Elu suhtes pime, kõige suhtes pime.

Igavesti. Elu suhtes pime. Kõige suhtes pime.

Ma ei tea kui kaua lebasin seal külmal asfalteel enne kui mind vilkuritega kiirabi autosse viidi. Vist tunde. Tundsin kuidas vihmapiisad mööda mu nägu alla veerevad segunedes verega mis mu silmadest tulvab. Hiljem kui selle õnnetuse üle järele mõtlen ei olegi ma niiväga kurb. Aga selleks, et te teaksite kogu Minu lugu alustan algusest.

Oli vihmane reede ja keskpäev. Nagu üks korralik inimene ikka olin ma kodus ja valmistusin ette metsikuks peoõhtuks sõprade seltsis. Meik, soang, riided – kõik olid juba olemas. Naeratasin endaette kui kuulsin oma parima sõbratari lärmakat ja juba inimesi pungil täis minibussi hoovi sisse keeravat. Olin toast väljas kui keravälk ning jooksin nii kiiresti kui sain oma päästja juurde kodu igavate seinte vahelt.
Pidu algas juba bussis. Muusika karjus ja jagati esimesed joogid. Kuigi peaks mainima, et olukord küll pidutsemiseks sobiv ei olnud. Kellegi küünarnukk oli mu kõhus kinni ning vähemalt kolm inimest olid mind juba kogematta hammustanud. Asi seegi.
Pidu toimus vanas laohoones linna serval ja juba eemalt oli kuulda röökivat muusikat ja autoderivi algas vähemalt paar tänavat enne maja ennast. Selliste läbude puhul imestan ma alati, miks politsei kohale ei tule. Parkides auto hoonele suhteliselt lähedale – nii 500m – läksime kõik välja ning õõtsusime tee peokohani muusika rütmis kaasa.

Pidu oli maru. Tantsisime ja hüplesime, lollitasime ning mängisime idioote. Meie kaine autojuht aga nugrutses nurgas. Joomine keelatud. Aga iga asi peab kunagi läbi saama. Melu lõppes ning kobisime kõik tagasi autosse. Jäin veel hetkeks toppama ning üks vastutulelik inimene motikaga lubas mu peale võtta. Lämbes autos oleksin 90% sajast ropsima hakanud.
Algul läks kõik hästi kuni sõitsime mööda läikivast sisternautost. Hiljem sain teada, et too veok sisaldas ohtliku hapet.
Ratas kaldus ohtlikult paremale ja riivas kõigepealt küljega autot. Kiljatasin ja klammerdusin mulle tundmatu juhi külge. Siis tegi mootorsõiduk äkilise pöörde ja terava otsala lengstang vajutas sisterni augu kust kollakasrohelist vedeliku kohe välja hakkas tulema. Instinktide ajel sulgesin kätega silmad kuid oli juba hilja. Aurud olid levinud ja ka mu rusikatele oli tilkunud pisut hapet mis mu käel oleva naha juba deformeerituks muutnud oli ja nüüd võttis see ette ka mu silmad.
Valust karjudes kukkusin rattalt alla ja veeresin tee äärde kraavi.

Nagu kõrvalseisja mäletan kuidas motikas edasi sõitis nagu poleks midagi juhtunud ning mina, vaena, abitu, jäin teeserva vedelema.
Vihma pladin oli uinutav ja peagi minestasin. Vaid aegajalt tulin teadvusele ning ma olin ikka veel tol külmas asfalteel. Vihm segunes mu näol verega ning lõpuks, möödunud võisid olla vaid minutid, tunnid, päevad, kuulsin ähmaselt kiirabi sireene ning karjumist. Kellegi nägu oli mu meelteserval, mind raputati ja siis tõsteti mind arstide kaubikusse.

Alates sellest hetkest ei mälea ma midagi kuni paari nädala taguse ajani. Olin kogu aeg sametises pimeduses. Ei mingit valu, ühtki heli ega puudutust. Lihtsalt õnnis rahu. Jah, siis ma ei teadnud mis tol õhtul juhtunud oli. Ma ei teadnud kui ränka tööd ma edaspidi tegema pean, et olla taas mina.
Aegajalt raputasid mind küll kerged värinad, algul vaikselt ja siis jälle tugevamini. Mida lähemale ma taas oma selgele teadvusele jõudsin seda rohkem hakkasin silmades valu tundma. Siis ühel päeval ärkasin ma üless.

Ma avasin silmad lootes näha päikselist maailma


Ma avasin silmad lootes näha oma sõpru


Ma avasin silmad ja ei näinud midagi.


Sellest algabki minu lugu.
-----------------------------------------

Noh, kuidas algus on. Proovisin siis teha ühe järjejutu kuid ei oska ise selle kohta midagi öelda. Hale pläkerdis.

Kas on üldse mõtekas seda edasi kirjutada?

Ohh, päris hea. Uut.

Jäi pimedaks? Muidu hea Kirjuta ikka.

Algus on paljutõotav, aga eks hiljem näis. Praegu soovitan küll edasi kirjutada .