" White flower changes to the black flower. "

Tere!
Alles registreerunud, mõtlesin, et ma olen järjejutte kirjutanud, miks mitte ka siia ülesse panna?! Sorisin viimastes osades, leides oma lemmiku, otsustasingi selle siia foorumisse lisada.
Ootan arvamusi! " White flower changes to the black flower. " 550121

" White flower changes to the black flower. " 550121

Jutt võib olla segatud ridadega, sest kopeerisin selle tekstidokumendis.
Jutu tutvustuseks niipalju:
See jutt räägib tüdrukust nimega Teele. Teele on neljateistaastane ning üsna tujukas tüdruk. Ta võtab ette erinevaid retkesid, mis lõppevad erinevate olukordadega.

" White flower changes to the black flower "
1.# Live your own!
„Teele! Kallike, palju õnne,“ hüüab ema rõõmsalt ning kallistab oma tütart. „Noh, neliteist aastat vana väike puberteet,“ muigab ka vend talle. Teele naeratab. „Puberteet!“ hüüatab ta naeru kihistades. Mõnda aega rääkis pere lihtsalt omavahel juttu. „Kuulge lapsed,“ naeratas naine – kes oli ka pärast tragöödiat perekonnapea, noortematele.

Oli kahekümne teine juuli. Tüdruk, kes oli kõhn, blondide juustega ning hallikas-siniste silmadega, oli just saanud neliteist! „Neliteist toredat aastat! … Peaaegu toredat aastat,“ muigas neiu mõtetes. Ta tõusis istukile ning vaatas emale otsa.

„Mis, me kuuleme,“ sõnas ta rõõmsatujuliselt. „Mis teeks, kui läheks…“ naisterahvas tegi pika mõttepausi, et lastele tekiks ärevus. „Lõbustusparki!“

Tüdruku tuju muutus rõõmsaks. „Lähme,“ kilkas ta. Nad jooksid võidu köögini, et süüa ning panid selga veidike vähem-kulunud riided.

„Kolm aastat tagasi! Just täpselt minu sünnipäeval, sa pidid minema,“ ohkas tüdruk. Ta vaatas oma emale otsa. „Hetkel on veel kõik hästi, veel,“ muidugi teadis piiga, et õigepea tuli tal emaga pahandusi. Ta oli koolis saanud järjekordse ühe, õpetajatega sõimelnud ning lihtsalt tunnist välja jalutanud. „Ilmselgelt kahekuune, ütleme siis, koduarest, kui mitte piin,“ Teele muigas oma mõtte üle. Jõi ära oma kakao, sõi ära nušša-saia ning tõmbas välisriided selga. „Ma olen valmis minema,“ sõnas ta nüüd nukralt. Ta tuju oli muutunud sekunditega.

Neiu kuulis oma neljakümne-nelja aastast ema juttu rääkimas. Telefoniga. Tema hääl oli range ning veidi erutatud. Ta oli kuri ja vihane. „Noh, lõbustuspark jääb vast ära,“ muigas neiu, võttis välisriided seljast ning jalanõud jalast. „Okei, Kalle, sa võid nüüd oma tuppa minna, meil tuleb empsiga suurem jutuajamine,“ naeratas Teele oma vennale, kes oli seitseteist. Poiss kuuletus nooremale õele ning sammus trepist ülesse. „Õhh, pidin ma siis koolis nii ülbe olema. Nüüd ei saa ma ei Maarja, Teele, nagu ma isegi olen, Liisi ega Bella juurde minna.“ Sisemuses polnud tüdrukul põrmugi kahju. „Paras neile! Paras neile!“ oleks ta tahtnud karjuda.

Ema sammud alla kostusid krigiseval trepil. „Algab, algab.“ Ema nägu nähes ehmus tütarlaps ära. "Et see sulle ka nii korda läheb," suutis ta mõelda. Ta oli kahvatu, kuri ning raevus. „Sa oled kuueks aastaks koduarestis, kui sul põhjendust ei ole,“ käratas Eevi pahaselt. „Ou-ou, kas ma olen öelnud, et mul pole selgitust?“ muutus ka Teele pahuraks. Kuigi mõne sekundi pärast meenus talle, et tal polegi selgitust.

„Noh, ma ootan,“ sõnas ema nipsakalt. Neiu mõtles hetke. „No pagan, ma siis ennast – kurat võtku, sellisesse suppi keerasin,“ pahandas ta endaga.

„Noh,“ alustas ta vaikselt. „Õpetajad on sead!“ hüüdis ta mõne hetke pärast, „… nad koguaeg õiendavad ja tahavad, et me kodus õpiks. Aa tead, mina ei viitsi! Õppimine on igav. Ja milleks ma vajan teada, mis sõda on mingi Liivi sõda, või India kultuurist. Ajalugu on nõme, Lõvi on nõme ja inglise keele õpetaja on ka vastik!“ patrab Teele pahaselt. Ta tõuseb köögilauast ning vaatab emale üleolevalt otsa: „Meie jutud on räägitud, niisiis, ma olen ka kuue aastasest kodukast vaba,“ muigas ta sarkasm hääles ning tormas toast välja. „Ma tahan mõelda,“ suutis ta endast välja pigistada.

„Issi,“ ohkas ta kurvalt. Nukralt silmitses ta merd enda ees laksumas. Suvetöö oli lõppenud. Paari päeva eest oli esimene pidu suvel. Ja kolme päeva pärast pidi tulema veel üks. Seekord toimus see Teele juures. „Sandra lubas kraami ka tuua.“ Tüdruk nokkis oma teksadelt ilustusi. „Ma tean, issi, ma ei taha pidutseda. Aga sinuta ma ei saa!“ Ta vaatas kaugele, kus paistis metsapiir. Taevas oli selge. Päike paistis. Pidupäevaks pidi vihmane ilm tulema. „Kõik oli hästi,“ pahandas ta taevasse vaadates. „Kuni sa läksid.“

Neiu istus seal veel mõned tunnid, kuni tal külm hakkas. „Koju ma minna ei taha,“ podises ta omaette. Ta katsus oma taskuid. Pagan! „Telefon on ju kodus,“ sai ta enda peale kurjaks. „Kuidas ma kunagi ette ei mõtle?“ See oli rohkem küsimus, kui parastus. Neiu vaatas veelkord merre, kaugelt paistvat maailma ning taevasse. „See on sinu süü!“ süüdistas ta.

Vaiksed sammud suunati siiski kodupoole.

„Ema! Ma olen kodus,“ pahuralt joosti oma tuppa ning rutati tagasi alla. Telefon käes, oli kapist võetud ka väike seljakott, rahakott, soojemad riided ning akulaadija. „Lihtsalt juhuks, kui peaks kauem minema,“ muidugi teadis Teele, et lähebki kauem. Enne pidu ta koju ei tule. Niisiis võttis piiga kapist ka minikleidi taolise asja ning viskas selle kotti. Sisu valmis, jooksis ta kööki, haaras midagi söödavat kaasa. Mõne minuti pärast oli uks jälle kinni. Majja jäi vaid kaks hingelist. Ja nende koer Raffe. Ning hamster Luisa.

„Nii,“ ta valis telefonist Liisi numbri. See oli kõige parem koht kus ööbida. Just nimelt sellepärast, et isa oli olnud ainuke inimene, kes Liisist teadis. Emal ning vennal ja õel – nendel polnud temast aimugi. „Ja hea ongi,“ mõtles ta, enne kui kuulis teise tüdruku häält.

„Halloo! Liisi kuuleb. Mis tahad Teele?“ vuristas tüdruk. „Tavaliselt on tal siis kiire,“ muigas teine neiu lõbustatult ning ladus oma soovi letile. „Aa… Et nagu, minu juures ööbida? O-okei, ma sean sulle voodiaseme valmis. Tule siis, mingi kümne minuti pärast oled siin?“ Teele mõtles hetke, kuid vastas siis: „Ma käin poest läbi, toon midagi head,“ ning kergitas selle peale lõbusalt kulmi.

Neiu telefon helises, kui ta Säästumarketist väljus. „Õhh!“ pahandas
see teda. Number oli salastatud. „Oh, Kalle, ära näe vaeva, phht!“ lohakalt pandi „sule“ ning pisteti telefon tagasi taskusse. „Igaks juhuks võiks
välja ka lülitada, aga ei tea, kas maksab,“ mõtles neiu lisa. Ta seadis sammud Liisi poole, et viie minutiga kohal olla.