Kuuvalguse rollikas

Esme Mort avas aeglaselt silmad. Udune pilt ujus kokku. tT ümber oli palju rohelist suitsu ja nina ees oli midagi läikivat. Oda.
Esme ajas end istukile ja vahtis ringi. Ta oli ümber piiratud ratsameeste poolt, kõikidel odad käes. Tüdruku kõri jõnksatas. Üks mees ütles midagi. Esme ei saanud sõnagi aru, kuid otsustas, et see on ilmselt nende keel. Kuna ta kunagi sellisest kuulnud polnud, otsustas ta igaks juhuks vait olla.

Inanna ratsutas oma hõbedase hobuse seljas üle Rohani tuules lainetava rohuga kaetud väljade. Sansa galopeeris ülikiiresti ning kuigi ta oli Rohanisse jõudnud alles lõuna ajal, lähenes ta juba vaikselt selle põhjapiirile.
Ta soovis minna Maakonda, mingite väikeste olendite kääbikute elukohta, millest Gandalf oli talle jutustanud, kuid varem polnud tal aega olnud seda külastada. Nüüd ratsutas ta täiel kiirusel sinna.
Ta kaalus, kas teha peatus Lothlorienis. Ta armastas seda rahuküllast paika ning tahtis väga seda taas näha. Ta otsustas jah-i kasuks ning andis Sansale õrnalt märku pisut suunda vahetada.
Õhtuks jõudis ta Rohanist välja. Kuid ta ratsutas veel poole ööni, kuni jõudis Lorieni piiri äärde. Ta otsustas selle äärmiste puude vahele puhkama jääda.

Muki avas uniselt silmad ja vaatas ringi. Mitte midagi ega kedagi polnud läheduses ja seega ta sai väga vabalt ringi liikuda. Hunt ajas end püsti ja ringutas, haigutades samal ajal laialt ning paljastas enda valged ja pikad kihvad. Keelega üle nina limpsanud, kõndis hunt rahulikult edasi, ise samal ajal oma mõtteid mõlgutades.
Mõned meetrid kõndinud, tundis ta võõraste lõhna ninna tungivat. ''Inimesed..". Need elusolendid võisid küll väga head ja toredad välja paista, kuid Muki ei sallinud paljusid neist. Väga paljud olid õelad ja jahtisid hunte, rebaseid, karusid ja isegi ka jäneseid vaid selleks, et nendest hiljem topis teha ja nende liha halastamatult ära süüa. Muidugi oli tema ka selline, kuid jah.. See oli andestatav.
Muki kõndis edasi ja ta tundis, kuidas inimeste lõhn koguaeg tugevamaks muutus. Arvatavasti on siis mõned inimesed siin väga lähedal...

Kreko haigutas laialt ja hõõrus silmi. Ta oli just uinakut teinud oma armsas majakeses. Paljaste jalgade tatsudes läks ta vannituppa, pesi käed ja näo, ning läks sööma. võtnud sahvrist igasuguseid asju, sättis ta end õue laua taha istuma ja alustas söömisega, tervitades vahepeal möödujaid.

(Ärge mind kohe kohake )

Üks mees ronis oma hobuse, helepruuni valge laudjaga mära seljast alla. Ta tegi tiiru ümber Esme ja rääkis midagi teistega. Oma jahmatuseks tabas Esme sõna "Rivendell". Rivendell? Mida? Misasja nad räägivad?
Tegelikult ütles mees, et tüdruk tuleks viia Rivendelli, aga Esme sellest muidugi aru ei saanud. Nüüd talutati välja üks hobune. Too oli noorem, süsimust ja valgete sokkidega. Esme tõsteti hobuse selga istuma. Üks mees näitas hobusele ja lausus: "Malys."
Esme mõtles, et see on vist hobuse nimi. Siis torkas talle pähe, et mees oli väga imelikult rääkinud. kuidagi...kõlavalt.
Malyse kohale toonud mees hoidis hobuse ratsmetest. Esme hoidis ise kõvasti sadulaservast kinni. ta polnud eriti harjunud ratsutama. Salaja kuulas ta teiste vestlusi pealt, kuigi ta neist aru ei saanud. Siis ütles keegi "mellon". Esme oleks äärepealt hobuse seljast maha kukkunud. Mellon tähendab ju Sõrmuste Isandas sõpra... mõtles ta hämmastunult. Ja siis ta märkas, et sellel, kes mellon ütles, on teravatipulised kõrvad.

Roherryn raputas enda pead, nii et lakk lehvis, otsustades Lothlorienist Rivendelli minna. See oli pikk teekond ja ta tahtis veidi puhata. Veel veidi mallornide all. Kohates mõnes kohas haldjat, lähenes ta visalt metsa keskpunktist servani, kuni ta lõpuks jooksma hakkas.


[Libahunt, ära muretse, mul kulub selleks kaua. ]

(Tore. Sest ma tahan enne Rivendelli jõuda.)

Haldjas! Mida veel... Need paraleelasjad ongi olemas?
Esme sõrmitses kaelaketi küljes rippuvat Sõrmust. Ja järelikult on see Suur Sõrmus! ütles miski. Esme vaatas ringi. na dolid jõudnud mingi kaljulõhe juurde ja laskusid nüüd ettevaatlikult alla.

Roherryn aina jooksis ja jooksis, väsimust ei paistnud ta üldse tundvat, kuigi higi voolas mööda tema külgi, kuid hobune ei teinud sellest väljagi. Viimaks pidi ta jooksmise lõpetama, muidu ta oleks kokku vajunud. Roherryn läks ühte puhta veega põlvekõrgusesse lompi, ja pesi end puhtaks. Ta jäi ühe puu alla lebama, kuna päike oli üpriski soe, aga tema tahtis varjudes olla. Hobune magas umbes pool tundi, sest üks kärbes tüütas teda. Tema valge nahk läikis siidiselt ja lakk lehbis tuules. Tundes end tõeliselt hästi, hoolimata lühikesest puhkusest, otsustas ta veidi aega metsaserval viita, kuna hobusel oli ebamäärane aimdus, et midagi hakkab toimuma. Roherryn otsis ühe muu koha, aga kui ta sobiva leidis, jõudis õhtu kätte. Kuuldes kerget kabjamüdinat ja lootes kohata liigikaaslast, nägigi teda. Hobune hiilgas hõbedaselt, kuid tema kõrval oli üks naine. Roherryn oli sedavõrd üllatunud, et ta suutis esile tuua ainult ühe hirnatuse.

(Üks asi veel: Mul on ju Sõrmus...Nii et Nõukogus tasub mul ka istuda )

Alla jõudes ajati hobused kiiremale käigule. Esme patsutas Malyse kaela ja hoidis kõvasti kinni. tal oli paha olla.
Üna varsti jõudi ühe maja juurde. Neile tuli vastu veel mitu haldjat, kes meestega sosinal rääkisid ja vahepeal Esmele osutasid. Üks haldjas tõstis Esme Malyse seljast maha ja juhatas ta majja. Esme pidas endamisi aru ja leidis siis, et see on arvatavasti siis Rivendell ja maja on Elrondi Maja...
Haldjas peatus ühe ukse ees. Ta avas ukse ja lükkas Esme leebelt naeratades sisse. Siis seletas ta midagi oma keeles ja läks minema. Esme rahunes ja vaatas ringi.
Tuba oli avar ja ilusti sisustatud. Suured aknad olid lahti ja neist hoovas sisse kuldset päevavalgust. Seintele oli maalitud ruunimärkide jada.
Tüdruk istus ebalevalt voodile. See oli pehme ja ta viskas end pikali. Mõnus...Päris heal ajal sain nende lollakate terrode eest minema...

[Aga minuga võiks keegi kokku juhtuda ]

Muki sörkis rahulikult edasi. Inimeste lõhn kadus mõne aja pärast seljataha ja siis rahunes hunt üldse maha. Inimestega kokku puutuda ta poleks tahtnud. Tõesti, kes neid oleneid teab. Äkki tapavad veel tema ka ära ja siis teevad topiseks. Hundil jooksid judinad üle selja ning ta lasi kuuldavale ühe uilge.
Rahulolevalt sörkis ta edasi.

Inanna märkas üht kena valget hobust lähemale sörkimas. Ta vidutas silmi ning tegi kindlaks, et tegu oli metsiku hobusega. Ta astus aeglaselt lähemale.

OT: Praegu väga lühike postitus, ma tahaksin küsida, kas oleks okei, kui ma saan pisut loomadega suhelda?

(Mina hiljem.) (Ahjaa, peidetud kontinendi inimeste keel on tavainimeste keelest erinev. LOTRiga sama.)
(Evanna - natuke )

Uksele koputati. Esme hüppas püsti ja avas ukse. Ukse taga seisis vanamees, toigas käes ja kübar peas. Esme kratsis pead ja tagurdas siis eest ära. Vanamees tuli sisse. nad istusid voodile.
Vanamees võttis ühe puupulga ja süütas selle sinise leegiga põlema. Siis osutas ta leegile. Esme arutas, mida temast tahetakse, ja ütles siis: "Tuli." ja lisas igaks juhuks: "Leek.". vanamees kratsis kukalt ja pomises endamisi midagi. Siis osutas ta aknale. Esme ütles: "Aken." pidades aru, kas ikka seda mõeldi. Vanamees kordas endamisi "aken" ja põrnitses põlevat puutükki. Esmele koitis. "Gandalf."

Kinkal ärkab oma vankris ja annab Theakinile ühe tutaka kuna poiss ikka veel põõnab, siis kontrollib kas kõik on alles (k.a. kanad) siis paneb piparmündi tee tulele hakkab vankrit liikumiseks valmis seadma kui äkki märkab (pikksilmaga ümbrust vaadates) hunti, mõtleb et "kui see mul kanu murrass siis ma tal kaela kahesskorass vänass!" kui Theakin on üleval ja hobuse vankri ette rakendanud liiguvad nad edasi.

(Paluk minevikus.)

Roherryn ei söandanud lähemale astuda. Naise juures oli midagi teistmoodi, ta oli liiga kaunis, et olla inimene, kuid haldjas polnud samuti. Kui naine ligemale astus, karjus hobuse mõistus: "Jookse!", kuid ta lihtsalt ei suutnud seda teha. Seega pidas ta targemaks oodata, kuni võõras tema juurde tuleb.

Vanamees tegi suu lahti, tahtes ilmselt midagi öelda, ja pani siis jälle kinni. Esme peas kajas naer.
Mees noogutas ja vaatas talle küsivalt otsa. Esme võttis seepeale põuest ühe siniste kaantega raamatu ja andis Gandalfile. Gandalf lappas raamatut, kortutas kulmu ja tõusis siis. Ta andis raamatu Esmele tagasi ja lahkus, omaette pomisedes.

kui Kinkal oli jõudnud ühte väikesesse külakesse karjus ta üle küla "Kaupmees kohal, tulge ostma, tulge müüma, tulge vahetama!" ja ladus oma leti lajali (stiilis http://www.wizards.com/dnd/images/row_gallery/86619.jpg) ja ootas ostijaid, samal ajal lasi ta Theakinil vaadata kas kuskilt mõne kana ka teemoonaks saaks (st läks kanaraksu)

Esme pani raamatu kapile ja põrnitses selle kaant. "Sõrmuse Vennaskond"...Niikuinii ta midagi aru ei saanud. Kas need paraleelikad ongi olemas? keerles Esme peas mitu segast mõtet.

kui oli mööda läinud kolm tundi ja Kinkal oli saanud korralikult maakaid petta, pakkisid nad vankri kokku (Theakin oli tulnud kahe kanaga juba ammu tagasi) ja tõmbasid uttu. Kui kinkal oma kukrut vaatas silmas ta et on teeninud tubli 30 hõbemünti.

lühike postitus, ei tea mis võiks juhtuda

(Mänguvälise teksti jaoks kasuta sulge või OTi.)

Kreko haigutas suure suuga ja hõõrus silmi. Ta oli ikka väsinud. Ja peale selle ootas ta kutsumata külalisi.

Inanna naeratas sõbralikult hobusele. Ta saatis tollele meelte kaudu mõtte, mitte lause, kuna loomadega suhtlemine oli pigem just tunnete väljendamine: "Ma ei tee sulle midagi. Ma olen Inanna."

OT: Lühike. *haigutab*

Kreko tõusis ja suundus tagasi majja, omaette pobisedes. "On ikka häda nende asjadega," rääkis ta omaette ja painutas sõrmi, kui alustas nõudepesu.

Roherryn painutas pead, saades ähmaselt Inannast aru. "Roherryn." Seejärel tulvas temast läbi tohutu väsimus, tundes kihku magada.

Kreko lõpetas nõude pesu ja väljus majast. Ta vaatas ringi ning jalutas aiast välja. Tee peal tervitas ta mõnda kääbikut, kes vastu tuli.

Vahepeal kostis uus koputus. Esme ei hakanud karjumisega vaeva nägema, vaid tegi lihtsalt ukse lahti. Ukse taga oli jälle Gandalf. Ja seekord koos nelja inimese jaoks liiga lühikese tegelasega.


OT: Kuulge, ma mängin vahepeal teisest vaatenurgast ka. Muidu läheb kõik sõlme.

Kreko silmitses ümbrust ja naeratas omaette. Tema ette silkas väike laps, kes võttis tal käest kinni ja vedas ühe platsi poole.

Kääbikud! mõikas Esme järsku. Ta tuli ukse eest ära. Viisik sammus sisse ja istus kes kuhu sai.
Esme püüdis ära arvata, kes kääbikutest milline on. Musta peaga on kindlalt Frodo. See, kes tema kõrval istub, punakate juustega, on vist Sam. Need teised kaks, kes raamatut vahivad, on ilmselt siis Pippin ja merry. Aga kumb on kumb?
Gandalf hakkas midagi seletama ja siis osutas ühele kääbikule. Ta hakkas midagi ütlema, kuid Esme segas vahele. "Frodo Baggins."

***

Neljal kääbikul vajusid suud lahti. "Mis sorti olevus see veel on?" pomises Sam. Frodo kehitas õlgu. "Pole aimugi."
Nüüd jätkas jälle Gandalf. Ta osutas Samile ja ütles: "Ning tema on-"
Ka siin ei saanud ta lõpetada. "Sam Gamgee."
Sam tegi suu lahti ja pani siis jälle kinni. Võlur jätkas, hämmeldunud kääbikutest väljagi tegemata.
"Ning nemad kaks on-"

***

"Merry Brandybuck ja Peregrin Took." pistis Esme kiiresti vahele.

Kreko järgnes talle üllatunult ning leidis end imeilusalt platsilt. See oli lilli täis. Ta vaatas alla... Laps oli kadunud. Kõveralt naeratades heitis ta end lillede sekka.

***
Gandald muigas. "Aga kumb on kumb?"
Tüdruk ei paistnud midagi aru saavat, ent nende üllatuseks ostas ta peagi Pippinile ja ütles: "Merry."
Naerupahvak veeres üle toa. "Ma ei arvanud et me nii sarnased oleme." ütles Merry naerdes.

***

Esme kortsutas kulmu. Mida nad naeravad? <Oot..Valesti läks.
Ta ütles naerdes: "Peregrin."
Nimetatud kääbik lisas omalt poolt veel täienduseks: "Pippin." ja naerualine levis toas ringi.

(OT : Evanna, Emma, pole midagi kui ma teiega ühinen? )

Muki jalutas mööda metsa koguaeg edasi, ise väsimusest välja tegemata. Lõpuks kuulis ta mingisuguseid vaikseid helisid. Suutmata enda kiusatusele vastu panna, liikus must hunt hääletult häälte poole ning jäi vaatama, kui nägi üht naist ja hobust. Nad nagu.. rääkisid? Mõistmata õieti mis suhe neil oli, kergitas hunt korraks kulmu ja astus rahulikult edasi, jäädes mõlemaid seisma jäädes silmitsema.

[Minugipoolest. ]

Kreko tõusis poole tunni pärast ja korjas kaks kimpu lilli. Need korjatud, alustas ta koduteed vaikselt hüpeldes.

Võlur tõusis püsti. Esme samuti. Ka kääbikud. Gandalf pöördus ukse poole ja viipas Esmele. Tüdruk kõhkles veidi. Siis suundus temagi välja.

Kreko jõudis koju ning pistis lilled vaasi. Nuusutanud neid, läks ta jälle verandale ilma nautima.

Gandalf juhtis neid mööda mingit koridori. Siis nad peatusid, Gandalf vahetas kääbikutega paar sõna. Merry ja Pippin põrutasid kuskile minema, Sam samuti. Nad liikusid edasi, nüüd vaid kolmekesi - Esme, Gandalf ja Frodo. Siiski tundus Esmele vahepeal, et keegi jälgib neid...

Kreko tõusis korra, sättis lilli ning tahtis uuesti istuda, kuid istus toolist mööda ja kukkus maha. Omaette naerdes tõusis ta püsti.

OT: Ma võtan vahepeal eeskuju filmist, mitte raamatust

Gandalf juhatas nad mingisugusele platsile. Selle servas oli palju toole, millest mõnedel juba istus keegi.
Gandalf istus ühe suure tooli kõrval olevale toolile, Frodo tema kõrvale. Esme istus Frodo kõrvale, lootes et tema ilmumise tõttu toole väheks ei jää.
Pikkamisi kogunes platsile rahvast. Esme märkas kahte pikkade habemetega kuju, tema arvates Gloin ja Gimli. [Mis iganes selle Gimli isa nimi oli...]
Samuti ka mitmed haldjad, kellest ühe märkis Esme kohe ära kui Legolase. Mitu inimest, kellest temast paar istekohta edasi istunu, tumedate juustega mehe oletas Esme Aragorni olema, ja ühe oletas ta Boromiriks.
Vaid suur tool oli veel tühi.
*kõik pläkutavad* [ei viitsi kirjutada ]

Kreko sättis tooli õigesti ning istus sinna, võttes piibu välja, et suitsemata hakata. Mõtiskledes vaatas ta lilli.

OT: Kreko tahab ka seiklema minna...

OT: Mingu

OT: Üksinda?! Ta tahab teiega liituda

OT: Sa võid hiljem minuga kokku saada(a)?

OT: Tahvai, võid mulle külla tulla

OT: Ma olen hunt, ma ei saa. Ma olen selles teises maailmas.

OT: Saad. Roheline suits. Kuidas Esme sinu arust LOTRi maailma sai?

OT: Jah, Miseria ilmub minu ette

OT: Kuku, te olete sama smaailmas. Kreko on kääbik ja Muki hunt, kes kohtus just istariga.

OT: Aaaaaaa^^

OT: Mängige!

[Lõikan aega]
***
Esme kratsis pead. Elrond oli juba tükk aega midagi seletanud. Tüdrukul oleks päris hea meel olnud, kui nad oleks haldjakeelt kasutanud, sest omaloodud sõnastik oli tal otsast lõpuni peas. Aga ei.
***
"Me ei tea kuhu kadus Sõrmus, ja see on halb, sest kui see tagasi ilmub, võib see vabalt Sauroni kätte sattuda." ütles Elrond. Kuulajatest käis kahin läbi. Siis tõusis Gandalf püsti. "Mul on sulle uudiseid, Haldjaisand. Sõrmus on leitud."
Uus kahin. "Kas sa selle asukohta tead?" küsis Elrond.
Gandalf osutas Frodo kõrval istuvale tüdrukule.
***
Esme ei saanud midagi aru. Gandalf näitas tema peale, justkui midagi seletades. Sõrmus! taipas Esme.
***
"Kas ta meie keelt räägib?" uuris üks haldjas. "Ei," vastas Gandalf, "Aga ta oskab sindarini ja lisaks paistab mitut siitkandist tundvat."
Elrond kaalus asja ka küsis siis tüdruku poole pöördudes: "Sõrmus?"
***

Esme tundis haldjakeelse sõna ära. Ta noogutas ja võttis keti Sõrmusega kaelast, ulatades selle Elrondile.

Kreko kratsis pead ning võttis laualt tassi teed ja kulistas selle alla. Seest hakkas mõnusalt kõrvetama, see meeldis kääbikule.