Mürgine Suudlus

Oh lahe

Uut tahaks...

Ohh, see on tõesti hea.

Täna on juba neljapäev...

Oi, mul on nii häbi, et ma kirjutanud ei ole. Palun väga-väga vabandust, aga ma ei ole üldse kodus olnud või mul pole aega olnud! :/

Ohhh, me proovime andestada... Palun ürita kirjutada.

Oeh,
teate,
ma tõesti tahaksin seda edasi kirjutada. Väga tahaksin. Aga ma ei saa. Mul ei ole selle kohta enam mitte ühtainsatki mõtet & kui aus olla, siis mul ei ole aega ka nende inspireerivate mõtete leidmiseks. Niisiis, kallid lugejad & sõbrad,
mul on väga-väga-väga kahju, aga ma ei kirjuta seda lugu edasi. Vähemalt mitte praegu. Võib-olla kunagi hiljem.

*nuuks* Nii kahju. See oli hea järjekas. Ma väga loodan, et sa ikkagi kirjustad selle lõpuni, kunagi.

Väga huvitav

Kas sul nüüd on tulnud mõni mõte millest kirjutada?

i wish i could say, that i've got some ideas, jossu, aga no krt ega ikka ei ole küll

Ma olen üsna kindel, et see on teile üllatuseks, et ma kirjutan

#9

Allison vajus esmalt kokku. Seejärel ta võpatas ning paari järgneva minuti jooksul tekkisid tal krambid.
Ken ohkas ja sulges silmad - teisi muundades ei tundnud ta midagi, kuid Allisoni suudeldes oli midagi teisiti. Midagi oli valesti.
Ohates veelkord sügavalt, viis Ken naise magamistuppa ning pani ta voodile. Allison karjatas.
Ken kõndis peeglini ja uuris oma silmi, mis olid taastanud oma normaalse, punase värvi. Seejärel mõtles ta Allisoni säravatele silmadele. Kenile meenusid tema enda hallikassinised silmad ning pruun jume.
Talle meenus, kuidas tol saatuslikul päeval vaatas ta viimast korda peeglisse ja tundis rõõmu, et tal oli nii kaunis välimus. Jah, ta hoolitses oma välimuse eest. Ta oli ideaalne ja tema kihlatu oli ideaalne.
Siis aga... Bree tapeti ja temast endast sai deemon. Ken mäletas oma kihlatu nime, kuid tema enda nimi oli talle teadmata. Ta sülgas vihast tuld ja peegel purunes kildudeks.
Minevikku pole. Oled ainult Sina. Tulevik on tähtis. Allison pole keegi. sisendas mees endasse ja lahkus toast, et võtta mõned vajalikud asjad.



Allison ehk Victoria

Kõik kohad kehas tundusid olevat kerged nagu suled. Allison avas silmad ja vaatas imestunult lage, nähes kõike, isegi üht pisikest pragu, väga korralikult.
Ta tõusis istuli ja silmitses tuba. Iga tema väiksemgi liigutus, kasvõi silma pilgutamine, tundus olevat väga imelik. Hetk hiljem avastas ta, et ei pea silmi pilgutama. Ta ronis voodist välja ja nägi oma kahvatut nahka.
Enam mitte midagi mõistmata tormas Allison peegli juurde, kuid nägi seda purunenult. Ta hakkas hingeldama, kuid ei tundnud enam õhku.
Mis temaga toimus?!

"Appi!" karjus Allison ja ehmatas veelgi, kuuldes oma häält. See oli teistsugune. Kõik.. kõik oli teistsugune.
Ken astus tuppa ja silmitses naist.
Allison vaatas teda kahtlevalt.
"Ma olen Nicolas. Mäletad ikka?"

Allison noogutas. Ta vaatas meest. Kõik temas oli tuttav, ainult nimi tundus olevat teine. Allisonis endas oli aga kõik nii uus.. ja mis kõige hullem - ta ei suutnud meenutada eelnevat. Ahastusega üritas ta meenutada oma nime, kuid tulutult.
"Mis juhtus, Nicolas?" sosistas ta.
Ken vaid naeratas ning talutas naise teises toas oleva peegli ette.
Allison vaatas end, naeratas korraks ning lähenes siis peeglile. Tema silmad olid veripunased. Tema juuksed oli täiesti sirged ning huuled punased. Ükskõik mida ta ei vaadanud, silma jäi ikka tema ääretult kahvatu nahk. Kõik luud tema kehas oleksid otsekui paremini esile paistnud.
"Nicolas?" küsis ta uuesti.
"Victoria."
See nimi oli valitud Dante poolt. Naine vaatas teda hetke ja mõistis siis, et nimi kuulus talle.

"Palun ütle mulle mis juhtus," lausus Allison, silmitsedes end peeglist. Ta tundus nii kaunis. Hingematvalt kaunis. Isegi punased silmad ja teised muutused ei olnud enam kohutavat.
"Hiljem. Mine vaheta riided ja siis peame me korraks siit lahkuma," vastas Nicolase ja lahkus.

Allison jalutas tagasi oma tuppa ning astus kapini. Kõik riided tundusid olevad nii ilusad ja lõpuks otsustas ta pika, tumerohelise gooti stiilis kleidi kasuks. Peale juuste korda seadmist ning ehete lisamist lahkus ta toast ning karjus Nicolase nime, nautides seekord oma hääle kaja. Ise vaikselt oma algse ehmatuse üle naerdes vaatas ta Nicolase lähenevat siluetti.
"Sa oled kaunis, Victoria," tegi Nicolas naisele komplimendi, "Aga tule nüüd. Meid juba oodatakse."


---

Nii, see on nüüd põhimõtteliselt vist viimane osa, kus ma Keni ja Allisoni nimesid kasutan. Edaspidi on nad Nicolas ja Victoria. Võib-olla tuleb neid algseid nimesid hiljem kuskil veel esile, aga põhiliselt ikka uued.
Ma ei tea loodan, et saite sellest nimevärgist ja muundumisest aru. Pmst on nii, et peale muutust kaovad kõik vanad mälestused ja meenutused. Nagu uuestisünd. Vana identiteeti nagu poleks, tegelased saavad uue.

Ja loodan, et meeldib!!

Okei, kui mul aega on, äkki homme, siis loen Mu huviringidega enda hulluks ajamine õnnestus -.-

OMG, kiska, sa oled ingel sa kirjutasid uue osa Ülihea!! Kas nüüd hakkab jälle uusi osasid tulema???? :D

Hehe, ma ei tea. Võibolla.

#10


"Isand ootab teid," lausus veidra välimusega pisikest kasvu mees. Victoria silmitses teda huviga. Nicolas haaras ta käest ja tõmbas teda hiiglaslike kahe ukse poole.
Nad olid suursuguses mõisas, et kellegagi kohtuda. Kellega, seda Victoria ei teadnud. Nicolas seda talle polnud öelnud ja tal endal ei olnud aega seda ka küsida - tal oli tegemist kõige imetlemisega.

"Nicolas. Victoria," lausus madal ja külm hääl. Victoria vaatas ruumi teise otsa, kus asus kõrge tool. See oli nagu troon. Isik, kes sellel istus, oli varjus.
Nicolas tõmbas Victoriat edasi ja umbes ruumi keskel nad peatusid.
"Dante," lausus Nicolas ja laskus põlvili. Victoria matkis mehe liigutusi.
"Tulge edasi," lausus Dante ja viipas käega. Hiiglasliku rubiiniga sõrmus säras valguse käes.
Victoria tundis, nagu oleks nähtamatu käsi teda edasi tirinud. Sekundi pärast seisid mõlemad Dante ees.
Ehmunult nägi Victoria tavalise mehe asemel meest, kellel polnud nina, kelle silmad olid suured ja ümmargused ning veripunased. Mehe suu oli vaid üks peenike kriips. Dantel oli seljas must kapuutsiga rüü, mida kaunistasid punased ornamendid ja kuldne vöö.
Dante viipas jälle käega ja hetk hiljem seisis Victoria talle õõvastavalt lähedal.
"Mmmm.." sosistas Dante, vedades oma vapustavalt kahvatu käega üle naise põse, "Sa oled veel kaunim, kui ma arvasin."
Nicolas nägi suurt vaeva, et mitte lasta oma vihal välja paista. Ta oli küll Dante kõige lähedasem usaldusalune, kuid talle ei meeldinud, kuidas Dante vaatas ja uuris Victoriat.
"Nicolas," lausus Dante, "lahku."
"Aga isand.."
"Mine."
Nicolas laskus põlvili ja kummardas ning lahkus seejärel, jättes Victoria ja Dante omavahele.
"Sa ilmselt tead, kes sa oled."
Victoria silmitses Dante koledat nägu ja vastas siis: "Ei, ei tea."
Dante naeratas ja sulges silmad. Victoria jälgis ehmunult, kuidas mees muundus. Kui Dante lõpuks silmad avas, polnud tema jäledast välimusest alles muud, kui kahvatu nahk ja veripunased silmad. Ta oli väga kaunis. Hingematvalt kaunis.
"Ära ole nii ehmunud," lausus mees, "mu eelmine välimus oli kõigest väike vastuvõtt sulle. Aga ole ettevaatlik, ka selliseid on olemas."
Victoria noogutas.
Dante tõusis oma troonilt ja naeratas.
"Tule," lausus ta ja võttis Victoria käe oma käevangu, "meil sinuga on üks jutuajamine."







Sorrisorrisorri, et nii jama osa on :/

See ei olnud üldse jama osa

Ja muidugi olen mina ainus, kes seda järjekat loeb...

Hahah ilmselt . Noh, Liisukene vahest ka tsekkab biiti

Haha, lugesin, suht hea, aga WTF ma ei mäleta mis teema oli enam

No SEE valmistas nüüd küll suti pettumust.

?
Ei jah, muidu on hea lugeda, nüüd vaatasin eelmised ka läbi Viimati oli nii AMMU

Viimani, enne viimast postitust, oli esmaspäeval ju .

Aga ma ei olnud seda ju lugenud veel, lugesin 2 korraga

aa, okei

#11

Nicolas kõndis närviliselt ühes külalistetoas edasi-tagasi. Ta tahtis väga teada, mida Dante Victoriale rääkis. Ta tundis, kuidas viha temas võimust võttis.
Viimaks jäi ta keset tuba seisma. Mees sulges silmad ja seisis sirgelt, peopesad üksteise suunatud. Parim viis oma viha alistada, oli selle kogumine ühte kohta kehas ja siis millegisse suunamine.
Pikkamisi tekkis Nicolase pihkude vahele hõõguv must tulekera. Iga kord, kui mees sügavalt sisse ja välja hingas, hakkas kera praksuma. Lõpuks avas mees silmad ja vahtis külma pilguga musta tulekera. Tülgastunult viskas ta selle suurde toas olevasse kaminasse, kus see sisisedes kustus.
Nicolas tundis, kuidas teda täitis tühjus - see oli meeldiv tunne. See pidigi nii olema.
Seejärel väljus ta toast, et leida teised.


"..ja mina pean seda tegema?" Victoria ei suutnud oma umbusku varjata. Dante naeratas ning naine tundis taas, kuidas tema kahtlased mõtted hajusid.
"Jah. Sa oled meie ainuke võimalus. Minu ainuke võimalus."
Victoria oli just selgeks saanud, et tema on ainuke võimalus kurja deemoni Emily võitmisel. Ta ei teadnud, kuidas ta seda tegema hakkab, aga paljas teadmine, et kogu asi oli tema kätes, pani teda tundma erilise ja võidukana.
"Aga nüüd tule, ma tutvustan sulle teisi."
Dante pani rahulolevalt oma käe ümber Victoria piha ja hetk hiljem nad olid teises ruumis. Kõik, kes seal olid jäid vait ja kummardasid. Kuid Victoria märkas ainult Nicolast ja tema põletavat pilku.
"Tere mu kallid alamad!" lausus Dante, "Lubage mul tutvustada meie uusimat liiget - see on Victoria!"
Kõik kummardasid taas. Seejärel toimus aga midagi äkilist, midagi millest mitte keegi midagi aru ei saanud. Victoria aga tundis enda midagi väga imelikku. Midagi kirjeldamatut...

Mine pekki!!! Ülihea lõpp!!!
I it!!!!