Elizabeth.

Sama siin

Homme, inimesed, homme hommikul

Eks peab siis ootama. Muud üle ei jää.

Ma mõtlen homme hommikul, reede hommikul, ma liiga heas tujus praegu

Igav. Igav. Igav.
- -
Õhtu saabudes paigutasin toa ümber. Vedasin voodi üsna kamina kõrvale, kust avanes imeline vaade välja. Matthew’i jaoks tegin vabaks teise kaminapoolse nurga.
Kuna me ei tahtnud teistele oma tegemistest rääkida, ootasime keskööni. Kell üksteist läksin pisikesele luurele. Tippisin aeglaselt Amelia ukse taha. Toast kostus aeglaseid sissehingamisi ja kella üksluiset tiksumist. Ohkasin kergendunult ja läksin alla, vältides kriuksuvaid astmeid.
All kostis kuskilt kaugelt vihmapiiskade kukkumist. Mu mõtted läksid rändama ja ma sundisin ennast normaalselt astuma ja hingama. Miski valmistas mulle muret.
* * *
Lamasin voodil ja vahtisin teisel pool tuba asuvat kella. Kohe, kohe peaks ma kuulma madratsi vedamise ja aeglaselt loivamise helisid. Ärevus minus kasvas ja sundisin ennast rahulikuks.
Üsna natukese aja pärast kuulsin Matthew’i tulemas. Muigasin ja olin ühe hüppega ukse juures. Avasin selle aeglaselt.
Matthew vedas madratsit, seljakott seljal ja padjad hammaste vahel. Mind nähes ta naeratas ja padjad kukkusid ta lõugade vahelt ära. Surusin alla naerupahvaku ja korjasin padjad üles.
’’Pane madrats siia,’’ sosistasin ja näitasin näpuga kamina poole. Ta pani madratsi maha, ja istus maha vaibale kamina ees.
Istusin voodile ja viskasin padjad talle. Ta heitis need tahapoole.
Ta puistas oma seljakoti sisu vaibale. ’’Tule,’’ sosistas ta mulle ja ta silmad põlesid uudishimust.
Võtsin kaasa nii padjad kui ka teki ja istusin vaibale, toetades selja vastu voodiserva. Whitefishi järv ei jäänud mulle märkamatuks, see oleks justkui sosistanud salajasi sõnumeid.
’’Mis me teeme?’’ küsisin natuke valjemalt. Ta asus juba midagi ütlema, aga jäi vait. Rahulolev muie vallutas ta näo.
Esimest korda heitsin pilgu koti sisule. Seal oli asju seinast seina; nii raamatuid ja sülearvuti lõpetades paari tühja nätsupakiga. Ta avas sülearvuti ja kohmitses seal natuke. Siis keeras ta selle sõnumiga minupoole.
Saame üksteisega lähemalt tuttavaks. Kumb alustab?
Ohkasin ja tegin peaga jõnksu tema poole. Ta muigas veel kõvemini ja asus trükkima. Klõbin klõbina järel muutus tuba ühe pimedamaks ja varjud üha pikemaks. Ja mina üha unisemaks. Minutid üha venisid.
’’Matthew, ma hakkan uniseks jääma,’’ ütlesin lõpuks käheda häälega ja vajusin vaibale pikali.
Ta virgus ja urgitses kuskilt termose välja. ’’Pakikohv,’’ lausus ta ja klõbistas edasi. Ta vist ei kirjutanud, vaid tsätib nüüd oma mõne sõbraga.
Valasin värisedes ja aeglaselt endale kohvi. Jook oli kuum, aga pakkus mulle tonnide viisi uut energiat. Võtsin selle tänulikult vastu ja kohendasin tuld kaminas.
Peale ootamist ulatas ta arvuti mulle. Sättisin selle kenasti oma sülle ja asusin lugema.
Ma olen Matthew Leto, 14. Olen sündinud Inglismaal, Yorkshire’s. Elasin seal paar aastat, siis kolisin Austraaliasse vanavanemate juurde. Elasin sealgi paar aastat, kuni kolisime lõpuks Alaskale. Elame praegu väikses majas Anchorage’st põhjas mägede vahel. Vaatega merel. Eraldatud teistest.
Ma ei tahtnud mõeldagi, kui ilus seal võib olla.
Koolis käin Anchorage’s, 8. klass. Vabal ajal loen, surfan netis ja … ee … kõik. Sinu kord.
Vaatasin teda viivuks. Vau. Seda ma temalt ei oodanud.
Trükkisin kiiresti oma kokkuvõtte ja ulatasin arvuti talle. See oli täiesti erinev tema omast, igav, mõttetu. Ta luges selle kiiruga läbi. Siis sulges ta arvuti ja jäi vaibale lamama, tõmmates teki lõuani. Järgisin ta eeskuju ja tegin sama.
’’Sa tundud tore, ’’ sosistas ta kähedalt.
’’Sina ka, ’’ sosistasin talle vastu. Lamasime vaikides edasi, mõlemad oodates, kuni keegi suu lahti teeb. Hakkasin vaatama lae mustrit, kuna olin ennast kohvist täis jootnud ja täiesti ärkvel. Vahtisin lge, kuna ma leidsin midagi. Midagi täiesti enneolematut.

Ehh, tõesti hea. Super jutt. Siin mingi üliandekate kirjanike jutud kõik üleval.

No siin on ju kõik hullud lugejad ka...

Jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa... Heaaaaaaaaaaaaaaaaa....
Räigelt meeldib see järjekas. Eriti tegelased, just minu maitsele.

Heh. Nice to heard Tegelased on Jonas vähendatud kujul ja mina bit' suurendatud kujul :3

Hahaha, vaimukas

Agaa, kuna uut ?

Täna. Ma loodan. Palun.

Kunagi öösel vb kirjutan, siis mõte lendab.

Jap, kirjuta pikalt-pikalt.

Aaaaah, ma täiesti ära unistanud selle Ma vb täna kirjutan, kui head lapsed olete

Alati head, sinu soovil veel paremad.

Hüppasin püsti ja Andrew jäi mulle järgi vaatama, uni silmas. Vedasin tooli keset tuba ja hüppasin kiiresti sinna peale. Puudutasin õrnalt lage, see oli tolmune ja külm. Kobasin kiiresti õige koha ja tundsin mingit külma nupu moodi asja. Vajutasin sellele ja jäin hinge kinni pidades ootama. Väike luuk klõpsatas lahti ja tõi endaga kaasa kohutava kopituse haisu.
’’Misasi see on?’’ küsis Andrew vaikselt ja karedalt.
Vastasin talle tõde. ’’ Ma ei tea.’’
Painutasin luugi alla ja märkasin luugi küljes olevat redelit ja voltisin selle lahti, nagu ärakortsutatud paberi. Redel libises kriiksude ja vaiksete põnksatuste saatel lahti. Ma ei teadnud mida edasi teha. Minna üles? Vaatasin Andrew’ile otsa, kelle silmad põlesid uudishimust.
’’Mine üles, ’’ ütles ta viimaks, kui olin talle otsavahtimise lõpetanud. ’’ma tahan teada, mis seal on.’’
Vana redel ei näinud turvaline, aga kinnitasin endale, et küll ma ellu jään. Korrutasin endale seda mitu korda ja astusin redeli esimesele astmele.
Redel tundus üpris turvaline ja see süstis enesekindlust. Ronisin kiiresti edasi kini mu näpud puudutasid tolmust pinnast. Viipasin Andrew’ile et ta üles tuleks. Kohe oli ka tema mu kõrval, vahest isegi liiga kõrval. Ma võisin kuulda ta südame tuksumist ja hingamist. Sundisin ennast midagi ütlema.
’’Lä … lähme edasi?’’ küsisin väriseval häälel. Proovisin jääda julgeks ja kindlaks, aga kukkusin läbi. Nagu alati.
Võisin vanduda, et kuulsin, kuidas ta noogutas. Ta võttis mu käest kinni. Ta käsi oli külm ja jahutav, aga enda õuduseks panin tähele, et mu enda käsi on veel külmem. Pigistasin vaikselt ta kätt.
’’Seal on küünal, vist.’’ Ütles Andrew ja tõmbas mind seinapoole. Minu silmad ei näinud midagi.
Tuli sähvatas vaikselt ja Andrew panin küünla põlema.
’’Äkki paneks selle luugi kinni. Siis ma tunnen ennast turvaliselt,’’ ütlesin koperdades ja ebakindlalt.
Kui luugi poole vaatasin oli see juba kinni, nagu poleks see kunagi lahti olnud. Arvasin, et Andrew pani selle kinni ja oma pead ei hakanud ma ka sellega vaevama.
Kui mu silmad hakkasid vaikselt heleda valgusega harjuma, sain aru, et tegu oli ühe salaruumiga. Sellel polnud aknaid, see oli madal ja asju täis. Vastasseina kattis minu jaoks tundmatu maa kaart. Andrew astus lähemale ja määras selle ära.
’’Taani.’’ Ütles ta ja astus eemale raamaturiiuli juurde, kust ta ühe vana raamatu välja ungitses. Ta istus maha ja viipas mulle, et ma seda sama teeks. Istusin ta kõrvale. Ta pani raamatu meie kahe ette ja avas aeglaselt kaane.
’’Nellie McCarty.’’ Veeris ta aeglaselt allkirja, mis raamatu esilehele oli kirjutatud. Raamat rääkis Taanist, kõik tähtsad ja vähem tähtsad faktid olid sinna üles kirjutatud.
Nii hakkasime me kahekesi jagama armastust selle maa vastu.

- -

DENMARK FAN! ♥ Kuulasin: Mew - Sometimes Life Isn't Easy

Mu Lätlane on Taanis!

Väga hea, mulle meeldivad salapärased ruumid jms Väga hästi kirjutatud ka.

Jaa, põnev.
Ma armastan ka Taanit, sest seal lähedal, fääri saartel on superhea bänd.

Salaruumid on ägedad. Hea jutt.

On jaa Uut!

KOLME AASTA PÄRAST.
Langesin hooga voodile ja sulgesin silmad. Tunnetasin, kuidas mu ketsid vastu jalga hõõrusid, kuidas viiruk viimaseid hingetõmbeid tegi, kuidas taevas mattus siniste pilvede alla. Viimased tunnid ja sekundid selles toas, selles riigis. Hingasin sügavalt sisse ja avasin silmad. Maailm keerles mu ümber kuni saavutas oma normaalse seisundi. Vahtisin elutult oma valget ja ärapleekinud lage, kuni tõusin istukile. Vaatasin oma toas ringi. Vanad valged tühjad riiulid, suurest nühkimisest lohku vajunud laud, pleekinud kardinad. Los Angelese päike tapab.
Tõusin aeglaselt ja haarasin oma vana hea õlakoti. Heitsin viimase pilgu toale ja astusin aeglaselt kinni. Ukse panin kinni vaikselt. Jah. Lõpuks saab ära.



Lühike, ei viitsinud kirjutada, sest Jonas viib mõtted mujale tõsi.

Väga lühike, aga hea.

Superhea, nii mõnus, nii ilus.