Imedetuba

Riley ja Keilyn, mander, teel Goodofi sadamasse
Riley tõmbas number 34 maha. „Minu võit,” kuulutas ta valjult. „Päh,” sõnas Keilyn, „ma võin kihla vedada, et sa tegid sohki!” Riley vihastas ja lükkas õde. Keilyn lõi pea vastu autoust ära. „Ai!” kiljatas ta. Tüdrukute ema pööras ennast autoistmel ringi. „Tasa-tasa, ärge kakelge. Kohe oleme kohal. „Ma vihkan autosõitu,” teatas Riley, „laeva peal saab vähemalt ringi liikuda. Pealegi on kolimine üleüldse tobe!” „Sadam juba paistab,” hüüatas Keilyn, kes aknast välja vahtis. „Kus, kus?” sattus Riley ärevusse ja pistis pea avatud autoaknast välja. „Vau!” kiljatas ta. „See on tõesti uhke,” sõnas ema esiistmelt.

Mm , liiga lühike, aga ma olin esimene, kes seda luges, lala ^^

Emm... Ma enne välja logitult lugesin.

Aga ma andsin talle teksti msnis ennem, kui siia panin
Lühikeste jupidena tuleb. Mul seda Wordis 7 lehte

Juppidena *
Mhh , sa võiksid pikemad jupid teha siis ..

Okei. Ma kirjutangi tegelikult hiljem pikemaid juppe

Mia Marlene, Tunduru saar, Weliofi linnake
Kahju, et Cadence nädalavahetuseks Jaksavale peab sõitma. Aga õnneks on see viimane nädalavahetus enne suve. Ta ütles, et kui ta sinna nädalavahetusteks sõidab, võib ta suveks Weliof’i jääda, mõtles Mia Marlene. Ta istus kõnni tee äärekivil ja igavles. Siin linna piiril elasid ainult väikesed lapsed, kellest enam kui pool ei osanud korralikult rääkida ja igavad, tavalised tunduru täiskasvanud. Ja siis veel loomulikult Mia Marlene ja Cadence, oma peredega. Mia Marlene’l õdesid-vendi polnud. Cadence peres olid nelja aastased kaksikud, tüdruk ja poiss, Yoline ja Yared.
Mia Marlene, hüüdnimega Maia, viskas viimase kivi üle tee kraavi ja hüppas püsti. Ikkagi, lõpuks ometi suvi, mõtles ta ja hakkas jooksma mööda tänavat kesklinna poole.

Kena
LAlala, hea ^^

EDASI! Kifft wärk.

Mina sain ka Skaibi teel enne, nänänää. Jah, tore on, aga kangesti lühike...

Alessa, Tunduru saar, Weliofi linnake
Alessa kõmpis mööda tänavat kodu poole. Miks mul peab nii palju õdesid ja vendi olema, küsis ta endalt, õnneks ei pea ma neid hoidma, seda teeb Aidan, jumal tänatud. Tal on neid vist päris tüütu olla. Täna tal veab, ainult Sara ja Sadie on kodus. Tahaks teada kuidas ta hakkama saab kui kogu kamp kohal on. Nojah, Luke eest ta ei pea veel hoolitsema, ema tassib teda igale poole kaasa. Kahju, et meil peres kaksikuid pole. Ema läks täna Lykase ja Lukega vanaema poole, vist. See on idarannikul, kaugel. Arvatavasti jääb ööseks. Alessa haigutas. Oli hommik, kell oli alles kümme. Peaks vist referaadi hiljem ära viima, Oyliva ei ole just kõige varasem ärkaja. Ta pööras oma kodutänavasse. Kuidas ma küll ära unustasin, Riley pidi ju täna saabuma. Tahaks teda juba näha. Huvitav, kas ta tuleb meie klassi? Ja kas ta on sama lahe, kui kirjade põhjal tundus. Alessa komistas. Keset tänavat oli kivi. Suur kivi. „Auu!” karjatas Alessa valust. „Kuidas see kivi siia sai?” Porises ta ja avastas, et teiselpool kivi algab teerada mäkke. Ma läksin ma kodust juba mööda, pahandas ta endaga mõttes ja hakkas naerma. Lähen vist ikkagi Oyliva juurde.

Yeeey, seda osa pole lugenud
heh, okei, lisa uus juba

Oyliva-Kaylee, Tunduru saar, Kenlstufi sild
Alessa eksis, Oyliva-Kaylee ärkas hommikuti varakult. Ta oli sel hommikul varakult sillal, et üritada seda, mida ükski tüdruk ei julgenud mõelda. Ta kavatses mööda silla tugiposti alla orgu laskuda. Ja seda ilma julgestusköieta. Oyliva vaatas üle silla ääre alla. Ta ei olnud silla keskel, vaid Weliofi poolse külje peal. Keskel oleks olnud raskem ronida. Weliofi poolset külge aga oli parandatud ja seal oli tugisambaga risti olevaid pulki ja laudu, mida mööda oli Oyliva jooks kerge alla ronida. Kõrgust tüdruk ei kartnud. Ta ohkas ja ronis üle käsipuu. Teisel pool käsipuud ei olnud tema jaoks jubedam olla kui silla keskel kõndida. Üle käsipuu oli ta mitmeid kordi roninud. Kuid alla ronimise plaan oli tal tulnud alles pärast seda, kui silda parandati õigemini toestati. Oyliva võttis kõige alumisest käsipuu otsast kinni ja lasi ennast rippu. Ta jalad puudutasid ühte toestuspulka. Oyliva jätkas laskumist. Poole tunni pärast seisis ta orus. Orgu ei pääsenud muud moodi, kui helikopteriga või sillalt benji hüpet tehes või ka nii nagu Oyliva oli tulnud

Umm , okei Äge , aga millal kõik tegelased kokku saavad ?

Nad hakkavad ühe-kahe kaupa kokku saama ja siis kõik Aga seda alles päris mitme osa pärast

Ääähhh , vastik

Aga sa said spoileri seeeest

Spoiler:

Üü , nunnud tegelased on ^^

Alessa, Tunduru saar, Kenlstufi sild
„Oyliva,” hüüdis Alessa, „Kus sa oled?” Ta jalutas mööda silda. Kuna kodus Oyliva-Kaylee’d polnud, oli ta arvanud, et tüdruk on sillal, kuna see oli ta lemmikpaik. „Oyliva-Kaylee!” hüüdis ta uuesti. „Ja-ja, ära kutsu mind nii,” sõnas Oyliva, kelle käed ja pea olid just ilmunud sillale, „Vuuh!” ehmatas Alessa, „Ära ehmata, mind, nii!” „Vabandust, aga kui sa minu häält kusagilt silla alt oleks kuulnud, oleks parem olnud?” küsis Oyliva sarkastiliselt ja ronis üle silla käsipuu. „Ega vist mitte,” vastas Alessa vaikselt. „Mida sa üleüldse seal all tegid?” küsis ta huviga. „Oma võimeid testisin,” ütles Oyliva ja naeratas, „aga mida sina siin teed?” „Tulin sulle su referaati tooma,” ütles Alessa ja ulatas Oylivale tema referaadi. „Aitäh!” ütles Oyliva. „Sa lähed nüüd koju?” küsis ta nukralt. „Jah, viin koti ära,” vastas Alessa. Oyliva muutus kurvemaks. „Aga ma võin pärast tagasi tulla, kodus on niikuinii põrgu, Aidan on Sara ja Sadiega kodus.” Oyliva hüppas rõõmust õhku ja plaksutas käsi. „Mis sul hakkas?” küsis Alessa. „Ah, ei midagi,” ütles Oyliva. „Ma siis lähen,” ütles Alessa ja lehvitas. Ta kepsles minema.

Kepsles minema
Minu moodi.

Suht heaa. Alguses oli veits arusaamatu, aga hea.

Cadence, raudtee, mis ühendab saari mandriga
Cadence vaatas aknast välja. Meri sillerdas mõnusalt päikese käes. Aga Cadence see ei huvitanud. Suvi on põhimõtteliselt käes ju, miks ma ikka Jaksavale pean sõitma, mõtles ta, õnneks on ainult neli peatust veel, või kolm, kohe peatume Tamles. Peatused on mul ammu peas, hakkasin ju juba seitsme aastaselt Jaksavas isa juures käima. Siis, kui ma viis olin kolis ta ju sinna, Jaksavas on tal hea töötada. Õnneks saab ta esmaspäevast suvepuhkuse ja me sõidame koos tagasi Tundurusse.
„Tamle saar,” teatati valjuhääldist, „reisijatel on mahaminekuks ja pealetulekuks viis minutit.”
„Tamle saar, viis minutit,” osatas Cadence. Ta jälgis teisi reisijaid, eriti nende välimust ja riideid ning kommenteeris neid oma mõtetes. Issand, milline roosa kleit, sellel vanamutil on, neoonroosa, fuih. See roosidega kleidiga laps on ikka armas. Kui rong jälle liikuma hakkas, koondusid Cadence mõtted Mia Marlenele. Huvitav, mida ta praegu teeb? Äkki läheb Elshi oma pinginaabri juurde. Tavaliselt ta ju käib nädalavahetusel seal. Loodetavasti on neil lõbusam kui minul.
„Reen’i saar” teatas valjuhääldi. „Reisijatel on mahaminekuksja pealetulekuks viis minutit,” ütles Cadence koos valjuhääldiga tüdinult. Kaks peatus veel, mõtles ta, Vaajaia ja Genduru.

Lahe. Muide, kas see räägib selest Imedetoast, mis seostub su kunagise Sigatüüka rollika tegelasega?

Midagi sarnast jah



Mia Marlene, Tunduru saar, Weliofi linnake
Mia Marlene tegigi nii, nagu Cadence arvas. Ta kõmpis Elshi poole. Autoga oli sinna pikk maa, ümber Dowycli oru. Aga Mia Marlene läks otse, nagu alati. Üle Kenlstufi silla, mis viis Elshi mäelt Weliofi mäele. Ta jõudis kivini, mis asus tänava lõpus, kust mäele rada viis. Ta pööras ümber kivi ja põrkas ühe tüdrukuga kokku. See oli Alessa. Alessa kiljatas ja Mia Marlene karjatas.

Avv Nunnu, panic!

Alessa, Tunduru saar, Weliofi linnake
Alessa oli terve tee mäest alla jooksnud. Ta oli sama hea jooksja, kui Oyliva oli ronija.
Nii juhtuski, et kui Mia Marlene kivi tagant välja astus jooksis Alessa talle otsa. „Vabandust,” ütlesid mõlemad tüdrukud korraga ja hakkasid naerma. Alessa küsis pooleldi naerdes: „Kuhu sa niimoodi tormad?” „Cady sõitis jälle Jaksavale,” vastas Mia Marlene, „ma lähen Elshi Kirstele külla.” „Miks?” päris Alessa, kes oli uudishimulik. „Niisama, igav on,” vastas Mia Marlene. „Tule pigem minu ja Oylivaga,” sõnas Alessa järsku ja üllatus ise ka oma sõnade üle. Mia Marlene vaatas Alessat nagu ta näeks dinosaurust. Ta oli tükkaega vait ja siis ütles: „Nojah, eks ma võin proovida.” Alessa juubeldas, nagu Oyliva seda ennem oli teinud. Mia Marlene hakkas vaikselt itsitama. Alessa punastas. „Oota, ma käin korra kodunt läbi, pean koti ära viskama,” ütles ta.

M, põnev.

Riley ja Keilyn, Tunduru saar, Elsh – sadamalinn „Vauuuu!” kilkas Riley, „See linn on nii ilus!” Ta vanemad muhelesid eesistmel. „Siia kolimine oli väärt tegu,” sõnas Keilyn naeratades. Riley noogutas. „Kas me siin linnas hakkamegi elama,” päris ta õhinal. „Ei,” vastas isa, kes istus rooli taga. Riley nägu tõmbus mossi. „Kus siis?” esitas Keilyn küsimuse, mis Riley’l meeles mõlkus. „Weliofis” vastas nende ema. „Kas see on kaugel?” päris Riley. „Linnulennult ei ole, aga mööda teed on sinna ligi 37 kilomeetrit” vastas isa. „Palju siis linnulennult on?” tahtis Keilyn teada. „Ainult 3 kilomeetrit.” vastas isa. „Miks vahe nii suur on,” ei jätnud Riley pärimist. „Tuleb ümber Dowycli oru sõita,” vastas seekord ema. „Ma tean,” hõikas järsku Keilyn. Riley kiljatas, „Mida sa ehmatad?” „Vabandust,” vastas Keilyn, „Meile räägiti ükskord geograafia tunnis Dowycli orust. See on ainult üks kilomeetrit lai, aga see on ligi kuusteist kilomeetrit pikk. Üle selle viib puust sild. Orgu sisse ei pääse. Selle ääred on väga varisemisohtlikud. Kaljused ja seal on ka kuristikke.” Riley vahtis õde suu ammuli. „Ma tahan üle silla minna,” teatas ta seejärel. „See on hea mõte!” ütles isa ja pööras auto ümber. „See on jalakäijate sild,” täpsustas ema. „Minge te jala, ma sõidan autoga ümber selle oru,” ütles isa, „kodus kohtume.” Tüdrukud ronisid autost välja. Nad lehvitasid isale ja emale, kes edasi sõitsid. Kui nad kurvi taha kadusid vaatas Keilyn tõsiselt Riley’le otsa. „Kuidas me silla ja kodu üles leiame?” küsis ta. Naeratus kustus Riley näolt. Hetke pärast lõi see uuesti särama. „Vaata selja taha,” ütles Riley laginal naerdes. Keilyn pööras kiiresti ümber ja nägi silti. „Kenlstufi sild, 300m ->” seisis sildil. „Pealegi, oleks loogiline, et peame mäkke ronima,” lisas Riley ja osutas Elshi mäele. Nad asusid koos üles ronima mööda rajakest, mis üles viis ja kuhu silt oli osutanud.


Viimane esimesest osast.

Mõnus.

Lahe
Edasi.

II osa

Mia Marlene, Tunduru saar, Weliofi linnake,
Mia Marlene kõndis Alessa kõrval. Ta oli tüdrukuga juba ammu tuttav. Alessa tõi mõnikord oma väikesed õed, Sara ja Sadie, Cady õe ja vennaga mängima. Mia Marlene oli nendega ka mõnikord mänginud. Sara ja Sadie olid tema arust väga armsad väikesed tüdrukud. „Kas su õed on kodus?” küsis Mia Marlene. „Jep, ja üks vendadest ka.” Vastas Alessa hajameelselt. „Sul on siis palju vendi?” tundis Mia Marlene huvi. „Kolm venda, kaks õde,” vastas Alessa ja naeratas, „näe, selles majas ma elangi.” Mia Marlene vaatas Alessa maja. See oli tavaline maja, selliseid oli Weliofis palju. Ainult, et see maja oli kolmekorruseline, mitte kahe nagu enamus teisi. „Kena,” ütles ta. Alessa naeratas uuesti ja avas värava, et Mia Marlene saaks sisse astuda. Mia Marlene astus sisse ja Alessa sulges värava. „Vana su vend on?” küsis ta. „Viisteist,” vastas Alessa ükskõikselt, „oota siin ma viskan koti ära.” Alessa kepsles mööda kiviteed ukseni ja lipsas sisse. Mia Marlene vaatas taimi, mis Alessa eesaias kasvasid. Mõlemal pool ust olid lillepeenrad, kus kasvasid väga ilusad ja värvikirevad lilled. Aia ääres kasvasid mõned sirelid ja paar suuremat puud. Mia Marlene tundis ühes ära pöögi ja teises kastani. Ühe puukülge oli kinnitatud nöör redel. Ta ehmatas kui uks paugatas. „Ma loodan, et sul igav ei hakanud,” ütles Alessa lõbusalt. Mia Marlene raputas pead.

Väga lahe.... UUT!

Cadence, Jaksava saar, rongijaam
Kus mu isa on? mõtles Cadence. Ta oli suhteliselt paanikas juba. Ta oli saabunud juba kaks tundi tagasi. Üksi ei osanud Cadence isa töökohta minna. Lähenes rong, mis sõitis tagasi Tundurusse. „Ma lähen siis tagasi koju ja ütlen, et isa ei tulnud mulle vastu,” pomises tüdruk endale ja tormas piletit ostma. Ta jõudis napilt rongile. Uksed lõid Cadence selja taga kinni ja ta seelik jäi sinna vahele kinni. Cadence üritas seda ära tõmmata, aga uksed olid kõvasti kinni. Lõpuks kaotas Cadence kannatuse ja tõmbas nii kõvasti, et seelik läks katki. Oi-oi-oi, mõtles ta, ema ei rõõmusta. Sel hetkel, hakkas Cadence mobiil helisema. Tüdruk võttis telefoni taskust välja. „Hallo?” ütles ta vaikselt, et teisi reisijaid mitte segada. Telefonist kostis mures ema hääl: „Kus sa oled?” „Rongis,” vastas Cadence ausalt. „Mida sa seal teed,” kullis Cadence ema murelikku häält, „isa on kodus ju!” Cadence ärritus. „Hommikul sa saatsid mu rongile, et ma isa juurde sõidaksin ja isa on kodus!” ütles ta ärritunult ja lõpetas kõne. Ta toppis telefoni taskusse tagasi ja läks kupeesse. See oli rahvast täis, nagu kella ühesed rongid ikka. Cadence leidis endale ühe üksiku istekoha ja istus sinna. Ta oli ikka veel ärritunud. „Ma ei lähe koju, kui Tundurusse jõuan,” pomises ta endale, „otsin hoopis Mia Marlene üles!”

Riley ja Keilyn, Tunduru saar, Elshi mägi
„Ma ei jaksa enam,” porises Riley. „Me oleme ju kohe üleval,” naeris Keilyn, „mina juba näen silla katust.” „Kus?” hüüatas Riley ja väsimus oli temast kadunud. Ta jooksis viimase teelõigu üles ja hakkas naerma. „Kaua, sul läheb venivillem?” hõikas ta heasüdamlikult. Keilyn jõudis õe juurde. „Ei minutitki vähem kui sul,” vastas ta. Riley vaatas suu ammuli silda. „See on nii ilus,” ütles ta. Ka Keilyn vahtis silda. „Seda ta on,” lausus Keilyn austusega. „Seal sillal istub keegi,” sosistas Riley. „On jah,” ütles ka Keilyn. „Lähme,” lisas ta ja astus sillale. See oli tugev, mitte õõtsuv, kõikuv ja vetruv nagu sillad mandril. Sild oli puust ja tumedaks värvitud, lakkimata, veidike rohmakas. Riley hüppas ka sillale. „See ei põrka,” tõdes ta. Keilyn hakkas laginal naerma.

Oyliva-Kaylee, Tunduru saar, Kenlstufi sild
Oyliva istus käsipuul ja vaatas alla. Ta lootis näha mõnda looma. Orus pidi ju neid ometi leiduma. Ta kuulis Elshi poolt hüüet ja vaatas, millega on tegu. Oyliva nägi seal kahte tüdrukut. „Huvitav,” pomises ta ja jäi ootama, mis edasi saab. Kaks tüdrukut tulid sillale ja hakkasid Weliofi poole tulema. Kümne minuti pärast jõudsid nad Oyliva juurde. Ühel olid pikad, sirged, kirjuks salgutatud juuksed. Värvitud, otsustas Oyliva. Tal olid ka sinakasrohelised silmad.. Teisel tüdrukul olid pikad, lainelised, tumepruunid juuksed ja rohelised silmad. Too kandis rohelist kleiti. „Tere,” ütles rohelise kleidiga tüdruk. „Tere,” vastas Oyliva. „Tere, mina olen Riley,” hüüatas teine tüdruk. „Oyliva,” ütles Oyliva ja ulatas Riley’le käe, „Oyliva-Kaylee.” Riley üritas kõigest väest naeru tagasi hoida, talle tundus võõra tüdruku nimi naljakas. Oyliva märkas seda ja kergitas paremat kulmu. Riley turtsatas kentsaka näoilme üle. „See on Keilyn, mu tobe õde,” teatas ta peaaegu naeru kätte lämbudes. „Meeldiv tutvuda,” ütles Keilyn ja surus Oyliva kätt.

Alessa ja Mia Marlene, Tunduru saar, Weliofi mägi
Alessa ja Mia Marlene kõndisid kõrvuti mäest üles. „Kas sa käid kusagil trennis?” küsis Alessa. „Ratsutamas,” vastas Mia Marlene. „Ma armastan hobuseid!” hüüatas Alessa. „Tõsiselt?” küsis Mia Marlene. „Jaa! Absoluutselt.” kiljatas Alessa. „Tahaksid koos minuga Elshi ratsabaasis ratsutamas käia?” „Loomulikult, aga siis ma peaksin vist vibutrennis käimise lõpetama.” Sõnas Alessa. „Sa käid vibu laskmas,” ütles Mia Marlene, „ei ole võimalik!” „On küll,” hakkas Alessa naerma, „neli aastat olen käinud.” Tüdrukud oli lobisemisesse nii süvenenud, et märganud, et nad olid juba sillani jõudnud. Mia Marlene märkas seda esimesena. Ta märkas ka Oylivat ning Riley’t ja Keilyni, kellega too vestles. „Kes need on?” küsis ta Alessalt. Alessa oli juba Rileyt märganud, ja tundis tolle ka ära, kuna tüdrukud olid posti teel ka pilte vahetanud. „Riley!” hüüdis Alessa ja jooksis sille poole. Riley pöördus ja nägi tüdrukut, kes tema poole jooksis. „Alessa?” küsis ta. Alessa üritas jooksu pealt noogutada, see nägi naljakas välja. See oli Alessale ka raske ja viis ta tasakaalust välja. Tüdruk prantsatas Riley jalge ette maha. „Ai,” pomises ta. Riley turtsatas heasüdamlikult ja aitas Alessa püsti. „Tere,” ütles Alessa ujedalt.

Cadence, Tunduru saar, Elshi rongijaam
Cadence hüppas porisedes rongi pealt maha. Ta andis pileti kontrolörile ja lahkus jaamahoonest, et astuda Tunduru päikeselisse, suvisesse pärastlõunasse. Ta ohkas ja otsis taskust mobiili välja. Kiirnumber 3, mobiil kutsus. „Halloo?” kostis torust Mia Marlene hääl. „Maia,” ohkas Cadence kergendatult, „kus sa oled?” „Cady,” üllatus Mia Marlene, „Ma arvasin, et sa oled Jaksaval. Mina olen Kenlstufil.” „Seletan hiljem, tulen sinna,” lõpetas Cadence kõne. Ta ohkas uuesti ja hakkas silla poole minema.

Riley, Keilyn, Alessa ja Oyliva-Kaylee, Tunduru saar, Kenlstufi sild
Riley haaras Alessal ümber kinni. „Nii tore, on viimaks ometi sinuga kohtuda” Alessa punastas. Riley pöördus oma õe poole. „Keilyn, Alessa. Alessa, Keilyn” tutvustas ta. Alessa noogutas. Selle aja peale oli Mia Marlene üles jõudnud. „Kes need on?” küsis ta Alessalt. „See on Oyliva-Kaylee, see Riley ja …” ostutas Alessa, kuni Riley teda katkestas: „Ja see on minu õde Keilyn!” „Mina olen Mia Marlene, Maia,” ütles Mia Marlene. „Mulle tuli mõte,” ütles äkitselt Oyliva. „Jah?” küsis Alessa. „Ma arvan, et me võik alla ronida.” Pomises Oyliva ja punastas. „Orgu!?!” hüüatasid Mia Marlene ja Alessa nagu ühest suust. Oyliva muutus näost veel punasemaks ja noogutas. „Segane,” pomises Mia Marlene. „Mis selles siis, nii hullu on?” päris Riley uudishimulikult. Mia Marlene hakkas vastama, aga Keilyn jõudis tast ette: „Ma ju ütlesin sulle autos, et orust ei vii läbi ühtegi teed, keegi pole seal kunagi käinudki.” „Selles osas, pole sul päris õigus,” parandas Oyliva. Neli uudishimulikku nägu pöördus tema poole. „Ma ronisin hommikul alla,” selgitas tüdruk.

Cadence, Tunduru saar, Kenlstufi silla Elshi poolne ots
Cadence sammus vilistades mööda silda Weliofi poole. Ta nägi kaugel, silla teises otsas viite inimest. Üks neist peab olema Maia, mõtles ta ja lisas oma niigi kiirele tempole lisa. Normaalses tempos kümne minutisele vahemaa läbi tema viiega. Ta jõudis täpselt sel hetkel teisteni, et kuulda Oyliva-Kaylee lauset: „Ma ronisin hommikul alla.” See hakkas Cadence mõtteid kummitama. „Miks me siis ka alla ei võiks ronida?” küsis ta. Alles nüüd märkasid teised tüdrukud teda. Riley ja Keilyn piidlesid Cadence uudishimulikult. „Cady!” hüüatas Mia Marlene ja kallistas sõpra. „See on mu parim sõber – Cadence,” selgitas ta Riley’le ja Keilynile. „Tere!” sõnas Cadence. „Kuulsite, Cadence, ei pea mind hulluks, ronime alla,” lausus Oyliva ja hüppas käsipuult sillale. „Cady,” parandas Cadence. „Minu arust võiks ka ronida,” ütles Riley. „Mina ilma köieta ei roni” segas Alessa vahele. Kõik hakkasid korraga ja läbisegi rääkima, nii et keegi ei saanud teistest aru. „Vaikust!” hüüatas Cadence, kes oli käsipuule roninud ja seisis tugipostist kinni hoides seal püsti. „Oyliva, ma tean sa oled ronija, too köied ja lähme!” Oyliva noogutas ja pistis kodu poole jooksu, enne kui keegi teda takistada jõudis.

Oyliva-Kaylee, Tunduru saar, Weliofi mägi
Oyliva tõstis lillepoti kiviposti pealt maha ja eemaldas selle aluse kiviplaadi. Tuli nähtavale ümmargune 10 cm diameetriga ja umbes 5 cm kõrge väike ümmargune peidik. Oyliva toppis käe sinna sisse ja võttis välja oma kodu varuvõtme, ta keeras ukse lukust lahti. Seejärel pani ta võtme oma kohale tagasi, asetas kiviplaadi hoolikalt oma kohale tagasi ja tõstis lillepoti plaadi peale. „Pfftt,” ohkas ta ja läks sisse. Oyliva-Kaylee majas asusid põhilised ruumid alumisel korrusel. Teisel korrusel oli vaid tüdruku enda tuba ja suur rõdu, kust avanes imeline vaade. Maja asus ju ometi Weliofi mäe otsas. Tüdruk jooksis läbi kogu esimest korrust läbiva koridori. Koridori lõpus oli lihtne tumepruun puust uks. Tüdruk avas selle. Ruum kuhu ta sattus erines ülejäänud majas sellepoolest, et erinevalt ülejäänud majast ei olnud see tuba päikeselistes toonides. Selle seinad olid lihtsatest puutahvlitest. Kolme seina katsid riiulid, mis olid täis väga erinevaid asju. Alates vanadest lillepotidest, mida ei olnud raatsitud ära visata, lõpetades Oyliva tippklassi ronimisvarustusega. Oyliva valis riiulitelt välja 5 köit pikkuses, mis tema arust pidi sillalt allalaskumiseks kõlbama. Ta riputas rõngassekeritud köied ümber oma õla ja lahkus majast. Uksejuures kahmas ta nagist välisukse võtme ja väljus, unustamata ust lukku keerata.

Alessa, Mia Marlene, Keilyn, Riley ja Cadence, Tunduru saar, Weliofi sild
Alessa kiikas üle sillaääre alla. Kõrgus võttis südame alt õõnsaks, kuigi tüdruk kõrgust ei kartnud. Ta neelatas valjusti. Riley, kes seisis tema kõrval kuulis seda. „Kas sa kardad kõrgust?” uuris ta. „Ei, ei karda,” nähvas Alessa ja taganes sammu. Õnnetuseks oli Oyliva just tagasi jõudnud ja Alessa koperdas talle otsa. Oyliva kaotas tasakaalu ja lendas pikali. Köied ta õlal lendasid laiali. Ühe püüdis Riley täpselt hetk, enne seda kinni, kui see oleks alla kukkunud, kaks lendasid erinevatesse kohtadesse sillal , kui kaks lendasid üle ääre alla. Tüdrukud jälgisid õudusega, kuidas köied allapoole lennates aina väiksemaks muutusid. Alessal hakkasid pisarad silmist voolama. „Ma luban, et ma toon nad sulle tagasi,” ütles ta väriseva häälega. Ta kahmas Riley käest köie. Sidus ühe otsa kõvasti ümber ühe palgi ja teise elupäästja sõlmega ümber oma keha. Ta ronis üle käsipuu, ja enne kui teised midagi tema takistamiseks teha jõudsid, kõik see oli toimunud imeväikese aja jooksul, hakkas Alessa kärmelt mööda tugivaiu end allapoole laskma. „Mida te enam ootate, me peame talle järgnema,” pahvatas Riley ja järgnes Alessale, aga ilma köit võtmata. Oyliva vaatas Rileyle õudusega järele. „Tee midagi,” kähvatas Keilyn. Oyliva ronis üle käsipuu ja hakkas nagu ämblik allapoole ronima. „Kes meist köieta läheb?” küsis Keilyn Mia Marlenelt ja Cadencelt. „Ma pole nii, kindel, et me üldse..” alustas Mia Marlene, kuid Cadence katkestas teda. „Mina!” teatas ta uhkelt. Ta ronis ettevaatlikult üle käsipuu ja alustas mööda tugivaiu alla ronimist, aeglaselt, kuid kindla ja ühtlase tempoga. Keilyn võttis kaks viimast köit maast ja ulatas ühe Mia Marlenele. Mia võttis selle vastu ja vaatas üle sillaääre alla. Ta nägi kaugel alla Alessat, temast veidi kõrgemal Riley’t. Riley kohal laskus Oyliva. Oylivast tükk maad kõrgemal, neile üpriski lähedal oli Cadence, ta märkas, et Mia Marlene vaatab ja pilgutas talle silma. Mia Marlene ohkas ja sidus köie ühe otsa ümber oma piha, teise ümber silla käsipuu. Keilyn naeratas talle „Läheme?” küsis ta Mia Marlenelt. Mia Marlene noogutas. Koos ronisid nad üle käsipuu ja hakkasid allapoole laskuma.

3. osa
Salapärased võimed

Alessa, Tunduru saar, Dowycli org
Alessa jalad puudutasid maapinda. Ta ohkas. „Viimaks ometi all,” pomises ta. Riley potsatas ta kõrvale maha. Alessa vaatas korra tema poole ja harutas siis sõlme oma piha ümber lahti. Ta tõmbas nööri oma salajase nõksuga ja see pääses ülevalt lahti. Nöör langes tema kõrvale hunnikusse maha. Oyliva maandus graatsiliselt Alessa ees. „Mis hea pärast sa seda tegid?” küsis ta. „Et keegi ei tuleks uurima, miks üleval kolm köit ripuvad!” nähvas Alessa. Ta riputas nööri silla külge. „Hei!” kuulsid Oyliva ja Alessa Riley hõiget ja pöördusid ümber. Nad nägid Riley kätt ühe suurema põõsa tagant paistmas ja jooksid sinna. „Mis imelik uks see on?” küsis Riley. Ta seisis ühe rändrahnu ees ja põrnitses seda. Oyliva ja Alessa läksid lähemale ja märkasid valgest marmorist imekaunilt väljanikerdatud ust. „Ära mine!” hüüatasid nad Rileyle ja jooksid lähemale . Riley ei kuulanud neid ja ta käsi puudutas ukselinki. Uks avanes. Riley vaatas sisse ja haihtus. „Riley!” karjatas Alessa ja vaatas ukseavast sisse. Ta kangestus silmapilkselt kohale. Oyliva-Kaylee nägi kuidas ta üleni valgeks muutus. Isegi tema riided muutsid värvi.. Oyliva kiirustas lähemale, et näha, mis lahti. Ta heitis kiire pilgu uksele ja vaatas siis Alessat. Tema suurimaks üllatuseks tõusis tüdruk õhku. „Alessa!” karjatas ta. Cadence, Mia Marlene ja Keilyn olid alla jõudnud ja tormasid Oyliva-Kaylee hääle suunas. Cadence jõudis esimesena kohale. „Mis lahti,” jõudis ta küsida, enne kui ust märkas. Ta kiikas uudishimulikult sisse ja kerkis seejärel ka ise õhku. „Öäää” karjus ta. „Mis seal oli?” küsis Mia Marlene ja lähenes ukseavale. Ta arvas, et uksest puhub mingisugune tuul, mis puhub su niimoodi õhku. Niisiis jooksis ta kivini ja selg vastu kivi liikus ukseni. Ta piilus ettevaatlikult ukseavast sisse. Keilyn seisis ehmunult paigal. Enam imelikumaks tema arust minna ei saanud. Oyliva-Kaylee vahtis taevasse, kus hõljusid Cadence ja Alessa. Riley oli kadunud. Keilyn vaatas Mia Marlene poole ja kiljatas. Seal, kus just oli seisnud Mia Marlene, seisis nelja meetri kõrgune ja musta nahaga tüdruk. Keilyn jooksis ukseava poole, kuna ta arvas, et Mia Marlene oli sinna sisse läinud ja see imelik mustanahaline asi oli kõigest kuju, mida ta varem polnud tähelepannud. Ta piilus uksevaest sisse ja järgmisel hetkel märkas ta, et seisab teistest kuue meetri kaugusel. „Mis juhtus!” kriiskasid, kiljusid ja karjusid kõik kuus tüdrukut läbisegi.

Riley, Tunduru saar, Dowycli org
Riley ei olnud tegelikult mitte kuhugi läinud. Ta seisis täpselt sama koha peal, kust ta uksest sisse oli vaadanud. Ta ei suutnud, millegi pärast meenutada, mida ta oli näinud. Kui ta seda üritas, jooksis külmavärin mööda selga alla. Riley judistas end. Ta nägi, kuidas Alessa kivistus ja veidi aja pärast õhku tõusis, kuidas Cadence, Mia Marlene ja Keilyn kohale jõudis ja Cadence õhku Alessa kõrvale tõusis. Mia Marlene’ keha venis tema silme all suureks ja vahetas tooni. Keilyn haihtus ja ilmus teises kohas nähtavale. Ainukesed, kellega midagi peale ukseavast sisse vaatamist midagi polnud juhtunud olid Riley arust tema ise ja Oyliva. Aga tal ei olnud õigus. Ja ta tõdes seda kohe ise ka, kui ta maast maasika korjas ja seda suhu hakkas panema. Riley kiljatas, sest ta ei näinud oma kätt. Oyliva kuulis seda ja vaatas Riley poole. ”Riley?” hüüatas ta. Alessa maandus vaikse potsatusega ja Riley tundis, kuidas ta õhku kerkib. „Jaa, ma olen siin. Oyliva, pane minda maa-haa,” karjus ta paanikas.

Oyliva-Kaylee, Tunduru saar, Dowycli org
„Riley!” ehmatas Oyliva, kuna Riley oli järsku nähtavaks muutunud ja langes taevast alla. Mia Marlene oli oma tavalise kuju saanud, Alessa oli jälle normaalset värvi, Keilyn jalutas aeglaselt nende poole ja Cadence laskus aeglaselt taevast alla. Oyliva ei märganud teisi tal jätkus silmi vaid kukkuva Riley jooks. Ka teised märkasid teda. Kõik jooksid sinnapoole, kuhu Riley oleks pidanud manduma. Keilyn oli kohal enne, kui teised kuue meetri raadiussegi jõudsid. Oyliva oleks tahtnud, küsida, kuidas Keilyn seda tegi, aga selleks ei olnud hetkel aega, Riley oli tähtsam. Ta mõtted töötasid valgusekiirusega. Paari sekundiga, mis tundusid tüdrukule igavikuna hakkas talle koitma, et ta ise oli oma silmadega Riley taevasse tõstnud. Ta keskendus pilguga Riley’le ja tema üllatuseks jäi tüdruk õhus seisma. „Haa-eii!” protesteeris Riley. Teiste pilgud pöördusid Oylivale. Tüdruk punastas ja suunas oma pilku koos Riley’ga aeglaselt allapoole. Tüdruk maandus pehme potsuga oma õe kätte vahel. Ta rebis enda lahti ja jooksis Oyliva juurde. „Kuidas sa seda tegid?” päris ta õhinaga. Oyliva muutus näost veel punasemaks ja pomises: „Oma pilguga kuidagi, ma ei tea päris täpselt.” Riley kaisutas Oylivat oma elupäästmise eest soojalt. „Aitäh,” sosistas ta, endal pisarad silmis. Oyliva naeratas kuidagi nukralt. „Kas ma sain õieti aru, et sa oled nüüd mingi superkangelane, kes saab oma pilguga teisi taevasse lennutada?” küsis Cadence sarkastiliselt. „Mulle tundub, et mitte ainult Oyliva, vaid me kõik saime endale väga erilised võimed,” piiksatas Alessa vahele. „Kuidas selline asi võimalik on?” käratas Cadence Alessale pahuralt otsa vahtides. „Mul pole aimugi,” pomises Alessa ja pööras pea kõrvale. „Cady,” alustas Mia Marlene, „ rahune maha. Pole vaja ärrituda. Me teame, et meiega hakkas imelikke asju juhtuma pärast sellest imelikust ukseavast sisse piiludes, on mul õigus?” Teised tüdrukud noogutasid nõusolevalt pead. Cadence ei öelnud midagi, kuid põrnitses Mia Marlene kummalise pilguga. „Ma pakun, et me peaks oma võimed ja nende piirid täpsemalt välja selgitama. Aga enne tuleks seda ust uurida,” jätkas Maia. Tüdrukud kõndisid koos rändrahnu juurde. Cadence teistest mitu meetrit taga pool. Ta vaatas maha ja oli mõtetesse süvenenud, aga teiste ärevil ääred sundisid teda üles vaatama. Ta ruttas teiste juurde. „Seda EI ole enam,” hüüatas Riley. „Oled sa kindel, et see täpselt siin oli?” „Absoluutselt.”
Keilyn kiirustas teiste juurde: „Ma tegin ümber rahnu ringi, ust ei ole enam!” Oyliva näoilme muutus korraga mõtlikuks. Teised olid vait ja ootasid pingsalt. „On see ikka sama kivi?” päris Oyliva ja lõhestas vaikuse. „Jaa!” kostsid teised justkui ühest suust.

Mia Marlene, Tunduru saar, Dowycli org
”Nii et tõestus sellest, et meis on nüüd midagi maagilist,” sõnas Mia Marlene mõtlikult. „Minus küll mitte, mina ei teinud ju midagi,” ohkas Cadence. „Kuidas?” küsis Alessa ja vaatas Cadence uudishimulikult. „Mina kerkisin vaid Oyliva silmade jõul ju üles,” seletas Cadence. „Ei saa olla,” pomises Oyliva, „ma ei vaadanud kordagi sinu poole.” „Kaks võimet on meil siis enam vähem teada, Cady saab lennata ja Oyliva asju silmade jõuga lennutada,” pakkus Mia Marlene. „Kuidas sa seda silmadega värki teed?” küsis Cadence Oyliva-Kaylee’lt ja vedas ta kätt pidi teistest kaugemale. Mia Marlene, Alessa, Keilyn ja Riley üritasid samal ajal oma võimeid leida. „Lihtsalt keskendun,” vastas Oyliva. Ta suunas oma pilgu ühele putukale maas ja suunas kogu oma jõu läbi silmade mardikale. Putukas kerkis aeglaselt õhku. Oyliva suunas ta pilguga Cadence silmade kõrgusele. „Vat nii,” ütles ta ja naeratas. Cadence jälestas putukaid, isegi lepatriinud ja liblikad olid talle üsnagi vastumeelsed. Ta kiljatas ja taganes paar sammu. „Ära niimoodi enam kunagi tee,” ütles ta väriseva häälega. Oyliva vaatas teda uudishimuliku pilguga ja laskis putukal maanduda. Cadence hingas sügavalt sisse ja üritas keskenduda lendamisele. Ta vehkis kätega, nagu need oleksid tiivad. „Ei,” turtsatas Oyliva-Kaylee, „lülita hetkel ebavajalikud meeled välja. Keskendu oma sisemise jõuga sellele, et sa hakkad kerkima. Ära vehi niimoodi kätega, ole paigal. Rahulikult.” Cadence lasi käed lõdvaks ja üritas keskenduda. Ta sulges hetkeks silmad ja keskendus. Kui ta need uuesti avas klaasistusid need hetkeks. Cadence jalad kerkisid maast lahti. Seejärel läksid ta silmad pärani. Klaasisarnane tardumus oli neist kadunud. „Juhuu!” hõiskas ta ja sirutas käed välja. Lendamine oli imeline. Ta hõljus üle puulatvade, kiirendas ja lendas teist juurde. Ta sirutas käe ja haaras Maialt käest oksarao, millega ta hetkel õhus vibutas. „Ma lendan,” hüüdis ta. Cadence tegi tiiru ümber rändrahnu ja maandus Mia Marlene nina ees ja ulatas talle oksarao. „Palun,” ütles ta ja naeratas ning tegi kniksu.

Riley, Tunduru saar, Dowycli org
Riley vahtis Cadence. Ringi vaadates märkas ta, et ka teised teevad sama. Ta pilgutas üllatusest silmi ja hakkas plaksutama. Ükshaaval ühinesid ka teised. Cadence punastas ja tõmbas Oyliva enda kõrvale. „Me lähme nüüd harjutama, kui oma võimed kätte saate hüüdke, me oleme siin samas kivi otsas,” hõikas ta ja ikka Oyliva randmest hoides lendas üles. Oyliva kiljatas. „Kardad?” küsis Cadence kerge lõbususega hääles. „Ei, ma ainult ehmatasin, kui sa nii järsult õhku tõusid.” Cadence noogutas ja lasi Oylival kivi keskele potsatada. Ta tegi veel õhus mõne ringi ja maandus Oyliva kõrvale.
Riley jälgis silmadega Oyliva ja Cadence lendu. „Nii lahe,” sosistas ta ja pöördus teiste poole, „mis me siis teeme?” „Hmm,” pomises Mia Marlene ja kõndis aeglaselt ümber Riley. „Ma pakun, et sa saad nähtamatuks muutuda,” ütles ta viimaks, juba piinlikuks muutunud vaikuse katkestades. Riley pilgutas imestunult silmi. „Sina kasvasid hiiglaseks ja sa olid pruun nagu neeger,” prahvatas ta. Nüüd oli Mia Marlene kord teda imestunult vahtida. Viimaks prahvatas ta valju häälega naerma. Riley naeris koos temaga. „Cadence!” hüüdsid nad mõlemad.

Alessa ja Keilyn, Tunduru saar, Dowycli org
Alessa ja Keilyn olid Mia Marlene’st ja Rileyst veidike kaugemale läinud. Mõlemad mõtlesid väga pingsalt. Alessa meenutas, kuidas ta oli üleni valgeks muutunud ja päike ei soojendanud enam tema nahka. Keilyni mõtted keerlesid tema kiiruse ümber. „Ma tean,” ütlesid nad korraga ja pahvatasid seepeale naerma. „Alusta sina,” ütles Alessa. „Ma arvan, et ma saan valguskiirusel liikuda!” prahvatas Keilyn. „Ooh, lahe!” kiljatas Alessa ja kallistas Keilyni. Keilyn vaatas Alessale pooleldi pahaselt pooleldi lõbusalt otsa: „Aga, sinu võime?” „Ma ei tea päris täpselt selle nimetust. Mulle tundus, nagu ma oleksin mingit sorti kiviks muutunud. Nagu marmorkujuks!” puterdas Alessa. Keilyn pilgutas talle silma: „Oyliva-Kaylee!”

Oyliva-Kaylee ja Cadence, Tunduru saar, Dowycli org
Oyliva-Kaylee oli jõudnud pilguga väikese hunniku lehti kivi peale tõsta, ja Cadence oli jõudnud vaevalt paar ringi ümber kivi lennata, kui nad teisi hõikumas kuulsid. „Toome nad üles, või läheme alla?” küsis Cadence ja pilgutas Oylivale silma. „Üles,” otsustas Oyliva sihikindlalt. Cadence noogutas ja hüppas kivi pealt alla. Oyliva võpatas ehmatusest, kuigi ta teadis, et Cadencega midagi ei juhtu. Ta suundus rahnu serva juurde ja vaatas all seisvaid Alessat ja Keilyni, kes talle lehvitasid. Oyliva-Kaylee lehvitas vastu ja koondas oma pilgu Alessale. Tüdruk kiljatas, kui ta kerkima hakkas. Ettevaatlikult suunas Oyliva ta pilguga kivile. Cadence lasi samal hetkel Riley käest lahti. Alessa jooksis Riley juurde. „Ma arvan, et ma saan marmorkuju olla,” pahvatas ta. Riley hakkas naerma. „Ma saan nähtamatuks muutuda,” lisas ta. Oyliva-Kaylee tõstis ka Keilyni rahnu peale ja Cadence lendas Mia Marlene palvel koos temaga veel natuke õhus. Kui nad maandusid küsis Keilyn: „Kuidas võimeid siis kasutada?”
Oyliva-Kaylee vaatas Cadencele otsa. Tüdruk noogutas talle ja Oyliva-Kaylee ütles oma selge häälega: „Tuleb väga hoolega oma võimele keskenduda. Ülejäänud võimed lülitage välja. Ja kogu oma vaimne jõud tuleb võimele suunata. Küll te selgeks saate, isegi Cadence tegi seda.” Mia Marlene ja Riley itsitasid.

Alessa, Tunduru saar, Dowycli org
Alessa kuulas Oyliva sõnu väga hoolega. Ka teised tundusid seda tegevat. Kui Oyliva lõpetas sulges Alessa silmad. Teiste hingamise hääl muutus tugevamaks. Ta kattis kõrvad kättega ja keskendus valge marmorkuju peale, mida ta muuseumis oli näinud. Ta kujutas ennast samasuguse valge, külma ja siledana. Ta tundis kuidas kerge surin ta keha läbis. See sai alguse varvastest ja tõusis mööda jalgu üles lõppedes sõrmeotstes. Ta avas silmad ja lasi lumivalgeks muutunud käed külgedele rippu. Mia Marlene seisis jalad kergelt harkis ja käed selja taga suletud silmadega. Tema näost oli näha, et ta pingutab väga kõvasti. Keilyn seisis Mia Marlene paremal käel, oli rahulikuma ilmega, kuid ka seal oli pingutamise jälgi. Alessa vaatas sinnapoole, kus istusid Cadence ja Oyliva-Kaylee. Mõlemad naeratasid talle ja näitasid püstisi pöidlaid edu märgiks. Alessa sammus nii vaikselt kui suutis nende poole. Iga sammuga kaasnes vaikne kõlks. Ta vaatas ringi, et näha, kus Riley on. Teda polnud kusagil rahnu peal näha. Alessa pilgutas üllatunult silmi ja sosistas:„Riley?”. „Ma olen siin, tobuke,” sosistas Riley hääl talle kõrva. Alessa pöördus hoogsalt ringi. Tema selja taga polnud kedagi. „Ma olen nähtamatu,” külas uuesti tuttav hääl ja Riley haaras Alessa käest. Imelik oli tunda oma peos kellegi kätt ja nähe, et keegi ei hoia sealt kinni. „Su käsi on nii külm,” lausus Riley ehmatanult ja lasi Alessa käest lahti.

Keilyn, Tunduru saar, Dowycli org
Keilyni jaoks ei olnud keskendumine raske. Aga ta ei saanud aru, millele täpselt peaks keskenduma. Ta kuulis Alessa ja Riley hääli, aga ei teinud neist välja. Viimaks keskendus ta oma jalgadele ning kujutles ennast tagasi alla maapinnale. Ta kuulis ehmatanud hüüdeid, mis kõlasid nagu nad oleks üsna kaugel ja avas silmad. Ta oli tagasi maapinnal. „Keilyn!” hüüdis Riley. „Jaa!” vastas Keilyn. Riley nägu ilmus üles kivi äärele. „Kuidas sa sinna said?” ehmatas Riley, ka Alessa, Oyliva-Kaylee ja Cadence näod ilmusid tema kõrvale. „Kas ma tõstan su üles?” küsis Oyliva-Kaylee. „Pole vaja,” vastas Keilyn ja suundus rahnu poole. Nüüd oli tal selgem kujutlus, mida ta täpsemalt tegema peab ja ta jooksis mööda kivi külge üles. „On jäänud vaid Mia Marlene,” ütles ta ja vaatas väga üllatunud nägudega ülejäänud tüdrukutele otsa. Kõik suunasid pilgu viimasele, kes polnud veel oma võimet kasutama õppinud.

Mia Marlene, Tunduru saar, Dowycli org
Mia Marlene keskendus väga tugevasti, ta ei olnud isegi aru saanud, et teised juba oma võimed kätte on saanud. Hetkel oli talle tähtis vaid üks asi, ja see oli tema võime. Viimaks uitasid ta mõtted eemale, ta oli alati imetlenud itaallasi. Nii kujutas Mia Marlene pikade päevitunud jalgadega blondi tüdrukut, kes oli üpriski tema nägu. Ta tundis nagu oleks keegi talle jääkülma vee pähe kallanud. Maia kiljatas ja avas silmad. Teised istusid rahnu teises servas ja vaatasid teda imetlusega. Maia ei saanud aru, mis lahti ja vaatas oma jalgu. Need oli pikad ja pruunid nagu itaallasel, kellest ta just mõelnud oli. Mia sattus paanikasse. „Miks ma itaallane olen?” karjus ta. „Sinu võime?” pakkus Alessa. „Ja-jah, küllap vist, aga ma tahan tavaline Mia Marlene olla,” nuuksus Maia. Cadence lendas sõbranna juurde ja pani käe talle lohutavalt õlale. „Ära muretse, küll me aitame sul enda leida,” sõnas ta. Mia Marlene nuuksatas ja raputas Cadence käe õlalt maha. „Aitäh,” sosistas ta. Cadence naeratas endale omast vildakat naeratust. „Keskendu oma välimusele,” soovitas Oyliva.
Mia Marlene sulges silmad, ta üritas ennast kujutleda. Ta kuulis, et teised plaksutavad ja avas silmad. „Ma olen tagasi!” rõõmustas ta ja kallistas teisi. „Ehk oleks aeg orust lahkuda,” pomises Keilyn. Oyliva vaatas kella oma randmel ja ahhetas: ”Me oleme peaaegu neli tundi orus passinud!” „Lähme tagasi minu moodi,” kiljatas Cadence ja haaras vastust ootamast Riley’l ja Keilynil randmest ning tõusis õhku. „Madalamalt, meid võidakse märgata,” hoiatas Keilyn. Cadence noogutas ja viis tüdrukud varjulisemat teed kaudu tagasi sillale.

Wow, lahe! mulle see meeldib. Tõsiselt.

Wow! really?

Jaa, tõsiselt.

Hehe, olin esimene , kes seda luges :]
Very good!
Ja ma arvan, et sa tead seda ka

Enda meelest sain ma ka Skype'i teel midagi.

2 min peale Miseriat :d

Millal jätkad?

Ot sorry, et topeltpost, aga kas sellel on veel mingi järg?