Spioonitar

Hahaha, okei... See on tõesti naljakas.
Ma olen üritanud viimane poolteist aastat ennast muuta, aga see raske.
Juts, jutt on hea.

KS, sa oled nagu mina, mu ego ei mahu ka mitte kuskile ära

Mul ei õnnestu ka ennast muuta, aga ma olen vähemalt proovinud vähem vinguda(muuta enda suhtumist kõigesse ja kõikidesse)..

Btw, see jutt on loetav.

Suht normaalne jutt.

Jutt mahe & mina küll enda muutmisega vaeva ei näe. Kui ma teistele ei sobi, siis muutku end ise.

JAAAAAA, hea teada muide, et ma pole ainuke, kelle jutuga niii kaua aega läheb. : D

Haha, jutt tõesti mahe... imelik sõna, aga armas.
Ma üritan end enda jaoks muuta... kui ma Soomes elaks oleks see juba toimunud, aga eestis läheb sellega veel aega.

See on erijuhus Käisin Soomes ja nüüd ma paari tunni pärast reisile niiet aega läheb Veeeel

Lennukis keskööl kirjutatud, niiet jamh. Aga suht OK peaks olema.


5.osa
„Kas sa oled valmis kohe minema?“ küsis Mariah.
Jamesi arust oli Mariah äärmiselt meeldiv inimene, ta oli alati kõigiga sõbralik. James noogutas, tõmmates samal ajal oma ameti- ja isikutunnistust läbi vastava ava.
Mariah ulatas Jamesile seljakoti, kus oli esmatähtis varustus. Peagi istus James oma sõidukisse. See oli tulnukate laevale sarnane. Sõiduk sisaldas täisvarustust ja suutis ujuda nii vee peal kui ka vee all ning lennata.
Laev-lennukit oli üsnagi lihtne juhtida- seda õppisid kolmanda klassi õpilased.
Juba varsti oli lennuk ujudes Euroopasse jõudnud. Siis lisas James kiirust ja kõrgust ning nad jõudsid kolmekümne kilomeetri kõrgusele. James sisestas koordinaadid ja lülitas masina automaatjuhtimisele. Seejärel otsustas ta mõelda tollele noorele tüdrukule.
Võimalik, et ta ei tööta üldse üksi, et ta on mingi suitsukate või midagi. Aga on ka võimalik, et ta tahab lihtsalt tappa ja on ülivõimas.
Kumbki variant ei tundunud Jamesile just eriti meeldiv olevat.
Üks idee tal küll tuli, aga seda ei olnud võimalik teostada.
James lülitas sisse oma videokõne seadeldise ja helistas pojale.
Benjamin ei võtnud vastu, aga James ei muretsenud ka eriti. Ta pakkus, et poiss oli mõne sõbraga mängima läinud. Enamikul Benjamini sõpradest olid kas mõlemad vanemad või ainult ema
Üksikisasid ei olnud nende kvartalis peaaegu üldse. Suurim põhjus seisnes selles, et meesspioone oli kordades rohkem ja neid hukkus missioonidel tihti. Umbes seitsmendik spioonidest ei saanud kunagi pensionile minna.
Ka James ise oli oma 10-aastase karjääri jooksul umbes 40 korda ohus olnud. Spioneerimine on ohtlik.
…
Griemma vaatas vana fotoalbumit. Ta oli parajasti ajas, kus ta oli olnud nelja-aastane. Ta istus ühel pildil kivimüüril isa süles, temast kolm aastat vanem õde Samira istus ema süles.
Tüdrukud sõid jäätist. See oli Griemma sünnipäev ja ta oli omale kassipoja saanud.
Tawar, hall kassipoeg, oli elanud neli aastat, enne kui ta kusagil kõrvaltänavas kaklusesse sattus ja seal elu kaotas.
Griemma vaatas mõtlikult aknast välja. Ilm oli tuuline, aga õues oli lumi. Ja mis kõige hullem- paistis päike.
Griemmale ei meeldinud päikese, lume ja tuule segu. Sellise ilmaga oli raske riietuda ja üldse kuidagi nõme olla.
Selline ilm oli olnud ka päeval, mil Griemma maailm kokku varises. Väike valearvestus ja kõik.

*naerab*
See on haige

Norm, ootan kannatliku huviga järgmist

Lahe, aga imestama paneb see, et James ja tema lennuk lendasid osoonikihist kõrgemal . Tavaliselt on need umbes 10km kõrgusel.
Igatahes jään uut ootama

Aga muidu oleks nad inimestele hästi märgatavad ja tuleks jälle ufoskandaal

Hahaha, see on jubekoom, ausalt. Või on lihtsalt mu jaoks kõik hetkel naljakas.

6.osa
James jõudis kohale ja sai keskuselt teate, et lapsed jõudsid just õnnelikult koju. James kirus hetkeks olukorda, aga asus siis tagasiteele.
Tal oli vahepeal mõtlemiseks aega olnud ja ta otsustas Mariahi välja kutsuda. Istudes oma supertranspordivahendis, kõlas aga äkki sõnumisignaal. James vedas kihla, et see oli tema vanem õde, kes tema pärast paanikas oli. Ja see oligi tema õde, kes tõesti paanitses. Paanika põhjus ei olnud aga Jamesis. Jamesi õudusunenägu oli tõeks saanud.
„Hallo?“ ütles James ja toetus vastu mugavat seljatuge.
„James!!!!“ kriiskas Jennifer nuttes.
„Noooh?“ küsis James muheledes. Teda ajas õe paanika tihti naerma.
„Ma… ei… teakuidassedasulleöelda…“
Jennifer nuttis veel hullemini.
James muutus murelikuks.
„Kas kaksikutega juhtus midagi?“
„Eiei, mitte kaksikutega…“
„Mis siis?“
Kõlas pikk vaikus, õigemini oli kuulda, kuidas telefon maha kukkus ja naine nuttes minema jooksis.
„Halloo?“ hüüdis James juba ise kartma hakates.
Kostis mingit krabinat ja siis Mia hirmunud hääl.
„Onu James?“
„Ja, Mia?“
„Samuel…“
Mia armastas poissi nii kutsuda.
„Mis Benjaminiga on?“ küsis James püsti tõustes ja end ära lüües.
„Ta… rööviti!“
Järgnes pikk vaikus.
„Onu James? Onu James?“
James katkestas kõne. Ja siis hakkas ta nutma. Ta lihtsalt parkis oma masina tee äärde ja nuttis ja nuttis ja nuttis.

…
„Kus ma olen?“ küsis väike poiss.
Tema silmadele oli seotud rätik ja tema käed olid tooli külge teibitud.
„Sa oled siin, minu juures,“ ütles Griemma hellalt poisi põske silitades.
Benjamin hakkas vaikselt nuuksuma. Ajapikku kasvas see lohutamatuks nutuks.
Ka Griemma põske mööda veeres alla rodu pisaraid. Siis aga pühkis ta kõik need ühe korraga ära ja pöördus poisi poole.

Ägee..

Nice, järgmist palun.

Jahh, palun.

Palun uut osa.

Ma ignon sind

Okai ma arvan et uus osa tuleb siis kui ma maalt tagasi tulen

Üsna pointless, aga ideid polnud eriti
Samas mul tuli üks hea mõte ka




7.osa
„Mul on sulle väike ülesanne…“
„Kus issi on?“ küsis Benjamin üle kere värisedes.
„Temaga on kõik korras, sul ei ole vaja muretseda,“ lubas Griemma rahulikult.
„Ma tahan tema juurde!“ karjus Benjamin täiest kõrist.
Nad kuulsid ukse avanemist.
„Tere kallis,“ kuulis väike poiss teismelist poissi ütlemas.
„Aa, Derek, siin sa oledki.“
Griemma ja Derek suudlesid pikalt, kuni ühel hetkel kõlas õhus kerge vihin. Griemma ahmis õhku.
„Derek, miks?“
„Sest sa oled seda väärt.“
Kostis mingi kiljatus ja seejärel mats.
Keegi tõmbas oma tugevate kätega Benjamini suu lahti ja toppis väikesele poisile hunniku tablette kurku. Benjaminil hakkas pea ringi käima ja ta vajus justkui transi.
…

Kui James oli nutmise lõpetanud, läks ta koju. Koheselt hakkas ta uurima jälgi sissemurdmisest. Neid ta ei leidnud. Seega oletas ta, et tegemist oli kas väga professionaalse spiooniga või siis kellegi tuttavaga, kelle Benjamin kohe sisse oleks lasknud. Samas kahtles James mõlemas variandis. Mis mõte oleks professionaalsel spioonil keskastme spioonilt mingi väike laps pihta panna? Selliseid lapsi leidus ju igal pool. James ei suutnud ka välja mõelda kedagi oma tuttavatest, kes nii teha võiks.
Mees läks oma poja tuppa, lootes sealt vastuseid leida. Ja tõesti, seal oli vastus, mis kõike selgitas.
Videomäng oli lõppenud ja telekal seisis lühike, kuid lihtne teadaanne.

Tere, kallis James.
Sinu armas väike poeg on meie käes. Temaga on kõik korras, näed?


Teate all vilkus kiri VAJUTA #.
Seda James tegigi ja ta pidi peaaegu karjatama, kui seepeale ilmus nähtavale pilt kinniseotud Benjaminist, kes tema järele nuttis.
James vajutas kiiresti uuesti #, mispeale kiri jätkus.

Poisi kättesaamiseks tuleb sul meid aidata. Me teame, et sa oled oma pealikuga üsna sõbralikes suhetes. Mõtle sellele, uued juhised peagi, sinu armas Spioonitar.


James istus poja voodile ja silmitses kordamööda kaisukaru ning kirja teleriekraanil.

Ohoo, uus osa That's okey.

Uut?

Eitea Siis kui mõte tuleb

Aa, oket siis...