Järjekas

Ma lihtsalt üritan kirjutada,aga midagi erilist siit ei tule

Ega ometi jälle?!Mul polnud viitsimist oma kallist aega nende peale raisata.
Ma olin harjunud nägema neid kahe või kolme kaupa ja nende tapmine ei võtnud minult just kuigi palju jõudu aga mul on parematki teha kui nendega kakelda.
Seekord polnud neid kaks,ega kolm.Neid oli pigem kakskümmend kolm!Ehk oli mu ego liiga kõrgele tõusnud aga selle asemel et graatsiliselt minema kepsutada jäin ma kangekaelselt paigale pistodad käes.Mis mul ometi arus oli?!Ma ei lootnud ju ometi 23-le mehemürakale pähe teha.
Me olime Tomiga juba vanad vaenlased,aga sellest hoolimatta poleks ta tohtinud neid mulle kaela saata.Olgugi et mul oli ääretult palju kogemusi võitlemises ja parim kõrg välja õppe polnud mul küllalt palju jõudu et neid lüüa.
Nad lähenesid mulle laisal sammul sest teadsid et olen põgenemiseks liialt uhke,mina aga ajasin ülbelt nina püsti ja olin valmis igal hetkel pistodade järgi haarama.Neid oli mul palju-kahed saabastes,üks vöövahel ja üks nuga seljataga mantli salataskus.
Esimene võhik hüüdis"Hei tupsu,kas ehk tuled siia ja me lähme kohe Tomi juurde ja sa jääd ehk ellu,või siis me tapame su siin ära."Seeküsimus oli mõtetu......Ma vastasin sellele kumeda urinaga ja tegin oma arvamuse seega ilusti neile selgeks.Seepeale mees kehitas õlgu ja astus mulle paar sammu lähemale,ma ei teinud teist nägugi.Ta lähenes veelgi,vahe meie vahel oli jäänud liiga väikeseks,seega otsustasin võtta pistodad kätte rünnata esimesena.Hetkeline pinge...hüpe ....kerge tõmme pistodaga üle kõri....jaaa...esimene laip olemas.Ülejäänud vaatasid mind hindavalt ja astusid veidi lähemale.Vahemaa meie vahel vähenes ja ma otsustasin tabada kahte ühe hoobiga-õnnestus!Võitlus kestis,mul jooksis üks haav piki säärt,teine pisike,aga põrgulikult valus haav asus rangluul ja kolmas mis tegi liikumise eriti raskeks oli puusal.Viimane oli kuradima sügav aga see eest oli 23-est järel vaid seitse...kuus...viis..neli..iga liigutus tegi põrgulikku valu.
Kuulsin tupiktänava teisest otsast samme ja hüüatust mis kõlas minu tuhmidele ja valust piinatud meeltele surma naeruna.Lõin ühele noa ose kõrri ja seejärel nägin seda sama kuju kes karjus enda ees,uskusin et ta tapab mu seega otsustasin vahet pole pigem puhkan oma elu viimastel hetkedel selle räpase tupik tänava munakividel.Selle asemel et maha langeda püüdis miski mu kinni ja tõstis üles,tahtsin sellele kellelegile öelda et ta mu maha paneks aga ei jaksanud.Selle asemel kuulsin tuhmi hüüatustmis kõlas nagu "Gol tapa ülejäänud".
Seejärel vajusin ma teadvusetusse........

Kui keegi tahab siis jätkan

Mina tahan!
Väga põnev algus on küll.

Emh... Meenutab siin olevaid teisi jutte, aga hea. Ootaks kah järgnevaid osasid, et paremat ettekujutust jutust saada.

Ma ka

Murtagh kirjutas:

Emh... Meenutab siin olevaid teisi jutte, aga hea. Ootaks kah järgnevaid osasid, et paremat ettekujutust jutust saada.

Milliseid jutte?

Ja muide, punkte on tavaliselt 2-3 lauselõpus, mitte 10 nagu sa paned..

jah sul on õigus Miseeria aga ma ei osanud mingil moel mõnda mõtet väljendada ja võtsin kasutusele x-viisid

Ei oska praegu midagi arvata. Norm tundub ju.

jajah,algvorm on mul vihikus Evanna luges seda.Kirjutasin seda jumala tõsiselt,aga kui lugesin olid mul tõsised naerukrambid ja ma tegin selle korralikult ümberx)

Ma siis üritan jätkata.

See oli kõige alandavam hetk minu elus.
Kui ma ärkasin tundsin enda ümber mõnusat soojust.Avasin laisalt ühe silma ja nägin enda kõrval üht ärevat nägu.Ehmatusest läks üks silm pärani lahti teine aga unustas ennast kinni ja keele neelasin ma veel peale kauba alla.Nägu läks naerule ja mu kahtlused leidsid kinnitust:see oli see sama poiss kelle me isaga(suure südamega inimesed) ühest külast peale võlurite "äpardust" üles korjasime.
Isa oli teda veidi õpetanud ja seejärel talle varaste juures ühe väikese töö leidnud.Peale seda polnud ma teda enam näinud.
Õigu poolest oligi isa see kes mulle kõike õpetanud oli,isa suri eelmine aasta tööd tehes.Ta oli palgamõrvar ja pärandas oma ameti mulle.Ma pole mingi külm tapja,ehk siis tapan ma valikuliselt ja ainult kurjategijaid.Isa oli mind õpetanud ka nägema Tomis ohtu aga samas tuli teda ka austada ja vihkamine Tomi vastu tuli iseenesest.
Tom ja mu isa said kunagi hästi läbi,kuid Tom organiseeris oma kuritegevusliku jõugu ja üritas kogu hingest isale minu kaudu kättemaksta.
Lõpuks sain ma oma mõtted korda avasin ka teise silma ja sain keele tagasi.Poiss naeratas ikka veel mis mind ülimalt närvi ajas,manasin näole mitte midagi ütleva näo mis minu puhul tähendab sõbralikkust ja vast väheke isegi tänulikkust.
Ta esimesed sõnad olid"Paraned kiiremini kui arvasime"muidugi see on ju loogiline,ta jätkas "siis kui me su leidsime olid sa omadega täitsa läbi Freia".See idioot kasutas mu pärisnime!!Ma tahtsin teda lüüa aga terav valu mu rangluul tuletas ulle meelde et olin paranemas Tomi kamba rünnakust."Kaua ma siin olen olnud?Ja kus ma üldse olen?"küsisin mina enda kohta ülimalt viisakalt.Jälle see toba naeratus.."Sa oled siin olnud kõigest kolm päeva ja hetkel asud sa käikudes minu kodus".Oigasin.Kolm päeva!!!Mul oli tihe graafik ja palju tegevust,mina aga passisin siin kurat teab kus ja vahtisin otsa naeratavale tobule.Otsustasin pühkida tema näolt see tobe irve ja küsisin"Kes sina ka oled?Me saatsime su siiavaraste tallalakkujaks!"Nagu ma lootsingi irve kustus ja ka tema otsustas üleminna otsesele vestlusele."Ma olen teile väga tänulik et te mu siia tõite,nagu sa tead on võimalik saada ametikõrgendust ja neid sain ma lausa iga kahe kuu tagant järgides Rometi nõuandeid!"Ma olin pahviks löödud,mida mu isa talle siis nii tarka rääkinud oli?Et vältida piinlikku näoilmet (mis mul just tekkima hakkas) otsustasin sealt jalga lasta."Kus mu riided on?"küsisin ma nipsakalt."Need on kummuti peal,aga nagunii ei saa sa siit veel äraminna.""Ei tea miks?!"Mu enesetunne oli täitsa korralik ja aegu minul polnud.Üritasin püsti tõusta mis mul ka õnnestus,aga kui ma üritasin jõuda kummutini andis puus ennast tunda ja põrand lähenes mulle kohutava kiirusega ning seejärel olin ma jälle püsti.Juba teine kord!!Äkitselt meenus mulle tema nimi ja ma otsustasin seda kasutada"Tänan,aga üks kukkumine poleks mulle häda teinud,Joosep".Irvitasin õelalt,mu eesmärk oli saavutatud - algul värvus ta näost valgeks ja seejärel punaseks nagu tomat."Seenimi on nüüd unustatud,varaste hulgas olen ma Ceryni".Solvav,ah et nüüd varas ja veel pealegi Ceryni,tavalised on need armsad loomakesed see siin polnud aga kaugeltki armas!Otsustasin et jätan mõneks ajaks torkimise ja saadan ta toast välja et saaks korralikult riietuda.Kõik mu asjad olid alles mida ma ei oodanud,arvasin et oma rahast olen ma ilma.
Väljudes poetasin temast mööda longates väikese "aitähi".Sellele järgnes loeng et mind lüüakse väljas esimese 10 min jooksul maha kui ma niimodi lonkan.
Õnneks polnud tal õigus.Väja jõudes oli kell arvatavasti kümne ringis sest oli juba pime.Teadsin et koju ei saa ma jääda sest Tom on mu asupaiga juba välja nuhkinud ja varitseb mind kindlapeale seal.Teekond läbi armsa aguli oli tavalisest aeglasem ja ebamugavam.Kodu oli armas aga teadsin oodata rünnkut ja see kord pole mul päästjat käepärast.Kogu oma lollusest otsustasin riskida.
Sisenesin oma pisikesse tuppa,kõik paistis nagu tavaliselt.Mul oli vaja võtta vaid mõned asjad ja jalga lasta.Liikusin ettevaatlikult oma toas ja korjasin asju,minnes kummuti juurde tundsin et midagi on tõsiselt valesti.Olin sisse piiratud tule ringist!Kõik oli täiesti loogika vastane,tuli ei saanud nii kiiresti levida.Tuli hakkas mulle lähenema ühtlase rõngana,mul oli ainult aken ja oma invaliidsusega ma sealt välja poleks saanud kui mitte
jälle mu ego mis mulle täbarates olukordades julgust juurde andis.Liikusin akna poole ja hüppasin aja säästmiseks läbi klaasi.Seisin üksi katusel,vähemalt ma arvasin et üksi.Teisest katuse otsast lähenes mulle Tom!

Aju jooksis sõnade suhtes kokku

Cery ja Joosep? *saab naerukrambid*

*saab veel hullemad naerukrambid*

Ma ise ka irvasin nagu hull,see kodus haigena istumine mõjub mu ajule väga halvasti:D

Sa ka haige? Oehh. =/ Aga järgmiseks nädalaks pead koolis olema!

*õhku ahmides*
Joosep???????
*pahvatab uuesti naerma*
Ma irvitasin terve tänase koolipäeva selle üle. Mulle oleks äärepealt F-i saanud.

Ma vist tulen järgmine nädal kooli,ma loodan.
Tore et kellegil on sama naljakas kui minul:D

FREIA?! *saab kõige hullemad naerukrambid*

Mul pole naerutuju või ma ei saa aru, miks ma ei naernud nagu teised?
Ceryni on suht nagu ahvimine või midagi taolist, aga jaa... Sõnastus oli segane

Haha.
*naersin end lauaalla*
*üritab tõsineda*
Niih... *naerab*
Väganaljakas!
Mul imelik tuju, sorri...

*kukub toolilt maha*

Mulle teeb see Joosep kangesti nalja. Kas mõnda natuke... Cerylikumat nime ei ole? (x