Võõrad Vaenlased(e. Mõrvade Häärber 2) LÕPETATUD!

niiiiiiiiiiiiiiiiii supperhea lihtsalt!

22.osa
Harald võttis numbritega paberi enda kätte ja silmitses seda.
„Tubli töö, Carolina!“
„Mis aasta siis oli?“
„Eee...2002 ja 2003,“ arvutasin.
Kui Harald vajutas aastale 2002, oli Katjalt vaid üks meil, mis ütles, et nad peavad kokku saama.
Aga aastal 2003 oli saabunud üks väga oluline meil. Ja seal seisis:
„Kurt, meie tütar sündis teisipäeval. Ta kaalus 3 kilogrammi ja oli 49 sentimeetrit pikk. Ma otsustasin talle nimeks panna Carolee, kui see sulle sobib.“
Ja härra Neumann ütles, et talle sobib küll.
„Georgia, sul oli totaalselt õigus!“
„Nii et mida me teame? Carolina, kas sa saad mulle selle kapi parooli anda, võib ju juhtuda, et seal on paber ja pastakas.“
Carolina viskas mulle kapist võetud suvalise paberi ja pastaka.
Ühel pool paberit oli mingi ruunitähtedega kirjutatud kiri. Keerasin teise poole ja hakkasin kirja panema kõike, mida me omale võõrastest, aga samas ka osaliselt tuttavatest vaenlastest teadsime.
„Kuulge, ma ei leia muud, ma pean nüüd tõesti minema hakkama, Annegret saab muidu vihaseks. Hakkab rääkima, et see on minu laps ka ja muud sellist. Kunagi hiljem näeme.“ Harald tõusis püsti ja lahkus.
...
„Mis selle paberi teisele poole on kirjutatud?“ tahtis Carolina teada, kui ta minu voodil lösutas ja koduseid ülesandeid tegi.
„Mingid ruunid,“ vastasin laua tagant, meie vaenlaste andmeid uuesti üle sirvides.
„Noh, mis need tähendavad?“
„Mis mõttes?“
„Mis seal kirjas on? Nagu mingi sõnum või nii.“
„Ma ei tea ju, ega ma mingi ruunide teadlane ei ole. Kust mina tean, mida need tähendavad?“ Võtsin ette oma pooleli oleva raamatu ja hakkasin lugema.
„Aga võib ju juhtuda, et need on lihtsalt selliste märkidega tähistatud. Et muidu on tekst inglise või saksa keeles ja et me peame vaid teada saama, mis need tähendavad. Tõesti, Georgia, kas sa kunagi oma pead ka kasutad?“
„Ja kust me ruunide sõnastiku saame?“ küsisin ma Carolinalt, lootes teda vahele võtta.
„Meil on isiklik ja samas väga suur raamatukogu. Sa vist TÕESTI peaksid oma kolu kasutama õppima.“

Gaaz, see on lihtsalt niiiii hea järjekas. Ma ka vist ainult loeks seda järjekst kui saaks. JUBA on POOL järjekat?!?! Liis sa teed nalja?!

Siia tuleb ka 50 osa.
Ja kui teemat veel(ilmselt on), siis ka kolmas osa

mmmmmmmmm , mulle meeldib.

Mulle ka.

23.osa
Seisime kõledas, veidi tolmuses raamatukogus ja otsisime alustamiseks sobivat kohta. Mina oma „vähese mõistusega“ pakkusin, et me võiksime need riiulid lihtsalt läbi kammida, aga Carolina ei olnud selle idee üle just väga rõõmus.
„Siin on raudselt kusagil mingi jaotuse plaan või midagi...“
Carolina istus nurgas seisva laua taha ja hakkas sahtlites sobrama, mina aga asusin oma ideed ellu viima.
Jõudsin just trepi juurde, kui Carolina minu nina alt läbi jooksis ja ühest riiulist raamatu välja tõmbas. Ta sundis mind seda vaatama.
„Ruunimärkide tähestik ja ajalugu.“
„Georgia, sa oled liiga tormakas, tunnista, et mina olen targem,“ nõudis mu ninatark õde.
„Mida iganes.“
Krahmasin Carolinalt raamatu ja jooksin oma toa poole, tema mul järel sörkides ja karjudes, et tema arst saaks minu peale kindlasti vihaseks.
Viskusin kõhuli voodile, Carolina minu järel, kui järsku kõlas SUUR pauk ja me lendasime maha. Esialgu ei saanud me midagi aru, aga kui me voodi ääri enda ümber nägime, jõudis meile kohale, et voodi raam oli lihtsalt voodi äärte küljest maha lennanud ning meie koos madratsi ja raamiga.
„Carolina, sa lõhkusid mu voodi ära,“ tögasin õde.
„Ah nii...“ Carolina hakkas mossitama.
„Vaatame, mis need ruunid siis tähendavad?“
„Ahjaa, mhm, vaatame!“
Tõusin istuli ja ronisin üle voodi äärte välja. Meie paber lebas laua all.
„Mida sa mökutad?“ tänitas Carolina.
„Jajaa, juba tulen. Ma võtan veel ühe lisapaberi.“
Kui me kahekesi end mõnusalt sisse seadsime, arvasime, et raamatus on kindlasti väga lihtne tähestik ja et see on kergesti ja üheselt loetav.
Ja kui me siis raamatu avasime, ootas meid ebameeldiv üllatus.

Jei, nii hea.

Meenutab mulle ennast...

So good. I like it.

See osa oli lühike, pm, mitte-midagi ütleva tekstiga, kuid meeldis mulle ometigi rohkem, kui eelmine osa, SEST selle lõpp kutsub mind rohkem lisa nõudma.
Mõni osa lõppeb nii igavalt, et see ei paku pinget.

Aga praegu tahan ma küll kiiresti huvitavat & pikka osa!

24.osa
„Nii, mis ruunid need on?“ küsis Carolina raamatut lehitsedes.
„Kust mina tean?“
„Hmmm... Keskaegsed? Ei ole...“ arutles Carolina.
„Kuule, läheme õige magama, mul on uni. Siin on nii külm!“
„Seda jah. Kuidas nad siin elada saavad? Mehhiko juures oli palju parem...“
Kohendasin oma kampsunit, kuid mul oli endiselt külm.
„Kuule, kus sa magada kavatsed, su voodi on ju katki...“ märkis Carolina.
„Kas tead, ma magan õige sinu voodis, sina minu voodi ju ära lõhkusidki.
Niisiis veetsin ma öö imepeenikesel voodiribal, Carolina kõrval siplemas.
...
Raadiost kostis muusika vahepeale mingi teadaanne, millest Carolina tundis ära mõned sõnad nagu „külm, kool, ei, vaba“.
„Kas kool jääb ära?“ küsis isa.
Just siis helises mu telefon.
„Hallo!“
„Hei, Georgia, kuule, külmapühad on, kuulsid? Eliise, Markus, mina, Jacqueline ja Wolfgang mõtlesime linna SPA’sse minna, kas sa ei tahaks kaasa tulla?“
„Ei noh, ma arvan et ma ikka tulen, ja, aitäh, mis selle aadress on? Okei, ma tulen siis kella üheksaks sinu juurde, okei.“
„Tsauki!“ Remo pani toru ära.
„Isa, kooli pole! Euroopas on ikka hea, liiga külm, et kooli minna! Muide, kas sa saad mu ära visata?“
„Kuhu?“
„Ma hiljem näitan, mis kellaks sa tööle lähed?“
„Kümneks, aga enne viin ma Carolina sinna lisaravisse või mis selle nimi nüüd oligi.“
„Kena. Muide, isa, kas sa palun parandaksid mu voodi ära, Carolina lammutas selle maatasa.“
Isa heitis mulle oma prillide tagant mõtliku pilgu, aga voodi parandas ta ära.





Et siis järgmine osa on huvitavam

See oli ka päris huvitav, tahaks juba näha mis seal SPAs on.

Ma tahaks ka teada, mis seal SPA's toimub.

Hahaaa, homme saate teada

Jälle igav lõpp -.-. Aga SPA kohta tahaks rohkem teada::

25.osa
Ma jäin kümme minutit hiljaks, aga sellest polnud midagi hullu, sest kaksikud ei olnudki veel kohal. Wolfgang oli juba hommikul poole seitsme ajal kohale jõudnud, sest ta elas Remo naabruses ja tal ei olnud midagi paremat teha ning sest ta ei kannatanud oma nelja väikeõde välja.
Istusime diivanil, Remo käsi mul üle õla.
Äkki tuli meie juurde üks miniseelikus tibi ja ütles, et ta läheb poodi poistejahile. Turtsatasin lõbustatult. Tüdruk kirtsutas nina.
„Kes see oli?“ küsisin Remolt, kui tibi ukse enda järelt kinni tõmbas.
„Reta, mu suur õde,“ selgitas Remo.
Peagi jõudsid kohale ka Eliise, Markus ja Jacqueline ning me võisime SPA’sse minna. Tuli välja, et see oli see sama SPA, kus pidi toimuma Carolina ja Kazaki ravi. Kui riided vahetatud, seadsime end sisse kuumas mullivannis.
„Kas keegi jätsakokteili tahab? Ma teen välja,“ pakkus Remo.
„Okei, ja, miks ka mitte,“ kostis läbisegi.
„Tulge kaasa!“ käsutas Remo kutte.
Kui me Eliise ja Jacqueline’iga kolmekesi jäime, langesin ma küsimuste alla.
„Kas sa jätad Kazaki maha? Kas te Remoga käite? Mida Kazak selle peale ütles?“
„Ma ei... tea...“ vastasin.
Baar oli õnneks väga lähedal ja poisid jõudsid peagi tagasi.
Lürpasime oma kokteile ja lebotasime soojas vees.
Mõne aja pärast tegi Wolfgang ettepaneku lõunat süüa, sest ta polnud peale poolt kaheksat midagi söönud ja kell oli juba üks saamas.
„Kuulge, ma lähen käin korra Carolina juures ära, ta peaks seal olema.“
Teised noogutasid ja lubasid mind oodata.
Tõmbasin hommikumantli peale ning jalutasin rahulikult vastremonditud SPA’s, otsides ravipalateid.
Kui ma ühe koridori lõpust ära keerasin, nägingi ma Kazakit ja Carolinat toolidel istumas. Hakkasin nende poole jooksma, aga siis tuli mul mõte neid natuke luurata. Just siis, kui olin nurga taha tagasi läinud, vaatas Kazak ringi ja veendunud, et kedagi läheduses ei olnud, hakkasid nad Carolinaga suudlema.

Okei, see on tõsiselt hea osa. Lihtsalt super.

OIOIOI, sa oled end ületanud! Vot sellist lõppu ma ei osanud küll oodata ja see oli väga-väga hea!
Super!

Väga äge lõpp. Vähemasti nüüd ei ole Kazzul kahju ka kui Georgia ta maha jätab

WOW, sellist asja ma küll ei oodanud. Täiega super.

Väga kahtlaseks kisub. Aga mulle meeldib.

Ooo tnx teile

Ooooooomaigaad, ma olen täielikus ekstaasis hetkel!!!! Ma ei saa aru, kuidas Kazak siuke nilbar on? Niimoodi ei tehta ju.. -.-
Aga see jutt on niiiii lahe, mulle meeldivad need armuseiklused

Kazak on jah nilbar ja ego ja pealetükkiv ja kõike muud halba ka.

Heh, NII paha ta ju kaa pole.

No aga mulle meeldib mõelda et ta on.

26.osa
Ma seisin seal ja vaatasin seda asja mitmeid sekundeid, enne kui see mulle kahle jõudis. Siis taarusin ma paar sammu tagasi ja arvates, et olen kuuldekaugusest väljas, hakkasin ma jooksma, asja eest põgenema.
Minus keesid vastakad tunded- ühest küljest olin ma rõõmus, et ka Kazak mind enam ei armastanud, teisest küljest aga Carolina peale kade, sest mul ei olnud oma poissi. Seda küll, et Remole ma meeldisin ja tema meeldis mulle ka, aga ikkagi.
„Georgia, kas juhtus midagi? Sa oled ju näost täiesti valge? Miks sa jooksid?“ Jacqueline’ist oli armas minu pärast muretseda.
„Ei, ma tahtsin lihtsalt ruttu tagasi tulla,“ valetasin.
„Mida sa süüa tahad, Jacky?“ küsis Markus Jacqueline’lt hoolivalt. Vähemalt keegi oli siin ilmas armastatud...
„Kas sa kuuled ka?“
„Halloo? Georgia, kas sul on halb olla?“
Võpatasin end ärkvele:“Mis, kus? Ma võtan lihtsalt mingi salati.“

...
„Kas homme kool on, mis te arvate?“ uuris Jacqueline, enne kui ma Carolina juurde autosse istuma hakkasin.
„Sophie arvas, et ei ole ja tema ilmavaistu ma usaldan,“ poetas Wolfgang.
„Kes on Sophie?“ küsisin.
„See on mu õde,“ vastas Wolfgang.
„Mitu õde sul on?“ pärisin hämmastunult.
„Mul on seitse õde ja 13-aastane vend, kas pole masendav? Kahekümne viie-, kahekümne-, kaheksateistkümne-, viie-, nelja-ja kahe-aastane ning ühekuune.“
„Okei. Head aega, me võime hommikul SMS’e saata, kui kool ära jääb,“ ütlesin.
Teised noogutasid.
Tõmbasin autoukse kinni ja hakkasin Carolinat põrnitsema.
„Georgia, mis sul viga on? Miks sa midagi ei söö?“ Ema istus murelikult minu kõrvale ja tahtis, et ma talle otsa vaataksin.
„Mitte midagi pole...“ Sonkisin toitu kahvliga edasi.
„Georgia!“
„Noh, jah, mul on natuke paha olla, kas ma võin pikutama minna?“
„No eks sa mine siis pealegi, aga võta ikka toit kaasa, äkki läheb kõht tühjaks,“ soovitas isa.
Võtsin ühte kätte kausi ja teise joogi ning läksin oma tuppa.
...
„Kuidas sa said mulle niimoodi teha?“ karjusin telefoni kohe, kui Kazak vastu võttis.
„Teha...mida?“ Poiss paistis segaduses olevat. Mind ta küll ära ei peta!
„Petta mind minu oma õega!!!“
„Millest sa räägid?“
„Sa tead küll!“
„Oota, ma selgitan.“

Hahaa, Georgia on nii hea.
Väga hea osa.

Ülisuper hea osa. Georgia on tõesiselt hea mutt.

On jah väga hea! See osa meeldis mulle väga, millegi üle pole kurta. Viis pluss!

Awwwwww...
2 osa majakirjeldust:


27.osa
„Mis siin selgitada on?“
„Vaata, mind ajas närvi, et sa Remoga tantsisid ja pealegi mulle meeldib Carolina. Ta on väga tore.“
„Nii et mina käin nüüd Remoga ja sina Carolinaga?“ küsisin hämmastunult.
„Nojah, hüvasti siis!“
„Kuule, ma näen sind koolis, tolvan!“ virutasin mobla kinni.


„Me läheme Eliise ja Markuse juurde täna, tead kus see asub?“ küsis Remo minult esimese asjana, kui ma telefoni unesegasena vastu võtsin.
„Vaata kella!“ porisesin.
„Noh, aga tuled siis?“
„Oeh, noh, ikka, ma tulen millalgi varsti sinu juurde, OK?“

Tegemist oli suure uue kortermajaga. Maja oli punast värvi ja rõdude piirded ning aknaraamid olid hõbedased. Remo juhtis mu sisse. Sõitsime liftiga neljandale tasandile, mis oli ka viimane. Imestasin, et majal nii vähe korruseid oli, sest aknaid ja rõdusid oli ülevalt alla olnud tervelt kaksteist.
Kui ma korterisse numbriga 8 sisse astusin, sain ma kohe oma küsimusele vastuse. Esikus oli kohe näha trepp. Võtsime just üleriideid seljast, kui meie juurde jalutas suur dobermann.
Tõmbusin instinktiivselt Remo taha peitu.
„Georgia, ta ei tee sulle midagi,“ ütles Remo kükitades ja koera sügama hakates. Koer limpsis Remo käsi.
„Tema nimi on Pontu, see on Eestis üsna tavapärane koeranimi,“ kostus hääl ülevalt. Trepi ülemisel astmel kükitas Markus, süles ilus, nurruv hõbehall kass.
Tegin arglikult koerale pai. Siis läksin ma mööda treppi üles Markuse juurde.
„Ja mis kassi nimi on?“ Silitasin kassi pead.
„See on Miisu, samuti tüüpiline Eesti kassinimi,“ vastas poiss oma kassi kallistades.
„Kus Eliise on?“ küsisin Markuselt.
„Ta läks Wolfgangi juurde... ilmselt jälle suudlevad seal.“ Poiss manas näole grimassi. Jah, tema oli tõesti õige inimene seda tegema.
„Aga kus siis Jacqueline on?“ pärisin ma edasi.
„Ta dresseerib Rotut. See on mu rott. Aga kuule, ma teen sulle majas ringkäigu!“
Markus, kass endiselt süles, kõndis trepist alla ja viis mind must-valgesse kööki. Kõik ruumis oli kas must või valge.
Järgmine tuba, millega ma tutvust tegin, oli elutuba. Seal olid läbivad värvid pruun ja beezikas, kuigi leidus ka valgeid esemeid.
Peale elutuba nägin ma ära ka suure ja avara kabineti. Keset tuba seisva laua taga istus hiliskeskealine härra ja klõbistas arvutiga.
„Isa, see on mu klassiõde Georgia,“ tutvustas Markus mind.
„Kas sina oled see tüdruk, kes elab seal metsas häärberis?“ küsis mees sõbralikult.
„Nojah, see ma olen,“ vastasin.
„Tore sinuga tuttavaks saada.“ Mees surus minu kätt.
„Teiega samuti!“
Mees jätkas tööd oma arvuti taga.



28.osa
Läksime trepist üles. Kohe seal samas oli ka teine üles viiv trepp. Koridoris oli neli ust.
Kõige vasakpoolsem uks viis kaksikute vanemate imekaunisse tuppa. Toas oli ka lisauks, mis viis helesinisesse vannituppa.
Tagasi koridoris, avasime järgmise ukse. Selle taga asus lillade seintega tuba, kus aega ajalt seinale musta spreiga erinevaid kujundeid oli värvitud.
Seina ääres asetses väga suur laud koos merisea(„Notsik“u, nagu Markus tema nimeks ütles) puuri ja musta läptopiga. Seinariiuleil oli lugematul hulgal raamatuid, DVD’sid, arvuti- ja Wii mänge.
Voodil olid umbes meetri kõrgused ääred ning ühes nurgas oli lamp. Voodipesu oli lillat värvi ning hiiglaslikele voodiäärtele olid kleebitud pildid. Lisaks Pontu ja Miisu piltidele olid seal ka Tokio Hoteli, Evanescence’i ja Wolfgangi pildid. Pidi nentima, et need voodiääred olid geniaalsed.
Ühel seinal oli lisaks ka veel hiidteler koos Wii ja PlayStation3’ga.
„See PEAB olema Eliise tuba,“ pomisesin.
„Ongi, mis muid värve see poolemolapsuke ikka kasutaks,“ vastas Markus mulle naerdes. Ka Eliisel oli isiklik punast värvi vannituba koos vanni, tualettpoti, kraanikausi ja meigilauaga.
„Järgmine on minu tuba,“ ütles Markus esikus järgmist ust avades.
See tuba oli samuti väga ilus, kuigi tunduvalt väiksem ja tühjem, kui Eliise oma. Tuba oli kõrge ja poolt ülemisest osast kattis mingi kast. Üles viis kitsas keerdtrepp. Me ei näinud, mis selles kastis peitus, aga see oli umbes sama suur, kui keskmine kaheinimese voodi ning umbes meetri jagu kõrge. Kasti all olid suured liuguksed.
„Kas need on sul riideid täis?“ küsisin hämmastunult.
„Ei-ei, seal on kõik mu kraam.“
Markus avas liuguksed. Nende taga peitus eriline kolikamber. Paremat kätt asetses riidekapp, vasak pool aga oli riiuleid täis.
Seal leidus igasugust kraami, alustades arvutimängudest ja lõpetades koerakausiga. Läksime kolikambrist välja.
Vaatasin all toas ringi.
Neoonrohelise seina juures akna all asetses laud koos samasuguse läptopiga, milline oli olnud ka Eliise toas. Samuti oli seal samasugune Wii ja PlayStation 3’ga hiidtelekas.
„Oi, tere ilus linnuke,“ ütles Markus äkki. Vaatasin tema poole. Poisi õlal istus pisike papagoi.
„Twitty, saa tuttavaks, see on Georgia. Siuta oma käsi ette!“
Markus valas mulle peopessa mingeid teri. Twitty-nimeline lind lendas minu käele ja sõi mu peost terakesi.
Siis nägin ma nurga taha. Seal olid veel linnupuur ja uks, mis viis samuti rohelisse vannituppa.
Aga midagi oli siit toast puudu...
„Markus, kas sul voodit polegi?“ prahvatasin.
„Mine roni sinna üles, siis saad teada,“ soovitas poiss.
„Kastis“ oli väga mõnus ning hiiglaslik (umbes nagu kolme-inimese-voodi peaks olema) pesa. Pesa peatsis oli
Lugemislamp ning siin-seal vedelesid mõned raamatud.
Ronisin alla tagasi, olles valmis korruse viimast tuba nägema.
See tuba oli väga värviline. Kõik selles toas oli ülivärviline, välja arvatud must läptop. Ka selles toas oli eraldi vannituba koos meigilauaga ning suur telekas.
„Kelle tuba see on?“ küsisin.
„See on Maarja tuba.“
Minu küsiva näo peale vastas ta, et tegemist on nende 25-aastase õega.
„Ta peaks kolmandal korrusel olema.“
Kolmas korrus oli väike kodune raamatukogu. Seal tugitoolis istus üks noor naine ja luges seda sama ruunide raamatut, mida meie Carolinaga lugeda olime püüdnud.
„Mammu! See on minu klassiõde Georgia. Georgia, see on Maarja, ta huvitub väga nendest ruunidest.“
Minu peas süttis tuluke.
„Maarja, kas sa saaksid seda kuidagi tõlkida?“ küsisin kaksikute õele meie ruunikirjas paberit näidates.





Ma tahaks kaksikute tubasid endale

Tahaks ka endale suurt tuba, suure voodiga.
Muide, sa kirjeldad väga hästi.

Ja, ma tahaks ka huge'i voodit.
Very good, like you know.

Nämmnämm, väga geniaalselt head osad. Superkirjeldused. ^^

29.osa
„Oota, ma vaatan kohe,“ lubas Maarja.
Ta võttis paberi oma kätte.
„Jah, me teame, kus ta on. Nii et kraabi vajalik raha kokku, kui sa teda veel kunagi näha tahad. Ja muide, seal kohas on külm.“
„Nii ongi?“ küsisin hämmastunult.
„Jah. Miks seda vaja on? Kas see on mingi mäng?“ küsis Maarja uudishimulikult.
Noogutasin. „Aitäh!“
Siis pöördus Maarja kuttide poole.
„Markus, kus see sinu tüdruk on?“ Ta heitis pilgu kellale. „Tuhat ja tuline! Ma pean veerand tunni pärast Damieniga kokku saama!“
Maarja viskas raamatu lauale.
„Markus, sa laenad mulle oma motikat? Onju?“ Enne kui poiss vastata jõudis, vilksatas tüdruku käsi Markuse teksade tagataskusse ja tõmbas sealt välja võtme.
„Nojah, nii need asjad minu motikaga käivad...“ ohkas Markus, kui uks Maarja järel sulgus.
„Kes see Damien on?“
„See on Maarja poiss. Mingi aasta juba... Nad võib-olla kolivad varsti kokku,“ seletas Markus.
„Kas su vanemad teavad, kus Eliise on ja mida ta teeb?“
Remo hakkas naerma.
„Nad teavad, kus ta on, aga mitte seda, mida nad teevad. Ja kuna ma tahan olla tore vend, siis ei saagi nad teada.“
Ahah, selles on siis asi.
„Kus Jacqueline on?“ küsisin.
„Ajab sinu isaga asju,“ vastas Markus.



Sry, ma rohkem eijõua täna...

Jei, küll sa jõuad ikka palju, nii hea.

30.osa
Uksekell helises ning kui me alla jõudsime, oli Jacqueline juba esikus musta mantlit seljast võtmas. Markus kiirustas talle appi. Jacqueline kandis mingit punast seelikut ja valget, piltideta T-särki.
„Oh, tšau,“ tervitas ta meid,“kus siis Eliise on?“
Markus tegi väga tähendusrikka grimassi.
„Aa...“
Kabineti poolt kostsid sammud.
„Noh, lapsed... Tere Jacqueline! Markus, ma lähen nüüd tööle, ole hea laps.“ Kaksikute isa tõmbas pintsakujaki selga ja väljus korterist.
„Fuih, ei ole ma sul mingi hea laps,“ torises Markus salakavala naeratuse saatel, läks üles oma voodisse ja tõi teki alt nähtavale viinapudeli.
„Keegi tahab?“
„Natuke võiks ju ikka,“ naeratas Remo. Ka Jacqueline arvas sama, mina aga ei tahtnud sellest just eriti midagi kuulda. Ma lihtsalt ei olnud selline inimene, et joon end täis ja siis hakkab jube tore. Ja pealegi ei mäletanud ma, milliseks Remo või Markus juues muutusid, sest eelmine(ja ainus) kord kui ma koos kellegiga joonud olin, pidin ma Kazakist võimalikult eemale hoidma.
„Näh, Georgia, sa ei tahagi?“ küsis Markus.
„Võta ikka, Geku, lõbusam hakkab ju...“ katsus Remo mind ümber veenda. Märkus: Kust tema selle hüüdnime teada sai?
„Eelmine kord mul küll niiväga lõbus ei olnud,“ katsusin oma keeldumist põhjendada.
„Sul OLI lõbus, lihtsalt enne, kui Kazak oma inimlikke vajadusi täitma hakata tahtis,“ üritas Remo uuesti.
„Remo, see ei olnud hetkel üldsegi õige asi mida öelda,“ märkis Jacqueline.
„Aga see vastab ju täielikult tõele, on nii, Markus?“
„Noh, jah, aga ikkagi, sa ei tohiks teda jooma sundida...“
Jacqueline saatis oma poisile pooleldi mürgise, pooleldi tänuliku pilgu.
„Remo, ma ei võta midagi,“ ütlesin kindlalt, just nii, nagu meie inimeseõpetuse õpetaja kunagi õpetanud oli. Et me ei pea midagi tegema, kui me seda ei taha(juhul kui see kahjustaks meie vaimset või psühhilist tervist, mida koolis käimine tol ajal mulle põhjustas, kuigi eeskujuliku õpilasena ma seda välja ei öelnud).
„Eks sa ise tead,“ kehitas Remo õlgu. Ta võttis kusagilt mingi kruusi ning käskis Markusel see täis valada.
„Kuule... Remo... Sa ikka mõistad, et homme on arvatavasti kool?“ küsis Jacqueline ettevaatlikult.
„Mis siis?“
„Ei ma niisama,“ pomises mu pinginaaber.
„Kuule, Geku, joo ikka, sa oleksid siis minuga palju koostöövõimelisem!“ anus Remo.
Ja siis andsin ma talle kõva lataka vastu põske.

Mingi väike osa on sinu jutust isegi tõsi.

Tegelt on ikka, nii hea. Heh, Georgia näitab iseloomu.

Hahahah, päris super, ma arvasin, et GEKU hakkab ka jooma, aga nagu näha siis ei hakanud. Remo on nõme!!!

Rass on ka, haha, ma ahvin sind alateadvuslikult

Väga hea. Remo on kahtlane, Georgia on tubli.

Ja, ma levitan infot, et suurendada teadlikust

Ähh, Rassil pole häda midagi, ainult veits pervert ja narkar.

muide, ma võibolla ikkagi panen jutu üles.

Ohh, pane jah. See oleks Sinust väga armas.

Jannu, pugeda ei tohi
Kuigi jah, ma tahan ka, et sa edasi kirjutaks.

Ma ei poe, ma lihtsalt Palun, et ta lisaks, sest see on hea jutt, ma tean et sa arvad ka nii. Mul pole millegi pärast pugeda.

"Pugeda" on nii naljakas sõna.
Muide, magic, ma pole Jannu.

Oled. Sina ja Jannu olete Jannud.

Mkm, ma olen lihtsalt Janet ja Jannu on Jannu.

Fine siis.
*mossitab*