Evanna - Ei aja neid segamini. Mu lord, kõrgus ja teised tiitlid - suht samad viisakusavaldused. 
A/N; Ma mäletan seda vaidlus sellel teemal, et milline energiajook on kõige parem. Noh, ma võin pärast seda osa öelda, et Rockstar Punched on kõige parem. 21. Making progress.
Amy oli oma lohe pärast mures. Nad olid koos rännanud juba viis päeva ning tüdruk kartis, et tal ei jätku enam liha kauaks. Loom kasvas kohutavalt kiiresti ning nõudis iga päevaga aina rohkem süüa. Tütarlaps oli küll üritanud lohepoega veenda leiba sööma, kuid seni polnud tema pingutused vilja kandnud. Kuigi lohe oli peaaegu poole suuremaks kasvanud nende päevade jooksul, siis siiski oli ta liiga noor, et veel ise jahtima hakata.
Amy mõtisklused katkestas näljane häälitsus lohepojalt. Tumerohelise olendi suu oli lahti ning ta ootas kannatamatult süüa. Tütarlaps ohkas sügavalt ja läks oma söögikoti juurde. Ta võttis sealt suuremad asjad välja, et oleks kergem koti põhjast liha välja õngitseda. Ta tegi lahti pakikese, kus oli liha ning viskas näljasele lohele kolm lihariba. Tüdruk teadis, et lohepoeg ei saa sellest kõhtu täiesti täis, aga praegusel ajal, kui lihaga polnud laiata, see kõlbas. Loom hakkas kohe õnnelikult liha näsima.
Tütarlaps luges allesjäänud liharibad üle ja avastas ehmatusega, et alles oli jäänud vaid seitseteist lühikest riba.
' Tema isu kasvab iga päevaga. Praeguse seisuga jätkub talle süüa kolmeks päevaks, hädaga neljaks. Mida nüüd teha ?' mõtles neiu õnnetult. Tütarlaps pani lihapakikese uuesti kinni ning pani kõik toiduained uuesti moonakotti.
Amy otsustas ka teistes kottides sorida. Tüdruk lootis, et äkki on teistes kottides veidi liha, kuigi see oli väga ebatõenäoline. Tütarlaps võttis lähima suure koti kätte ja kallas selle sisu pahupidi. Seal oli riideesemeid, pärgamenditükke, kaks teravat nuga ja muud kola, kuid mitte midagi hetkel kasulikku. Amy hakkas juba asju tagasi kotti panema, kui talle jäi midagi silma. Neiu võttis kätte ühe suure pärgamenditüki ning voltis selle lahti. See pärgamenditükk oli ilmselgelt kaart ning tütarlaps laotas selle maapinnale laiali. Tüdruk kummardus sellele lähemale ning hakkas seda lähemalt uurima.
Kõik kirjutised olid kirjutatud ruunimärkides. Nüüd tundis Amy rõõmu, et ta oli kunagi ruunitähestiku puhtast igavusest selgeks õppinud. Sellegi poolest oli see toimunud kaua aega tagasi ning selleks, et millegist aru saada, tuli tal veerida.
"A-l-a-g-a - eeh, mis asi see nüüd oligi ? Aa, see oli E - s - i - a," veeris tütarlaps välja.
Amy oli õnnelik selle üle, et ta oli oma küüned tervele Alagaesia kaardile taha saanud ning kummardus sellele isegi lähedamale.
Ta hakkas otsima seda kohta, kus ta praegu umbes peaks olema. Ta leidis Du Weldenvardeni metsa ülesse ning sealt juurest kohe ka oma teekonna alguspunkti, Isenstari järve. Tüdruk hakkas elevusega kaardilt neid nelja haldjalinna otsima, kuid pidi varsti pettuma. Ühtegi neist polnud kaardile kantud. Õnneks leidis tütarlaps siiski midagi Kirtani oletatava asukoha kohta. Metsa lõunaserva poole, otse nende väikeste mägede kõrvale, oli tõmmatud suur ring ning seal sees oli K ruunimärk. Tütarlaps lootis kogu südamest, et see K tähistas Kirtanit.
' Hm, kui ma näeksin neid mägesid, siis ma vähemalt teaksin, et ma lähen praegu õiges suunas,' mõtles neiu.
Neid ümbritsesid kõrged puud ning oli võimatu näha, kus need mäed olema peaksid. Amy teadis, mida ta tegema peab, kuid see ei teinud seda sugugi meeldivamaks. Ta pidi ühe puu otsa ronima selleks, et ta saaks kaugemale näha. Tüdruk teadis, et ta on paras kobakäpp ning sellepärast ei tundunud talle ühe
väga kõrge puu otsa ronimine just ahvatlev.
Amy otsis pilguga mõnda toekamat puud, mille alumised oksad oleksid piisavalt madalal, et ta saaks peale ronida. Mõninga otsimisega ta leidiski selle.
Tütarlaps sai ennast mõningase pingutamisega alumiste okste peale upitatud. Talle kohe
üldse ei meeldinud puude otsa ronida. Amy ohkas õnnetult ning jätkas ronimist. Ta haaras oma käega ühest kõrgemast oksast kinni, tõstis oma jala järgmise oksa peale ning vinnas ennast ülesse.
Kümme minutit ähkimist, puhkimist ning raevukat puu sõimamist hiljem oli tüdruk kuidagi nii kõigele roninud, et ta näeks kaugemale. Tütarlaps pööras ennast sinna poole, kus pool ta arvas ida olevat ning vaatas hoolikalt kaugusesse. Ta süda võpatas rõõmsalt, kui ta nägi kauguses mägesid. Need olid küll kaugel ja pisikesed, kuid need olid siiski seal !
Neiu oli kohutavalt rõõmus selle üle, et ta oli siiski õiges suunas läinud ning suutnud Kirtanile lähemale minna. Seda ülevoolavat rõõmu ei jätkunud just väga kauaks, kui ta alla vaatas.
' Eeh, kuidas ma nüüd alla saan ?' mõtles Amy närviliselt. Talle kohe ei istunud kõrgused eriti. Eriti veel siis, kui need kujutasid endast ohtulikult tuules õõtsuvat puud.
Veel kümme minutit hiljem seisis hingeldav ja värisevate jalgadega tüdruk turvaliselt maapinnal. Mõttes otsustades, et ta kavatseb tulevikus puude ronimisest kaarega eemale hoida, vaatas ta ringi ning ta pilk jäi püsima ühele teatud lohepojale.
" EI ! " hüüatas Amy. See tumeroheline põrguline oli suutnud Amy üleõlakoti sisu laiali vedada ning praegu oli tema teravate kihvade vahel tütarlapse
" Sõrmuste isanda " raamat.
Lohepoeg pöördus üllatunult tüdruku poole ning õnneks laskis raamatul oma lõugade vahelt kukkuda. Amy jooksis oma kalli raamatu juurde ning oigas. Patakas lehti oli raamatu vahelt välja rebitud ning raamatu kaas oli hambajälgi täis. Tüdruku käsi sai märjaks, kui ta vedas sellega üle raamatu kahjustatud tagakaane.
" Iu, loheila," lausus neiu nägu krimpsutades ning pöördus siis pahategijat vaatama.
Lohe oli ilmselt aru saanud, et tütarlaps oli tema peale pahane. Olevus vaatas oma põhjatute roheliste silmadega talle otsa ning tonksas oma koonuga vastu tüdruku jalga. Lohepoeg nägi välja ... vabandav.
" Oh, mis ma sinuga peale hakkan ?" küsis Amy pigem hellalt, kui kurjalt. Neiu ohkas vaikselt ning istus lohe kõrvale maha. Ta silitas õrnalt lohe pead ning loom, kes sai aru, et talle on andeks antud, tõmbas ennast kerra vastu tüdruku külge.
Pealkiri: Re: Finding your other half. 
Nelj Juun 04 2009, 14:57
