Mingi looming. Vaadake siis.

Prologue.


6. ja 7. tänava nurgal peatus must BMW ja sealt väljus musta mantliga mees, kes läks kõrval olevasse baari. Mees kõndis läbi baari suitsu ja tuikuvate inimeste ning läks lifti.

Lift avanes 4. korrusel. Mees astus välja ning kõndis üle õla vaadates koridori lõpus oleva ukse poole. Tuba oli tühi, kui välja arvata pruun kirjutuslaud keset tuba. Mees pani oma kohvri lauale ning kõndis akna juurde. All olevast BMW-st tuli välja teine mees, vaatas üles ja noogutas. Üleval olev mees läks tagasi kohvri juurde ja võttis välja snaiperi.

Snaiperimees (kelle nimi on Drake) kükitas ja võttis aknast paistva tänava sihikule. All sõitis BMW nurga taha ning sealt väljusid kaks teist meest. Üks oli heledate juustega mustanahaline ja teine ka mustanahaline, aga punase punkariharjaga. Mõlemal oli ka must mantel ja mõlemad võtsid ühekorraga mantlipõuest kaks MicroUzit ning jäid nurga taha valvesse.

Drake liikus sihikuga tänava alguse juurde ja jäi valvesse. 10 minuti pärast oli tänav ikka sama tühi ja Drake võttis raadiosaatja.

„Aeg on juba möödas.“
All lausus harjaga tumedanahaline: „Miski on jama. Keegi on rääkinud.“
Teine tumedanahaline(kelle nimi on Marlon) kähvatas vihaselt: „Kes oleks seda teha saanud? Ainult meie teame sellest.“

Punahari lausus: „Just seda ma mõtlen.“

Drake pani ohates raadiosaatja ära ja keskendus teele. Veel 7 minutit jõudis kaduda, kui ta jälle närviliseks muutus. Mees võttis uuesti raadiosaatja ja ütles: „Miski on lahti. Ma arvan, et ta ei tule.“ Vastust saamata, küsis ta: „Halloo?“

„Halloo?“
Drake vaatas alla, kuid ei näinud midagi ebatavalist. Ta pani snaiperi maha ja küsis veel kord: „Halloo?“

Kui keegi ei vastanud, ruttas ta toast välja ja jooksis liftini. Sajatades ootas ta lifti. Miski oli valesti ja tema oli kogu aeg üleval passinud. Drake tundis, kuidas ta vihaseks hakkab muutuma.

Lift tuli ja Drake sisenes kiiresti, vajutades 1. korruse nuppu. Lift hakkas sujuvalt liikuma ning oli varsti kohal. Drake hõõrus juukseid, võttis mantlitaskust Uzi ja kortsutas murelikult kulmu. Uksed avanesid ja Drake’i silmadele avanes verine vaatepilt.

Baaris oli toimunud täielik veresaun. Piljardilaual olid verised tombud, baarilett oli verepritsmeid täis. Igal pool vedelesid laibad. Drake vaatas hirmuga ringi. Ainult ühed olendid on selleks võimelised. Agendid, mõtles Drake vastikusega. Ta tormas välja.

Väljas olles, tormas Drake kohta, kus ta abilised oleksid pidanud olema. Marlon vedeles maas, kõhus haigutamas haav. BMW ja punahari olid kadunud. Drake kummardus Marloni jurde ja küsis vaikselt:
„Mis juhtus?
Marlon köhis ja hingeldas: „See persevest on Agentide poolel. Sital on hea reaktsioon. Lasi kõhtu nii kähku, et ei saanud midagi tehagi.“
„Mis sa arvad miks ta meid reetis?“
„Jänes kardab Agente. Parim võimalus ellu jääda, on nende poolele minna.“
„Sitapea. Nägid kuhu poole ta sõitis?“
„Sadamate. Kurat, valutab!“ Marlon köhis veel ja ütles siis: „Jäta mind siia. Niikuinii suren.“

Drake heitis veel Marlon’ile viimase pilgu ja jooksis lähema auto juurde. Ta murdis luku lahti ja istus sisse. Ta käivitas auto (mis oli Mercury Grand Marquis) ja kadus kummide vilinal sadamate poole.

Blondide juustega mustanahaline?
Seda tahaks näha...

Muidu hea jutt kuigi arvatavasti rohkem poistele. Nagu oleks mingist actionfilmist.

Kõvasti värvitud juuksed. Ja tüdrukud võivad mudugi ka lugeda.

Ega ma ei öelnudki, et ei või. Lihtsalt arvatavasti rohkem poistele. See, et värvitud on kindel. Tegelt tahaks ikkagi blondi mustanahalist näha.

Huvitav kontrast.

Mmm, suht huvitav. Teistsugune, kui aus olla. Ootan uut.

No tore, kui on huvitav. Järgmine peaks suht varsti tulema.

Neeger on sõimusõna...

Lahheee

Eesti keeles mitte. Ja ma võin ära muuta.

Õige märkus, Kikael - neeger pole tõesti sobilik. Muide, viimasel ajal on hakatud ka neegrit Eestis sõimusõnana kasutama, eriti rassistid.

Okei okei. Juba muutsin. Ja uus osa.

Chapter I.


Rémi ja Ricco kõndisid kooli poole. Poisid olid väga sarnased. Mõlemal olid mustad juuksed, päevitunud nahk ja tumedad silmad, aga oli silmaga näha, et iseloomud olid väga erinevad.

Ricco alustas vestlust: „Kindlasti on klassis ilusaid tüdrukuid.“ On kohe näha, et Ricco on tüdrukutest mõnel viisil huvitatud. Alles olid vennad Itaaliast USA-sse kolinud, kui tema juba mõtleb tüdrukutele. Rémi selline ei olnud.

„Mis siis kui ongi?“ Rémi vaatas tuimalt enda ette. Tema poleks Itaaliast ära tulnudki, aga vanemad käisid ju peale.
„See on ju lahe. Mis siis kui keegi on meist huvitatud?!“ Ricco vaatas kooliõuel suurte silmadega ringi.
„Mind see ei huvita,“ vastas Rémi väsinult. Ta lükkas uksed lahti ja kõndis otse direktori kabineti poole, Riccot kaasa vedades.



******



Tunnid olid läbi ja poisid olid kappide juures. Nad olid ilma suuremate raskusteta sisse saanud ja kohe esimestes tundides käinud. Ricco oli rõõmus.

„Nägid. Mary vaatas mind imeliku pilguga. Mis arvad, kas ta on minust huvitatud?“
„Loodetavasti mitte. Muidu ma ei saa jälle öösiti magada,“ porises Rémi ja pani oma uued tossud jalga.
„Sina ei saa magada? Sina, kes sa oled kõige suurema magaja üldse?“
„Mina jah. Ja ma ei kavatsegi uuesti öid unetult veeta.“ Rémi kortsutas kulmu ja väljus koolimajast.

Bussipeatuses oli grupp tüdrukuid, kes hakkasid itsitama, kui nägid Riccot. Noormees naeratas tüdrukutele magusalt. Rémi pööritas silmi.
„Kas sa pead kogu aeg nii käituma?“
Ricco ohkas: „Miks sina kogu aeg virised? Käitun nagu tahan.“
Ta istus tüdrukute kõrvale ja alustas vestlust. Rémi vaatas bussiaega, ohkas veel ja vaatas möödasõitvaid autosid.

Üks Mercury käitus väga imelikult. See sõitis täiskiirusega kooli taga olevale tänavale, peatus seal ja sealt väljus musta mantliga mees. Mees vaatas kiiresti ringi ja jooksis mööda seina maja kooli katusele.

Rémi vaatas seda imestusega. Kuidas saab inimene midagi sellist teha? Poiss läks Ricco juurde.
„Tule korraks.“ Ricco tõusis, kehitas tüdrukutele õlgu ja läks eemale.
„Mis siis nüüd.“
Rémi vaatas ringi. „Vean kihla, et sa pead mind hulluks, aga ma nägin mingit meest, kes jooksis mööda seina üles katusele.“
„Kuule mees. See pole võimalik, sa kujutasid seda endale ette.“

Ricco läks tagasi tüdrukute juurde. Rémi kiristas hambaid. Ta vaatas uuesti sinnapoole. Mercury oli ikka samas kohas, mees oli arvatavasti katusele jäänud või kuidagi sisenenud.
Rémi kortsutas kulmu ja keskendus mõtlemisele, et ei märganudki bussi.

„Hei. Buss on kohal.“ Ricco sõnad äratasid Rémi tema mõtisklustest. Ta astus bussi ja vajus uuesti mõtetesse. See, mida ta nägi, oli lihtsalt võimatu. Vähemalt tema arvates.

Nice

Mõnna.

Sa seda vist edasi ei kirjuta?

Ma vaikselt midagi ikka kriban. Kui on soovi panen veel üles.

On

Chapter II.



Buss peatus ja väljus tüdrukutest ümbritsetud Ricco, tema järel mõttesse vajunud Rémi. Rémi oli ikka veel nii hämmingus nähtust, et ei märganudki nende pere maja. Ricco äratas ta mõtteist.

„Mida sa veel ootad? Uks seisab lahti…“
Rémi pilgutas silmi ja läks sõnagi lausumata sisse. Ta võttis kingad jalast, viskas mütsi riiulisse ja kõndis kiiruga oma tuppa. Ricco ohkas ja läks vennale järele.

Üleval ukse kinni pannud, lausus ta: „Ära vaeva oma pead mingi kuradi paranähtuse pärast. See on ju mõttetu, mõtle parem millelegi muule. Üks tüdruk kutsus meid tema juures toimuvale peole.“

Rémi oiatas kergelt.
„Kas sa üldse tead teda? Lihtsalt lähed mingi suvalise juurde?“
Ricco vajus voodile ja muigas rahulolevalt.
„Ta pole mingi suvaline. Pealegi tuled sina minuga kaasa. Siis on palju toredam. Ta rääkis, et ta on juba vängema kraami ära ostnud…“

Rémi istus arvuti taha ja käivitas masina tülpinult.
„Mitu korda ma pean sulle rääkima, et ma ei joo alkoholi. See teeb olemise rõvedaks.“
Rémi läks MSN-i ja hakkas kohe ühe Itaaliasse maha jäänud sõbraga rääkima. Ricco väljus toast.

Ta jooksis trepist alla ja hüüdis ema.
„Jah, poeg?“ Vendade ema tuli elutoast välja. Ameeriklannast ema Susan oli nähtavalt teist verd kui pojad. Tema oligi tahtnud Itaaliast Ühendriikidesse kolida. Poiste isa Cesco oli sellega nõus olnud ja nii sündiski.

„Ema, ma lähen välja, homseks ei ole õppida.
„No mine, ma helistan sulle õhtusöögiajaks.“
Ema läks tagasi elutuppa ja Ricco väljus majast. Ta jooksis bussipeatuse poole, ise mõeldes eelseisvale date’ile, mille ta oli sujuvalt juba kokku leppinud.

Rémi logis MSN-ist välja ja lülitas arvuti välja. Ta tõusis ja läks toast välja. Ta kõndis alla ja läks ema juurde, kes vaatas parajasti telekat.

„Mis vaatad, ema?
„On mingisugune sari. Mis on?“
„Kuhu Ricco läks?“
„Ma ei tea, ta ei öelnud. Arvatavasti kellegiga välja.“

Rémi läks kööki, avas külmkapi, vaatas seal sees natuke ringi ja pani ukse kinni. Ta otsustas minna välja ja korraks poest läbi käia.

„Ema, ma lähen välja.“
Rémi tormas uksest välja ja vaatas tänaval ringi. Ta nägi tänavanurgal Ricco’t koos ühe tüdrukuga.

Rémi möödus paarikesest vaikides ja suundus ühe väiksema poe poole. Ta polnud just väga õnnelik. Teda häirisid Ricco pidevalt vahetuvad tüdrukud. Tal polnud sellel alal kunagi õnne olnud, kuigi mõned väitsid tema palju lahedama olevat, kui Ricco.

Niimoodi mõeldes astus Rémi poodi.

Mulle hakkas hullult meeldima.


Pealegi tore kui mõni poiss ka vahepeal midagi kirjutab.

Hei, mulle täiega meeldib

Veidi kahtlane osa, mulle endale eriti ei meeldi.


Chapter III


Rémi kõndis kohe joogiriiuli juurde ja rabas kaks Sprite’i liitrist pudelit. Ta ohkas veel ja võttis paki küpsiseid ning suundus müüja juurde.

Poiss võttis rahakoti, maksis ja märkas õudusega, et sularaha oli kahtlaselt väheks jäänud.
Rémi väljus, toppis pudelid ja küpsisepaki taskust leitud koti sisse ning suundus sularahaautomaadi poole.

Noormees läks automaadi juurde ja pani kaardi sisse. Ta vajutas koodi ning valis summa. Saanud raha, toppis Rémi selle rahakotti ja võttis ühe Sprite’i välja ja hakkas jooma.

Ta nägi kuidas üks auto peatus. Sealt väljus musta mantliga mees. Rémi võttis pudelis suult ja vaatas toimuvat. Mees oli sama kes enne kooli katusele oli jooksnud.

Mees sisenes poodi. Samas peatus üks must Buick Riviera ja sealt väljusid kaks ülikondades meest, päikeseprillid ees. Mehed sisenesid samuti poodi. Rémi imestas poe populaarsuse üle.

Äkki lendas poe vaateaknast välja mantliga mees ja lendas mürtsuga vastu lähedal olnud autot. Mees ajas end vaevaliselt üles. August aknas ronisid välja pintsakutes mehed, käes suured püstolid.

Mantliga mees tõmbas mantli sisetaskutest kaks SMG-d välja ja vajutas vajutas päästikutele. Rémi varjus kiiresti ja õigesti tegi, sest kuulirahe tabas kõige täiega klaasi ning õhk vilises kildudest. Rémi tõmbas kapuutsi pähe ja hakkas vaikselt eemale nihkuma.
autod oli auke täis. Kuid pintsakumehi ei olnud näha.
Mantliga kõmmutajal said kuulid otsa ja ta vaevus ringi vaatama. Poe klaasid olid katki,

Mantlivend viskus kiiresti oma autosse ja tõmbas minema. Rémi tuli auto tagant välja. Ta jooksis kiiresti kodu juurde. Ust avades kuulis ta lähenevaid sireene.

Rémi avas ukse ja sattus kohe ema embusesse.
„Poeg, ega sa viga ei saanud?“
Rémi vastas kiiresti: „Ei ema, mul on kõik korras.“
Ema Susan vaatas murelikult poega.
„Kas sa nägid, kes see hull oli?“
„Nägin. Mingi mantliga kutt. Kuigi väga hull ta välja ei näinud. Inimesi ta ei tulistanud. Ja tal oli põhjust ka kõmmutamiseks. Mingid teised hüppasid välja käsikatega.“

Rémi vabastas end ema kätest ja kõndis ülakorrusele. Ta avas ukse ja vajus voodile.
Just siis helises telefon.

Rémi tõusis püsti ning võttis toru.
„Kes seal on?“
„Mina, Ricco.“
Ricco oli kuuldavalt erutunud.
„Nägid seda vana kes tina andis?“
Rémi vastas ohates.
„Liigagi lähedalt. Ma olin just poest tulnud.
Ricco tegi veel mingit imelikku häält ja ja pani toru ära. Rémi ohkas, kratsis pead ja muigas. Ricco oli ikka pärdik. Noormees vandus korraks ja viskas voodile pikali jäädes lakke vahtima.

Oh yeah, nii lahe : ) Tulistamine eriti :d

Änksa

Mulle ka meeldib, põnev on.
Mulle meeldivad buickid.