Libe kivi

Ma alustan, siis jälle uue jutuga ja TÕSISELT loodan, et suudan seda jätkata pikemat aega. Igatahes esimene osa on siin. Kõik küsimused, mis on tekkinud esitage julgelt. Siis saan ka vastata.

1.osa
“Tom! Ära mine servale nii lähedale!” karjus poisi ema läbi vee kohina.
”No.. Ema!” hüüdis noormees vastu ja nihkus servale veel lähemale, nii et veest oli puudu vaevalt 10 centimeetrit.
”Ega ma, siis nüüd alla ei kuku?”
Äkitselt poiss libastus ning lendas joast alla, kuid hetk enne all asuvaid kivirahne põrutamist hüppas keegi ta poole, haaras tast kinni ning maa kohale jõudes lasi lahti, nii et Tom kukerpallitades põõsastesse lendas. Sellel kellegil olid šokolaadipruunid pikad juuksed ja tumeroheline nahk.
Ufo, oli poisi esimene mõte. Ta tõusis püsti ja rapsis ennast lehtedest, okastest ning väikestest okstest puhtaks. Tom otsustas just tulnukaga lähemat tutvust teha(Ikkagi esimest korda näeb sellist olendit. Kuigi ta oli alati kindel olnud, et tulnukad olemas on), kuid enne kui ta jõudis põõsastest välja ronida hüppas seesama roheline olend talle peale nagu kiskja ja surus poisi selili vastu maad. Tomil hoiti musta käepidemega ning sakilise teraga nuga kõril.
”Kes sa oled?” sisistas tulnukas läbi hammaste. Tom oli üllatunud, sest olend kandis tavalise teismelise tüdruku riided, kuid enne kui poiss midagi öelda jõudis jätkas seesama olend: ”Oled sa Androhoid?”
”Androhoid?” kordas Tom ning lisas siis selguse mõttes kärmelt: ”Ei, ei, kohe kindlasti ei ole ma mingisugune Androhoid. Ma olen Tom Seier, eee... inimene.”
”Nii et siis aildre, jajah,” pomises tüdruk endamisi hoides nuga ikka veel poisi kõril ja vaadates talle silma. Tom märkas, et tulnuka silmad olid kuldpruunid.
Kui aildre on inimene siis jah, mõtles poiss ja noogutas.
”Eee... Aga kes sina oled?”
”Ma olen androhoid. Hyena on nimi,” ütles tüdruk ja tuli poisi pealt ära. Tom sai aru, et ta ei olnud see, keda Hyena oodanud oli.
”Ma tulen planeedilt, kus on palju soojem kliima ja taimed on palju suuremad ja lopsakamad.”
Tüdruk näppis suvalist väikest puulehte, mis äkitselt ta kätte tekkinud oli. Poiss tõusis püsti.
”Mul on, aga üks probleem,” alustas androhoid ning vaatas poisile silma.
“Ma pean Riiast 2 km lõuna pool asuvasse külla jõudma.”
Kuna tüdruk oli just Tomi elu päästnud otsustas poiss ta sinna juhatada. Ta ei hoolinud praegu sellest, kas ta vanemad teavad, et ta on elus või mitte. Hyena huvitas poissi praegu palju rohkem, kui ükskõik milline videomäng.

Päris normaalne tundub. Eks vaatab ja loeb mis edasi.

Haha, Avatar

Kahtlane, elame näeme mis edasi saab.

Sain siis hakkama teise osa kirjutamisega. Järgmise nädala Esmaspäevaks peaksin jõudma veel kaks osa kirjutatud. Ükskõik kas seda üldse keegi loeb või mitte.

2.osa
Peale kümmet minutit metsas jooksmist jäi Tom seisma. Noormees toetus puu najale ning hüüdis hingeldades: "Hyena, oota!"
Tüdruk pööras ümber ja sörkis Tomi juurde tagasi.
"Mis viga, Tom? Me oleme läbinud kõigest paar kilomeetrit. Maantee on veel kaugel ja sa pead kiiremini tegutsema, kui tahad sinna enne päikese loojumist jõuda."
Poiss oli nimelt Hyenale ennist selgeks teinud, et jala nad Riiga ei jõua, nii et kõigepealt tuli maanteele jõuda. Edasi sai liikuda hääletades.
"Ma tahtsin ainult teada, et kuidas sa teiste inimeste keskel olla saad, nii et nad sind ära ei tunne?" päris Tom varjates enda väsimust ja lõpetades hingeldamise.
Androhoid vaatas korraks poisile otsa nagu oleks ta nii lolli küsimust viimase viie aasta jooksul kuulnud ning järsku oli Hyena nahavärv muutunud tumerohelisest beežiks, kuid tüdruku kuldpruunid silmad oleksid ta ikkagi reetnud.
"Aga su sil...," ei jõudnud Tom lauset lõpetada, kui tüdruk juba halli pusa taskust päikeseprillid võttis ja need endale ette pani. Nüüd nägi ta üpris kena välja.
"Kas nii sobib?" küsis tüdruk ja lükkas käega juuksed näo eest ära.
"On parem, jajah," vastas poiss ning jooksis edasi, kuivad lehed jalgade all prõksumas. Hyena ootas hetke ja jooksis siis Tomile järgi hävitades selle paarikümne meetrise vahemaa, mis vahepeal tekkinud oli. Kuid siis jäi ta seisma ja peatas käega ka poisi.

”Oota,” sosistas androhoid enne, kui poiss midagi küsida jõudis. Tüdruk tõstis paar meetrit eemalt üles ühe piraka kivi, mis oli Tomi arvatates tavalise 14-aastase tüdruku jaoks liiga raske. Noormees ei julgenud valjult hingatagi, vaid jälgis pingsalt Hyena tegevust. Tüdruk viskas kivi umbes viis meetrit poisist ettepoole ning äkitselt käis vali plaksatus ja kivi oli õhus tugevate, kuid taevasinist värvi köite vahel kinni.
”Vau,” ütles Tom, kui oli oma ehmatusest tardunud olekust lahti saanud.
Ta astus paar sammu edasi, kivi juurde ning puudutas käega kivi kinni hoidvaid nööre.
”Mis imelikud köied need veel on?”
”Pst!” sosistas Hyena, sest poiss oli rääkinud liiga valju häälega.
Ta jätkas: ”Need köied on minu inimeste tehtud. Sellepärast on need nii tugevad.”
”Aga miks?” jätkas poiss. ”Kas nad käivad siin loomi küttimas või?”
”Ei,” vastas Hyena Tomi järgmisele lollile küsimusele.
”Need on siia pandud minu jaoks.”

Peale natukest mõtlemist, mille jooksul Hyena lõikas noaga nendest köitest jupi, nuusutas seda ja pistis seejärel tasku küsis Tom: ”Sa ei tohtinud üldse maale tulla?”
”Ära ole tobe,” ütles tüdruk naerdes. ”Kuidas ma siis maale üldse saanud oleksin?
Me ehk mu ema, isa mina ja mu õde tulime siia juba paar aastat tagasi. Meile anti käsk inimesi uurida ja praegu on mul vaja enda vanemate juurde tagasi jõuda, et siit lahkuda. Me leidsime selle mida olime tulnud otsima.”
”Mille nimelt?” tahtis poiss teada.
Tüdruk vaatas ringi, justkui arvaks ta, et neid kuulatakse pealt ja vastas siis vaadates Tomile otse silma: ”Seda, et te olete maalma lollimad olevused.”
Ta muigas. ”Isegi handrosarvik on teist targem.”
“Handrosarvik? Kes see veel on,” ei saanud poiss aru.
”Hmm...” Hyena mõtles. ”Kuidas seda nüüd sulle seletada...”
Ta võttis taskust sellesama nööri jupi mille ta oli paar minutit tagasi lõksust välja lõiganud. Tüdruk toppis selle Tomile nina alla ja käskis selle lõhna endale sisse tõmmata ning seejärel öelda, mis lõhnu ta tundis.

Eitegelt ka, päris huvitav on.

Uut! teistsugune, kui siit just lovestoryt ei tule :d Aga jätka

Kõike võib tulla. Kuid mingit tõsist lovestory't küll mitte. Pühendun muule.
Igatahes lubatust natuke hiljem(omad põhjused).

3.osa
Tomi silme ette tekkis hägune roheline kuju. Tal polnud aimugi mida see tähendab, kuid peagi hakkasid jooned selginema ja poiss mõistis kes see on.
”Hyena,” pomises ta ja vaatas tüdrukule otsa. ”Mida see tähendab?”
Tüdruk punastas, kuid jätkas peaaegu kohe: ”Igatahes peaks igaüks, kes seda (ta vehkis nöörijupiga enda käes) nuusutab tundma enda jaoks kõige paremat aroomi. Kuid nüüd liigume asja juurde. Nimelt on selle, peaaegu purustamatu nööri üks koostisosadest Handrosarviku sõnnik. Ja just see tekitabki sellise maagilise effekti selle nööri juures.”
”Iiuuu,” kiljatas poiss.
Hyena vaatas ringi, et teada saada kust kiljumine tuli, kuid aru saades, et häälitsenud oli Tom jätkas ta: ”Handrosarvik on näeb välja nagu... ee.. ninasarvik, kuid ta on halli asemel tumeroheline ja ta keha katavad kõvad plaadid just nagu kilpkonnal ning need moodustavad tugeva keha katva soomusrüü. Veel erinevalt ninasarvikust on tema sarv palju teravam ning tugevam ja see on väga tõhus vahend ennast kiskjate eest kaitsmiseks. Sellepärast on tal ka looduses ainult mõni üksik vaenlane.”
Tom olles kindel, et ta oli pool looma kirjeldusest nagunii maha maganud tegi ettepaneku: ”Äkki me liiguks nüüd edasi? Muidu ei jõua me tõesti õhtuks maantee äärde.”


Peale paart tundi jooksmist, mis oli tänu Hyena erakordselt kiire ning Tomi jaoks erakordselt väsitav jõudsid nad lõpuks niiskest metsast välja. Poiss ei mäletanud mitte ühtegi korda millal ta oleks enne nii kiiresti jooksnud, kuid jooksmise ajal hoidis miski teda kinni, nii et ta lihtsalt ei saanud lõpetada ja pidi Hyena järel sörkima.
Tom märkas, et vihm oli lõppenud ja selle asemel paistis soe päike, mis kuivatas nii puude lehti kui ka märga teed.
Tom heitis teepervele pikali. Oli näha, et tempo oli olnud poisi jaoks liiga kiire, sest hetkel vedeles ta tühjal maanteel nagu higine teerulli ala jäänud pannkook.
Kuid poiss oli sunnitud esimese auto saabudes püsti tõusma, sest ainult paar meetrit eemal varitses teda suur poriloik, milles ulpis mädanenud oks.
Kui must hummer oli neist möödasõitnud ja vaatekaugusest väljas tegi Hyena ettepaneku osutades käega millelegi, mis nägi välja nagu sinine-valge kirju legotankla:
”Lähme sinna, sealt tuleb valgust. Äkki saame, siis teada kus me oleme.”
Poiss noogutas ning nad asusid kohe teele kuna oli juba üsna hämar.


4.osa
Nad sisenesid poodi ja hallipäine müüja, kes oli ajakirja süvenenud tõstis pea. Nähes, et saabunud oli ainult kaks teismelist vajus mees tagasi oma nahkkattega tooli ning jätkas ajakirja lugemist.
Ta kandis punase-valge kirjut triiksärki, mis oli eest lahti. Selle all oli valge alussärk. Peas oli kuuekümnendates oleval mehel hall soni. See varjas ta juustevabat läikivat pealage.
Ukse kinnilangemisel kriipis Tomi kõrvu mingi vastik heli. Tundus, et tüdruk ei teinud sellest väljagi.
Hyena puuris silmadega müüjat, kuid mees ei märganud seda.
Peagi andis tüdruk märku, et kõik on korras ja Tom sai loa poes ringi vaadata, samal ajal läks Hyena müüja juurde.
Pood oli täis erinevaid riiuleid, mis olid topitud risti-rästi ilma mingisuguse loogikata. Lage katsid suured kuppellambid valgustades tervet poodi. Mõnes kohas oli valgus isegi liiga ere, kuid müüjat ei paistnud see häirivat.
Poiss kõndis riiulite vahel ringi ja avastas, et poes pole peale nende kahe ja müüja mitte ühtegi inimest. Kas kell oli tõesti nii palju?
Tom sobras püksitaskutes otsides kasvõi paarikümmet krooni, kuid ta leidis palju rohkem pükste tagataskus oli kokku surutud 500-kroonine. Nüüd oli sellest kasu, et ta polnud üleeile raatsinud kogu enda taskuraha eest uut videomängu osta.
Poiss jäi seisma krõpsuriiuli juurde ning otsis enda lemmiksorti. Tom märkas, et Hyena tuleb ta poole nägu naerul. Tüdruku käes oli kaart, mille ta poisi juurde jõudes avas. See oli üpris suur.
"Näe siin on kõik peal," lausus Hyena õhinal. "Vaata, me oleme siin." Tüdruk osutas sõrmega ühele punktile kaardil, mis asus
"Aga siia peame jõudma," jätkas ta pöörates kaardi teistpidi ning osutas sõrmega ühele punktile Riia lähedal.
Tomi imestuseks oli selle koha peal mets.
"Sa ikka tead, et seal on mets?" küsis ta irooniaga, samal ajal käis poe teises otsas samasugune kõrvu kriipiv heli, kui nad olid sisse tulnud. Uksest astusid sisse kaks mustade mantlitega meest, kellel olid nagu Hyenal päikseprillid ees. Äkki olid nemad ka androhoidid?
"Tobu," tüdruk ohkas ja muigas üheaegselt. "Tegelikult on seal terve Androhoidide küla." Sõnad olid lipsanud Hyenal suust enne, kui ta mõelda jõudis, mida ta ütles.
"Mis?" alustas poiss, kuid ei jõudnud lauset lõpetada. Kostis vali kõmakas ja klaasiklirin, nätsukommid veeresid mööda põrandat laiali.
"Kus on poiss ja tüdruk, ma tean, et nad sisenesid siia!" karjus üks sisse tulnud meestest ja sihtis relvaga ehmatusest poolsurnut müüjat, kes ei suutnud vastata, tundus, et ta saab kohe infarkti.
Hyena tõmbas poisi ühe riiuli taha varju. Ta võttis prillid eest ning vaatas enda kuldpruunide silmadega poisile otsa, seejärel ta sosistas hiirvaikselt hoides enda suud peaaegu poisi kõrva vastas: "Nad tulid siia meid otsima. Järgne mulle, ma aitan meid siit välja, arusaadav?"
Poiss noogutas vastuseks ning tüdruk liikus nii vaikselt kui suutis neljakäpukil riiulite taha varjudes kahele mehele lähemale, Tom järgnes talle.
"Vasta vanamees! Või ma lasen su maha nagu ma lasin maha oma vanemad!" röökis mees (vehkides püssiga nüüd veel ägedamalt, kui enne) müüjale, kes polnud ikka veel midagi öelnud. Tom mõtles, et äkki oli ta tumm, kuid ei. See ei saanud nii olla, sest alles paar minutit tagasi oli ta rääkinud Hyenaga. Teine mees ammustas suure tüki õunast, mille oli taskust leidnud.
Nüüd olid Tom ja tüdruk jõudnud riiuli teise otsa, uks oli vaid paari meetri kaugusel. Samakaugel olid ka mustades mantlites mehed. Hyena nihkus natuke edasi, et ta saaks lähemalt neid mehi uurida. Õnneks nad ei märganud tüdrukut. Põhiliselt muidugi sellepärast, et nad olid tema poole seljaga, kuid teda nägi müüja, kes kohe nagu hull karjuma ja keksima hakkas.
"Nad on seal!" hüüdis ta osutades käega selles suunas, kus Tom ja Hyena just olnud olid.
Ukse kinnilangemisel kostus vaikne klaasipurunemise taoline heli.

Üsna igav, väga pealiskaudne ja tundub nagu oleks kiiruga välja mõeldud. Päris lõpuni ei lugenud kahel viimasel põhjusel.
Aga muidu on vist üsna originaalne jutuke ja kui natuke rohkem pingutada siis võib-olla oleks see jutt ka mulle huvitav.