Sigatüüka rollimäng!

Martha kadus. Ta liikus üksikul mugu tänaval. Tüdruk nägi, et talle lähenevad kolm naist. Üks peaaegu jooksis Martha poole ning hüüdis: "Olete eksinud?" ja naeris siis kiledalt. Martha vaid naeris selle peale ning lausus kolm korda "avada kedavra".

Steve liikus mööda kägisevat puutreppi teisele korrusele. Seal nägi ta istumas ühes toas vana meest. "Siit see tuleb," pobises Steve ning tormas katkisest uksest sisse. Mees vaatas Steve´ile joobes näoga otsa. "Avada Kedavra!" karjus Steve võlukepiga vanamehele osutades.

Saskia vaatas ringi. Hetkel polnud kedagi tagasi jõudnud. tahaks teada kas me korraldame mingi suure rünnaku vms?

"Morsmordre," vastas Kathlin talle esitatud küsimusele. Ei tea mitmest nad selle ajaga lahtisaavad? Mõtles Kath muguründajatele.

"Õige. Saskia... Viis endist Surmasööjat?" pöördus Voldemort taas Saskia poole.

"Lucius Malfoy, Bartemius Crouch noorem, Antonin Dolohov, Bellatrix Lestrange ja Evan Rosier." Saskia ütles need nimed mis talle esimesena pähe tulid.


OT: Sorry mul on siin värvid metsas.

Voldemort noogutas. "Kathlin, viimane isik, kelle ma tapsin?" küsis ta siis, kuid ei arvestanud viimase isiku hulka Karli, kelle ta hetk tagasi tapnud oli.

Saskia kogeles vaikselt. Ta soovis palavikuliselt, et Voldemort ei küsiks midagi libahuntide kohta, sest siis tuleks arvatavasti välja ka tema saladus.

Martha naeris lõdvalt ning liikus edasi kõrvaltänavale. "Avada Kedavra!" lausus tüdruk ning saatis needuse ühe vana naise pihta.

Saskia trummeldas sõrmedega vastu oma võlukeppi ja ootas tüdruku vastust. Huvitav kas ta teab seda? Mõtiskles ta.

Carlotta oli jõudnud juba 15 mugu õhku lasta, kuid ta arvas, et nendest ei piisa. Eemal nägi ta poodi. Ta jooksis sinna ja sihtis inimeste pihta.

Martha oli suutnus veel kümme mugu tappa. Tüdruk kõndis tänavatel ja otsis inimesi keda tappa, kuid kui kedagi ta enam ei leidnud otsustas ta teise linnaosasse minna. Martha ilmus kesklinna lähedale, ta nägi kuidas kortermajja sisenevad ema ja laps, ta lausus needuse ning inimesed surid.

Saskia muutus päriskärsituks ja tagus veel kiiremini sõrmedega. Ta tahtis justkui, et keegi otse ta ette ilmuks. Kiiremini...

"Ei oska öelda," vastas Kath' olles veidi mõelnud. Polnud mõtet hakata huuupi pakkuma ja oli kaheldav kas mõni mugu läheks tõesti tapmise all arvesse. Seega ütles Kath' neutraalse vastuse Ei oska öelda, tegelikult ju ei oskagi, mõtles ta oodates Voldemorti reaktsioooni sellele, et ta kküsimusele ei osata vastata.

Vanamees kukkus surnult maha, kuid Steve oli asjatult aega raisanud. Kiiresti ilmus taha ühe suure kino ukse ees. "Läheb lahti," pomises ta ning hakkas süütuid inimesi needustega hävitama. Kino ees valitses täielik segadus, sest keegi ei saanud aru kuidas nii palju inimesi lihtsalt surra saavad. Steve nägi eemal ühte naist, kes politseisse helistas. Steve vaatas talle maski tagant otsa ning naine märkas teda. Steve tõstis võlukepi ning lausus tapmisneeduse. See oli viimane asi mida naine nägi ja mobiiltelefon mida ta kasutanud oli kukkus maha ning läks katki.

Voldemort silmitses Kathlini hämmastunult. "Saskia?" küsis mees siis. Kaylee jõllitas Kathlini hämmeldunult. "KÕIK teavad ju, kes viimane oli," mõtles ta.

OT: 3 lauset.

OT: Muudan =)

OT: Minu tegelane ei tea Voldemort´i mõteid, et...

Saskia vaatas Voldemort´ile otsa. Ta alahuul värises.
"Karl?" Küsis ta ja vaatas oma isandale surmtõsiselt ota.

"Tehniliselt võttes küll, aga te ju teate mu ajalugu," vastas Voldemort kulmu kergitades.

Martha liikus järjest sügavamale linna, ta avas postkontori ukse ning ta silma järgi vaadates oli seal 12 mugu. Tüdruk suunas nende poole loitsu ning aatas korra laipasid.

"Teie ise, teie enda loits tappis teid" sõnas Kathlin hetke ajel tuletades meelde mida ta oli Voldemorti kohta lugenud. Tema enda loits tappis ta. Kath' silmitses hetke maad oma jalge ees kuid tõstis taas pilgu vaadates Voldemorti poole.

Saskia noogutas saades Voldemort´i ja Kathlin´i jutust aru.
Saskia alahuul värises. Loodan, et ma võin siia jääda.

"Õige. Ma tapsin iseenda," ütles Voldemort. "Olgu, te jääte. Ja nüüd... On kümme minutit läbi," lisas mees ja pööras pilgu sinna, kuhu noored ilmuma pidid.

Martha kiirustas tagasi ja juba mõne minuti pärast oligi ta kohal. Tüdruk hingeldas veidi ning vaatas siis Voldemorti. "Jäin hiljaks, vabandust." pobises Martha.

Voldemort silmitses Marthat kerge põlgusega. Kaylee pilk oli samuti kinnitunud kohale, kuhu uued pidid jõudma. "Mitu sa tapsid?" küsis mees tüdrukut silmitsedes.

"28." ütles Martha vaikselt. Tüdruk vaatas maha nng punastas. Siis tõstis ta pilgu ja vaatas taas Voldemorti ning siis teisi.

Carlotta ilmus kohale, vaatas kella ja noogutas endamisi. Kergelt kummardades vaatas ta isanda poole. Tüdruk märkas, et keegi oli veel puudu.

"Mitu inimest tapsid, Carlotta?" küsis Voldemort uut saabunut vaadates. Kaylee silmitses samuti tüdrukut huvitatult. Hetke pärast pööras ta siiski pilgu ära ning sasis enda juukseid.

Carlotta tegi peas kiired arvutused ja teatas siis:"25"
Märkamatult värisedes vaatas ta isandale otse silma. "Mees" nägi jube välja.

Steve tundis isanda kutset ning ilmus ta juurde jättes maha väga palju laipu. Poiss oli loitse lasknud iga inimese pihta keda nägi.
Steve kõndis sammu Voldemordi suunas ning lausus sügavalt kummardades: "Ma olen tagasi. Isand."

Saskia naeratas kergelt ja vaatas siis inimesi kes jõudnud olid. Paistis, et poisil oli kõige rohkem. Ta ohkas vaikselt.

OT: Arya, kolm lauset =)

Voldemort noogutas ja vaatas järsult Steve poole. "Mitu inimest sa tapsid?" küsis mees. Kaylee turtsatas nende arvude peale, mille noored kuuldavale tõid.

OT: Parandasin.

Saskia vaatas oma isandat jumaldavalt. Kas saab veel midagi paremat olla? Mõtles ta.

"Saab," ütles Voldemort järsult Saskiale otsa vaadates. Siiski, tema sõnu ei kuulnud keegi peale Saskia enda. Kaylee vaatas Voldemorti hetkeks kahtlustavalt kuid silmitses siis taas maapinda.

Mitmest Ta lahti sai, mõtles Kath kui Steve kohale ilmus. Ta vaatas sinna kuhu ilmusid tulijad , oodates Voldemorti sõnu nende saavutuste õigemini püüdluste kohta. Kath' oli mõningalmääral imestunud, et kõik neist üldse tapmisneeduse abil kedagi tapma olid võimelised.

"28, Isand." Steve tegi sügava kummarduse. "Ma loodan, et sellest hetkeks piisab." Steve astus tagasi ning jäi ootama.

Martha turtsatas. Ta oleks poisi ilme järgi rohkemat oodanud aga samas teda ka rahuldas see vastus. Marthat rahustas aga see, et poiss polnud temast rohkem tapnud.

Voldemort noogutas. "Vähe," ütles ta siis napisõnaliselt.

Susan läks Suurde saali hommikust sööma. Üksi, nagu alati, kuna ta eelistas üksindust. Suurde Saali jõudnud nägi ta, et peaaegu kõik, peale Slytherini omade loevad Päevaprohvetit. Kui Susani öökull Südaöö Susanile tema Päevaprohveti tõi nägi ta pealkirja: "Üle 80 inimese tapetud Mustade võlurite poolt". Susan vandus endamisi. Ta oli kogu oma elu vihanud Musta võlukunsti. Sa sõi vaikides ja läks esimesse tundi, milleks oli kaitse mustade jõudude vastu. Nad õppisid lausumata loitse. Nagu alati õppis Susan need ära juba kolmanda katsetusega. Susan küll ei õppinud eriti midagi, kuid tal olid siiski head hinded. Eriti Mustade jõudude vastases kaitses ja maagiliste olendite hooldamises. Need olid Susani lemmik tunnid. Peale tunde, juba siis, kui oli hämar hiilis Susan koolist välja. Peatudes korra välisukse juures ja kuulatas, ega keegi teda ei jälitanud. Kohe, kui ta oli juba Keelatud Metsa piirile jõudnud muutis ta ennast Valgeks, tiibadega emahundiks. Susan oli animaag. Ta käis pea igal õhtul lendamas, kuna see rahustas teda. Ta laskus natuke madalamale puude kohale. Valgetiib(nii kutsus Susan ennast, kui ta oli muundunud) nägi metsas testralite karja. Talle meeldisid Testralid. Vahel käis Susan nendega lendamas. Susan nägi, kuidas tema ema suri.

OT: ma loodan, et ma olen kõigest eelnevast õigesti aru saamud ja ei kirjutanud midagi valesti. Ja muutsin, et ta ei leidnud lohemuna. Ja tegelikult on Harry Potteris ka lohed.

"Ma võin tagasi minna," pakkus Steve Voldemordile muigega otsa vaadates. "Ning neid jobusid veel rohkem maha nottida. Esmalt, aga tahaksin ma teada teiste..." Steve vaatas ülejäänuid noori surmasööjaid. "Tulemusi."

Kath' ootas kannatlikult kuidas nooremate jaoks asi lõppeb. Ta vaatas ringi atmosfäär oli sünge just tema maitse järgi. Ta jälgis oma Isandat, tolle pnaseid silmi ja kaamet nägu. Pole just ilusvaatepilt, kuid see pole tähtis. Kath'ile meeldisid Voldemorti välja vaated võlurite ja nõidade varjust välja toomises.

OT: LOHEMUNA? Sorri, see on Sigatüügas mitte Alagaesia.

"Carlottal on 25, Marthal 28 ning ka sinul, Steve, oli 28. Ma veel mõtlen, mis ma teiega teen," sõnas Voldemort silmi pilutades. Järsku ilmus tema ette mees, ajalehega. "Isand, uudised," ütles mees ning astus sammu eemale.

Steve vaatas pingsalt ilmunud meest. Äkki võlurid juba teavad nendest tapmisdest? mõtles Steve. Nad on ikka päris kärmed. Vähemalt selle koha pealt.

Choi istus ja mõtiskles. Ta tõusis, et minna ja leida kusagilt ajaleht ning end uudistega kurssi viia. Ta astus puhketoast välja ja jalutas trepist alla.

OT: Teie jaoks on voldy surnud ju.

OT: Nagu ma seda usuks. Iga targem isik vähemalt kahtlustab, et Voldemot pole surnud.

OT: Voldemort on teie jaoks surnud, täpselt nagu Waffel ütles. Dammit, jälle olete te mingite superhüper võimetega -.-

OT: Okey, masters. Minust pole vaidlejat. Olgu teie tahtmine.

OT: Ise tead