas naerda ning ütles siis: „Mul? Te teete nalja, eks? Ma lihtsalt aitasin Gusi.“
„Olgu, olgu. Jätkame tunniga.“
Ning siis helises kaua oodatud kell. Pete ohkas rahulolevalt, võtis koti ja kõndis uksest välja otse sööklasse.
„Härra Shawn!“ hüüdis keegi kaugelt.
„Peter Shawn!“ hääl tuli kusagilt väga kaugelt, kuid vaikselt hakkas hääl lähemale jõudma. Mõne aja pärast jõudis Peteri juurde üks pontsakas kitli ja suure mütsiga söögitädi.
„Peter Shawn?“ küsis ta.
„Jah.“ vastas Pete üleolevalt.
Naine krimpsutas suud ja ütles: „Jah, noh, ühesõnaga, teil pole lubatud sööklasse tulla.“
„Mida?“ küsis Pete üllatunult.
„See on söökla korra rikkumise eest.“
„Ahsoo. Mis ma pean nälga surema siis?“
„EI, muidugi mitte. Te saate süüa pärast tunde. Samad reeglid kehtivad ka Eric Blake’i, Justin Starksi, Gus Cates’i, Sam Dolani ja Trevor Rossi kohta.“
„Nalja teete?“
Naine põrnitses teda ja küsis: „Kas mul on selline nägu nagu ma teeksin nalja?“
„Ei.“
Sööklatädi naeratas ning müksas Pete’i kulbiga: „No näed, siis on kõik korras.“
„Kindla peale.“ pomises Peter.
„Hei, mis toimub?“ küsis keegi Peterilt. Pete võpatas ning pööras end siis ringi.
„Hei. Sind pole päris kaua näinud.“ ütles Peter Kittyle.
„On ka põhjust olnud.“
„Jah. Kuule, sa Treyga oled rääkinud?“
„Eip.“ vastas tüdruk lauda istudes. „Sa ei söö?“
„Ei. Kuule, see Justini värk.“
„Mis sellega?“ küsis Kitty rahutult.
„Mis sa arvad sellest?“
„Midagi. Ta on mingi... mingi veidrik.“
„Ei. Sa võid ju nii arvata aga kuule, talle meeldib lihtsalt mustkunst või midagi siukest. Ära hakka midagi mõtlema, eks.“
Tüdruk naeratas ja ütles siis: „Okei.“
„Seega, sellega on kõik korras?“
„Vist küll.“
„Okei, kuule, ma lähen.“
„Olgu, muidu, kui sa Sami ja Justinit otsid siis nad on raamatukogus.“
„Oh, okei.“
Peter suundus raamatukokku. Seal istusid Justin, Sam, Gus, Eric ja Trevor.
„Hei!“
„Kuule, Peter. Ma mõtlesin, et me võiksime homme esimese katse teha.“ ütles Sam.
„Kindel?“
„Üsna.“
„Okei. Kuid kui see ei õnnestu siis on halvasti, see võib päris ohtlik olla.“
„Jah, kuid me peame proovima kui sa tahad Elizabethi tagasi.“
„Okei. Ehk oleks parem kui ma üksi...“
„Sa ei saa üksi.“ ütles Trevor kärsitult.
„Pete, tal on õigus. Me peame koos minema ja see on isegi siis ohtlik.“ lausus Sam, samal ajal mingit vana raamatut lehitsedes.
„Meid on ainult kuus...“ ütles Gus.
„Ja me ei tea kus ta täpselt ongi.“ jätkas Justin.
„Kuhu me proovime homme?“ uuris Eric.
„Ma ei tea. Ma mõtlesin, et õue. Lihtsalt õue, jääme täiesti kooli piiridesse, see pole nii ohtlik.“ ütles Peter aknast välja vaadates. „Näiteks, tolle vana paju juurde. Mis arvate?“
„Okei.“

Hea.

Ma ei taha olla ainus, kes seda järjekat loeb...

Kahjuks oled. :/

Nii nõme.

Ma olen vist foorumi kõige aktiivsem kasutaja.