Amalia klann

Järjekas räägib siis ühe hundi klannist,huntide elust ja juhtumistest.Siin jutus hundid räägivad oma keeles(noh saate aru küll ju:))
___________________________________________
Amalia eksles mööda metsa.Ta oli juba liiga tüdinud sellest metsast.Igav ja roheline,nagu ütles klanni valvur,Vida.Vida igatses üldse inimeste lähedale.Ta on hull,mõtles Amalia,ja turtsatas.Amalia kuulis ulgumist.Järsku näis teda nagu mingi asi taga ajavat.Amalia jooksis,kiiremini kui varem.Päeval ulgumine tähendas hädaohtu.Inimene,mõtles Amalia vastikusega.Ta jõudis klanni kohtumispaika.Suur,lage ja roheline väli.Kõik klanni hundid olid sinna kogunenud."Kui palju neid on?" küsis Amalia urisedes."Palju,"vastas Vida,"neil on jahihooaeg.Amalia märkas Vida silmis lootusesädet."Ära mõtlegi,"urises ta katkendlikult.Vida pööras pilgu metsa,kus oli kuulda koerte haukumist."Nüüd!" hüüdis Amalia ja kõik jooksid eri suundadesse.Nad kavatsesid inimesed segadusse ajada.Amalia jooksis Vida järgi. Mine tea mis tal arus on...Kuid järsku muutis Vida suunda.Linna poole.Amalia sai ta kavatsustest aru ja hüppas Vidale kallale.
"Mida sa teed!" hüüatas Vida.
Ära kavatsegi sinna minna,inimesed teevad sinust kasuka!!"
Vida urises:"Tead,mul on kõrini,lase mul minna."
Ja Amalia laskis.Ta teadis,et inimesed metsa ääres valvavad.Vida ei jõudnud kaugemale,kui paar sammu metsast välja,ja vaatas Amaliale järele.Ja kõlas lask.Ise ta tahtis seda,mõtles Amalia ja turtsatas.Inimestele sellest piisas.Ta pöördus tagasi.

Nati pikem võiks olla, aga väga hea.

aitäh:)
Pärast kirjutan edasi ja pikema:p

Väga hea, aga järgmine tee tõesti pikem.

*mõtleb* Minu jaoks liiga kahtlane. *mõtleb, mis võiks edasi saada*

okei,ma kirjutan varsti,kogun mõtteid.

Kui Amalia lagendikule tagasi jõudis,pomisesid teised hundid hirmunult.
Amalia teats:"Vida on surnud,meil on uut valvurit vaja."
Kõik hundid astusid sammu tagasi,keegi ei tahtnud riskida.
Või siis mitte päris kõik.
Üks noor isahunt seisis kindlalt eespool.
"Mina oleksin nõus valvur olema,"ütles ta.
"Ja mis on su nimi,"küsis Amalia.
-"Searra,teie teenistuses."
Amalia noogutas nõusolevalt.
"Inimesed tulevad varsti tagasi,eks,"hüüdis keegi.
Amalia pööras pea hüüdja poole,urises ja kõndis metsa poole.
Ta võttis suuna järve poole.
Kuid siis tundis Amalia võõraste lõhna.
Ta kiirendas sammu,ja leidis ühe vana hundi,kes oli haavatud.
Amalia astus lähemale ja...

jätkub:)

PS:Vabandan,et lühike,ideed hakkavad otsa saama...

Hea, aga lühike.

Vabandust,teen pikema.

Liiga lühike. Siiski hea.

...Vana hunt urises.Amalia oli liiga uudishimulik et seda tähele panna.
T astus veel sammukese lähemale.
Ja järgmisel hetkel...Hunt hüppas talle kallale.
Järgnes verine võitlus.Ja kuna vana hunt oli haavatud,jäi ta alla.
Amalia urises veelkord,võidukalt.
Kõlas väike praks.
Amalia pööras kiirelt pead.
Ja kuul vihises temast mööda.
Ja siis vihises uus kuul temast mööda.
Jookse!!hüüdis hunt endale mõttes,mine!!!
Ja Amalia pistis metsikult jooksma.
Ta jäi kuristikul seisma.
Kõlas pikk ulgumine.Ja ta hüppas.
Puhtalt üle.
Kuid ta ei teadnud mis teda seal ees ootab.
Jällegi tundis ta tugevalt teise hundi lõhna...või siis karja.
Amalia kirtsutas nina ja kuuldus urin.
Mitte Amalia poolt.
Tema ette astus pruuni värvi hunt,kelle järel tulid valvurid.Ja kogu kari.
Pruun hunt välgutas oma valgeid hambaid.
"Mida sa siit tahad?"küsis ta.
Amalia vaikis.
Pruun hunt urises ja kordas küsimust.
Järgmisel hetkel,Amalia hüppas pruunile hundile kallale.
Amalia üritas meeleheitlikult hundile hambad kõrri suruda.
Ja tema käppa läbis terav valu.Pruun hunt hoidis hammastega tema käpast kinni.Ja Amalia nägi,kuidas teine hunt korraks eemale vaatas.
Ja siis oli hetk mille jooksul Amalia lõuad hundi kaela ümber tugevalt kokku pigistas.
Teise karja juht oli surnud.

Nice. Aga kuidas see Amalia nii tugev on?

Ta oli ju oma karja juht, vist.

Aga mulle eriti ei istu.

Mulle see enam väga ei meeldi.
Vb selle pärast ei osad on liiga lühikesed.

Kuidagi imelikult on kirjutatud.

Ma olen algaja:P

Ja-sid oli liiga palju.