Unistus Paremast Minevikust

Jesabel oli omast arust palju vaeva näinud, et nii kaugele jõuda.
Kell oli kaks öösel. Seda väitis naise laserarvuti. Muidugi siin oli väga raske vahet teha, sest nii kaugele, kui silm nägi, laius vaid otsatu betoonkõrb oma klaasist majade, sildade, tunnelite ja saladustega...kuigi need saladused ei paistnud väga salajased, sest kogu linn oli valgusega üle uhutud. Neiu ootas. Inimesi.
Nimelt oli ta oma lähimate, usaldusväärseimate tuttavate abil infot levitanud. Ta teadis, et Liikumine ta tegevust heaks ei kiida, aga nad ei saanud sinna midagi parata, sest selleks ajaks, kui nad teada saavad, on neiu juba hoopis kusagil mujal.
Ta oli andnud teate oma tuttavatele, paludes, et nad seda edasi levitaks neile, kes ei tööta valitsusele, ega Liikumisele. Teates oli öeldud kohtumispaik, aeg ning lubadus anda võimalus Ajamasinaga põgenemiseks.
Jesabelil oli palav. Siin linnas oli alati liiga palav...jahutussüsteemidele ei jaksatud enam aega raisata. See muutis teda uniseks...aga magama ei tohtinud jääda, sest oli võimalus, et sellel samal öösel saab ta surma, kas Liikumise või valitsuse käe läbi, sest oli ju ta õhutanud ,,riigireetmist''. Hetkel jäi tal üle ainult oodata, ning loota, et tema sõnum õigetesse kõrvadesse jõuab.

"Mistyr! Kus sa jälle oled?" küsis Hathy tungival sosinal. "Sinust paremal!" sisistas teine, heledam hääl. Mistyr astus Hathyle jala peale. Hathy ohkas kergendatult. "Nii...Otsime nüüd Jesabeli üles. Või mis ta nimi oli..." pomises Mistyr ja libises ettevaatliult mööda seinaääri edasi.
Eemal paistis tume kogu. Hathy kaalus asja ja saatis siis oma "käekellast" nõrga, peaaegu nähtamatu valguskiire. Kiir valgustas kogu nägu.

Kiir tõi nähtavale õhukesed, närviliselt kokkusurutud huuled ja tõmmu nägu.
Jesabeli vaatas alla, et heita pilk oma laserarvutile. Ta oli viimase minuti jooksul juba kolm korda kellaaega kontrollinud. Nõrk valguskiir püüdis ta tähelepanu ning naine pöördus õhku ahmides selle valgusallika poole. ,,Sõber või vaenlane?'' küsis ta, proovides oma häälele kindlamat tooni anda.

"Sõbrad." sosistas Hathy ja kustutas kiire. Tüdrukud suundusid kogu poole.
Mistyr oli esimesena kohal. "Jes?" küsis ta võimalikult vaikselt, kuid nii, et küsitu kuuleks.

,,Jesabel,'' pomises neiu kinnituseks, kahte noorukit silmitsedes. Nad nägid välja võrdlemisi kahjutud ,,Te jõudsite kohale...'' naine vakatas, heites veel ühe kiire pilgu oma randmele ,,...liiga vara...'' see tuli Jesabelile üllatusena. Omast arust oli ta siin juba terve igaviku istunud, aga aeg näis venivat, kui tigu. Mis polnud muidugi võimalik, sest juba ammu oli tõestatud, et aeg liigub alati sama kiirusega ,,Olge valmis jooksu pistma, kui midagi kahtlast märkate, eks ole? Näe, istuge siia, trepile. Keegi võib veel tulla ja minu infolevitusmeetodeid arvestades ei pruugi nad meeldivad inimesed olla.''

Hathy noogutas vaikselt ja toetas end trepi käsipuule. Mistyr ronis mööda käsipuud natuke kõrgemale, vahipidamiseks.
Hathy käsi libises märkamatult vööl rippuvate taskute juurde, milles olid haisupommid. Alati tuli valmis olla.

Mistyr! Hathy! Tüdrukud! Ühe käes teist on ühe Ajamasina koodid! Te peate need ise üles leidma! Ja nüüd minge!
Hathy ärkas võptatades, ema viimased sõnad veel kõrvus kajamas. Ta piilus Jesabeli ja käsipuul trooniva õe poole. Siis vaats ta oma n.ö. käekella. See näitas viis minutit kaks läbi öösel. Hathy ohkas. Ta oli maganud. Kolm minutit.