Finding your other half.

A/N; Minu järjekordne ( hale ) üritus järjejuttu kirjutada. Suured tänud peaks andma Yirumale, kes kirjutas laulu ' Kiss the Rain ', mida ma kuulasin kogu selle aja, mis ma seda osa kirjutasin.
Kommentaarid on oodatud !






Tilk. Tilk. Tilk.
Kerged vihmapiisad langesid hallikast taevast alla muutes kõik märjaks. Väljas oli kerge tuul, mis pani puude lehed laisalt liikuma. Hämarduva pargi kõrval oli väike raamatukogu, mille tuled põlesid ja heitsid väljas olevatele puudele valgust.
Aken oli lahti ja sealt tuli sisse kerget värsket lõhna, mis kaasnes alati vihmasajuga. Üks tüdruk istus akna kõrval väikese laua taga ning luges raamatut. Ta blondid juuksed langesid talle pidevalt näole ja ta sättis neid kõrva taha tihedalt, kuid need ei jäänud kuidagi sinna pidama.
' Jälle sajab, 'mõtles ta ohates ja vaatas aknast välja. Neiu pidi varsti koju hakkama minema, kuid talle ei meeldinud eriti mõte jala koju minemisest ja läbimärjaks saamisest.
„ Hei, Amy!“ ütles üks naishääl ootamatult ta seljatagant.
Tüdruk pöördus ringi ja nägi enda taga seismas Clarice’ i, raamatukoguhoidjat.
„ Sind ei saa vist iial raamatukogust välja, mis ?“ küsis naine naeratades.
„Mitte kunagi,“ vastas Amy kergelt vastu naeratades. Naine vaatas samuti aknast välja, nagu tütarlaps oli ennem teinud.
„ Kas sa soovid, et ma viskan sind koju ära ?“ pakkus naine. „Siin pole enam nii kui nii kedagi ja ma panen raamatukogu varem kinni.“
„ Tänud,“ ütles neiu laiemalt naeratades. „ Clark ei oleks õnnelik, kui ma pimedas üksi koju lähen.“ Clark oli Amy isa, kes oli vahel hämmastavalt paranoiline. Alates Amy ema, Mary, surmast autoõnnetuses, kui Amy oli 7, valvas Clark oma tütart hoolega. Kõik peod ja muud asjad, mis olid teismelistele täiesti tavalised, olid Amyle välistatud. Iga kord, kui Amy läks kusagile ilma oma isale ütlemata, läks paanika lahti nii, et tüdruk isegi ei üritanud omada mingisugust privaatset elu. Neiu armastas küll oma isa, kuid ta oli tüdinud nendest seintest, mis teda teistest eraldasid.
Amy ja Clarice läksid koos majast välja ja naine pani signalisetsiooni sisse ning lukustas uksed. Kui nad koos jalutasid naise sinise Opeli poole, tütarlaps isegi ei üritanud kuulata Clarice pidevat loba. Clarice oli optimistlik inimene, kes uskus alati, et kõik saab korda ja oli suurepärane lohutaja, kui olukord nõudis. Ta oli olnud tüdruku ema sõbranna ja Ameila arvestas teda ka oma sõbrana.
Nad istusid autosse ja Amy kinnitas oma turvavöö. Amy ema surnud sellepärast, et tal polnud turvavöö kinnitatud ja Clark nõudis rangelt, et neiu alati kinnitaks oma turvavöö. Kui ta seda poleks teinud, siis Clark oleks küllap rabanduse saanud.
„ Ega sind ei sega, kui ma raadio tööle panen ?“ küsis Clarice, kui nad olid juba sõitma hakanud. Tüdruk raputas vastuseks ja vaatas aknaklaasile langevaid vihmapiisku. Clarice kruttis raadiot eri kanalite vahel, kuni jäi seisma sellele, kust tuli üks Queeni lugu. Naine liigutas end kergelt muusika rütmis ja vahepeal isegi ümises kaasa. Amy ei pannud teda tähele ja vahtis aknast välja, kuni Clarice jäi seisma Amy maja sissesõidu värava ees. Amy pomises mõned tänusõnad, jättis hüvasti ning astus autost välja.

Meeldib. Kuigi praegu on vara veel midagi öelda. =)

A/N; See kord siis tänud laulule 'When you look me in the eyes' Jonas Brothersilt. Kommentaarid on endiselt oodatud.





Amy lükkas värava lahti ja otsis oma jopetaskust võtmeid. Kui ta oli need lõpuks leidnud, siis avas ta ukse ja läks sisse. Koridoris ta võttis oma jope seljast, saapad jalast ja viskas oma tumeda koti nurka. Ta oli väsinud ja oleks heameelega tahtnud magada, kuid palju oli veel teha. Neiu oli juba ammu lubanud oma sassis ja tolmust tuba lubanud koristada, kuid polnud veel sinnamaani jõudnud, et midagi päriselt ära teha. Ohates trampis ta trepist üles oma toa poole ja asus oma ülesande kallale.
20 minutit hiljem seisis tolmupühkimisest valutava seljaga tüdruk enam-vähem korras toas ( suurem osa tolmust oli ära pühitud ja riided põrandalt kappi loobitud ).
Neiu jooksis alla, tõi oma koti ja viskus oma voodisse kõhuli. Ta õngitses kotist ühe kulunud ja paksu raamatu ning asus lugema.
Väljast kostus mootorimürinat ja autoukse kinni löömist.
’Oota, isa on juba kodus ?’ mõtles Amy ja vaatas kella. Kella sinine osuti näitas kaheksa peale.
’Ma ei teadnudki, et ma nii kaua lugesin,’ mõtles tüdruk veidi hämmeldunult, sest tema oli arvanud, et kell saab alles seitse.
Kostus ukse kriginat, kui uks läks lahti, valju matsatust ja vandumist. Kui neiu koridori läks, siis leidis ta oma isa põrandalt istumas ja tüdruku saabast põrnitsemas.
„Amelia, ma olen sulle mitu korda öeldnud, et ära jäta oma asju vedelema,“ ütles Clark torisedes ja alas end püsti. Amy vaid pööritas oma silmi.
„Näe, võta,“ ütles isa ja ulatas tüdrukule toidukoti. Amy vedas raske toidukoti ja tiris sealt välja ühe sokolaaditahvli. Sealt murdis ta omale ühe tüki ja pistis selle suhu.
„Amelia,“ kutsus Clark elutoast. Damn, ta kasutas seda tooni. Tooni, millega teatatakse surmast, puhkusreiside ärajäämisest ja igasuguste keeldude jagamiseks. Not good.
Amy pistis oma pea veidi ettevaatlikult ukse vahelt elutuppa.
„Palun istu,“ ütles ta isa jällegi seda tooni kasutades ja osutas punasele tugitoolile. Amyle hakkas asi juba kahtlasena tunduma.
„Amy, nagu sa tead, siis on meie kompanii viimasel ajal suuri edusamme teinud. Meil on uusi partnereid paljudes osariikides ja meil plaanitakse ka luua uusi tehaseid,“ alustas ta isa sellisel toonil, nagu räägiks ta ilmast.
’Jõua juba asja mõtteni,’ mõtles neiu kergelt kulmu kortsutades.
„Niisiis mina lähen ülehomme konverentsile Londonisse, kuhu ma jään ainult neljaks päevaks ja Marge tuleb siia sellel ajal elama,“ teatas Clark kiiresti ja hakkas ukse poole liikuma. Oiei, ta arvab väga valesti, kui arvab, et asjade kiire ettekandmine parandab asja.
„Mul ei ole lapsehoidjat vaja !“ protestis Amy raevukalt ja hüppas toolist püsti.
„Amelia, ( tüdruk märkas jälle oma täiseesnime kasutusse tulekut ) sa oled laps ja sa ei tohi ...“ alustas mees, kuid kaugele ta ei jõudnud.
„ Ma ei ole laps, ma olen 16 !“ karjus tüdruk vihaselt. Clark muidugi jäi kõikidele protestidele kurdiks.
„Ära vaidle minuga, ma olen juba Margega rääkinud ja ta tuleb siia,“ ütles mees kindlalt.
Clarkile paar raevukat solvangut saates, trampis tüdruk trepist üles oma tuppa ja virutas ukse valju pauguga kinni.

Mm, ma eeldan, et see on pubejutt ?

Ilmselt. Aga lahe

Alguses võib tunduda nii, aga tegelikult on fikk.

Fikk (A) Ma (L) Fikke. hea jutt

A/N; Seekordne osa läheb laulule 'The Call' - Regina Spektorilt, mis on ka Prints Caspiani soundtrack. =)
Sorri, et see veidi lühike on.





Omaette vandudes prantsatas Amy tugitooli istuma.’ Ta koguaeg käitub nagu ma oleksin mingi imik! ’mõtles ta pahaselt. Neiu virutas ikka veel torisedes jalaga vastu lauda, kuid sai sellest ainult terava valu varbasse.
„Nüüd aitab!“ urises tüdruk ja tõusis püsti. Ta otsis oma MP3, joonistusploki, pliiatsid ja viskas need oma kotti, milles olid ka tema raamatud ning muu pudi-padi. Ta pani oma pluusi peale paksu kampsuni selga ja salli kaela. Ta otsis veel kapist oma vanad ketsid üles, pani need ruttu jalga ja võttis koti kätte.
Neiu pani oma ukse lukku.Ta teadis, et õnneks ei tule Clark teda paari tunni jooksul tülitama, sest ta isa ei tahtnud seista silmitsi vihase tüdrukuga.
Neiu tegi oma akna lahti ja hüppas sealt kuuri katusele, mis oli tal peaaegu akna all. Sealt ronis ta maha ja hiilis vaikselt läbi aia väravani. Värav laskis kuuldavale vaikse kriuksatuse, kui tüdruk selle avas, kuid õnneks ei olnud see piisavalt vali, et äratada kellegi tähelepanu.
Amy astus aiast välja, sulges värava ja hakkas mööda tänavaid pargi poole jooksma. Ta üritas küll lompidest läbijooksmist vältida, kuid lõpuks olid ta püksisääred ja ketsid ikkagi märjad.
Viimaks hakkasid Evergreen pargi puud ja silt paistma. Amy võttis tempot maha ja hakkas kergelt hingeldades läbi puude liikuma. Ta oli pargi lõunapoolses otsas, raamatukogu oli põhjapoolses.
Lõpuks jõudis neiu oma sihtkoht. Ta vajus istuma pargipingile parditiigi ette. Pargipingi kõrval oli tänavalatern, mis valgustas ümbrust. Amy võttis oma kotist joonistusploki ja pliiatsid ning hakkas otsima, mida joonistada. Ta vaatas puid, tiiki, pargist läbi looklevat konarlikku teed, aga siis järsku pöördus ta tagasi parditiiki silmitsema.
’Mida ?’mõtles ta hämmeldunult. Tiigi sile pind peegeldas tagasi mingisugust kuusõõri, nagu seest tühja täiskuud. Tüdruk vaatas üles ja nägi taevas täiesti tavalist noorkuud. Siis pööras ta tagasi tiiki vaatama ja nägi seal ikkagi kuusõõri.
Amy pani oma joonistusploki ja pliiatsid kotti ning asus asja lähemalt uurima. Ta kummardus tiigi kohale ja silmitses kuusõõri.
’Äkki on seal põhjas midagi, mis ainult jätab mulje, et see tiik peegeldab kuusõõri ?’ mõtles tütarlaps ja kummardus veelgi lähemale veepinnale, et silmadega otsida midagi, mis võiks seal põhjas olla. Järsku kaotas ta tasakaalu. Ta jõudis ainult kiljatada, enne kui ta kukkus tiiki. Tal ei olnunud õhku ja ta valjus aina sügavamale. Amy üritas küll pinna poole rabeleda, kuid ta polnud kunagi ujumises väga hea olnud ning ta liigesed keeldusid külmas vees korralikult töötamast. Ta vajus aina sügavamale põhja poole ja ta hakkas uimaseks muutuma. Ta ainult mäletas, et kellegi käed haarasid temast kinni ja hakkasid teda ülespoole tõmbama.

Ou. Misasi see ketas saab olema? Ufo? Edasi

Tegelikult see ei ole ketas, vaid see on ikkagi kuu, ainult sellega on midagi lahti. Vb kunagi saate teada, kui ma olen selle põhjalikumalt läbi mõelnud.

Nagu KMP.
Peegeldus tõi nähtavale tegeliku olemuse.

Amy tundis, kuidas teda raputati ja hakkas vett välja köhima. Ta pööras enndast külili ja köhis veelgi rohkem vett välja. Lõpuks tõusis ta värisedes istukile. Tal oli väga külm, sest tal olid märjad riided seljas ja väljas puhus tugev tuul, mida ennem ei olnud.
„Kuidas sa sinna vette said ? Sa oleksid võinud ära uppuda!“ kuulis tüdruk ühte sügavat bassihäälset meest murelikult ütlemas.
Neiu avas oma silmad ja nägi ühte veidralt riietatud habemega meest tema kohale kummarduvat. Kui mees nägi, et tüdruk on teadvusel, siis taganes ta natuke.
Neiu uuris tema välimust. Mehel olid pruunid juuksed ja sama tooni habe, pruunid silmad ja ta nägu oli piisavalt meeldiv. Tal oli seljas must keep, mille alt paistsid kulunud riided ja nahast saapad. Tüdruku pilk jäi püsima mehe mõõgale ja neelatas valjusti
’Okei, ma panen nüüd oma silmad kinni. Nüüd hingan sügavalt sisse. Jah, just nii. Nüüd kui ma avan oma silmad, siis on see hull mõõgaga kutt kadunud.’
Neiu avas oma silmad. Ei mõjunud.
Mees oli vist märganud, et tüdruk ta mõõka vahib ja lausus: „ Rahune, ma ei tee sulle liiga. Juhul kui sa vaenlane pole.“ See viimane osa ei meeldinud tüdrukule.
„Vaenlane ?“ küsis tüdruk, hääl käre. Mees vaatas närviliselt ringi.
„Tule!“ käsutas ta tüdrukut ja ulatas talle käe, et Amy saaks ennast püsti ajada. Kuigi neiu ei usaldanud seda võõrast, ei olnud tal ka erilist valikut, kas minna kaasa või mitte. Ta oli mingis võõras kohas koos mingi võõraga ja ta tahtis mingisugust seletust sellele.
„Kes...?“ alustas tüdruk, kuid ei saanud oma küsimust lõpetada.
„Mitte praegu !“ sisistas võõras ja Amy otsustas ülejäänud teekonna kuhu-iganes nad lähevadki vait olla. Mees juhatas teda mingisugusesse metsa.
„Sinna !“ ütles mees vaikselt ja osutas puude vahele. Amy alguses ei näinud midagi, kuid pärast hakkas talle silma mingisugune varjualune. Võõras juhatas ta varjualusesse ja pomises midagi mingis arusaamatus keeles.
„Nüüd meid ei saa pealt kuulata. Kes sa oled ?“ nõudis mees.
„Ma ei pea sulle mitte midagi ütlema. Kes sa ise oled ? Kus ma olen ?“ küsis tüdruk vastu.
Mees ohkas.
„Me ei jõua ilmselt niimoodi kusagile. Kas proovime kordamööda küsimist ja vastamist ?“
Amy noogutas.
„Kui sa valetad, siis ma saan teada, nii et ära parem üritagi,“ hoiatas mees.
Amy alustas küsitlust.
„Kes sa oled ?“ küsis ta.
„Jasper, rändur,“ vastas mees.
’Uhuh, ma olen NII kindel, et see on su pärisnimi’ mõtles tüdruk.
„Kes sa oled ?“ küsis ennast ’Jasperiks’ kutsunu.
„Amelia Greens, kutsutakse Amyks,“ vastas tüdruk enesekindlalt.
’Sellest ei peaks ju mingit kahju tulema, kui ma oma pärisnime kasutan.’
„Kus ma olen ?“ küsis neiu. Jasper paistis olevat veidi üllatunud.
„ Sa ei tea, kus sa oled ?“ küsis mees, kuid vastas siis vastust ootamata. „ Sa olid kukkunud Isenstari järve ja praegu me oleme sealt veidi eemal metsas.“
„Isenstari järv ? Kus see veel on ? Kas see on Evergreen’i pargist kaugel ?“
„Evergreen’ i park ? Isenstari järv on Gil’ead’i lähedal !“
Mees sai vastuseks ainult tühja pilgu.
„ Impeerium ?“ Mitte midagi. „ Alagaesia ?“ Ikka tühi pilk.
Jasper ohkas.

A/N; Pärandi fännid - Enjoy !
Värk on siis selline, et Eragoni raamatuid ei ole meie maailmas olemas ja Amy pole Alagaesiast midagi kuulnud.
Seekord läheb osa laulule '4 AM Forever' Lost Prophetsilt.

Isenstar = Rauatäht (A) Nagu Isen & Isengard (A)
Kuule, see osa on nagu liiga hea. Kui välja arvata nimi Jasper *oeh*

LAHE!!!!!!!!!!!

A/N; Hei, siin jälle autor. See osa on kirjutatud palaviku, valusta kurgu ja tatise ninaga nii, et ärge midagi head lootke.
Seekordne osa läheb laulule ' Halo ' Beyonce'lt.





Amy vahtis üles puuokste poole. Ta lamas selili maapinnal varjualuse all. Ta ei teadnud, kui kaua ta seal liikumatult oli lebanud ning teda eriti ei huvitanud ka. Ta lihtsalt lamas.
Amy mõtted olid kõik üks suur sasipundar. Tüdruku aju lihtsalt keeldus seda uskumast, et ta on kusagil võõral maal. Ta käsivarrel oli mitu väikest sinikat sellest, et ta oli ennast mitu korda tugevasti näpistanud, üritades äratada ennast sellest reaalsest unenäost. Seni polnud sellel meetodil mingit edu olnud.
Neiu liigutas oma pead kergelt ja ta silmas puuokste vahelt kuud. Oma üllatuseks märkas ta, et taevas oli vanakuu.
’ See on kummaline. Alles oli ju noorkuu,’ ’ mõtles ta kulmu kortsutades. ’ Ma teadsin, et see koht on täiesti teistsugune, kui Inglismaa, aga ma poleks iial arvanud, et ka kuu on erinev.
Tõepoolest, see koht oli teistsugune. Amy oli palunud Jasperilt, et ta räägiks talle Alagaesiast ja mees tuli ta palvele vastu. Ta oli rääkinud neiule Impeeriumist sõjast, hullust kunigast, Vardjatest ja eri rassidest. Pärast oli Amy lihtsalt pikali viskunud ning tüdruku mõistus hakkas agaralt pihta selle jutu eitamisega. Clark oleks põhiliselt rabanuduse saanud, kui ta oleks teada saanud, et ta tütar viibib suvalise mõõgaga kutiga riigis, mida valitseb psühhopaadist türann. Õnneks oli Jasper aru saanud, et tüdruk vajab aega, et üksi olla ( või ei viitsinud ta napaka tüdruku seltskonnas viibida ) ning oli kusagile metsaserva poole valvet pidama.
Amy liigutas ennast nii, et tal veidi mugavam hakkaks ning otsustas veidi magada. Või vähemalt üritada magada.

„Tüdruk, ärka üles !“ ütles Jasper, kui ta astus puude alla, kus puhkas Amy. Mees oli tahtnud juba varahommikul teele asuda, kuid koos neiu ilmumisega pidi ta seda edasi lükkama.
„Ärka üles !“ proovis Jasper uuesti, kui märkas, et ta esimene katse tüdrukut äratada oli ebaõnnestunud. Ikka ei midagi.
Pärast veel mitut ebaõnnestunud katset mees raputas Amyt. Tüdruk kiljatas ja kargas metsikult püsti. Kui ta märkas, et tema juures oli Jasper, siis rahunes ta veidi.
„Miks sa seda tegid ?“ porises neiu. Jasper pööritas silmi.
„Sa keeldusid üles tõusmast. Siit oleks võinud mööda minna terve Galbatorixi armee ja sa poleks väljagi teinud.“
„Mis siis nii tähtis oli, et pidid mind niimoodi üles äratama ?“ mühatas Amy.
„Me asume teele.“vastas mees.
„Kuhu ?“ küsis tüdruk uudishimulikult.
„Algse plaani järgi peaksime me praegy suunduma Nienori jõe poole, kuid meie meestel on sinna jõudmisega olnud... takistusi,“ lausus mees ja kortsutas kulmu. „ Minu arvates pole meil muud võimalust, kui asuda liikuma Kirtani poole.“

Lahe, lahe.

Edasi

Edasi neh.

A/N; See osa on jälle kirjutatud palavikuga, so don't get your hopes up ! See osa on pühendatud Wrocki muusikale, mida ma olen terve päeva kuulanud. Eriline pühendus The Parselmouthsile, mis on mu ammune lemmik. : )





Varjualusest lahkumisega läks neil kiiresti. Amyl oli kaasa võtta ainult oma kott ja Jasperil oli ka vähe asju. Kuna mehel oli ainult üks hobune, siis tuli neil samal hobusel sõita. Hobune ise oli suur ja punakaspruuni karvaga ning ta nimi oli Raudhr. Amy ei viitsinud seda välja hääldada ja otsustas kasutada nime ’Raud’. Jasper aitas tüdruku hobuse ja ronis ka ise peale. Mees oli otsustanud ratsutada metsaservas seal, kus puud kasvasid hõredamini. Nad ratsutasid puude vahel põigeldes kiiresti. Alguses oli Amy vaimustunud ratsutamisest, kuid varsti hakkas ta selles tüdinema ja ta selg ja tagumik hakkasid valutama. Kuna neiu polnud hommikuks midagi söönud, siis korises ta kõht valjusti.
„Jasper, sul süüa on midagi ?“ küsis Amy.
„Oota,“ vastas mees ja sobras oma kotis. Varsti võttis ta sealt välja leivatüki ja ulatas selle neiule. ’Oh tore, paastulaager.’
Amy võttis leivatüki vastu ja sõi selle ära, kuid pärast seda ta oli ikkagi näljane. Ta küsis Jasperilt veel toitu, kuid mees vastas, et nad peavad kokkuhoidlikud olema, sest neil on veel pikk teekond ees.
„Kuhu me üldse läheme ?“ päris tüdruk mehelt.
„ Nagu ma varem ütlesin, me läheme Kirtanisse,“ vastas Jasper.
„Noh, kus see veel on ?“ küsis neiu.
„Ah, ma juba peaaegu unustasin, et sa ei ole siitkandist. Kirtan on haldjalinn, mis asub Du Weldenvardenis,“ lausus ta tütarlapsele.
„ Du-misasjas ?“ päris Amy segadusse ajatuna.
„ Du Weldenvarden – Vardjalaas,“ seletas Jasper.
Nad ratsutasid veel tükk aega vaikuses, kuni Amy rääkis jälle.
„Jasper ?“
Mees mühatas vastuseks.
„ Miks sa võtsid mind üldse endaga kaasa ?“ küsis tütarlaps.
„ Mis mõttes ?“ Japser ei saanud aru, mida tüdruk mõtles.
„ Teil on siin Alagaesias sõda, kõik võivad olla reeturid. Sa võtsid endaga kaasa mingi suvalise tüdruku, kellest sa ei tea mitte midagi.“
Mees naeratas. „ Sa ei suudaks mulle erilist kahju tekitada. Pealegi ma lugesin su mõtteid ja ma sain kohe teada, et sa pole siit maailmast. Ma ei tahtnud sind jätta sinna järve äärde, kus mõni Impeeriumi sõdur oleks võinud sind kinni võtta.“
„ Aitäh,“ ütles Amy siiralt mehele. Varsti hakkas neiu jälle rääkima.
„Jasper, sa rääkisid, et haldjad on olnud alates Ratsanike Hukust peidus oma metsas ja seda hoolega valvanud, eksole ?“
Mees noogutas.
„ Noh, nad ei lase siis ju igaühte oma metsadesse, aga kui me juba sinna läheme, siis sa tead, et nad lasevad sind kindlasti oma linna. Kes sa oled, et haldjad peavad sind piisavalt tähtsaks, et nad lasevad sind oma linna ?“ päris tüdruk.
Mees muutus hulga valvsamaks ja nähvas: „ Ära päri seda, mida sul ei ole vaja teada !“
Amy otsustas teemat muuta.
„ Kas ma nüüd saaksin süüa ?“ vingus tütarlaps, kui ta kõht tõi kuuldavale eriti valju korina.
„ Sa said süüa alles veerandtundi tagasi. Me peatume alles paari tunni pärast,“ vastas mees.
Amy ohkas. Need paar tundi tulevad väga pikad.

Nininiiiiiiii. J & A, say I. Guud. Veri guud. edasi

Eee... üks koht on ikka väga ebaloogiline. Kas inimesed tavaliselt ei muutu natuke... tigedaks, kui keegi nende mõtteid loeb?

Amy ei tea sellest mõttelugemisest eriti midagi ja ta ei oska sellele reageerida. Ta oli õnnelik, et mees teda üldse päästis ja vaevus temaga jändama, kui ta oleks võinud teda samal ajal nurga taga maha lüüa.

Lahe.

Aga kui keegi sulle järsku teataks: "Ma lugesin su mõtteid," kas see sind siis tõesti ei häiriks?

Ma ei usu. (=

Duh, ta ei uskunud, et mees seda päriselt tegi. C'mon, mõtle, kui keegi sulle ütleks, et ta on lugenud su mõtteid. Sa peaksid tüüpi hulluks ju.
Ta lihtsalt ei viitsinud selle teemaga jändama hakata, kuna tal oli veel rohkem küsimusi.

Ma küll jändaks

Ma ka. Kindlasti.

Kusjuures, kui ma oleksin juba mingisse võõrasse maailma sattunud, usuksin ma asju palju kergemini.

A/N; Hey, folks! Seekordne osa läheb laulule ' Way Away ' Yellowcardilt.
Tegin ka väikese üllatuse. Üritasin joonistada Amyt. Pange tähele - üritasin. Väga halb kvaliteet tuli, joonistus ise on ka jama, aga vähemalt saate näha umbes millisena mina Amyt kujutan. Minu katsetus on Siin.
Let's go on with the show !



„Millal me peatume ?“ vingus Amy. Ta oli väga pahas tujus. Tal tagumik ja selg valutasid, nälg näpistas ja tal oli kohutavalt igav. Jasper ei viitinud temaga rääkida, vaid mees vahtis ainult enda ette teed.
„Varsti,“ lubas mees eemalolevalt.
„Kui varsti on varsti ?“ ei jätnud tüdruk järele.
Mees ei vastanud sellele.
„Nüüd ?“ päris neiu.
„Ei,“ vastas mees. Ega Jasper polnud kah eriti heas tujus. Ta oli pidanud kogu sele ajal, mil nad olid hobuse seljas istunud, tüdruku lakkamatut loba kuulama.
„Aga nüüd ?“ küsis tütarlaps lootusrikkalt.
„Ei,“ vastas Jasper tüdinult. Sellele järgnes natukene aega vaikust.
„Aga nüüd ?“ päris Amy.
„ EI ! Ole nüüd ometigi vait !“ nähvas mees.
Amy jäi solvunult vait. Ta teadis, et ta käib Jasperile närvidele, aga sellegipoolest polnud see põhjus talle niimoodi nähvata. Või oli, aga Amy ei tunnistanud seda.
Selleks, et seda lõputut igavust eemale peletada, otsis tütarlaps oma kotist MP3’me välja. Õnneks oli tal kotis piisavalt patareisid, et muusikat põhja panna, ilma, et ta peaks kartma, et ta MP3 saab tühjaks. Ta pani seadme tööle plõksis edasi, kuni leidis laulu Yellowcard - Way Away.Suurepärane laul, mis oli Amy vana lemmik.
Jasper oli ikka veel tüdruku peale pahane, aga nüüd oli ta ka uudishimulik. Ta oli märganud, et tüdruk oli pannud mingid imelikud asjad kõrva. Mis asi oli see imelik asjandus, mis oli ise nii väike, aga mängis muusikat ? Ja veel imelikku muusikat kah.
„Kuule, tüdruk, mis asi sul käes on ?“ küsis mees pöörates ennast ja silmitsedes väikest musta asjandust neiu käes. Neiu ise aga ei pannud meest tähelegi, sest ta kuulas silmad kinni muusikat. Jasper pani oma suure käe neiu õlale.
„Ah !“ kiljatas tüdruk ja ta oleks peaaegu liikuvalt hobuselt maha prantsatanud.
„Miks sa seda tegid ?“ küsis tütarlaps pahaselt ja võttis endalt MP3 juhtmed kõrvadest välja.
„Mis asi sul käes on ?“ päris mees, eirates tüdruku küsimust.
„See on MP3. Siia saab muusikat alla laadida ja seda kuulata,“ seletas tütarlaps. Jasper ei saanud selle alla laadimise koha pealt midagi aru.
„Tahad kuulata korraks ?“ küsis Amy. Jasper kehitas õlgu ja tütarlaps pani MP3’me juhtmed mehele kõrva. Issand, kui vali see asi oli ! Jasper kuulas laulu ainult hetkeks ja ulatas seadme tüdrukule tagasi.
Mees keskendus teele ja nad ratsutasid edasi vaikuses, kui välja arvata tüdruku MP3’mest tulev tümpsumine.
Lõpuks Jasper pidama jääda, et hobune saaks puhata ja nad ise saaksid süüa.
„Me jääme nüüd veidikeseks ajaks seisma,“ teatas mees Amyle.
„Oli ka aeg selleks,“ mühatas tütarlaps.

Haha, Jasperi reaktsioon oli hea Ikka hea jutt ^^

Amy reaktsioon oli parem.

Lahe.

A/N; Hei ! Seekordne osa läheb laulule ' Falls apart ' Hurt'ilt, liba palvel.
Enjoy ! ( or not )





Juba 5 päeva oli sellest möödunud, kui Amy tiiki/järve kukkus ja Jasperiga kohtus. 5 päeva olid nad teel olnud Kirtani poole. Jasper nõudis kogu aeg neilt kiiret tempot, kuid kunagi ei seletanud, miks oli vaja kiirustada.
Amy oli üldiselt pahas tujus. Kogu see teise-maailma-värk käis talle närvidele. Kui oli nii ilmtingimata vaja, et ta kusagile teise maailma sattuks, kas ei võinud siis vähegi viisakas olla ja teda kuhugi paleesse, kus teda printsessiks peetakse, ära visata ? Ei, ta passis mõttetul retkel, ainsateks kaaslasteks porisev vanamees, tige hobune, lakkamatu kõhu korisemine ja pidev valu ta tagumikus ratsutamise pärast. Amy põrnitses tigedalt Jasperi selga, sellepärast, et mees oli ta tarinud sellele retkele, kuigi ta teadis väga hästi, et mees ei olnud süüdi.
„ Ma lähen jahtima,“ teatas mees tüdrukule ja haaras oma asjade juurest vibu ja nooletupe. Amy noogutas vastuseks.
„ Minu äraolekul pea vahti metsaservas,“ käskis Jasper ja viskas nooletupe rihmaga üle õla. Mees tuhnis natukene oma asjades ja siis ulatas tüdrukule kasutuseks kulunud pistoda.
„ Igaks juhuks,“ seletas Jasper. Amy noogutas jällegi ja küsis :
„ Millal sa tagasi tuled ?“
„ Mul ei peaks kauem minema, kui paar tundi,“ vastas mees. Jasper kortsutas murelikult kulmu ja siis kadus puude vahele. Taevas hakkas juba hämarduma.
Amy viskas oma üleõlakoti üle õla ja pistis oma pistoda koti pealmisesse taskusse. Tüdruk jättis muud asjad nende ajutisse peatumispaika ja kõndis nii kaua, kuni jõudis metsaserva. Ta ronis ühe puu madalamale oksale istuma ja hakkas silmadega otsima midagi, mis viitaks ohule. Ta ei leidnud midagi. Muidugi ta teadis, et ta silmad on sellisteks asjadeks treenimata ja temast on kahtlemata lihtne mööda hiilida, kuid ta siiski üritas.
30 minutit hiljem oli Amy igavuse kümnendas astmes. Mitte midagi polnud selle aja jooksul toiminud. Ta oleks hea meelega oma MP3’mest muusikat kuulanud, kuid ta teadis, et muusikasse süvenuna võiks temast terve sõjavärgi mööda minna, ilma, et tüdruk paneks neid tähelegi.
Lõpuks otsustas tüdruk lugema hakata. Tütarlaps otsis oma kotist välja raamatukogu kulunud koopia raamatust „Sõrmuste isand; Sõrmuse vennaskond“.
’ Loodan, et Clarice seda raamatut taga igatsema ei hakka, sest ta küllap ei näe seda enam kunagi, ’ mõtles neiu kergelt naeratades. Kuid see muutis ka tüdruku kurvaks.
’ Kas ma kunagi saan tagasi koju ? Kas ma veel kunagi näen isa ? ’ mõtles Amy ning üks üksik pisar kukkus raamatu kaanele. Otsustades oma mõtteid kurbadelt teemadelt minema viia, tegi tüdruk raamatu lahti. Ta oli seda raamatut lugematuid kordi lugenud ja Clarice oli naljatlenud, et see raamat on veetnud rohkem aega Amy kodus, kui raamatukogus.
Tütarlapsele meeldis kõige rohkem see osa, kui kääbikud ja Aragorn saabusid Rivendelli, haldjate juurde. Tahtmatult ilmus tüdruku mõtetesse Legolase pilt ja ta naeratas.
’ Iga kiljuva fännitüdruku unistus. Huvitav, kas haldjad näevad päriselt niimoodi välja ? ’ mõtiskles neiu. Lõpuks jättes oma haldja-mõtted kõrvale, hakkas tüdruk lugema. Kui ta oli aga ainult 10 lehekülge lugenud, virutas tütarlaps raamatu kinni. Millegi pärast ei meeldinud see raamat enam tüdrukule. Küllap oli asi selles, et ta ise oli mingis kummalises keskaegses maailmas ning ei tahtnud veel ühe teise kohta lugeda.
Neiu pani raamatu tagasi kotti ja kohendas ennast paremasse asendisse oksal. Ta passis ühte ja samasse kohta tuimalt mõnda aega. Ta ei teadnud, kui kaua see aega võttis.
Tüdruk oleks peaaegu oksalt maha kukkunud, kui ta tundis ühte kätt oma õlal.

kuule, väga hea jutt! oskad küll. edasi, ^^

Mis raamat
Enivei, jutt on ikka ülihea (a) nii hea koha pealt ei tohi katki jätta -,-

Wooh, väga hea, aga lühikene veidi.
Tahaks piekmaid osasid

Nagunii on see Jasper.

A/N; Hei, rahvas ! Nüüd on siis lugu nii, et jutu pealkiri on nüüdsest " Finding your other half ". Selle osa jaoks inspiratsiooni andis laul ' Before the Dawn ' - Evanescence.
Saate nüüd minu kohta ülipika osa. Enjoy !




„ Tüdruk, sa peaksid rohkem tähelepanu pöörama asjadele enda ümber,“ ütles tuttav meeshääl Amy selja tagant. Pärast seda, kui tütarlaps oli korralikult saanud tagasi oksale istuma, pööras ta ennast nii, et näeks Jasperit. Neiu põrnitses meest pahaselt.
„ Jasper, ära tee seda enam ! Ma oleksin peaaegu puu otsast alla kukkunud !“ sõnas Amy.
„ Kui ma oleksin vaenlane olnud, siis oleks võinud sinuga palju hullemaid asju juhtuda, kui puu otsast alla kukkumine,“ lausus mees ja hüppas oksalt alla, maandudes kahele jalale. Amy hüppas samuti, kuid ei maandunud nii sujuvalt, kui mees enne teda.
„ Ma sain kätte paar jänest,“ teatas Jasper, kui nad kõndisid koos oma ajutise peatumispaiga poole, „sellest peaks meile piisama.“
’ Ta läks jahtima, et toitu saada. Ta sai kätte paar jänest ... Oh issand !’’ seda viimast osa Amy peaaegu välja karjunud, kui ta nägi kahte surnud jänest. Ta oli teadnud, et mees läheb jahtima, aga ta ei arvanud, et nad päriselt hakkavad sööma loomi, mis olid tund aega tagasi metsas ringi jooksnud... Ega ju ?
„ Kas sa oskad ise jäneseid puhastada, või teen ma seda ise ?“ küsis Jasper teismeliselt. Amy lihtsalt jätkas jäneste jõllitamist suurte silmadega.
„ Eks ma teen siis seda ise,“ lausus mees õlgu kehitades. Kui Jasper võttis oma noa välja, pööras Amy koheselt talle oma selja ja pigistas oma silmad kinni.
„ Tüdruk, saaksid sa korjata mõnda taime hautise jaoks ?“ päris mees.
„ Olgu,“ vastas Amy väriseva häälega. Tal oli tunne, et ta hakkab oksele.
„ Ole siis ettevaatlik. Ära kaugele mine, varsti läheb pimedaks,“ hoiatas Jasper ja seletas tütarlapsele, mida vaja oli.
Amy liikus oma kergelt värisevatel jalgadel puude vahel. Juba oli hämardumas ja nagu Jasper ütles, tal oli umber 20 minutit, kuni oli pime. Oma suurt villast kampsunit kehale lähedamale tõmmates ja käsi varrukatesse peites otsis tütarlaps silmadega vajalikku taime.
Praks !
Neiu pööras end kohe ümber ja vaatas valvel pilguga ringi. Ta rahunes veidi alles siis, kui ta nägi, et seda heli oli teinud kõigest oks, millele ta oli astunud.
Tüdruk kõndis kiiresti ja närviliselt. Üksina puude vahel oli tal kogu aeg tunne, et keegi jälgib teda. Aegajalt üle oma õla pilke heites kontrollis Amy, et ega keegi teda ei jälita.
Lõpuks nägi tütarlaps maas otsitavaid taimi. See oli väike tumeroheline taim suurte lehtedega ja väikeste lillakate õitega. Ta korjas paar taime ja pistis need endale taskusse.
Amy hakkas kiiresti tagasi minema. Kuigi hetkel talle väga ei meeldinud mõte surnud jäneste uuesti nägemisest, siis ei tahtnud ta ka nendega teispoolsuses liituda, sest mingi metsaelukas oli ta ära söönud.
Varsti nägi teismeline puude vahelt tulekuma. Jasper oli lõkke teinud ja seal peal oli väikene pada. Mees ise tundus olevat juba jänete puhastamisega lõpule hakanud jõudma. Ta viskas toore liha tükid patta. Amy näitas mehele taimi ja sai vastuseks noogutuse.
„Rebi need väikesteks tükkideks ja pane need patta,“ käskis Jasper.
Amy seisid paja juurde ja hakkas selle kohal taimi tükkideks rebima, ise koguaeg keeldudes alla vaatamast. Kui see oli tehtud, siis istus tüdruk tule juurde maha. Tuli praksus mõnusasti ja heitis sooja. Tüdruk küünitas oma koti poole ja õngitses sealt välja joonistusploki ja värvilised pliiatsid. Keerates endale ette uue puhta lehe, üritas neiu paberile järele aimata leekide sooja kuma. Kui ta lõpuks joonistusega valmis sai, oli pime, ainsateks valgusandjateks tähed, kuu ja lõke.
Umbes 20 minuti pärast teatas Jasper, et hautis oli valmis. Mees õngitses kotist välja kaks väikest kaussi ja puulusikat. Ta pani toidu valmis ja ulatas siis ühe kausi ja lusika Amyle.
Amy silmitses hautist vastumeelsusega. Talle tulid meelde värskelt tapetud jänesed ja ta oleks hea meelega tahtnud visata hautise minema. Jasper vuhtis toitu juba innukalt sisse, hoolimata, et see kuum oli.
„Söö seda kuumalt, külmalt ei ole see eriti hea,“ soovitas mees suutäite vahelt.
„Ma ei ole näljane,“ pomises tüdruk vaikselt.
Jasper turtsatas. „ Sa oled 5 päeva vahetpidamata kurtnud ja nüüd sa äkitselt väidad, et sa ei ole näljane. Meil pole väga palju leiba ja kuivatatud liha raisata, nii et söö endal kõht täis.“
Amy võttis lusika värisevalt kätte ja veidi hautist selle peale. Väga aeglaselt viis ta lusika suuni ja pistis siis selle vastikusvärinaid alla surudes suhu. Ta mälus kiiresti ja neelas alla.
Vastik.

täitsa hästi kirjutatud, huvitav oli lugeda. uut, uut, nagu alati

Guud, still guud. Edasi

Ma ütlesin, et see on Jasper.

A/N; Hei ! See osa läheb siis laulule ' Nemo ' - Nightwish.




Amy isa istus köögi laua taga. Ta hoidis oma pead käte vahel ja ta õlad vappusid nuuksetest.
„Clark, võta ennast kokku. Ma olen kindel, et ta ilmub välja,“ püüdis raamatukoguhoidja ja kauaaegne sõber Clarice meest rahustada.
Clark ei vastanud, vaid sirutas väriseva käe laual oleva viskipudeli poole. Clarice vaatas murelikult, kuidas mees jõi sealt suure sõõmu ja asetas selle tagasi lauale. Clark ei joonud kunagi.
Kostusid rasked sammud ja trepi kaeblik krigisemine, kui üks mundris politseinik sammus tepist alla.
„Mr. Greens, me ei leidnud midagi Amelia toast, mis võiks viidata, miks ta võis ära joosta,“ teatas sügava bassihäälega mees. Clark ainult noogutas vaevumärgatavalt vastuseks. Amy isa oli politseisse teatanud, kui ta oli avastanud järgmisel hommikul pärast tüli, et ta tütar pole kodus ega ei ilmunud ka kogu päeva jooksul välja.
„Me teatame teile, kui me leiame midagi,“ teatas politseinik ja läks välja. Kostusid veel mõned rasked sammud, mootorimürin, rehvide krigin ja läinud ta oligi.
Majja olid jäänud ainult Clark ja Clarice.
„Pool linna otsib Amyt ja kuulutused on kõikjal üleval,“ üritas naine jällegi Clarki rahustada, „ma olen kindel, et me leiame ta varsti üles.“
„Ma juba kaotasin Mary, ma ei saa Amyt kaotada !“ sosistas pisarais Clark, Clarice püüdlusi eirates.
„Ma olen kindel, et temaga on kõik korras,“ lausus naine rahustavalt, kuigi ta ise oli ka mures. See lihtsalt ei olnud Amy moodi kusagile mitmeks päevaks kaduda. Ta oli kohusetundlik ja ei tahtnud kunagi teha midagi, mis võiks Clarki kurvastada või vihastada, kuigi vahel ta pidi selle pärast kannatama.
„Ma loodan seda,“ ohkas mees. Ta vaatas ülesse oma punetavate silmadega.
„Amy, kus sa oled ?“

Amy ärkas hingeldades üles, pisarad silmist voolamas. Jasper norskas kusagil läheduses, tüdrukust välja tegemata. Tüdruk nuuksus vaikselt omaette.
’ See oli nii reaalne ! Mida see tähendas ?’ mõtles tütarlaps värisedes.
Kõige hullem oli oma isa näha niimoodi kannatamas. Loomulikult oli Clarice see tugevam, nagu ta alati oli olnud ja toetas Clarki. Kuid siis lõi talle pähe hirmutav mõte.
’ Äkki see toimus päriselt ? ’
Ei, see ei saanud nii olla ! Amyl polnud kohe kindlasti mingeid ’ selgeltnägemis võimeid ’. Kuid siiski jäi alles mingi kahtlusevari.
’ Loogika ütleb, et mitte kunagi ei tekki seest tühje kuusõõre, et teistesse maailmatesse sattumine on võimatu ja maagiat pole olemas, kuid ometigi ma olen siin. See võib väga võimalik olla, et see juhtus päriselt. ’
See mõte hirmutas tütarlast väga. Ta soovis, et üks valges kitlis teadlane hüppaks välja, pistaks talle paberil tõendid nina alla ja seletaks, et ta ei saa mitte mingil juhul olla kusagil teises maailmas olla ning et ta ärkab üles oma voodis. Seda aga loomulikult ei juhtunud.

" Amy, kus sa oled ? "

Jummala hhea jjutt .

Huvitav, ja omapärane. Mulle meeldib see, et ükski sõna ei kordu pidevat. Ühesõnaga jätka samas vaimus

mulle meeldib su stiil. sa kasutad sünonüüme nagu kilpi. hheaa, uut!

Mind häirib, et nimed Clrak ja Clarice on sarnased, muiduon superhea, nagu ikka

Tead ise et guud *ei viitsi pikemalt kommida*

A/N; Hei ! Tegin siis kirjutamisele tillukese pausi, väikene mõttepõud oli. Khäm...
See osa läheb laulule Bleed ( I must be dreaming ) - Evanescence.
Ma ei oma midagi Paolini geniaalsest loomingust, ainult oma lamedaid OC'sid.
Enjoy !




Amy ei suutnud enam tagasi magama minna. Ta istus ühe puu all ennast kiigutades. Ta oli kõik oma asjad kotist välja võtnud ja enda ette laotanud. MP3, värvilised pliiatsid, mõned pastakad, 2 kulunud raamatut, patareid, tühju lehti täis joonistusplokk, huulepalsam ja pakk nätsu. Kõik need pärit 21. sajandist. Tütarlaps ei teinud nendega midagi, vaid lihtsalt vaatas neid.
Alguses oli see reis isegi põnev tundunud. No millisele fantaasiafanaatikule ei meeldiks seiklused, eriti, kui sai veel ise nende keskmes olla ? Ei mingit kooli, vanemaid, kes midagi teha ei luba, ei mingeid kohustusi. Neid tüütuid argielu vältimatuid asju asendasid nüüd maagia, põnevad seiklused ja lõpmatu vabadus. Tore, eksole ?
Eelmise öö unenägu oli toonud kõik Amyle uuesti meelde.Isa, raamatud, need vähesed sõbrad, kes tal olid, iga pühapäev hommikusöögiks pannkookide söömine, kool, Clarice, arvuti, oma väikene tuba, mis oli postreid täis – kõik need olid asjad millega ta oli harjunud ja pidas tavaliseks, olid nüüd temalt ära võetud ja võibolla ta ei näe neid enam kunagi. Põrgut, ta igatses isegi oma lollakat ajalooõpetajat ! Ta oleks ükskõik mida andnud, et ta saaks praegu ajalootunnis igavleda. Mõttes lubas neiu, et kui ta tagasi jõuab, siis ta hakkab kooli parimaks õpilaseks ( mitte, et tal just sealt palju puudu oligi) ning ta ei vaidle enam kunagi oma isale vastu. Amy pani raskelt ohates kõik oma asjad kotti tagasi.
Varsti hakkas Jasper ka ärkamise märke ilmutama. Mees tõusis haigutades ja silmi hõõrudes püsti ning vaatas tütarlast veidi üllatunult.
„Hommikust, tüdruk. Mida sina nii vara üleval teed ? Tavaliselt ma pean veerandtundi järjest raputama, et sa korrakski oma silmad avaksid,“ lausus Jasper naeratades. Kuid tema naeratus haihtus kohe, kui ta nägi Amy nägu, mis ütles üpriski selgelt: Ära sa mitte julgegi heas tujus olla !
Jasper kortsutas kulmu, kui tütarlaps põrnitses teda.
„Tüdruk, pane ülejäänud hautis kausidesse, et me saaksime enne teele asumist süüa,“ käskis mees.
„Tead, minul on ka nimi olemas,“ porises tütarlaps püsti tõustes ja jalgu lohistades väikese paja juurde sammudes. Jasper ohkas.
„Olgu siis, A m y, tee seda.“
Mees jälgis, kuidas tüdruk pani hautist kahte kaussi. Kui päike paistis puude vahelt neiule näkku, siis ta põrnitses üles silmi kissitades selle poole, nagu oleks kõik maailma mured päikese süü.
„Olgu, Amy, miks sul nii paha tuju on ?“ nõudis Jasper. Tüdruk polnud kunagi olnud eriline päiksekiireke, kuid ta polnud ka kunagi kõike 5 meetri raadiuses mõrvarlikult põrnitsenud.
Amy ei vastanud talle, vaid ulatas talle kausi ja lusika hautisega. Mõttes kaalus ta, kas ta peaks Jasperile sellest unenäost rääkima.
„Räägi nüüd,“ käskis mees, kui ta võttis kausi vastu. Nad mõlemad istusid puude alla maha.
„Jasper, kas on võimalik mingisuguseid nägemusi näha ?“ küsis tütarlaps kõhklevalt.
Mees kortsutas mõtlikult kulmu ja võttis lusika peale hautist. Ta sõi selle lusikatäie ära enne, kui rääkima hakkas.
„Ma olen kuulnud küll, et selline asi võib võimalik olla. Kuigi need on tavaliselt olnud võlukunstikasutajad olnud, kes neid on saanud. Miks sa seda küsid ?“ vastas mees ja jälgis tüdrukut. Ta märkas, et neiu oli veidi kahvatumaks muutunud.
„Ma arvan, et ma nägin eile öösel ühte nägemust,“ lausus Amy vaikselt.
Jasper istus kohe sirgemalt üles.Nägemuste nägemine polnud just väga tavaline asi. Huvitav, kas see võis kuidagi sellega seotud olla, et tüdruk oli pärit teisest maailmast ?
„Mida sa nägid ?“ päris mees nõudlikult.
„Oma isa,“ sosistas neiu. Ei pidanud olema eriline mõttelugeja, et aru saada, et tüdruk ei soovinud nägemusest endast rääkida. Jasper sõi mõtlikult oma hautist edasi.
Amyt ei teinud just õnnelikuks see teade, et ta võib olla Trelawney andekam kaksikõde. See unenägu polnud olnud just kõige meeldivam ja see võimalus, et see võis olla päriselt juhtunud, polnud kõige ahvatlevam.

Hea hea Jätka samas vaimus.

Fännan su juttu, liiga hea. Mulle tõesti meeldib

Trelawney, mitte Trewalney minu arust Jutt on (Y)

Oops, oligi. Parandasin ära.