Lähedal igavikule

Tegin ka mingi järjeka, esimesed paar osa on sõbrannaga koos tehtud

1.
„Türa, ela oma elu mutt,” karjusin Kellyle. „Ma ei taha näha kuidas mu pojast mingi kuradi gigolo ja joodik saab, ma ei imestaks kui sa isegi narkotsi teeks,” karjus ta vastu . Jäin korraks mõtesse ja karjusin trepist üles joostes:”Mulle aitab.” Võtsin oma voodi alt spordikoti ja viskasin sinna mõned riided ning lauapealt läpaka. Kotti üle õla pannes sisenesin Kennerti tuppa, tegin talle kalli ja sosistasin kõrva:”ma pean nüüd minema, aga varsti näeme, Kentsu.” Tundsin kuidas tal pisar üle põse voolas ja mu õlal pidama jäi. Ma kallistasin teda kõvemini ja lubasin, et kõik saab korda. Uksest välja minnes puurisid Kennerti silmad mind kui akutrellid. Tõmbasin kosse jalga kui Kelly jälle, nüüdseks rahunenud häälel, rääkima hakkas:”Bryan, palun ära mine, mida su vend ja õde sellest arvavad, kennert on alles kolmene, ta ei saa ju sellest aru ja kas sa oma isale ka mõtled, ta ei teagi, et sa lähed, me ei taha ju et sa täiesti alla käid.” „Kas isat see üldse kotib? Teda pole ju kunagi siin, kui teda üldse isaks nimetada saab, aga teiste suhtes on mul kahju.” Võtsin veel nagist jope ja kõndisin välja.

Taandread, aga muidu kena.
Tore et viimaks tegid selle

mul on taandread, aga sellele osale ei sobinud, järgmisel või ülejärgmisel osal peaksid olema, ma kasutan taandridu üldse kuidagi vähe millegipärast

See tundub okey jutt olevat. Midagi rohkemat nii lühikese osa kohta ei oska öelda.

Jap, paistab hea olevalt.
Sa kirjutad muidu täitsa hästi, aga taandread häirivad jah veidi...

Ära kasuta ebasobivaid sõnu jutus. Taandridu võiks tõesti olla ja osa ise võiks ka pikem olla.

jahh, ebasobivate sõnadega on mul tõesti raskusi, jutus mitte päriselt.

Okei, üritasin rohkem taandridu tekitada, vabandust(ebasobivad sõnad, järgmistes osades ei ole). Osad on suhteliselt lühikesed, seda ma eriti muuta ei saa.


2.
„Ou, Chris, kas sa mind paar ööd võõrustada sooviksid?,” ütlesin naerma pursates, kui talle helistasin. „Miks ka mitte,” naeris ta vastu. „Väga hea, näeme umbes kahe tunni pärast.” „Davai”

Vaatasin kuidas suured vihmapiisad rongiaknale kukuvad,
nagu olin vaadanud juba nädalaid enda toa aknast, mõnus suvi või mis, mõtlesin irooniaga. Urgitsesin taskust välja oma i-podi. „Pille*” karjusin üle vaguni kui avastasin, et selle aku on tühi.

„Bryan,Bryan,” kuulsin kedagi läbi une oma nime hüüdmas.
Avasin uniselt silmad ja nägin Kättyt enda ees seismas. „Mis tahad,” küsisin ma pahuralt. „Lõpp-peatus on, sa peaksid maha minema,” vastas ta solvunult. „Vittu ma ei tahtnud lõppu sõita.” „No kuhu sa siis sõita tahtsid?” päris ta lõbustatult. „Liivale no, täiesti putsis,”pomisesin ma omaette.

Rongist välja astudes viskasin koti üle õla ja otsisin taskupõhjast kaks keeratud jointi. „Tahad ka,” küsisin Kättylt peaga plärule osutades. „ Ikka,” andsin talle ühe suitsu. „Kuhu üldse minek?,” olin huvitatud. „Mustamäele, seal üks oleng, tuled ka?” „Täna ei saa, mul omad asjad,” vastasin ma itsitades tema mossitava näo peale.

Lahe. Jätka.

Äge. Uut.

Hull noortekas.

Nummi , mulle meeldib =) edasi tahaks kindlalt lugeda , niisiis UUTT !!! =D

Aitähh, et viitsite lugeda.

3.
„Ou, härra taksojuht, ma sooviksin nüüd välja astuda,” Kätty jutt äratas mind oma mõtetest. „Tsau, Bryan,” ütles Kätty taksost väljudes. „Head aega, kooliõde,” vastasin lõbusalt. Kuulsin kuidas uks pauguga kinni lendas, ning pomisesin endamisi: „Endine kooliõde.”

„Hei Bryan,” nägin enda ees seismas Christit, kes oli mulle äsja ukse avanud. „Hei sullegi,” laususin ma naeratades. Astusin sisse ja nägin Chrisi trepist alla jooksmas. „Jou” hüüdis ta minuga nukke kokku lüües. Läksime Chrisi tuppa. „Sul tšikki on?” küsisin muiates. „Kuule jaa,” vastas ta rahulolevalt. „Mis siis?” päris Chris. „Kätty tuli Tallinnasse.” „Aa, see kena tüdruk,” Chrisi nägu tõmbus naerule. „Aga sebi ise Kätty ära.” „Vaevalt, pigem teeksin seda ma sinu väikse õekesega,” laususin ma läbi naerupisarate ja tundsin kuidas Chrisi visatud padi mind õrnalt riivas.

„Miks sa tegelikult siia tahtsid tulla, kodus jälle probleemid?” küsis Chris peale pikka x-boxi mängu. „Mäletad sa tahtsid ära kolida, ma mõtlen et sa oled juba kaheksateist ja varem sa rääkisid, et ei viitsi enam vanematega koos elada, eriti kui kooli lõpetad,” üritasin meenutada mida Chris kunagi rääkis. „Kas sa tahad Tallinnasse elama tulla?” küsis Chris natuke ehmunult. „Nojahh, me võiks koos korteri üürida või midagi, kui sa viitsiks,” küsisin kõhklevalt. „Ma ei tea, tegelt peaks vaatama kas on midagi, põhimõtteliselt olen nõus,” vastas ta juba naerule tõmbuva näoga. „Kuule aga me võiks siis homme või millalgil otsida mingeid kortereid,” olin päris õnnelik et saan nüüd kuhugile vanematest eraldi kolida.
„Ou, aga sa oled ju alaealine, saad sa ikka eraldi kolida?” „No kuule, ma olen seitseteist küll ma vanemad ära räägin,” olin positiivne. „Davaii otsime siis mingi pleissi välja,” ütles ta rõõmsalt voodile hüpates. Istusin ka voodile ja pärast pikka vestlust Chrisiga maailma asjadest vajusin lõpuks ära.

Kas Bryan on koguaeg pilves? Ta naerab liiga palju XD
Aga... Taandread? *mossitab*
Muidu nats liiga "noortekas" minujaoks, aga "noorteka" kohta super

Ta lihtsalt lõbus poiss.
On ju taandread *mossitab ka*
Jap, noortekas, aga mõte on õpetlik.

ülimalt kaasahaarav jutt, niiet ma olen solvund et sa seda edasi ei ole veel teind. :/

Vot, sa ei saa niipea uut, sest mul on remont ja arvutit ei saa kasutada.

ma ei saa aru miks te taandridade üle vingute. Kui loed siis sa se saa kuskile mujale taandrida tekitada, kuna taandrida tuleb mõtte või ühe olukorra lõppedes.
vapsee hea minuarust.
see annab vunki juurde et sellisi sõnu kasutad. Minuarust pole see selles jutus üleliigne...
ootan

Mmmm... Dialoogis oleks taandrida hea.

mm. mulle endale ka ei meeldi

Jess, viimaks saain jälle arvutisse. Igastahes, mul wordis on taandread, aga need lähevad siia pannes ära, ikka juhtub.

4
„See on kõige parem, vahet pole et see kallis, me ajaks kraami ikka kokku ju,” vaatasin ühte kolmetoalist vanalinna korterit, mille üür oli päris palju, aga niikuinii pean tööle minema, „Ou kuule mis sa pablad sellepärast, aega veel on, vaatame parem kas mingi party ka täna kusagil on,” rääkis Chris mulle vastu pärast kolmandat õlut. „Olgu, sebi mingi pleiss siis, ma eriti ei tea Tallinnas häid kohti,” nõustusin temaga. „Juba helistan,” karjus Chris pästi hüpates ja lauapealt telo võttes.

Umbes pooletunni pärast olime ühe suure valge maja ees. Astusin taksojuhi tagasi antud raha taskusse libistades autost välja ja kõndisin Chrisi järel väravast sisse. Juba kaugelt oli tugevat basskõlari tümpsu kuulda. Läksime uksest sisse ja nägime lõputut rahvamassi. Päris raske oli edasi saada, aga umbes kümne minuti pärast olime jookidega kusagil rahvamassi keskel.

Natukese ajapärast kutsus mingi Chrisi sõber meid trepist üles. Seal oli juba natuke vähem inimesi ja sai paremini rääkid. Ta juhatas meid tuppa pika koridori lõpus. Sisse astudes tundsin kohe tuttavat savu lõhna. Seal olid hiigelsuured värvilisede padjad mille peal osad lamasid ning vessut ja kanepit tegid. „Vot see mu sõbrad, on VIP-ruum,” ütles Chrisi sõber Joosep, kelle nime ma teada sain kui mingi tüüp teda hõikas. Lähemale astudes nägin vasakul peaaegu seina suurust telekat, millest käis mingi musa. Paremal madalaid laude, kus mängiti strip-pokkerit ja teisi mänge. „No tuled ka juba või?” äratas Chris mind oma mõtetest. „Kuhu?” „Savu tegema,” vastas Joosep Chrisi eest. „Ah, muidugi,” vastasin ja istusin ühele suurele padjale.

Igav.

Spoiler:

Jeap, ma loll et ma näitasin, enam ei näita,

heeey, see ju ebaaus, et kui Magic ajab lolli juttu, siis ma ei saa järjekat edasi lugeda..

5
Natukese ajapärast, kui me juba veits pilves olime, liikusime triibu laua juurde, keegi oli kusagilt mingit valget pulbrit kokku ajanud. Tõmbasime ühe laksu ja läksime alla tagasi.
Tantsisime seal niisama, triip hakkas mõjuma ja järjest lõbusamaks läks. Läksin õue ja hakkasin robi panema kui keegi mulle tagant julma hoobi selga lõi. Pöörasin ümber ja nägin umbes endavanust tüüpi.
„Mida sa tahad?” küsisin kui ta vaatas mind nagu mõrtsukat.
„Türa sa sebid mu tüdrukuga,” karjus ta mulle äkiliselt vastu lõusta andes. Ma ei jõudnud midagi öeldagi kui ta juba põlvega mulle ribidesse lõi. Tundsin kuidas raksatus käis, ribi murdus. Ka tema vist tundis seda, sest ta kõndis minema. Täiesti hull tüüp, ma pole ühtegi tüdrukut sebinud, pole jõudnudki veel. Istusin sinna samasse maha, sest sisse ma enam minna ei jaksanud. Lõpuks jäin sinna ka magama.
„Ou mees, kasi tuppa magama,” ärkasin kellegi müksamise peale. Avastasin et veel on pime ja üritasin kuidagi ennast püsti ajada, puu abiga. Läksin sisse ja mul õnnestus kiiresti teisele korrusele minna.
Seal olles läksin vannituppa ja otsisin ravimikapist mingeid valuvaigisteid. Võtsin endale kaks tabletti sisse, kui olin need leidnud ja läksin tagasi VIPruumi, kus ma suurele padjale pikali viskasin, ning magama jäin.
Päeval ärkasin mingi julma kiljumise peale. Avastasin et olen toas üksi. Läksin toast välja, koridoris olid mõned inimesed vetsu järjekorras. Liikusin alla ja vaatasin kas Chris ka kusagil on. Leidsin ta alles tagaaiast võrkkiigel magamast.
„Noh, oli sul siis raju pidu või mis?” küsisin Chrisilt teda üles ajades.
„Eks ikka oli,” vastas ta muiates.
„Me võiks muidu liikuma hakata, mul veel vaja kuhugi traumapunkti minna,” üritasin teda kiirustada.
„Mis asja, mis juhtus?”
„Ah ei midagi, mingi suvakas mollusk andis lihtsalt molli ja üks ribi läks,” vastasin ta küsimusele.

6.
„Muide, ma tegin üürilepingu ära, selle korteri peale mis sulle meeldis,” ütles Chris kui me olime just haiglast temajuurde jõudnud.
„Midahekki, see on ju ülihea, millal me sisse kiolida saame?”
„Näiteks homme,” vastas ta kavalalt muiates.
„Okei, päris ruttu,” ütlesi nsärki ära seljast võttes ja voodile istudes.
„And let the party begin,” lausus ta naerdes ning lükkas läpaka kinni et magama minna.

Ärgates tundsin et kurk on kuiv ja läksin alla. Olin alkskarite väel, sest teadsin et Chrisi vanemaid pole kodus. Tegin külmkapi lahti ja otsisin midagi joodavat, kui kuulsin kedagi lähemale liikumas. Vaatasin külmkapi ukse tagant välja janägin Christit enda ees seismas.
„Hommik,” ütlesin aeglaselt, sest olin unustanud et Chrisil õde on.
„Hommik,” vastas ta itsitades,
„Sorri, ma juba lähen,” laususin muiates, ning võtsin külmikust gaseeritud veega pudeli ja läksin üles.
Istusin arvuti taha ja vaatasin mõned lehed üle.
„Hei,” ütlesin Chrisile kui nägin et ta ärkas.
„Hei,” vastas ta juukseid sasides.
„Noh, tõmba riidesse ja lähme viime asjad ära,” ütlesin püsti tõustes ja hakkasin särki selga tõmbama.
„Emm, kuhu?” küsis ta uniselt.
„No korterisse,”
„Ahjaa, palun lase inimesel end natuke koguda ka pärast pikka und,” ütles ta muiates.
„Okei, aga midagi süüa tahaks,” vastasin talle ja otsustasime kööki minna.

„On sul veel asju?” küsisin Chrisilt oma spordikotti diivanile visates.
„Tegelt eriti ei ole,” vastas ta end suurele tugitoolile visates.
„No ja mis me siis teeme nüüd?” küsisin naerdes tema lollitamise peale.
„Lähme äkki jooma?”
„Eriti ei viitsi välja minna, kutsuks paar inimest siia, teeks midagi väikest,” pakkusin enda variandi.
„No okei, ma tean juba kelle ma kutsun, hiljem näed,” vastas ta telo taskust võttes ning oma tuppa minnes.

Hea noortekas. Mulle meeldib.

Tore kui meeldib.

Ma vingun. Nad joovad liiga palju

Mu vanemad joovad umbes samapalju.

Vaene laps.

Mkm, igav oleks kui nad koguaeg kodus passiks.
Kuigi mu isa läks vist eile liiale ja räägib praegu jummala suvalt et plätudega kirjutama.

Eino hea asi
Ma tahan su uut juttu lugeda

7.
Ärkasin päeval kella nelja ajal telefoni helisemise peale.
„Jaa,” vastasin pahuralt.
Kuna keegi ei rääkinud vajutasin kõne kinni. Tõmbasin teksad jalga ja läksin vannituppa. Tundes kuidas pea valutabvõtsin kapist paar valuvaigistit ning neelasin need veega alla. Eilsel olengul tõi üks Chrisi sõber narkotsi, mis kõigil pea segi lõi. Ma ei mäleta mis see täpselt oli, aga see oli päris kange ja seda oli palju. Ta sebib tavaliselt suurtematele pidudele seda kraami, aga tingimus on see et keegi ei tohi küsida kust ta seda saab.
Kuulsin kellegi koputust ja läksin esikusse ust avama.
„Hei Becka,” ütlesin, vaadates otsa Chrisi tüdrukule Rebeckale ja tema sõbrannale.
„Tsau Bryan, see on Sarah,” vastas Becka rõõmsalt ja lükkas ust rohkem lahti et sisse lipsata. Läksin ukselt eest ja lasin ka Sarah sisse. Becka läks kohe Chrisi tuppa.
Vaatasin Sarah peanupust jalgadeni üle ja muigasin tema ebamugava pilgu peale. Peaks ütlema et tüdruk näeb isegi päris kena välja, oma pikkade tumepruunide juustega ja tuhmroheliste silmadega, millega sobivad tema tumedates toonides riided.
„Tunne end kui kodus,” ütlesin talle tagasi vannituppa minnes, et end pesta.
Ta vist võttis mu sõnu tõsiselt, sest kui ma duššialt välja tulin teatasid nad ,et neil oleks vaja paar ööd siin olla. Nagu me saaks ei öelda.

OMG, niilaheeeeee
Kas see on seesama? Sarah st.

Jap.

Päris hea.

Ee, aitähh.

8.

.... 3 kuud hiljem


„Kas sa pead täna ka kooli minema?” küsis Sarah vaikselt, kui ta ärkas. „Muidugi pean, ma käin niigi vähe koolis. Kui ma poleks seal tutvusde kaudu oleks mind juba ammu välja visatud,” vastasin talle silma vaadates ning suudlesin teda laubale. Seejärel tõusin voodist, et riidesse panna.
Sarah ja Becka on koguaeg meiega elanud. Ma sain ka teada et Sarah pidi mingitel põhjustel kodust ära jooksma ning Beckaga rääkides tuli viimasel mõte natukeseks siia tulla. Igastahes natukesest on saanud juba kolm kuud ja mulle ei tundu et nad ära ka läheksid. Ega mul selle vastu midagi ei ole ka. Me Sarahga sobime isegi päris hästi, mõlemad kodust ära jooksnud nagu me oleme. Tegelikult me oleme sõbrad, väga head sõbrad või no midagi natuke enamat, aga me pole seda kumbki välja öelnud. Me magame ühes voodis ja vabal ajal oleme ka koos, aga see on kõik sõpruse piires, või noh enamvähem.
Ma sain Chrisi sõbra isa kaudu ühte vanalinna kooli sisse ja sain ka tööd. Ma õpetan kolm korda nädalas algklassidele kitarri ja kaks korda nädalas jalgpalli. Eriti äge on siis kui Chris, Becka ja Sarah jalkasse kaasa tulevad, meie kaheteistkümne jõmpsika vastu.
Nädalavahetustel on siin vahest päris rajud peod, seetõttu pole meil Chrisiga ka koolis käimiseks palju aega jäänud. Kuigi me lubame iga nädal seda viga parandada ei tule sellest eriti midagi välja. Hea kui 3 korda nädalas kooli jõuab, sest esmaspäeval ja reedel ei ole me peaaegu kordagi sinna jõudnud.
Riidesse saanud läksin ma kööki, kus Becka meile röstsaia ja kohvi tegi. Võtsin teleka ees istet ja hakkasin endale saia sisse ajama. Natukese ajapärast tuli ka Chris enda toast välja.
Kui mõlemal söödud läksime kooli. Becka käib Nõmmel koolis, ta läheb tavaliselt sinna kella kümneks ja Sarah ei käi hetkel üldse koolis, aga ma loodan et ta varsti läheb, sest kodust ära jooksmise pärast kooli pooleli jätmine on nõme.

Mul on see jutt algusest peale meeldind, ja nüüd aina huvitavamaks läheb Nüüd võiks mingi tegevus ka hakata
"Me magame ühes voodis ja vabal ajal oleme ka koos, aga see on kõik sõpruse piires, või noh enamvähem. " - ma sain naerukrambid selle koha peal.

Mnjaa, võib isegi öelda, et see jutt on talutav.AGA, minu jaoks on see selline tüüpiline pubejutt, kus kool pooleli jäetakse, juuakse & laaberdatakse ning joostakse kodust ära. Niiet, teema pole just mu lemmik.
)
Aga siiski, kirjutada sa oskad & jätka samas vaimus .

Kati, nüüd kui sa kirjutasid siis see tundus tõesti naljakas lause. Muide, kohe peaks tegevus ka hakkama, või noh hakkabki, kuigi ma ei tea kui hea see võib tulla.

Kiska, Aitähh kriitika eest. Noh, see on jah selline üpris pubejutt, aga ma ei oska midagi paremat välja mõelda, ma usun et asi on ka selles, et ma loen palju noorsooromaane.

8.
„No mida f*kki, mida me oleme teinud,” olin just koolist koju jõudnud ja kõndisin närviliselt mööda tube ringi. Võtsin kapist mahla ja viskasin end diivanile pikali. Õnneks tuli varsti ka Chris koju.
„Hei Bryan,” hüüdis ta sisse astudes.
„Kurat Chris, sa ei kujuta ette millesse me end mässinud oleme,” karjusin talle vastuseks.
„No mida jälle on?”
„Täna, kooli ees, surusid mind mingid kaks meest nurka, ütlesid et me oleme naile natuke raha võlgu,” vastasin ma Chrisile.
„Defineeri sõna natuke,”
„No kuussada-viiskümmend-tuhat,” ütlesin ma vastumeelselt.
„Mismõttes? Mida me nüüd teinud oleme?” küsis Chris tüdinenul häälel.
„Kui ma õigesti aru sain siis on see su narko-ärikast sõber tapetud ja enne seda öelnud, et meie saime kõik kraami endale,”
„Aga me ju ei saanud, võibolla saime aint veerandi sellest, arvatavasti isegi palju vähem, sest kuussada tonni on ikka s*taks palju,” arutles Chris.
„Nojahh. Igastahes on meil plaani vaja, sest nad tahavad oma raha saada ja otsivad meid varsti jälle üles. Isegi parema tahtmisega ei aja me nii palju raha kokku,”
„Ja mis meie plaan on?” küsis Chris natukese aja pärast.
Pika aja peale mõtlesime plaani välja. Meil on vaja põgeneda. Niisiis tegime paar telefoni-kõne ja saime oma plaanile kinnitust. Homme hommikul läheme me laevaga Soome, seal ööbime ning järgmine päevv lendame Saksamaale. Seal ühes väikses linnas elab mu vana-onu. Sinna jääme me mõneks ajaks, kuni leiame uue koha.
Tegelikult ei teadnud ma kas see aitab, sest ma ei usu et need mehed meie otsimises varsti alla annavad. Hiljem tahaks ikkagi eestisse tagasi ka tulla.
Rääkisime juhtunust ja plaanist tüdrukutele. Leppisime kokku, et Sarah hakkab minu eest tööl käima ja Becka otsib ka kooli kõrvale töö.
Ma ütlesin direle, et mu vanaisa kes elab välismaal, suri ära ja ma pean ta matustele minema ning ma ei tea kaua seal lä’heb, sest see on ju ikkagi välismaal. Õnneks läks see läbi ja ka Chris mõtles midagi välja.
Järgmine hommik viskasin viimaseid asju enda suurde spordikotti ning viisin selle esikusse, kus seisis juba Chrisi kott. Võtsin külmkapist paar juustusaia ja tegin need uunis soojaks. Viimaks tuli ka Chris oma toast välja, arvatavasti kudrutasid nad seal viimast korda Beckaga.
„Hei, oled valmis? Me peaks tegelt minema hakkama,” ütles ta kui mind märkas.
„Muidugi olen,” vastasin talle ja läksin esikusse. Sinna järgnesid ka kõik teised.
„Okei, sa tead kus raha on kui teil vaja?” küsisin Sarahlt kui olin juba välisriietes.
„Jah, aga Bryan ma...”
„Ja palun käi tööl korralikult, ma ei tahaks et mind, ei sind, vallandatakse,” segasin ma ta jutule vahele.
„Bryan, palun ku...”
„Me saame skype’s rääkida, kui midagi on,”
„Aga Bryan...” ei jätnud tüdruk jonni.
„Ma loodan, et me saame varsti tagasi tulla, aga meil on nüüd juba päris kiire,” puterdasin ma kähku ja haarasin maast koti.
„Kurat võtaks Bryan, ma olen sinust rase,” karjus Sarah äkitselt kõik välja.
Tardusin paigale ja vaatasin tüdrukule otsa. Kui toibusin nägin, et ka Chris ja Becka olid suudlemise lõpetanud ja vaatasid Sarah poole. Kallistasin teda ning suudlesin hetkeks.
„Sina vastutad Sarah eest,” ütlesin Beckale kindlalt ja ähvardavalt. Tüdruk noogutas. Vaatasin veel Sarahle otsa ning tuiskasin uksest välja. Kuulsin Chrisi mulle järgnemas.

Niiiiiilahe, see on igkka jummala hea, parim osa.
Ja see on natuke nagu proffessionaalne ka, see, et Bryan ei kuula, mulle niiiiiiiiiiii meeldis

Ehh, aitähh. Minuarust see parim osa ei olnud aga ma ise seda nii palju üle ka lugend et mulle see ammu igav juba.

Ma nõustun täielikult Liisiga

Ma nõustun ka Liisiga.

Hmm, see mul kõige pikem osa ka muide, võinohh, siiamaani.
Aga Aitähh.

9.
Soome jõudes panime endale ühe linnaäärse motelli toa kinni. Ülejäänud päeva vaatasime niisama linnapeal ringi ja õhtul läksime motelli.
Meil oli väike vannitoaga tuba. Õnneks oli seal ka telekas olemas ning kanaleid vahetades otsisime vaatamiseks mingi inglisekeelse saate, sest soomekeelt me eriti ei valda. Saime päris vähe magada, sest jäime veel kauaks telekat vaatama ja pidime hommikul vara lennukile jõudma.
Saksamaa lennujaamast väljudes otsustasime takso võtta, sest mul polnud sealsest bussiliiklusest õrna aimugi. Istusime lähimasse taksosse ja ütlesin juhile aadressi, kus teadsin enda sugulast elavat. Sõitnud juba päris kaua mööda külasid ja põlde pöörasime lõpuks sisse tuttavale teelõigule, Wackeni külasse. Olin seal ka paar korda varem käinud.
Kuigi külas olid kõik majad peaaegu ühesugused, tundsin oma vana-onu, Timo, maja kohe ära. Käskisin juhil tuttava maja ees peatuda ja maksin talle raha.
Väravast sisse astudes jooksis paks bulldog haukudes minu suunas.
„Hei Brain, rahune maha,” ütlesin koerale, kes ikkagi haukumist ei lõpetanud.
„Tore sind näha poiss,” ütles mulle madala häälega uksele tulnud suur, kiilakas ja kitsehabemega neljakümnendates turske mees. See ongi Timo.
Ta kandis ümber musti nahkpükse ja Iron Maideni särki. Ta käed olid täis tätoveeritud ja kaelas suur hõbedane rist, mille keskel asetses pealuu.
„Aitab juba Brain,” Lisas mees bulldogile ja võttis koera mustast neetidega kaelarihmast kinni.
Timo on üks tõsine rokipeer ja mõnesmõttes ma isegi austan teda.
„Hei, Timo,” laususin talle tervituseks.
„Minge sisse, mu naine Hanna võtab teid vastu,” ütles ta koera kinni hoides.
Läksime Chrisiga majja sisse ja panime kotid esikusse maha. Ringi vaadates sain aru, et maja polnud mu viimasest külastusest, mis oli mitu aastat tagasi, oluliselt muutunud. Liikusin otse tuppa, kus teadsin asuvat köögi. Seal avastasin ees olevat umbes kahekümnendates gooti stiilis naise.
„Tere, ma olen Hanna ja te olete vist Chris ja Bryan,” rääkis naine sõbralikult.
Hanna kandis nahast miniseelikut, võrksukki ning musta liibuvat särki. Tal olid mustad patsis juuksed nind ta kandis erinevaid hõbedasi ehteid, mis sobisid kokku neetidega ta näos.
„Jah, meie,” vastas Chris. Nägin et poiss oli lummatud naise võimsast välimusest.
„Tore, kui Timo tuppa tuleb võime hakata õhtust sööma. Te võite nii kauaks elutuppa minna, tundke end mõnusalt,” lausus naine naeratades, mis tundus imelik tema välimust arvestades, aga samas ka armas.
Hiljem sõime õhtusööki, mis koosnes kahest hiiglaslikust tellitud pizzast ja õlust, sest midagi muud neil juua polnud. Ma ei tea mida ma mõtlesin kui arvasin, et Hanna tegi meile õhtusöögi.
Pärast õhtusööki tulid neile mingid bändimehed külla, sest Timo on juhtumisi kohaliku igasuvise rockfestivali Wackeni üks korraldajatest. Bändis olid küll kõik sakslased, aga vähemalt nad üritasid meiega inglise keeles rääkida. Õnneks oskasin ma erinevalt Chrisist natukene saksa keelt, sest olin ju midagi varem Timolt ka õppinud. Rääkisime nendega poole ööni juttu ja jõime õlut, sest nad olid seda kraami veel külmkapis seisvale laadungile lisaks toonud.

Timo on üks tõsine rokipeer ja mõnesmõttes ma isegi austan teda.



Ja Janet jumaldab teda