Õuduste rantso

Pole midagi pistmist haldate ja veel vähem HP-ga aga noh:D



Diina peatas maasturi valge värava ees. Lõpuks ometi, pärast pikki otsinguid, oli ta oma kabjalisele sõbrale reisi ajaks mõistliku hinnaga väärilise hoiupaiga leidnud. Koht nägi väga kena välja ning võis arvata,et siin juba loomi näljas ning päev läbi tallis ei hoita. Diina sõitis väravast sosse ning parkis auto koos haagisega pisikese helesinise elumaja ette.
Uksest astus välja väike käbe eideke, kes pidi olema majaperemehe ema. Naised kätlesid ning tädike nimega Maria palus omanikul oma loom treilerist välja tuua. Diina läks haagise taha ning lasi trapi alla. Suur oli ta üllatus kui nägi, kuidas tema kullakallis Viksur,kes autosõitu alati väga rahulikult suhtus, oli üleni higine ning hingas raskelt. Niipea kui Diina ta eest lahti oli sidunud, rabeles loom treilerist välja ning perenaist vaat et järel vedades, rühkis tuldud teed tagasi.
„Tohoh tonti, Viksur. Hei, lõpeta!“
Suur loom seisatas. Tema silmis oli kummaline läige. Ometi , tundes tuttavaid käsi rahustavalt mööda kaela liikumas, järgnes Diinale talli poole. Helk ta silmist ei kadunud ja ninasõõrmed olid puhevi.
„Ma ei tea ,mis talle sisse läks“ vabandas Diina Maria ees. „Ta on muidu selline suur kaisukaru, vana rahu ise.“
„ Pole hullu, eks võõras koht ja lõhnad.“
Nad jõudsid talli, mis oli hästi hooldatud ning puhas. Mõlemal pool vahekäiku olid boksid erinevat kasvu ja tõugu hobustega.
„Siin vasakut kätt on mu poja ratsud“ tutvustas Maria Diinale tallielanikke. „Ja paremal pool hoiule toodud hobused. Nii mõnigi neist kahjuks juba ära unustatud omanike poolt. Aeg ajalt oleme mõne maha müünud, kelle inimene juba aastaid näole pole andnud. Teie vast selline pole. Võite oma iluduse vat siia tolle halli kõrvale panna.“
„Aitäh. Oh ei, ma armastan Viksurit, ta on mulle kõik. Töö tõttu pean aga kuu aega välismaal viibima. Otsisin kaua kohta,mis kallile loomale sobiks. Siin on ideaalne. Väike paradiis.“
Diina naeratas ning ulatas vanale Mariale kaustiku märkmetega Viksuri toiduratsioonide nin gtreeningute kohta. Naine lubas selle pojale edasi anda ning jättis Diina sõbraga hüvasti jätma.
Mõne tunni pärast istus noor naine juba lennukis. Korraks käis tal peast läbi mõte ,miks Viksur ometi nii käitus, kuid peagi suunas ta oma ajutöö ümber tööasjadele.
Asjaajamised olid veninud ühest neljast nädalast peaaegu pooleteise kuuni välja. Siiski koitis lõpuks päev,mil Diina üsna hilisel õhtupoolikul oma autoga jällegi tuttavast väravast sisse sõitis. Ta oli taluperemehe mailile paar päeva tagasi jätnud sõnumi, et tuleb Viksurit vaatama kuid ära veel ei vii. Nii ei pidanud tema tulek üllatus olema. Ta parkis auto ning helistas ukse taga kella. Kedagi ei ilmunud. Akende ees olid paksud kardinad. Diina suundus talli poole, ehk pererahvas toimetab seal. Hoones oli pime.
Diina kiljatas kuna järsku süttis valgustus ning nurga tagant astus välja noor mees. See oli talu omanik.
„Te ehmatasite mind“ vaatas naine etteheitvalt mehele otsa.
„Vabandust, seda ma ei soovinud“ vastas too vaikselt. „Kas soovite oma hobust näha?“
„Jah,loomulikult!“ vastas Diina.
Teised hobused tundusid igaüks oma boksinurkades tukkuvat ning Diina ei näinud ühtegi neist. Ta kõndis boksini,kus teadis Viksuri asuvat.
„Me tõstsime ta teise kohta“ ütles mees vaikselt.
„Kuidas palun?“ Teine oli rääkinud nii tasa.
„Me viisime teie hobuse teise boksi“ vastas mees nüüd veidi valjemini.
„Okei, juhatage siis teed“ oli Diina häiritud kuna seda poldud talle juba varem mainitud.
Nad jõudsid õige ukse juurde ning Diina avas selle. Hobune seisis näoga boksi tagaseina poole ega liigutanud end. Naine hõikas teda nimepidi. Alles peale teist hüüdmist loom pöördus. Valgus kustus.
„Vabandust“ kõlas hämarusest mehe hääl. „Elektrisüsteem jamab. Lähen vaatan järele.“
Diina vaatas kuidas mees eemaldus ning pöördus jällegi hobuse poole.
„Viksur kullake, see olen mina. Tule siia mõmmik!“
Hobune astus lähemale. Ikka veel oli liiga hämar ,et silm seletaks. Järsku süttisid lambid taas ning naise kehast käsi läbi kuum jutt. Ta taganes mitu sammu ning kukkus komistades heinapakkide otsa. Tema silmades oli õud ja huultelt pääses karje. Äkitselt valguse kätte sattunud hobune oli kõike muud kui see, kelle ta siia maha jättis. Tema kerel olid rebenenud naharibad ja nende vahelt võikalt punaselt läikivad paljad lihaskimbud. Siit sealt paistis valget luud ning lihastes olevates aukudes võis hoomata vilgast vaklade tegevust. Hobuse näos oli okseleajav ilme,mille tekitasid paljastunud hambad ning otsekui pealt kõrbenud nahk. Silmade pealt rippusid alla verevad ribad justkui kardinad varjamaks oma koobastest väljapunnitavaid silmamunasid. Diina lamas heinapakil ning lihtsalt jõllitas õudusest tulvil näoilmeg elukat enda ees. Samas hakkas tema sõõrmeisse levima jälk hais. Naha ja liha kõrbemise lehk. Naine kattis silmad kättega ning nagu paisu tagant kostus tema kõrist uus ebainimlik karje. Ta tundis kellegi kätt oma õlal ning kargas püsti. Ta tahtis joosta kuid jalad olid nagu kivist.
„Mis teiega on?“ kostus vaikne mehehääl.
Diina võttis käed silme eest,kartes näha midagi veel verdtarretavamat.
„Mis temaga juhtunud on !!!“ karjus naine enda ees seisvale mehele näkku.
„Mida te olete teinud!Kus on Viksur? See ei ole tema! Kus ta on!“
„Rahunege proua. Millest te räägite. Kas te ei tunne enam oma hobust ära ? Peaksin hoopis küsima mis teiega juhtus?“
„Mis minuga juhtus? Te küsite mis minuga juhtus??? Vaadake teda....!“karjus naine ning pöördus uuesti looma poole. Vastu tahtmist sundis ta end silmi täielikult avama sest teadis , et näeb võigast vaatepilti taas. Diina ahmis õhku. Seal, tema ees seisis täiesti korras Viksur. Sama ilus ja elus väljanägemisega nagu päeval, mil ta sellesse boksi sisenes. Diina astus sammu lähemale ning pani käe looma kaelale. Hobuse karv oli sile , ilma haavade ning vakladeta lihaseid uuristamas. Viksur pani oma pea naise õlale nagu ta seda alati oli harjunud tegema. Diina käed ümber suure looma kaela ning Viksuri hingeõhk paitamas tema juukseid, sellises asendis möödusid minutid. Lõpuks lasi naine oma kalli sõbra embusest lahti ning pöördus mehe poole, kes kogu selle aja oli vaikides tema taga seisnud.
„Ma vabandan,ma....ma ei tea mis juhtus. Ma nägin...oh ma ei oskagi seletada, see oli kohutav. Ma näen ,et Viksuga on kõik korras. Ma veelkord vabandan oma käitumist. Pean vist koju puhkama minema, ilmselt olen üle töötanud.“
„Küllap vist“ nentis mees ning sulges boksiukse. „Teie hobuse eest hoolitseti hästi.“
„Aitäh! Tulen talle paari päeva pärast järele. Teen teile veel täna õhtul ülekande nende paari päeva üürirahaga mis veel maksmata on.“
„Teate proua, las see jääda.“
Mees astus lähemale ning suudles naist. Jõudmata reageerida, leidis Diina end tema tugevate käte vahelt. Jällegi kustusid tuled ning naine tundis taas hingematvat kärsahaisu. Suudlus muutus limaseks ning suhu valgus mingi kibe ollus. Naine rebis end lahti ja hakkas öökima. Tuled süttisid ning Diinale vaatas otsa tühjade silmakoobastega inimese lihakeha. Naise kurgust pääses jällegi loomalik õudusekarje. Ta vaatas ringi ning selja tagant jõllitas teda punnitavate silmadega elukas.
„Viksur!!!“karjatas Diina ning tundis kuidas teda selja tagat haaravad kellegi ligased sõrmed. Verev hobusekere hirnatas võikalt ning välgutas Diina selja taga olevale inimjäänusele vaklade poolt lihast paljaks söödud hambaid. Too taganes hetkeks ning Diina, õudusest ajendatuna jooksis mööda talli vahekäiku väljapääsu suunas. Jalad olid tinarasked ning mõlemalt poolt ilmusid bokside uksetrellide vahelt nähtavale hobusepead, üks räigemalt katkine kui teine. Seda, kuidas ta autoni jõudis, Diina enam ei mäleta . ta teadis vaid, et peab sellest kohats saama nii kaugele kui võimalik ja seda, et tema kalli sõbraga on juhtunud midagi enneolematult kohutavat. Ta vajutas gaasipedaali nii sügavale põhja kui sai ning lihtsalt sõitis, otse edasi, kiiresti, kaugele, eemale sellest .....sellest õuduste talust, zombihobustest , kõrbenud liha lehast ning limasest laibastunud mehest.
Kui kaua ta juba sõitnud oli, seda naine ei teadnud. Ühel hetkel ilmus pimedusest auto ja õudusega avastas naine ,et kui ta nüüd kohe rooli ei keera, põrutab ta tollele otsa. Lõpuni enda tegevusest aru saamata keeras ta rooli . Seda aga liiga palju sest kohe käis pauk teiselt poolt ning Diina koatas teadvuse.
Ta ärkas valges toas,mis oli ilmselt haiglapalat. Tema kõrval istus keegi vanem meesterahvas.
„Mis juhtus?“ küsis Diina vaikse häälega.
„ Oh te olete ärkvel“ avastas mees. „ Ma ei tea mis teil oli aga mulle vastu sõites keerasite te järsku kraavi, vastu puud. Olete õnnelik, et veel nii tervena pääsesite. Kuhu teil nii õhtul pimedas kiire oli? Ja veel ilma tuledeta?Peaksite ette vaatama noor daam.“
Diina vaikis hetke. Õhtu läbielatud õudused olid selgesti meeles. See ei olnud unenägu. Võika taluperemehe suudluse kibe maitse oli veel suus.
„Ma tulin.....talust. Issand...Viksu...“ Diina puhkes nutma.
„Rahunege. Kust talust? Mis juhtus?“
Naine tõmbas paar korda sügavalt hinge.
„ Ämblikuvõrgu talu.....mu hobune oli seal. Seal on midagi kohutavat juhtunud“ nuuksus ta.
„Kulla neiu, see talu põles paar nädalat tagasi maani maha. Ükski hing, ei inimene ega loom jäänud elama.“
„Ei seal oli maja ja...tall oli.....aga kõik hobused ja...peremees.....Issand!“
„ Vabandage ming, ma lahkun, te peate ilmselgelt puhkama“ lausus mees ning astus uksest välja.
„Teie hobuse eest hoolitseti hästi“ kõlasid naise peas peremehe sõnad. Läbi pisarate nägi ta kuidas palatisse astus arts ning tegi talle rahustava süsti. Siis jäi Diina magama

Vau kui, pikk. Ei peagi olema Hp'st ja haldjatest. Huvitav tundub. Edasi.

Aitäh. Esialgne variant küll jääbki siia pidama aga teie jaoks kirjutan edasi.

Hea ˆˆ

Muidu see kirjutatakse mitte rantso vaid rantšo

Ma tean ,ma ei saanud oma klaviatuurilt seda tähte kätte.

Ctrl + S peaks olema

Jah aga see vahets töötab mul ja vahest mitte

Woah, i love it !
Creepy, but still
Mulle meeldivad õuduslood

Ja mulle meeldib kui mu lood kellegile meeldivad. Mul on veel paar lugu aga nee dpole õudsed. Pigem sellised olmeromaanid. Ka hobustest.

Ulmeromaanid e.?
Agaa ... kas sa kirjutad kusagil osad valmis või lihtsalt kirjutad kohe?

Ei, OLME st. nagu mis kirjeldavad kellegi igapäevaelu . Keegi tuttav kes rohkem neid zanreid jagab liigitas need olmeromaanide hulka
Sa mõtled, et kas kirjutan otse footumi postitusse? Ikka officega ennem ja salvestan endale ka ja siis panen üles. Hobu foorumis oli mu "Maria " väga populaarne aga seal ei raatsinud enam avaldada. tahtsin ,et inimesed jääksid järge ootama ja nad jäid:D Lootsin raamatuna avaldada aga tundub, et se eplaan läks vett vedama. Pole võimalusi. Siis on veel üks lõpetatud jutt. Selle võiks isegi siia panna veel.

Haha, mu ema ütles ka, et ma võiksin raamatut juba kirjutama hakata. ._.
Aga jah, kust saab Worldi alla laadida? Mul pole seda arvutis Ma tahaks ka midagi seal kirjutada

Kas see siis windowsiga kaasas polegi ? Minul on microsoft Office, põhimõtteliselt sama aga ma tõmbasin selle sest see on mingi pro variant. Lehekülge ei tea, torrentiga tõmmatud.

Torrenti eemaldasin ammu arvutist.. Aga ei ole jah kaasas.. Mul on World Pad ja Notebook.. Läpakas .

neh saab ju nendega kah. Vahet pole.

Okei, järg teile siis.


Haiglas möödusid päevad nagu läbi udu. Aeg-ajalt viirastusid Diinale läbi une tol ööl läbi elatud sündmused. Arstid arvasid ,et naine sai avariis nii tugeva peapõrutuse, et näeb hallutsinatsioone. Ainult Diina ise teadis, et se ekõik oli olnud päriselt. Päris tihti pidid õed talle tegema rahustava süsti, et ta ülse magada saaks. Tänu sellele hoiti Diinat haiglas päris mitu nädalat.
Lõpuks sai ta koju. Autot tal loomulikult enam polnud. Aga see ei omanud ka mingit tähtsust. Rusutud naine istus diivanil, kauss soolapähkleid ees ning vaatas telerist valimatult kõike ,mis sealt tuli. Tööle tal veel minna ei lubatud.
Ühel päeval ärgates koitis Diinale, et ta ei tohi ennast käest lasta. See öö on möödas. Valu Viksuri pärast ja hirm kõige ebaloomuliku ees, mida ta toona näinud oli püsis aga eluga pidi ju kuidagi edasi minema.
Ta tõmbas kardinad akende eest ning lasi päikesel otse näkku paista. Kevad oli saabumas. Naine avas üle pika aja oma sülearvuti. Diina ohkas ,kui nägi Viksuri pilti töölaualt vastu vaatamas oma sõbralike suurte pruunide silmadega. Ta libistas sõrmedega üle pildi. Diina tahtis kõike unustada kuigi sama palju soovis ta teada, kuidas see oli juhtunud. Millest sai alguse suure talukompleksi põleng? Ja kuidas oli võimalik tal kohtuda Viksuriga ja peremehega veel peale õnnetust? Sellel hetkel hakkas naine esimest korda kahtlema, kas ta mälestus oli ikka reaalne. Nüüd tundus kõik kuidagi kauge. Äkki oli ta tallu minnes lihtsalt autoroolis tukkuma jäänud ning halba und näinud. Ehk tõesti ?
Postkast oli ummistunud. Diina hõõrus silmad unest puhtaks ning asus kirju läbi vaatama.

Vabandan vigade pärats. Selle kirjutasin tõesti otse siia kuna programm jampsib.

Eemhh, lühike.. Aga ikka veel interesting.
Millal järgmine tuleb ?

I do my best:D

Ta libistas silmad üle ridade ning tegi kindlaks, et seal midagi elutähtsat ootamas pole. Siis hakkas ta ükshaaval kirju avama. Enamus oli rämpspost, need kustutas Diina kohe ära. Järsku hakkas talle silma kummalise pealkirjaga kiri. Veelgi rohkem pani teda ehmatama saatja nimi. Kristjan Kopli...see oli Ämblikuvõrgu rantso peremehe nimi. Kiiruga vaatas Diina kirja saatmise kuupäeva. See oli nädal aega enne kojusõitu. Naine avas kirja.

Tere
Olen Kristjan. Ema rääkis mulle kuivõrd Te oma hobusest hoolite ja ma mõtlesin Teile saata paar pilti tema eluolust siin. Ta seltsib teiste hobustega väga hästi ning on võtnud karja liidri positsiooni. Kirja juures on failidena pildid ,mille tegin koplis. Ta on tõesti tore loom.
Loodan, et reis kulgeb kenasti. Millal tagasi saabute?
Kõike paremat soovides Kristjan !

Diina avas kirjaga kaasasolevad pildifailid ning puhkes nutma. Seal jooksis, hüples ning mängis teiste hobustega tema kallis Viksu.Need on viimased pildid temast. See ei mahtunud naisele pähe. Ta võttis paar rahustavat tabletti ning pani ärritava kirja kinni. Postkasti tagasi minnes nägi ta seal uut kirja. Saatjaks jällegi Kristjan. Enne seda kirja ju polnud? Kuidas nüüd siis ....Mailil ei olnud teemat märgitud. Diina raputas pead ning klõpsas kirjale. Kuupäev ei saanud õige olla. See oli tänane.



Tere jälle!

Mul on siiralt kahju, et meie viimane kohtumine nii lõppes. Kas sinuga on kõik korras?
Kristjan

Diina uges veelkord neid paari lausejuppi ning tundis ,kuidas ta näeost kaameks muutub.
"Ma pean välja saama. Lähen hulluks. Tagais tulles on see kiri postkastist kadunud. Seda ei ole praegugi siin, ma kujutan seda endale ette."
Diina jättis arvuti lahti, riietus kiiruga ning jooksis majast välja. kevadine õhk voolas ta ninasõõrmetest sisse ning naine kõndis sihitult sinna ,kuhu jalad teda viisid. Ta puhastas oma pea mõtetest keskendudes vaid linnulaulule ja joovastavale värskuse ning looduse taassünni lõhnale. Isegi linnas oli seda tunda. Endalegi märkamatult oli ta jõudnud hea sõbra majani. Miks mitte teda külastada. Polegi ammu kohtunud. Toomas oli Diina lapsepõlvesõber. Öeldakse ,et mehe ja naise vahel ei saa sõprust olla kuid mõlemad ei kujutanud ennast ettegi teineteise paarilisena romantilises mõttes. Diina hoidis näppu uksekellal ning kuulis seest Toomase kergelt lohisevaid samme.

"Tore ,et said kah mahti läbi astuda, kadunud inimene" muigas Toomas Diinat trepil nähes.
" KUi sa vaid teaksid mida ma viimasel ajal läbi olen elanud sa vist üldse ei viriseks sellise pisiasja üle" nokkis Diina vastu, hääles väsinud noot.
Naine tundis vastupandamatut soovi mehele kõik ära rääkida. Usaldus sõbra vastu ütles talle, et mees ei pea teda sugugi imelikuks. Pealegi meeldis Toomasele kõik müstiline ja seletamatu. Oli meeldinud ka Diinale kuid nüüd tundis ta läbielatu vastu vaid vastikust.
"Tule siis ometi sisse. Miks sa ei helistanud ,et tuled? Ma ei teadnud üldse ,et sa Eestiski oled. Veab sul, varusin just nedale mitu portsu näksimist filmivaatamise ajaks. Film jääb nüüd ilmselt tagaplaanile" seletas Toomas, ise murelikult naise veidi loppis olekut silmitsedes.
"Aitäh aga ma ei tea kas mul isu on. Tahan sulle midagi rääkida ja loodan ,et sa mind päris segaseks ei pea."
" Sa paned mind kohe päris muretsema. Istu elutuppa ma lähen serveerin siiski köögis üht-teist. Mul on hundiisu."
" Olgu" ohkas Diina ning vajus Toomase mustast nahast diivanile . Jalutuskäigu ajal kevadõhust ammutatud rahu oli haihtunud. Piinav tunne sees oli naasnud ning sellele võis leevendust tuua vaid enda tühjaksrääkimine inimesele, keda usaldad.

Sweet Huvitav, kas Toomas usub teda? :d

Näis näis

Kui Diina oli oma loo Toomasele ära jutustanud, jäi too talle suurte silamdega otsa jõllitama. Mehe silmis säras ühtaegu kahtlus kui ka poisilik uudishimu ja seiklusjanu.
"Ma tahan ka sinna minna!" sosistas mees .
"Vii mind sinna palun" tegi ta oma kurikuulsat kutsikanägu, millele ükski hing kunagi vastu pole saanud.
"Segane oled või? Ma ei lähe elusees sinna tagasi. Ma ei lähe selle koha lähedusse ka ja sina tahad ,et am su sinna viiksin. Mine ise kui tahad. Või parem ära mine. Mulle oleks vaja sõpra ,kes on täie mõistuse juures. Kui sina ka ära keerad, hakkame hullaris palatit jagama".
Mehe elevus ajas Diina tigedaks. Ta vajas praegu kaine mõistusega nõuandjat mitte tondipüüdjat, kes läheb kummitavasse majja rohelist ollust jahtima.
"Sa ei saa mind sinna meelitada" kinnitas naine veelkord.
Toomas naaldus diivani seljatoele.
"Mõtle! Kirjad teistpoolsusest! Ma olen eluaeg sellisest asjast unistanud. ja nüüd ei luba sa mul minna kõike seda oma silmaga kaema. Pidur".
" Enamjaolt sellepärast ,et ma ei taha uskuda mida nägin, kuulsin või tundsin. Kirigi oli ilmselt mu oma aju vingerpuss. Seda raudselt ei ole mu mailboksis. Sa jahid tuult. ma olen lihtsalt mõistuse kaotanud. Mingeid tonte ega teateid teispoolsusest ei ole olemas, saada aru. Mul oli vaja see lihtsalt endast välja rääkida. Oleks ma teadnud ,et sa nii reageerid.....njah. Tore sõber" turtsus Diina.
"Kas kiri on päris või mitte, selles võime ju kohe veenduda. Näe..." Toomas ulatas naisele läpaka. " Ava oma postkast".
Värisevate kätega toksis Diina lahtritesse oma kasutajanime ja parooli. Postkast avanes ja seal oli värske kiri....Kristjani aadressilt.
"Toomas!" karjatas naine ning peitis näo kätesse. "Pane see kinni ,ma ei taha näha!"
Mees võttis arvuti ning klõpsas kirjale.

Tere Diina.

Ma arvan ,et võin oma kirjadega veidi isiklikumaks minna. Ma sooviksin Sinuga veel kohtuda. See suudlus....see sidus meid. Ma tean ,et see kõik on veidi raskendatud. Sina oled elus ja mina.....kahjuks mitte aga Sa meeldid mulle väga ja ma ei lase Sind enam käest. Su hobune igatseb Su järele ja mina ka. Tule meie juurde.

Sinu Kristjan!

"Jessas Diina. Sa peaksid seda lugema."
"Ma ei taha. Ma ei suuda."
" Oled sa kindel ,et see mees on ikka surnud? Juhul kui ta pole, on ta psühhopaat."
Diinas tekkis väike uudishimu.
"Mis seal on siis?"
"See....kummitus või mis iganes ta on....lööb sulle külge."
"Misasja?"
Diina võttis käed näo eest ning piilus areldi kirja sisu.

Kuule, saaksid sa topeltposte vältida?

Mul ei näita topeltposti millegipärast:O Aga loomulkiult ma väldin. Mis topelt oli ?

See on siis kui sa kirjutad ühe ja siis veel ühe selle järel. On olemas ´Modify´ nupp. Siis saab topeltposte vältida.
Niisiis.. Leidsin paar apsu selles osas. Suur algustäht on puudu ja tavaliselt pannakse KOLM punkti kui seda vaja on.

Sa ise ka seda ei tee ju. =)

Aaa, vabandust,ma mõtlesin midagi muud. Võtan teadmiseks Selle osa kirjutasin otse foorumisse sellepärast ilmselt näpukad. Tean küll ju ,et kolm punkti kirjutatakse Isegi nüüd avastasin ,et on neli. Igatahes oli peale kirjutamist kiire ja postitasin kähku ära. Nüüd aga uus osa.



"See on mingi nali" hingas ta sügavalt sisse ja siis jälle välja. "Palun pane see kinni. Kas sa mulle veini pakud? Tahaksin millelegi muule mõelda. Vähemalt täna. Ma tõepoolest arvasin haiglast tulles, et see kõik on läbi. Tahan seda veel natuke aega uskuda."

"Olgu. Sinu soov on mulle seaduseks" veiderdas Toomas ja naeratas oma lumivalgete hammaste välkudes. "Valget või punast?"

"Ma ei tea.Äkki midagi kangemat hoopiski?"

"Oled kindel?"

"Jah!"

Nad istusid hilise õhtuni ning rääkisid maast ja ilmast. Lõpuks Diina väsis ning jäi pea Toomase süles magama. Mees vaatas rahulikult hingavat naist ning tundis südames midagi, mida ta varem Diina puhul täheldanud polnud.

Samal ajal nägu Diina und. Ta ratsutas Viksuriga suurel lagendikul paksu lume sees. Valge kohev mass ulatus hobusele peaaegu kõhuni ning naine tundis, millise pingutusega loom edasi liigub. Siiski kulgesid nad kiires galopis üle välja. Järsku istus Diina saanis, mis oli ehitud valgete lintide ning lilledega. Naisel oli seljas lumivalge kleit. Hoolimata talvisest ilmast ei tundnud ta külma. Saani ees traavis Viksur, kes tõstis jalgu uhkelt kõrgele ning hirnatas aeg-ajalt. Naine vaatas kõrvale ning nägi seal Kristjanit. Mees oli mustas ülikonnas ning tema rinnataskust paistis valge roos. Diina tahtis rääkida kuid ei saanud suud avada. Mõtted lendasid kiiresti läbi pea. Pulmad? Ta vaatas küsivalt Kristjanile otsa.

" Lõpuks oleme koos kullake! Teadsin ,et sa tuled. Nüüd oled sa igavesti minuga" lausus mees, ning ta näonahka tekkisid väikesed kõrbenud servadega augud, mis muutusid äärte susisedes ja kobrutatades aina suuremaks. Diina tahtis karjuda aga kõrist ei tulnud häält. Ta tahtis kätega vehkida kui jälk monstrum talle lähemale liikus ning oma võikad huuled ta suule tahtis vajutada.

Toomas tundis, et ta ei suuda enam naist võtta kui sõpra. Kuidas ta ka ennast talitseda püüdis, tahtis ta siiski midagi enamat. Selle arusamiseni oli ta jõudnud täna õhtul peale pikka lahusoldud aega. Ta vaatas magavat naist heldimusega ning lootes ,et too ei tunne, suudles teda õrnalt huultele. Järgmisel hetkel tundis mees, kuidas ta hooga eemale heideti ning ta tagumikku valusalt ära lüües laua nurga vastu lendas. Diina hüppas loomalikult röökides püsti ning tahtis uksest välja joosta. Teel ukse poole jäi ta jalg kinni vaiba ääre taha ning ta kukkus kõhuli. Toomas kargas üles ning haaras hüsteerias naise oma käte vahele. Ta hoidis Diinat tugevas haardes kuni tolle meeleheitlik kriiskamine vaibus vaikseteks nuukseteks ning naine hakkas tajuma kus ta on ja kes teda hoiab. Märgates, et ümberringi on Toomase korteri seinad ning kinnihoidjaks pole mitte põlenud jõletis vaid mees, kellega ta end alati turvaliselt on tundnud, rahunes Diina mõnevõrra. Ta pani oma käed Toomase kaela ümber ning hoidis teda kõvasti kõvasti. Nii istusid nad koos põrandal hiliste hommikutundideni.

HEAAAA.

Wow, see on tõsiselt hea!
Uut.

Üli-üli heaa see on hobufoorumis kaa.Võiksid veel jätkata

Jätka paluun!

Evanna kirjutas:

Sa ise ka seda ei tee ju. =)

Ma ei tee topeltposte, Evanna.
Jja muidu, good :]
Ma teadsin, et Toomas armub Diinasse, hih . xd

Mitte seda, aga sina ei pane ju ka kolme punkti. Paned kaks.

Siis kui lause jääb poolikuks :D

Kui lause jääb poolikuks, siis on ka kolm punkti

See edasi ka läheb?

Appi, kui huvitav! Ooootan uut osa!

Kiiresti uut.

Ma olen lugenud seda

Hobufoorumis vms. kohas

Maitea nagu, edasi tahaks
Aga autor pole vist aktiivne?