Sarlin 2

Ohh, väga hea osa!

Mur, vaata, siis, kui Voldemort oli tõesti nõrgenenud, oli ta vast pisut heledam, aga nähtav oli ta alati.

Ja Sarlin oli hämmastavalt naiivne. Läks spiooniga kohtuma ja istus puu alla tukkuma.

Ta poleks oodanud, et Andrew nüüd Teda Ründama ka hakkab Mina passiksin küll kohal ja ootaksin .. Üritaksin vähemalt. Vähe kannatamatu loomuga olen. :]

Mnjaa, ma hakkaksin ootamise peale juba karjuma

17. osa

Kahest esimesest needusest kõrvale põigelnud, sai ta viimasega hoobi vastu jalga. Jälle lendas ta paar meetrit eemale. Valu levis kiirelt mööda tema keha, sundides tüdrukut valust ja vihast karjuma. Võlukepp vedeles temast mõned sentimeetrid eemal, kuid ta tundis end juba jõuetuna, et liigutada.
„Ja selline ongi siis meie Sarlini lõpp,’’ ohkas Andrew tüdinud toonil. „Ma oleksin oodanud sinult rohkemat.. Midagi.. särtsakamat? Vastupanu võibolla?’’ arutles ta valjusti, kõndides Sarlini poole. Sarlin pööras end külje peale, hingates sügavalt sisse. Ta ei suutnud isegi enda kätt välja sirutada, et võlukepp kätte võtta ja koolivanemale vastu astuda.
„Ma saan aru, kui sul on Imperio needus peal,’’ köhatas ta viimaks. Andrew oli temani jõudnud ja korjas võlukepi ülesse, vaadeldes seda mõni sekund hindavalt.
„Tõesti kahju, et see nii lõppema peab. Meie sõprus ei jõudnud alatagi veel,’’ ütles noormees mürgiselt. Mustad juuksed silmade ette langemas, sulges Sarlin silmad.
„Tõuse püsti,’’ käsutas Andrew. Sarlin ei liigutanudki ennast vaid lasi esimesel pisaral üle põse veereda.
„Tõuse püsti,’’ kordas ta külmemalt. Sarlin ei kavatsenudki ennast liigutada. Andrew turtsatas tema kohal põlglikult ja tõmbas Sarlini käsivarrest püsti.
„Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!’’ ütles ta vihaselt. Sarlin kõlkus Andrewi tugeva haarde küljes, suutmata õieti seistagi. Silmad olid siiamaani kinni ja juuksed kahvatu näo ees.
„Lihtsalt tapa mu kohe ära,’’ sosistas Sarlin vaevukuuldavalt. Tundus, et koolivanem seda tõesti ei kuulnud, sest ta pigistas veelgi tugevamini Sarlini käsivart, sundides teda valust oiatama.
„Kus on sinu väärikus?’’ küsis ta allasurutud vihaga. Sarlin ei vastanud midagi. Väärikus... „Sul polegi seda, Sarlin! Sa oled väärtusetu! Kui ma su kohe tapaksin, ei paneks keegi sinu kadumist tähele. Elu läheks edasi nagu oli koguaeg läinud! Kedagi ei huvitaks, kas sa käisid kunagi siin koolis või mitte!’’ sosistas Andrew läbitungivalt.
„Paneks küll..’’ sosistas Sarlin vaiksemalt. Harry saaks aru, kui ta oleks kadunud. Ron ja Hermione niisamuti.. Ginny, Luna ja Neville kohta ei osanud ta midagi öelda. Võibolla kui Sarlin nüüd sureb siis lähevad kõik kolm tagasi enda aega ja ütlevad, et ta tahtis maha jääda ja elada enda ajas rahulikult, unustades nad ära?
„Sa oled lihtsalt üks vastik mõrd, tead seda? Sa vääridki surma! Ma ei mõista tõesti, miks keegi sind ise tappa ei tahtnud? Inimesed sõbrustavad sinuga vaid sellepärast, et nad kardavad sind.’’
Sarlin kuulis kuidas Andrew pillas tema võlukepi maha.
„Sa ei kujutagi ette kui kaua ma sind piinata tahaksin,’’ sosistas ta Sarlini kõrva juures. Külmad värinad jooksid üle tüdruku selja. Kui tal oleks jõudu, läheks ta noormehele kätega kallale. Küünistaks, taoks.. Võibolla murraks isegi kaelaluu, kuid Ei. Ta oli jõuetu. Ta suutis vaevu püsti seista. Ta ei suutnud isegi korralikult rääkida ja valust mõelda.
Andrew lasi Sarlinist lahti ja vaatas kuidas tüdruk vaikselt maha potsatas. Tundus nagu Sarlin olekski surnud. Suletud silmad, kahvatu nahk ja vaevaline hingamine, minda polnudki peaaegu näha. Andrew kallutas pead, vaadates enda majakaaslast.
Enda võlukepi tõstnud, vaatas ta veel mõnda aega tüdruku rahulikku näkku. Tappa ta kohe või mitte?
Sarlin aga üritas kasvõi ühte liigest liigutada, mis välja ei tulnud. Kogu ta keha tundus olevat väga raske.
Ähmaselt kuulis ta kuidas Andrew midagi pomises ja siis vajus ta teadmatusse...

Nääh, nii hea koha pealt ei jäeta pooleli!

ei jäeta jah.

Jaah, ja sina, Miseria, ei ole ka mingi erand

Kirjuta edasi.

Murtagh kirjutas:

Jaah, ja sina, Miseria, ei ole ka mingi erand

Ee.. says who ?

Minaa
Ja umm... Kirjuta edasi!

Krjuta, kirjuta.

Miks see Andrew teda nii väga vihkama peaks?

Sa ei lugenudki või?
Andrew tahab saada surmasööjaks.Ta vihkab segaverelisi.Ta tunneb kadedust nende üle, kes on juba surmasööjad.

Pane pilt kokku.

Okei. *mõtleb* Ikkagi kahtlane.

*ohkab masendunult*Kuidas kahtlane?

Oiissand, Aduna, ma olen üllatunud

Miks?

Nooh, kahtlased jutud ongi ju head Ev!

Aduna kirjutas:

Sa ei lugenudki või?
Andrew tahab saada surmasööjaks.Ta vihkab segaverelisi.Ta tunneb kadedust nende üle, kes on juba surmasööjad.

Pane pilt kokku.

Sellepärast. :]

Millal uut saab?

Mulle tundub vahepeal et Sarlin on napakas

Mulle tundus ka. Uut osa paluks muidu.

Mulle ka. Seda ma just väita püüangi siin. (=

Uut paluks mina ka.

Kõik on napakad

Äh????

Kõik tegelased on sealt napakad ma mõtlen

Hermione kohta ma nii ei ütleks. (= Ja siin läheb suhteliselt ebaloogiliseks...

Minu meelest on Voldemort imelik

Kirjuta juba edasi!!!

Võiksid küll edasi kirjutada jah!

heeaa

*igavusest suremas*
Kirjuta.Kirjuta!KIRJUTA.KIRJUTA!!!!

Miseria, kirjutaa!

Kirjuta palun!!! Ma juba nutan! Teatsa ma olen su suur fänn, aga tavaliselt ei võta ma lihtsalt palju sõna, vaid loen vaikselt ja salamisi.



Ma ütlen; kõik su fännid nutavad!

*karjub*
Hakka kirjutama!

KIRJUTA EDASI MISERIA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Hiljem kunagi.

Miks???

Mainin ka selles jutus siis ära. Fanfic "Sarlin'' tõepoolest EI PEA vastama faktidele raamatust. Ma lihtsalt ei viitsi neid raamatuid uuesti laenutada, et need asjad endale pähe taguda ja siis kirjutada. Ei . See on tõesti omalooming ja ma ei kavatse neid fakte kasutada. Sorry noh, kui tõesti ei meeldi, aga ausalt ka, mind nagu üldse ei koti see.

18. osa

Andrew.

Tundus, nagu keegi sosistaks seda nime talle meelega kõrva, kuid ise ta lamas teadvusetult. Ta tundis midagi rasket enda peal, kuid see oli kõigest valge haiglatekk. Haiglatiivas oli soe, vägagi soe, kuid tema jaoks oli see külmem kui talvel.
Kogu ta keha valutas kui ta üritas ennast millimeetritki liigutada. Uus valusööst läbis ta keha, kui ta üritas korraks sõrmi liigutada, et tekk endale rohkem peale tõmmata ning valust mõmisedes kortsutas ta läbi une kulmi.
Silmade ees jooksis nagu lint kogu võitlus läbi ning tundus, nagu oleks see juhtunud alles eile. Kõik need needused, mis Sarlini tabasid, kogu see valu, mis üha uuesti ja uuesti teda pommitas ei tahtnud kuidagi ära kaduda.
Siis aga hajus see pilt ning ilmus asemele uus - tema perekond.
Tüdruk nägi ennast noorena. Samasugused süsimustad juuksed, mis olid roosade lintidega kinni pandud ning mustad silmad otsisid pilguga ema, kes lubas, et tuleb kohe tagasi. Sõrmedega närviliselt enda roosakat kleiti näppides, viis ta pilgu ülesse, vaadates otsa enda tädile, kes talle lahkelt naeratas ja ütles midagi, millest Sarlin arugi ei saanud. Siis osutas tädi sõrmega ettepoole ning sinna vaadates, nägi ta enda näol naeratust.
Emme tuli tagasi.
Ja tal oli midagi käes.
Midag suurt!
Sarlin lasi tädi käest lahti ning jooksis emale vastu, hakates teda kallistama. Mõlemad naersid ning siis asetas väikese tüdrukutirtsu ema lapse tagasi maha ning ulatas talle suure kingipaki. "Palju õnne, Sarlin!'' oli ta sosistanud. Ning see oligi viimane kord kui ta oma ema nii õnnelikuna näinud oli. See viimane päev.
Ta oli saanud just viie aastaseks ...

Sarlin istus oma toas ja pidas tee pidu enda uue lumivalge kaisukaruga. Mänguloomal oli ilus triibuline kikilips kaela kinnitatud ning roos käpa külge õmmeldud. Just selline nagu ta alati tahtnud oli! Ta vestles just parajasti härra Mõmmikuga, naeruväärne nimi, kas pole? ja arutles temaga, mida teha peale seda kui nad on tee ära joonud.
Sarlinil pole kunagi õigeid sõpru olnud. Teised lapsed vältisid teda sellepärast, et ta oskas asju teha palju paremini kui nemad. Ta oskas ehitada suuremaid liivalosse, joonistada teistest paremini ja isegi lasteaias oskas ta plastiliinist voolida paremini kui teised.
"Nad on lihtsalt kadedad!'' kujutas ta ette seda mida oli härra Mõmmik öelnud. Jah, just nii oligi! Nad olid kadedad, et tema oskas neid asju ja tema ei osanud.
Siis jõi aga tüdruk oma tassi tühjaks ja pühkis suu salvrätikuga puhtaks ja tõusis püsti. "Ma lähen vaatan kas köögis on veel küpsiseid, ma tulen kohe tagasi!'' lubas ta oma kaisukarule ja juba ta oligi läinud.
Väike-Sarlin jooksis trepist alla ja hüppas päkkadele vaikselt ja hiilis siis köögi ukseni. Neil emaga oli alati selline mäng, et ta peab märkamatult vähemalt ühe kapini pääsema, siis saab ta topelt portsjoni küpsiseid. Irooniline.
Kuid nüüd kuulis ta köögis teiste hääli. Ema rääkis külmalt, isa samat moodi ning keegi naeris nende jutu peale.
Sarlin piilus ukse tagant sisse ja nägi seal kolme meest, kõik riietatud musta ning neil olid ees kummalised maskid.
Nad vaidlesid millegi üle väga tuliselt ning üks oli võtnud isegi võlukepi kätte, kuid teine oli suutnud ta alustuseks maha rahustada.
Kõik rääkisid vaikselt niiet Sarlin ei kuulnud midagi, kuid uudishimu ei lasknud tal kohalt liikuda.
Siis aga juhtus midagi...
Sarlini isa tõmbas võlukepi välja ja suunas selle Surmasööjate poole. Esimene surmasööja lükkas teise endast eemale ja sihtis sellega Sarlini isa. Enne kui mees suu lahti tehagi jõudis, et midagi öelda, ütles Surmasööja midagi ja siis täitus köök korraks rohelise valgusega ja isa langes põrandale. Sarlin ootas, et issi tõuseks püsti, kuid seda ei juhtunud. Ta ema langes põlvedele ja kummardus isa kohale, raputades teda ägedalt. Pisarad voolasid ta põskedel ning siis ühe kiire liigutusega tõmbas ka tema oma võlukepi välja ja saatis kaks samasugust rohelist juga mõlema surmasööja poole. Siis pöördus ta kolmanda poole, kes rahulikult eemal seisis, pea kergelt viltu. Ta ütles midagi, kuid ilmselt ema see ei rahustanud, sest ta värises koha peal paisuvast vihast. Surmasööja võttis enda võlukepi välja ja viipas sellega. Siis oli köögis kõik kuulda.
"Kui sa ei anna seda mida me tahame, maksad sa selle eest, mida sa neile tegid oma tütre eluga,'' ütles külm hääl. Sarlinil jooksid judinad üle selja ja mees hakkas ukse poole astuma. Hinge kinni hoides, otsis tüdruk varuplaani kuhu peitu minna, puges ta ukse taha ja hoidis hinge kinni. Mees läks trepi poole ja sealt vaikselt ülesse.
"Sarlin, tule välja, me peame rääkima!'' Ütles ta, moondades hääle rahulikuks ja isegi mõnes mõttes rõõmsamaks ? Kui Sarlin oleks parajasti oma toas olnud, oleks ta leitud.
Siis jooksis ta ema köögist välja. "Ära kuula teda Sarlin! Ole toas! Peida end!'' Karjus ta trepist ülesse joostes. Teisele korrusele jõudes, tormas ema edasi ning Sarlin vaatas ülesse, kuulates tähelepanelikult.
"Avada Kedavra!'' ja ema kiljatus. Kostus vaikne summutatud potsatus ja vaikus.
Ise hüsteeriliselt kisama hakates, jooksis Sarlin majast välja ja lõi uke valju pauguga kinni. Edasi jooksis ta kusagile tänavale, jõudes nii ühte parki kus ta pingile istus ja nuttis.
Emme ega issi ei tule enam tagasi.
Ei tule.

Viimane piisk peekrisse.
Sarlin avas silmad ja vaatas ringi.
Haiglatiivas oli pime. Ainult akendest paistis tuhm kuuvalgus, mis eriti valgust ei andnud, sest kardinad olid ette tõmmatud. Tüdruk üritas ennast liigutada ning see tal ka õnnestus, ainult uue valusööstuga. Kogu jõu kokku võtnud, surus ta hambad tugevasti kokku ja lükkas end istuli.
Silmi pilgutades, hakkas ta paremini nägema. Tema kõrval lamas veel keegi. Veel mitmeid kordi silmi pilgutanud, suutis ta pimedusega ära harjuda ja siis tundis ta selle isiksuse ära.

Andrew.

*nutab*


Olen viimase kahe päevaga lugenud ära nii palju kui on seda Sarlinit. Minu arvamused:

*sa kirjutad väga sisukalt
*harjuta veel ja sinust saab kirjanik
*vii Sarlin raamatutekirjastusse
*palveta, et see võetakse vastu.

Ja kui ei võeta, prindin ma endale ise selle jutu, hea lugeda.

Ohhoo, uus osa! Jee! See on super!

Kusjuures, ühes teises jutus, ühes teises foorumis, on ka Härra Mõmmik, mängukaru

19. osa


Tüdrukut valdas paanikahoog, kui ta teadvusetut koolivanemat meenutas.
Andrew oli nii kahvatu! Ta hingas vaikselt ja aeglaselt mistõttu arvas
tüdruk esialgu, et too on üldse surnud. Vaikselt ahhetanud, pööras
Sarlin pilgu korraks kõrvale, kuid siis vaatas ta jälle Andrewi poole.
Ta tundis, et nende vahel on mingisugune side. Mõlemad neist olid
saanud kannatada. Kuid kannatada oli saanud ka Susan, kes võeti kinni
ja pandi Imperio needuse alla. Andrew. Tema kohta ei osanud eriti
Sarlin midagi mõelda. Mõlemad olid saanud loitsudega pihta varemgi,
kuid sellist võitlust pole tal kunagi olnud. Oli harjumatu mõelda, et
inimesed on nüüd temast üle. ‘Mis oleks, kui ma muutuksin jälle
endiseks? Siis oleks kõik jälle endine. Ma arvan, et Harry ja teised
saaksid aru kui ma …’ Mõte jäi poolikuks. Ta oli lubanud teistele, et
aitab alistada Musta Võluri ning seda isegi siis, kui neid ootab tume
saatus. *** Hommikul säras päike akendest sisse, paistes otse Sarlinile
silma. Seekord tundis noor Slytherini neiu end paremini kui öösel. Enda
käsi liigutanud, ei tundnud ta enam sellist valu, mis oleks kisama
pannud vaid tavaline liigesevalu mis peaks paari päevaga mööda minema.
Laialt haigutanud, vaatas ta enda ümber. Andrewi voodi oli tühi ning
tema oligi jäänud üksinda Haiglatiiba. Ta hakkas juba selle mõttega
harjuma kui kabineti uks avanes ja välja sibas noor haiglaemand, kes
Sarlinile hoolitsevalt otsa vaatas. “Hommik kullake,” ütles ta
tüdrukule, astudes talle lähemale. Natuke eemale tõmbudes, naeratas
naine laiemalt. “Sa ei pea mind kartma,” lubas ta, kummardudes
tütarlapse kohale. Sarlin jäi kangelt lebama, vaadates suurte silmadega
naist. “Hm, sa võid juba täna pärastlõunal lahkuda. Üleeile tegime me
sulle rohu valmis mistõttu võid sa natuke iiveldust tunda,” vadistas ta
nagu lind. Sarlin neelatas. Ta ei tundnud mitte mingisugust tunnet,
kuid naine jättis väga kahtlase mulje. “Üleeile?” Küsis ta vaevaliselt.
“Jah. Peale seda rohtu andsime sulle unerohtu. Sa peaksid nüüd
väljapuhanud olema.” Uus naeratus ilmus heledapäise näole, pruunid
silmad aga läikisid rõõmust. “Ee, aitähh,” pomises tüdruk ja tõusis,
jalad rippumas üle voodiääre. “Aga mis ‘naabriga’ sai?” Küsis ta
viimaks, vaadates Andrewi tühja voodi poole. “Vaesekesel olid
vigastused mida mina ei suutnud ravida. Ta saadeti St. Mungosse, kuid
ma pole kindel, kas nad suudavad ka tema terveks ravida,” ohkas naine
nukralt ja astus voodini, korrastades seda kiirelt. “Mis temaga oli?”
Küsis Sarlin, pannes jalad ettevaatlikult jääkülmale kivipõrandale.
“Keegi oli teda rünnanud ning tema kehal olid haavad mida ma ei suutnud
parandada isegi võluväel. Ta hakkas kiirelt verest tühjaks jooksma…
Lisaks veel sellele olid jäljed mis viitasid piinamisneedusele,” ohkas
ta raskelt. Sarlin vaikis hetke. Haavad mida ei suudetud parandada,
jäljed mis viitasid piinamisneedusele… “Aga kuidas me siis siia saime,
kui Andrew verest tühjaks hakkas jooma?” Küsis ta edasi. “Teid tõi
Slytherini majavanem… Mis ta nimi oligi? Professor Snape?” Kehitas ta
õlgu. “Ahh, mis sa ikka küsid, küll sa hiljem saad teada! Pane end
riidesse ja kõnni natuke ringi. Su luud võivad natuke kanged olla ja
kui sa ei suuda korralikult jalgadel seista, siis ma toon sulle ühe
joogi mis peaks sellises olukorras aitama,” vadistas ta taas kiirelt.
“Ahsoo … Ja kuidas ma teid kutsuma pean… Proua…?” “Poppy Pomfrey.”
Vastas naine naeratades. Pomfrey. “Selge. Kas ma saaksin nüüd natuke
privaatsust?” Küsis Sarlin kulmu hetkeks kergitades. Poppy noogutas
korraks ja juba keeraski ta selja, jalutades oma kabinetti. Mõeldes,
mis on saanud endisest haiglaemandast, võttis Sarlin kapilt enda
koolivormi, mis oli korda tehtud ja pani uued riided selga. Lühikesed
juuksed üle õla visanud, vaatasid mustad silmad nüüd taas üle
haiglatiiva. Ta pole kunagi seda kohta armastanud, kuid viimasel ajal
võis seda isegi kodus pidada. Tulevikus oli ta saanud siia tulla, kuid
siis oli Pomfrey vanem ning praegugi, kui Pomfrey on noorem. Kena. Kuna
haiglaemandat ei olnud enam näha, võttis Sarlin kapilt oma võlukepi,
pistes selle kiire liigutusega oma taskusse ning juba ta liikuski ukse
poole. Erinevalt Pomfrey sõnadest, ei olnud ta luud enam nii kanged.
Tundus, et ta oli maganud terve öö ilma, et oleks muretsenud kooliasjus
ja keelatud sõprade asjus. Ukse avanud, kiirustas neiu Suure Saali
poole, sest miski ütles, et ta pole ammu süüa saanud ja praegu on just
parim aeg enda kõhtu täita.

Täiega hea! Ootan uut =) Jälle.

Üli hea ! Uut !

20 . osa.

Lõpp on lähedal!

Järgnev päev läks edasi kiiresti. Sarlin magas tüdrukute magamistoas kuid niipea kui ta ärkas, läks ta tundidesse ning nii liikus ka kevadball lähemale, jättes nii vaid mõned päevad.

"Nii ... Me oleme kõik läbi mõelnud. Praktiliselt ei tohiks meil midagi valesti minna kui nad just teatuid needusi ei kasuta,'' teatas Hermione. Sarlin noogutas, ise viimaks püsti tõustes. Peale seda kui ta haiglast välja sai tundis ta ennast paremini kui tavaliselt.
"Mm, ma lähen nüüd...'' ütles ta viimaks ringutades. "Ettevalmistama,'' lisas ta Harry ja Roni küsivaid ilmeid nähes. "Ballil näeme!'' ütles ta veel ning lahkus kiiresti Tarvilikust Toast, jõudes peagi Slytherini puhketuppa.
Tüdrukud istusid kõik koos, kõigil käes kleidid ja arutasid midagi elavalt. Nendest möödudes läks Sarlin magamistuppa ja otsis enda voodi alt välja vana kulunud kohvri mille ta klõpsatusega lahti tegi.
Nähtavale tuli must siidine kleit ülevalt ääristatud rohelise looriga. Siid läikis selles hämaras valguses kuid sellegipoolest oli Sarlin enda uuest ostust lummatud. Ta lasi seda paar päeva tagasi õmmelda ning mis kõige parem, see maksis kõigest 5 galleooni! Kleidi kohvrist välja tõmmanud, surus ta selle enda peale. Ilus... Kohvri tagasi voodi alla lükanud, jooksis ta magamistoast välja ja naeratades liitus ta teiste lobisevate tüdrukutega, alustades vestlust Kevadballist, kuid sisemuses häiris teda tunne.


"Sa näed ilus välja!'' ahhetas Julie Johanna kõrval, pilk kinnitatud Sarlini kleidile. Tüdruku kahvatu nahk tundus nüüd ilusam, kui ta valis omale sobiva riideeseme kõrvale. Pikad mustad juuksed olid ülesse ühte prunni keeratud ning tänu sellele meenutas ta natuke professor McGonagalli. Seda mainisid mõned Slytherinlased kuivalt, kuid keegi ei teinud sellest suurt numbrit.
"Ma ei saa aru, miks sa keeldusid omale paarilist võtmast...'' raputas Johanna pead. Sarlin ainult naeratas kui end peeglist vaatas. Ta nägi tõepoolest ilus välja. Isegi enda jaoks oli ta seekord armas.
Hõbedase roosprossi oli ta kinnitanud juustesse kaunistuseks. Lihtsalt nii ebareaalne oli mõelda, kuidas südant murdnud inimese kingitus sai olla nii südamelähedane!
Enda rohelist värvi glitritega läikiva ja sulgedega kaunistatud maski näole pannes, nägi ta ainult enda musti silmi peeglist vastu vaatamas ning kerge muigevarjund ilmus ta näole.
"Olgu tüdrukud.. Kui te samuti valmis olete, siis võime minna!'' teatas ta viimaks.
Vastuseks saanud noogutused, mis olid tulnud kõik tüdrukutel, kes õhinas olid, liikusid nad puhketuppa.
Seal seisid noormehed, kõigil seljas ülikonnad. Mõnel isegi Slytherini toonides kuid paljud eelistasid musta.
"Susan!'' Hüüdis keegi. Tüdruk Sarlini kõrval niheles natuke ebamugavalt kuid siis ta naeratas laialt kui nägi, et eemalt tuleb üks maskis kogu tema poole.
"Sul pole midagi selle vastu kui ma su ära saadan?'' pilgutas poiss silma. Sarlin ei tundnudki noormehe ära. Isegi hääl polnud talle eriti tuttav, kuid ta oli kindel, et kusagil oli ta sellest kuulnud.
"Ma arvan, et mina ja Julie läheme otsime ka oma kaaslased ülesse,'' ütles Johanna ning nii kaksikud läinud olidki. Tema taga tüdrukud hakkasid samuti hargnema, leides ülesse oma paarilised. Sügavalt ohanud, lahkus Sarlin puhketoast, minnes mööda pimedaid koridore edasi. Teekonnal nägi ta mitmeid tuvikesi, kes olid otsustanud omavahel koridori jääda ja see vaatepilt ajas tal lihtsalt südame pahaks. Näha kuidas noored tema silme ees suudlevad. Fuhh!
Viimaks jõudis ka tema platsile. Ringi vaadates, üritas ta näha kusagilt Harryt. Ta ei saanud aru kas Harry üldse ongi ballile ilmunud, sest on palju temakasvu ja samasuguste juustega noormehi.
Roni tundis ta aga kiiresti ära. Tal oli seljas Gryffindori toonides ülikond ning ta seisis eemal ja rääkis Hermionega, kes sõrmega Sarlini poole osutas. Ron vaatas samuti tema poole ja lehvitas talle. Neile noogutanud, vaatas ta jälle ringi, otsides mingisugust märki Harryst. Viimaks ta nägigi, kuidas üks pikka kasvu noormees Roni ja Hermione juurde kõndis ning nendega rääkima asus.
Nende poole minema hakates tundis Sarlin kellegi jahedat kätt oma õlal.
Ringi pööranud nägi ta endast pikemat noormeest talle otsa vaatamas. Kuna mask oli poole näo peal, nägi ta poisi naeratust mis oli kõrvuni veninud. "Kas ma saaksin Sinuga mõni hetk rääkida?'' Küsis noormees vaikselt.
Sarlin tundis hääle ära. Oi ei...
"Me ei lähe minema... Siinsamas,'' lisas Andrew.
Tütarlaps noogutas aeglaselt, kuid sisimas tundis ta soovi lihtsalt talle vastu vahtimist anda ja nägu täis sõimata.
"Millal sa St. Mungost välja said?'' küsis ta enne kui Andrew suudki lahti teha.
"Alustuseks on mul sind ka hea meel näha ja mul on tore teada, et sinuga kõik korras on,'' sõnas ta. Muidugi. "ja teiseks ma sain täna hommikul välja.'' lõpetas ta oma lause.
"Olgu. Mul on ka hea meel, et sinuga kõik korras on. Tore, et ühtegi luumurdu pole... Tore.. Aga ma pean nüüd minema!''
"Oota, veel üks asi!'' hoidis Andrew ikka veel Sarlini õlast kinni "sa tantsida ei soovigi?'' küsis ta vaikselt.
Hetkel oleks Sarlin tahtnud Andrewile kõigest jõust vastu vahtimist anda . Tõesti. Tal oli kiire ja iga elu hinnaga! Ja see idioot pakub talle välja tantsimist. See ... seesamune kes oleks ta peaaegu ära tapnud ja seesamune kes piinas teda!
"Olgu.'' vastas ta allaandlikult. Koolivanem noogutas, naeratus näol püsimas.
Jube !

Nii hea! Tahaks lõppu juba.

Täiega hea! Ma tahan ka lõppu, aga samas ei taha et see ära lõpeb