Rollimäng: Lohede Sõda

Resya lendas rahutult metsa kohal. Deemonid olid vigastanud ühte talle väga lähedast lohet. Vigastatud lohe ei olnud küll enam surmasuus, kuid ta ei tohtinud veel mitu nädalat paremale tagakäpale toetuda.
Endamisi deemoneid neades võttis ta suuna enda koopa poole. Tema koobas oli üks avaramaid metsas. Ta keris end kerra ja jäi pimedat ootama.

Volle lendas pilvedes ja otsustas omale paar kergemat ametit otsida.

Ermadolla sammus vaikselt kui vari keset avalat rohust karjamaad.Deemon oli otsustanud ööbida öösel metsas kuna seal oli kõige mõnusam ja pimedam.Kuid peamine põhjus oli et ükski deemoneid vihkav tegelane teda rünnata ei saaks.Tema lumivalge nägi oli sama ilmetu kui alati ja orantzilt hõõguvad silmad peegeldasid vaid ülimat varjatud igavust.

Dal muutus jooksu pealt suureks mustaks pantriks ning jooksis loomana edasi, metsa poole. Tal oli vaja enda ajutisse "koju" jõuda, kiiremas korras.

Pimeduse saabudes ronis Resya koopast välja. Ta lõi tiivad laiali ja tõukas enda kalju pealt lahti. Ta lendas pikka aega metsa kohal, kui äkitselt märgas ühte kuju. Talle paistis, et see oli deemon. Ta lendas vaikselt lähemale, kuid peatus siis õhus. See oli kõigest jalutav haldjas.

Daleek jooksis aina edasi ning pilku õhku tõstes nägi ta kaugemal lohet. "Damn," mõtles Vari ning kiirendas jooksu.

Kui päike kadus lükas neiu ajutiselt peast oma kapuutsi ja nautis hämarust.Kiirelt puudevahele kadudunud hüppas deemon puude okste toel kõrgemale ja oli peagi juba tamme ladvas.

Resya lendas ja mõtles. Ta ei teadnud, kui palju deemoneid, drageneid ja muid musti olevusi nende vastas on. Kas me võidame neid? käis Resyal peast korduvalt läbi. Ta jäi õhuvooludele liulglema ja tundis äkitselt kohutavat üksindust. Enamustel lohedel siin metsas oli kaaslane. Kuid Resyal mitte. Tal polnud aega paarilist otsida, kuna ta jõudis vaid sõjale pühenduda.

Mõttejõul oma deagenile kutse esitanud ootas ta hetke ja hüppas siis tumeda olevuse selga ja liugles olendi rabedate tiivaliigutuste toel taevasse.

Tenebro seisis ühel kaljul. Ta ohkas ja vaatas üles. Korra ennast väristanud muutus ta suureks mustaks vareseks ning alustas lendu.

lausunud oma ratsule meelteteel paar arusaadamatut sõna hüppas deemon drageni seljast maha ja liugles otsekui tuulest kantuna maapinna poole näos varjatud rõõm, nimelt oli lendamine ainus tegevus mida Ermadola tõsiselt jumaldas.

Lõpuks jõudis Daleek suurde koopa sarnasesse kohta. Sammu kõndimiseks aeglustades muundus ta inimeseks tagasi. Ta mustad silmad vaatasid tähelepanelikult ringi ning hetke pärast suundus mees sügavamale koopasse.

OT:kurjad saame kuskil kokku,kaua ma seal taevas ikka passin igav on:D

Ennast paari saltoga pehmelt tamme okstele hüpitanud vaatas deemon oma ratsut otsides ringi soeng sama laitmatus korras kui ennem.Kapuutsi uuesti üle oma tumedate juuste vedades varjas tume riie ära Ermadolla taskulambina säravad orantzid silmad.

Tenebro lendas kiiresti metsasema ala poole. Ta märkas üh puu otsas musta kuju. Vares aeglustas lendu ja maandus kuju lähedal oleva puu otsa jälgides oma roheliste silmadega mustas mantlis kogu.

Daleek ruttas katla juurde, mis tulel rõõmsalt podises. "Õnneks," pomises Vari kergendatult ning võttis selle tulelt. Ta kallas tumemusta sisiseva vedeliku pudelisse ning pani katla vette. Lõkke ta kustutas. Hetke jälgis ta katelt, siis muutus see väiksemaks ning Dal pani selle endale taskusse, peale kuivatamist. Veel pilguga üle koopa libistanud, jooksis ta sealt välja, metsa tagasi.

Lükanud kapuutsi peast lasi deemon oma maani mustad juuksed patsist valla ja nautis kuidas tugev tuul neid omasoodu sasis.Kuna neiu oskas elemendi maagiat tõstis ta ennast tuulejõul üless ja keerles pöörases orkaanis.

Daleek muutus taas panteriks ning jooksis kiirelt edasi. Mõne hetke pärast peatus ta mingil lagendikul. Inimeseks tagasi muutunud, vaatas ta kahtlevalt ringi.

Ennast paari keeruga kindlale maale lennutades tõmbas Ermadolla hetke hinge ja toetas selja vastu puud.Olgu sa nii tugev deemon kui tahes, nõidumine väsitab ära igaühe.

Tenebro kraaksatas vihaselt kui tuul ähvardas ta oksalt minema pühkida. Siis jäi ta vait. Tal polnud vaja liigset tähelepanu, eriti kui siinsamas oli nähtavasti üsna võimas deemon.

Kui Daleek seal kedagi ei näinud, kortsutas ta kulmu ning muundus taas pantriks. Ta jooksis edasi, üha kiiremini ja kiiremini. Järsku ta peatus. Ta nägi kedagi kaugemal vastu puud toetamas [Cazzzu].

Nähes lähenevat pantrit kohendas Ermadolla oma keebi kapuutsi ja pani käe oma pooleteise käe mõõgale mida neiu paremal puusal kandis.Vasaku käe sirutas deemon vargsi välja et vajadusel maagia appi võtta.Ermadollale ei meeldinud kasslased nad olid kuidagi ennast täis(nagu ta seda ise poleks olnud).

Daleek märkas tema tegevust ning kõndis edasi. Seda tehes muundus ta tagasi inimeseks. "Deemon," ütles ta, näol irve.

Kergelt üllatunud lükkas neiu ära tema nägu varjava kapuutsi."Vari" sisises ta põlgusega ja pilutas oma leegitsevaid silmi mis deemoni valges näos tontlikult kumasid ja hämaruses sinna varje jätsid.

"Urr, keegi üritab õel olla," õrritas Daleek irvitades. Dali parem käsi puhkas mõõgal.

Silmad täis arjatud viha tõmbas Ermadolla mõõga tupest ja hoidis seda näilise lohakusega meeled igaks kallaletungiks valmis ja kiired maagiat appi võtma."Ma ei pea üritama, ma juba olen õel" irvitas deemon paljastades oma säravad hambad.

"Ei tundu küll nii," venitas Vari irvitades. Ta vaatas deemonit põlgusega. "Kas sa arvad, et saad selle oksakesega minust jagu?" uuris ta.

"Oks?Tule kui julged" urises Ermadolla ja tema nägu oli taas rahulik, vaid neiu silmades oli vihaläige aga see oli nii vaevumärgatav, et oleks võinud vabalt ka olematta olla.

"Ikka julgen," ütles Daleek, kuid ei pidanud võitlust vajalikuks. Ta ei võtnud mõõka.

argpüks mõtles Ermadolla ja ta näole ilmus kerge muie.Enda mõõga uuesti tuppa pistnud vabastas deemon ka võlujõu haarmed tema meeltes, et mitte iga oksapraksatusega emergiat tuulde lasta.

Daleek silmitses deemonit lõbustatult. "Kas sa tõesti arvasid, et ma hakkan sinusugusega ilma igasuguse põhjuseta võitlema?" uuris ta.

"Sa oled esimene kes ei kavatse mind tappa ega jookse ära" lausus Ermadolla ja silmitses varju nüüd juba kerge huviga.

Daleek hakkas naerma. "Miks ma peaksin sind tapma? Ja miks ära joosta, kui ma tean, et ma saaksin sinust vaevata jagu?" muigas Vari.

Vari hakkas Ermadollale üha vähem meeldima ja peagi hoidis deemon ennast suure vaevaga tagasi et mitte midagi krõbedat öelda.Aga ta pidi mainima, et varju ümbruses oli tõesti tunda tugevat energia laengut.Parem on teda mitte pahandada otsustas neiu ja tegi varju ees kerge kummarduse "Vabandust mu isand" lausus Ermadolla ja lootis, et ei pea temaga võitlusesse asuma, kes teab mis tal veel varuks võib olla.

Daleek turtsatas. "Ma ei ole isand," ütles Vari lõbustatult. Ta jälgis Deemonit tähelepanelikult.

"Kes sa siis oled?Tolgus, värdjas, friik?" küsis Ermadola huviga ning painutas kätt silmi varjult viimata.Ta oli just astunud õhukesele jääle ja kuna neiu polnud veel eriti vana poleks varjuga kaklemine just parim varjant

"Sul pole vaja teada mu nime," ütles Daleek lõbustatult. Ta pilk ei lahkunud Deemonilt.

"uuu, kui ebaviisakas" narritas Ermadolla varju ning naeratas sunnitult.

"Võimalik," ütles Dalee lihtsalt ning toetus vastu puud. Tal oli igav juba.

"Noh, mida iganes" haigutas Ermadolla ning tema huvi varju vastu hakkas kergelt lahtuma."Kas sa oled lohede poolt?" küsis neiu äkitselt ning uurisvarju nägu et sealt mingitki vastust saada.

"Ma ei ole kellegi poolt," ütles Vari pilku tõstes. Tõepoolest, Daleek oli erapooletu. Mees võttis kuue taskust pudeli, avas selle ja võttis mustast vedelikust lonksu.

"Mis see on" päris deemon ja vaatas musta vedelikuga pudelit.Ermadolla polnud sellist veel näinud, ta ise tarbis punast, ehk siis tavalist võimetetugevdajat mis talle õhtuti energiat annavad et ta endale uue tee koduni kaevaks.

"Jook," ütles Daleek lühidalt. Ta ei viitsinud pikalt seletada.

Ermadolla noogutas kangelt ja esitas siis meeltekaudu oma dragenile lühikese kutsungi.peagi vihises nahkne loom läbi pilvede ja puude ning voltis tiivad deemoni ees kokku.

Tenebro kraaksatas valjult nagu naerdes. Talle tegi kogu see värk nalja. Tüübid vaidlesid nagu lapsed.

Ennast oma ratsu selga vinnanud pöördus ta varju poole."Kas tuled ka?" küsis neiu ja käskis oma dragenil veel pisut aega maapinnal olla.Deemon oli tagasi saanud oma väärika käitumismaneeri ja oli taas kalk ning rahulik.

Daleek viis pilgu kiirelt sinna, kus kraaksatus kostis. Ta pomises lindu vaadates mõned sõnad, mis tema tapma pidid. Siis pööras ta pilgu deemonile. "Kuhu?"

"Ma mõtlesin mägedesse minna, kuulsin, et seal pidi üks kosk olema ja tahaks seda uurima minna.Ma arvasin et oleks viisakas küsida kas tuled ka et siis ma poleks nagu ebaviisakas või et nagu......"puterdas deemon ja punastas enda mäletamist mööda esimest korda elus.

Tenebro tekitas endale kaitsekilbi. Ta soputas pahaselt sulgi ning vaatas varju pahaselt.

OT: Cazzzu ja Murtagh, ma rikun teie kokkutuleku ära kohe.

Resya otsustas minna deemoni jahile. Talle meeldis see, kuna siis ta tundis, et on vääriline Lohede sõjapealiku kohta. Olles 4 tundi lendanud nägi ta lendavat kuju, ta taipas, et see saab olla vaid dragen. Ta hakkas neile vaikselt lähenema, ise endale võlukilpi luues.

OT:oligi aeg juba

Ennast lendu tõusmiseks kööku tõmbunud dragen tammus närviliselt jalalt jalale kuni Ermadolla varju vastust ootas.Deemon rahustas oma ratsut paari meeltega öeldud lausega ning vaatas ootavalt varju poole.