Spioonitar

Proloog
Ukse tagant kostis arg koputus.
„Mida?“
„Agent 543 saabus.“
„Saatke ta sisse.“
Valges kleidis noor tütarlaps lippas mööda vanu koridore minema.
Vana mees, kelle hõbehallidest juustest oli näha ka mõnda punakat karva, vajus oma mugavasse lambanahast tugitooli.
Peagi kuulis mees ukse tagant uut koputust.
„Tulge sisse!“
Oli kuulda kerget vilinat, kui ukse taga seisja oma käe sõrmejäljelugejasse asetas.
Sisse astus mustas smokingus nägus noor mees.
Hetkeks pilke vahetanud, ütles vanem mees: „Istuge!“
Noor mees tegi, nagu palutud.
„Võtke ehk ka veidi teed,“ pakkus vanem mees.
Noorem tänas kummardusega, veendus, et tee on ohutu ja rüüpas seda siis.
„Nii... James?“
Noormees saatis vanemale üllatunud pilgu. Siin öeldi talle alati Agent 543.
„Sa oled oma nime saanud suurelt salaagendilt, keda teab terve maailm. Ma tunnen hästi su vanemaid ja ma tean, et neil on sinusse suur usk. Võib-olla oled sa viimasel ajal kuulnud ühest müsteeriumist.“
James vaatas segaduses olles vanamehele otsa. Ta oli kuulnud vägagi paljudest müsteeriumitest. Tema elu, tema amet, need koosnesidki müsteeriumitest.
„Härra, millist müsteeriumit te mõtlete?“ küsis James ettevaatlikult.
Hr. Pete Shunt- nii oli vanamehe nimi- heitis Jamesile aeglase pilgu.
„Seda, mida viimasel ajal kajastatakse. Spioonid, vaid kõrgemate auastmetega mehed, on hakanud jäljetult kaduma. Praegustel andmetel ei saa me nende surma tõestada, aga me ei saa seda ka ümber lükata.“
James mõtles tükk aega.
Hr.Shunt kummardus laua kohale ja sosistas Jamesile:
„Vaadake, lood on täbarad. Asja teeb hullemaks see, et maailmas on palju spioone, kes seda tüdrukut taga ajavad. Ta ei ole isegi täisealine, ma arvan, et vaevalt kooli lõpetanud, kuid juba tapab ta, vabandage, kaotab ära endast kaks-kolm korda vanemaid spioone.“
James turtsatas. Ta teadis, et see ei saaks kuidagi võimalik olla.
Vanamehe hääl muutus rangeks.
„See ei ole naljakas! Meil on sellest tüdrukust vaid ähmane pilt.“
Mees keeras arvutiekraani James´i poole, nii et noormees nägi tüdruku pilti.
„James Horht Hegedir, Agent 543, ma määran teid seda juhtumit uurima.“
Vanamees lõi tema ees olevatele paberitele templi.
James vaatas lummatult noore tüdruku pilti.
„Spioonitar,“ sosistas ta.

Niihea jutt : )

Ootan uut...

Huvitav

Tnx
Natuke igavam vast, aga ikkagi vajalik selgitusteks

1.osa
James lonkis mööda vana lossi ringi.
Pidevalt möödus temast kamp kihistavaid teismelisi tüdrukuid. Tüdrukud lehvitasid talle, ise laialt naeratades.
James mäletas seda veel oma kooliajast.
Alati, kui kooli peal jalutas ringi mõni spioon, jooksid koolitüdrukud talle karjakaupa järgi, oma klassivennad jäid tavaliselt märkamata.
James oli nüüdseks kahekümne viie aastane. Tema kooliajast oli möödas kümme aastat. Viisteist aastat tagasi saabus ta siia kooli esmakordselt ning peale viieaastast õpet oligi temast spioon saanud.
Ta mäletas veel neid tumedaid seinu, mille ääres oli ta koduigatsusest salaja nutnud, kui ta oli veel kümnene.
Ta mäletas veel neid pimedaid nurgataguseid, kus ta üheteistkümneaastaselt esimest korda midagi alkohoolset joonud oli, kui vein välja arvata, mida pakuti isegi kooliüritustel.
James mäletas lauda, mille taga ta kaheteistaastaselt oma elu esimese seletuskirja kirjutas.
Talle meenus, kuidas ta kolmeteistaastaselt neid nurgataguseid mööda oma sõprade kambaga ringi luusis, kogudes infot kaasõpilaste eraelu kohta.
Mida kauem ta lossis ringi käis, seda rohkem talle oma kooliajast meenus.
Ta oli jõudnud saali, kus ta esimest korda tüdrukuga tantsinud oli, olles siis neljateistkümne aastane. Sealsamas oli toimunud ka tema spiooniks pühitsemise rituaal.
James, kuulnud koolikella, „Roosa Pantri“ viisijuppi, ümises kaasa.
Täna oli James siin koolis teatava põhjusega- täna toimusid siin katsed, kus kümneaastaseid proovile pandi. Kusagil siin pidi olema ka Jamesi õetütar Hesbhere.
Siin käis tegelikult diskrimineerimine, vähemasti Jamesi arvates. Igas klassis oli tavaliselt kaks korda rohkem poisse kui tüdrukuid, sest tüdrukud ei saanud ju tööl käia, kui nad kodus lapsi kasvatasid.
See meenutas Jamesile Reniat, tema kunagist elukaaslast.
Naine oli olnud tavainimene, kellega James kaheksateistaastasena ühe missiooni käigus tutvunud oli. Üheksa kuud hiljem said nad lapse, poja.
Renia suri kaks aastat hiljem. Ta ohverdas end poja heaks.
Mingid mehed jooksid nende koju, sest neil oli käsk tappa James ja kõik, kes talle ette astuvad. Renia oli püüdnud neile seletada, et ei soovi osta raamatuid ja et peremeest pole kodus, aga seepeale lükkasid mehed ta oma teelt lihtsalt eest. Mõistes, et Jamesi tõesti pole, said mehed vihaseks ja käitusid üldse mitte vastavalt kehtivale spioonikoodeksile. Nad asusid ründama Jamesi lähimat vara- tema last. Renia oli poisi kaitseks kuuli ette viskunud just hetk enne seda, kui Mironi spioonikvartali võimud, kes olid asjast teada saanud, Jamesi pere kaitseks kohale jõudsid. Väike poiss õnnestus päästa, aga naine mitte. Sellest ajast alates on James poja alati missioonide ajaks turvalisse kohta viinud. Muud Jamesil enam niikuinii ei olnud.
„Onu James!“ hüüdis Hesbhere Jamesi nähes.
„Mis testid sul juba olnud on? Ja mis veel tulevad?“
„Mul olid… Ajulainete test, seinal ronimine, siis valetamise test ja nüüd tulevad veel need eri keeled, koodid ja muu jama.“
James ohkas ja teatas, et peab nüüd tööle minema.
Spioonitar, spioonitar…

Päris lõbus

James on nii tontlik. Ja nummi (a)

Niihea, : )

Haha, hea jaa.... Kõik su khm, meestest peategelased sinu jaoks nummid.

Muidu on nad ju kasutud
Ja aitäh

Elame, näeme. Tundub hea, väga hea. Lõbus.

Millal uut?

Haha, maeitea Ilmselt täna v homme v ülehomme

Ahniii

2.osa
Väljunud vanast lossist, silmitses James oma käsi. Igal tema kümnest sõrmest ilutses sõrmus. Neist igal oli oma ülesanne. Eriti meeldis Jamesile vasaku käe keskmise sõrme esimene sõrmus. Vasakul käel oli tal nimelt igas sõrmes 2 sõrmust, sest muidu ei mahtunud ära.
Igatahes, Jamesi lemmiksõrmus lasi välja siniseid laserkiiri. Need külmutasid vastase.
Peale oma suurte käte imetlemist lonkis James kodu poole. Ta otsustas kõigepealt tegevusplaani koostada.
Tema kodu asus Mironi kvartalis ühes tüüpilises 30-korruselises kortermajas. Üldjuhul elasidki kõik spioonid oma kvartalite keskuste lähedal. Vaid vähesed elasid tavainimeste keskel. Kvartalid olid hästi kaitstud ja keegi väljastpoolt nendesse minna ei saanud. Ainuke oht oli võimalus, et mõni spioon enam oma kvartali heaks tööd teha ei tahtnud. Seda juhtus aga väga harva, sest siis sai kõnealune spioon õige pea surma.
Jamesil oli vedanud - ta sai olla ühes parimatest kvartalitest. Kvartalist, kuhu sa sünnid, enam üldjuhul pääsu polnud. Ka Jamesi poeg pidi kunagi Mironi kvartalis tööle asuma.
James oligi kodus- modernse kortermaja 25ndal korrusel asuvas 6-toalises korteris.
„Issi, sa oled kodus!“
Samuel Benjamin Frederik James Jonathan Alfred jooksis isale vastu. Tema hirmuäratavalt pikk nimi tulenes tema vanemate otsustusvõimetusest- James ja Renia ei suutnud oma lemmiknimede vahelt kuidagi valida. Ikkagi kujunes välja kuidagi nii, et poisi hüüdnimeks sai Benny.
„Tsau Benny…“ ohkas James ja viskus diivanile.
Äkitselt lõi tema peast läbi üks küsimus.
Ta vajutas oma mikrofoni vastavat nuppu ja edastas püüdlikult oma teate: „Siin agent 543. Tahtsin küsida, mis kvartalist see tüdruk oli.“
Peaaegu kohe tuli vastus: „Keegi ei tea, teoorias pole teda olemas. Ma kardan, et on võimalik, et minevik kordub - keegi on välja koolitanud esmaklassilise spiooni, kes ei oma järelvalvet.“
James heitis pilgu oma pojale. Sama oli olnud ka sellel korral, mil Renia suri.
Neid mõtteid mõeldes suutis James äkki suure paugu tekitada. Ta oli rahulikult köögis jalutanud, kui Benny õhtusöögiks taldrikuid kapist välja võttis. Kapiuks oli lahti ja James lihtsalt kõndis sellele otsa- lauskokkupõrge. Mehe samm oli olnud nii kiire, et nüüd lendas ta selili maha.
„See. Oli. Valus,“ teatas ta lõpuks püsti tõustes.
Aga see oli talle uue mõtte andnud – äkitselt sai ta aru, et on tüdrukut kusagil varem näinud. Jaa, talle hakkas kõik meenuma – kuu aja eest missioonil olles oli tüdruk tema juurde tulnud ja teda võrgutada püüdnud. Jamesi õnneks oli mehel vaja üht baari külastajat jälgida, sest kui ta tüdruku võrku oleks langenud.
Ja siis sai James äkitselt ühele väga tähtsale asjale pihta.
Spioonitar võrgutab need meesspioonid ära ja mehed kaovad.

Mulle ei meeldi sõrmused.

Hahaha, see on kõik mis sa ütled?
Ei tegelt, mulle meeldivad sõrmused, mitte kõik aga osad. Eriti meie mata õpsi omad.
Osa muidu hea.

Sõrmused on lahedad kui neid on parajalt (1-3,4)
Okey jutt.

Ma ei kannataks ühtegi välja

Ma armastan sõrmuseid, endal neid hetkel küll vähe.
Mulle see jutt meeldib, järgmist!

Aitäh


3.osa
„James, appi!“ karjus naine telefoni, kui James selle vastu võttis.
„Jenny, rahune maha,“ katsus James õde rahustada.
Naine teisel pool toru hakkas paaniliselt nutma.
„Mis juhtus?“ küsis James kannatlikult.
„Mia ja Werren on kadunud!“
„Oled sa kindel?“
„Mulle just baasist teatati, et nad kaotasid terve missioonirühmaga kontakti!“ kriiskas Jennifer.
„Rahune nüüd, kas Hesbhere on kodus?“
„Loomulikult on ta kodus! Ta ei käi veel kooliski, mis moodi peaks ta siis missioonil olema?“
„Sul on õigus. Räägi mulle lähemalt missioonist.“
„Ei, James, tule siia!“
Varakeskeas naine hakkas veel hullemini nutma.
„Hästi, ma tulen.“
„Benny, ma lähen tädi Jenny juurde, tuled kaasa?“
„Ja issi!“
Nad läksid kõrvalmajja Jamesi tihti liiga närvilise õe juurde.
Kohe, kui nad sisse jõudsid, langes naine neile kaela.
„Oh, kui hea, et te siin olete! Hesbhere, vii Benjamin Juanitaga mängima!“
Hesbhere võttis Jamesi pojal käest kinni ja viis ta lastetuppa.
Kui tüdruk tagasi tuli, küsis James talt, kuidas katsed läksid.
„Noh, ma sain sisse!“ kilkas Hesbhere. James kiitis tüdrukut- ta oli saanud kvartali parimasse kooli.
„Millest te räägite? Kaksikud on kadunud!“ karjus Jennifer.
„Ema, rahune maha!“ ütles Magdalene, kes köögis terve tassitäie suhkruveega tuli.
Jennifer kasvatas üksi kuut last- peale kümnese Hesbhere’i, viiese Juanita, 13’neste Mia ja Warreni ning 17-aastase Magdalene’i oli tal ka viieteistaastane Katherine.
Aga Kate oli peaaegu kogu aeg missioonidel. Talle ei meeldinud eriti kodus olla.
„Maggie, ehk saaksid sa mulle asja selgitada?“ küsis James abitult, vaadates, kuidas tema õde vett kaanib.
„Mia ja Warren olid oma rühmaga eksamil, kui signaal kadus. Nad olid kusagil keset Gobi kõrbe. Aga me ei saa neid enam kätte. Vähemalt oli see ühe punkti lähedal, sealt saaksid nad vajadusel vett ja esmaabi. Samuti on neil ju võimalik sealt meile signaale saata. Ma ei saa üldse aru, miks ema muretseb…“
„SA TUNDETU TÜDRUK, NII VÄHE SA OMA VENNAST JA ÕEST HOOLIDKI?!“ karjus Jennifer.
„Jen, tõesti, võta natuke vabamalt,“ soovitas James ettevaatlikult.
„TE OLETE NIIIIIIII TUNDETUD!“ karjus naine, kui uks avanes ja sisse astus Katherine. Tüdruk, kes kandis kogu aeg musta ja neete, sobis tegelikult hästi spiooniks, sest keegi ei osanud teda kahtlustada. Aga seal uksel seistes paistis a tõesti kahtlane. Kate’l oli ühes käes vana kohver ja teises portfell.
„Katie, nii hea, et sa tulid, nad on kõik nii tundetud!“ nuttis Jennifer tütrele kaela langedes.

*naerab* Talle oleks kõrvakiilu vaja

Oleks küll ja

Ja ühte suurt.
Haha, ei tegelt hea osa.

Päris lõbus

Mm, pääris hea : )

Kuule, see jutt on ju täiesti lahe!

(Y)

Tahaks järgmist

Kohe, kui ma välja mõtlen midagi

Loodetavasti su mõte jookseb kiiresti

Ma loodan ka seda

Uut

No liiiiiisikene, millal uut osa saab?

Kust ma tean, mul pole hetkel ühtegi mõtet

Mõtle siis midagi välja.

Ongi, targem oleks ma ei ole just eriti kannatlik inimene.

Täna hiljem proovin, praegu õde süles -.-

Ma üritan vastu pidada.
Tglt asi selles mul pole hetkel ühtegi raamatut lugeda, ma olen paanikas.

Haha, ma lohutan, et täna ma valmis ei saa

Metsa! Sa teed seda meelega!

Chill
KS, loe Meie Juttude jutte

Äkki teengi
Okei tegelikult mul olid külalised, aga ma tegin täna hommikul

4.osa
Katherine, olles ehmunud teda tervitavast vastuvõtust, kallistas hetkeks ema ja viis siis kohvrid oma tuppa. Õigemini oli see tuba tal Magdalene’iga kahepeale.
„KAS KA SINA OLED NII TUNDETU!!!!!!!!!“ karjus Jennifer, nii et terve kvartal pidi kuulma.
„Okei. Jen. Rahune maha. Ma küsin homme isiklikult kvartalijuhilt, kas ma võin neid otsima minna, okei?“
„ALLES HOMME? NAD VÕIVAD JU ÖÖ JOOKSUL ÄRA SURRA!!!“ kriiskas naine.
„On kesköö, ma ei saa ju vastuvõtule minna.“
„Kui ma spioon oleksin, siis ma läheksin neid ise otsima!“
Nimelt oli Jamesi õde pärast kaksikute sündi töölt lahkunud. Tema mees oli surnud ühe eriti raske missiooni käigus, kui ta üritas inimesi terrorirünnaku eest kaitsta. Sellisel juhul saab spiooniandega laste ema töölt lahkudes piisavalt nn. pensioni.
Hiljem leidis ta omale teise mehe, aga ka tema sai kaks aastat tagasi missioonil surma. Sellest ajast peale oli Jennifer kogu aeg paanikas.
“Emme, rahune maha,” ütles Hesbhere ja tema silmanurka ilmus pisar.
Hebhere kohe oskas õiges kohas pisaraid välja võluda.
„Ma lähen küsin, kas ma saan proovida neid tagasi tuua,“ ütles James väsinult ukse poole liikudes.
„Benjamin, lähme,“ hüüdis ta pojale, kes blondide lokkide lehvides kohale jooksis.
„Need naised ajavad mind hulluks!“ teatas ta kiiresti jalanõusid jalga pannes.
„Ahnii…“ muheles James.
…
Järgmisel hommikul ärkas James peavaluga. Ta tundis laubal muhku ja oletas, et see oli tekkinud kokkupõrkest kapiga.
„Issiiii!“ hüüdis Benjamin köögist.
James ajas end vaevaliselt püsti ja loivas kööki, et hommiksööki valmistada. Endale tegi ta ühe hiiglasliku kannutäie musta kohvi.
Peale sööki helistas James Pete Shuntile, mehele, kellega ta ka oma eelmisest missioonist vestelnud oli. Jennifer vist tõesti uskus, et ta helistab kvartalijuhile. Kvartalijuht on peaaegu nagu president, tema juurde ei saa lihtsalt sisse sadada, et paluda luba päästa mingid lapsed, kes pole isegi reaalses ohus.
„Jah, agent 543, mis on?“
„Mu õde… Tema lapsed käivad kolmandas klassis ja eile oli neil missioon, kus nad ära kadusid.“
„See Gobi kõrbe oma?“
„Just. Ta palus, et ma isiklikult nad ära tooksin.“
„Kuid teil juba on missioon. Ja lapsed ei ole reaalses ohus.“
„Ma palun teid, see käib kiiresti, mu õde on lihtsalt selline hüsteeritseja…“
Hr. Shunt muheles. Läbi telefoni ei osanud James öelda, kas see oli rõõmsameelne muhelemine, ükskõikne muhelemine või mõni muu muhelemine, sest James teadis, et hr. Shunt oli üldse üks muheleja.
„Noh, eks te siis minge, me ei tea niikuinii veel selle tüdruku asukohta. Ma panen teile 59nda värava valmis.
James tänas meest ja lubas pojal terve päev telekat vaadata. Ta asus teele 59nda värava poole.

Jepii uus osa!!!
Ei päris hea, aga minu arust on see igav .

Mõnus osa

Ja Mur ma juba loen vist viite sealt, kui mitte rohkemat ja siit ka mõnda, nii et need hakkavad mul varsti segamini minema

Jossu, jälle arusaamatu kommentaar sinu poolt
Muidugi igav, kui ma käsu peale kirjutan

Sorry, selles olen mina süüdi jh
Ma kavatsen nüüd ära kannatada ja ootamise ajal õppid *vaimustuses* Oki valetan, aga siiski ma üritan õppida.

Hahaha,nii hea KS, muide sa jääd alati ks'iks.
Hea osa, suht, mulle meeldivad ju kõik jutud, peaaegu, minu arvamust pole mõtet küsida.

Ma olen üritanud viimased kaks aastat ennast muuta.

Jutt mulle meeldib, muidu ma ei loeks.

Olen nüüd kannatlik ja ootanrõõmuga järgmist pikka ja sisukat osa.

Oota, oled üritanud muuta kellest kelleks?
Jap, ma ka ei vingu, aga vetikajuttu tahaks kaa.

Ma olen paadunud valetaja ja kohutavalt laisk. Mu ego ei mahu minuga ühte tuppa jne...

Jutt on ikka veel hea