Mürgine Suudlus

Nii.. Sellest üritan siis kirjutada midagi romaani & ulme vahepealset. Loodan, et sellest tuleb midagi enam-vähem okei'd välja ka.
Igatahes, jutt räägib siis ühest naisest, nimega Allison Cosmentande'ist (hüüdnimega Cosme), kes pole just kõige tavalisem inimene.. Ja edasi lugege ise.
Ja suured vabandused, kui mu soperdis on üks järjekordne läbikukkumine!

#1

See kõik juhtus ühel päikesepaistelisel, kuid veidi tuulisel ilmal.. Üks nukunäoga neidis, kelle erkpunased ja lokkis juuksed lehvisid laiaäärelise kübara alt välja, naeris just parajasti oma sõprade poolt tehtud nalja peale, kui tuuleiil tema peakatte endaga viis.
"Hei!" hüüatas naine üllatunult ja vabandades sõprade ees, jooksis ta mööda Manhattani lähedal asuvat parki, et kätte saada oma kübar. Naise õnneks või õnnetuseks lendas see otse ühe mehe otsa. Ja see mees oli ilusaim, keda ta näinud oli.
"Ma arvan, et see kuulub teile, demoiselle," lausus mees, ulatades talle kübara.
"Merci," vastas punapea oma võluva naeratusega.
"Ken, Ken Montuc," tutvustas mees end, sirutades ette oma kahvatu käe. Kuigi oli kesksuvi, oli mehe nahk hele.
"Allison, Allison Cosmentande. Sõpradele Cosme," vastas Allison. Päevitunud nahk ja kahvatu nahk puutusid kokku ning Allison tundis kehas kerget elektrivärelust.
"Noh, mina olen sõprade jaoks lihtsalt Ken. Aga meeldiv tutvuda, Allison," Allison naeratas meelitatult. Peale telefoninumbrite vahetamist läks kumbki oma teed.

Sellest päevast oli möödunud vaevalt nädal, kui too salapärane ja imekaunis Ken lõpuks Allisonile helistas. Kõne oli lühike, kuid otsekohene. Allison oli kutsutud ooperisse. Ja just ooper oli see, mida punapea jumaldas. Ja teda kutsuti vaatama tema lemmikooperit L'amour des trois oranges, ehk Armastust Kolme Apelsini vastu, mille oli kirjutanud Sergei Prokofjev.
Kuna Ken oli lubanud Allisonile kella poole kuueks järgi tulla, hakkas noor naine end kohe sättima, ise mõeldes, kas ooperisse tema lemmiku vaatama kutsumine oli puhas kokkusattumus või oli mees tema kultuurieelistuste kohta teinud taustauuringut. Seda, et mees tegelikult tema elu kohta igat detaili teadis, Allison arvata ei osanud.
Oma lokkis juuste kordasättimisele, meigi tegemisele ja ideaalse õhtukleidi valimisele kulus ära terve päev.
Ja just siis, kui Allison oli katnud oma kergelt pruntis huuled punase huulepulgaga, helises uksekell, mis kuulutas külalise tulekut.
Süda puperdamas, läks naine uksele.
"Tere õhtust, madam," lausus uksel seisev Ken. Mees ulatas Allisonile käe ja juhatas ta ukse pealt oma väikesse sportautosse. Autosse istudes keerlesid Allisoni peas igasuguseid mõtteid, alustades närveerimisest oma ühest kohast kriimuliseks saanud küünelakist, lõpetades imestamisega mehe üle.
"Ma loodan, et sulle meeldib see ooper," alustas Ken sõites juttu.
"Kas tead, L'amour des trois oranges on mu lemmikooper! Ma olen seda nii palju näinud, kuid ei tüdine sest ikkagi. Alati parim," rääkis Allison elavalt. Ken naeratas - Allison oli tema jaoks väga küütlev, kuid samas ka veidi lapselik.

Laheeeeeeeeeeeeeee
Täiega hea.
Ja soperdis tuleb sellest siis, kui sa kirjutada ei viitsi
Ma ei imestaks, kui mu vanemad üles ärkaks, sst ma siin, khm gigglen

Oh, täiega hea. Uut!!

Kuule Jossu, miks ma ei imesta, et see meile meeldib?

Jaa, täiega hea. Armastus kolme apelsini vastu on hea jaa, aga ma aint seda näidendit näind.

ml on see arvutis olemas. Nii lahe!
Aga aitäh

#2

Õhtu lõppes väga kenasti. Ken saatis džentelmenina Allisoni otse ukse ette ja suudles õrnalt tema kätt. Seejärel ta lahkus. Allison, kes oli oodanud suudlust, oli imestunud, kuid samas ka ülimalt õnnelik, sest oli kohanud nii viisakat meest.

Niipea, kui Allison oli oma riided mugavate dresside vastu vahetanud, võttis ta telefoni, et helistada oma sõbrannale, Bessie-M'ile. Nagu Allisongi, oli ka Bessie-M elevil ja peagi oli ta Allisoni juures.
"Sa pead mulle rääkima absoluutselt kõigest," käskis ta kohe, kui oli istunud sõbranna pehmele voodile.
"Me käisime ooperis. Ja siis restoranis. Oehh, see oli nii romantiline. Ja siis ta saatis mu koju ka. Otse ukse ette ja -"
"Te suudlesite eks?"
"Ei! Ta suudles mu kätt ja lahkus. Milline mees!" õhkas Allison ja puhkes naerma, nähes Bessie-M'i nägu, "No kuule! Kõik mehed ei ole nii pealetükkivad!"
"Te ei suudelnud. Esimest korda kuulen, Al, et sa hoiad oma mokad kohtamisel koos," sõnas Bessie-M.
"Oh Bes, lõpeta."

Sõbrannad lobisesid meestest ja kõigest kuni varahommikuste tundideni ja siis Bessie-M lahkus ning Allison vajus unne.


"Preili Allison, palun, preili," äratas Allisoni peenike hääl. See hääl kuulus tema teenijannale, Theresale.
"Mh?" küsis Allison uniselt.
"Teile tuldi külla, preili," lausus Theresa, minnes Allisoni kapi juurde, et võtta sealt välja üks suvine kleit, "ma arvan, et see sobiks,"
"Jah, okei. Kes tuli?" küsis Allison, pugedes välja oma dressidest ja tõmmates selga kleidi.
"Ma ei tea, härra ei öelnud oma nime," ütles teenijanna, harjates Allisoni juukseid.
"Härra?" sattus Allison segadusse. Theresa noogutas. Ohates raputas Allison pead, leppides seega oma sassis välimusega.
Nähes aga oma külalist, kahetses Allison tugevalt, et polnud oma välimusele tugevamat rõhku pannud.
"Ken?" kokutas ta. Ken naeratas soojalt.
"Sa näed kena välja."
"Ära räägi. Just ärkasin," pomises Allison punastades.
"Sulle sobib see sagris olek," tegi Ken järgmise komplimendi ja Allison lausa säras, "Igatahes, ma mõtlesin, et ehk tahad sa muga piknikule tulla?"

awwww, nummi

Numps.
Kes see Ken on siis, kui ta Al'i kohta kõike teab?

Barbie-Ken, hahah.
Ei tegelt, kunagi saate teada.

Yeyee, põnev ja armas.

Jah. Nüüd uut

uut paluks. See Ken nii armas. Vaat kus džentelmen.

Raudselt kiiksuga, sellised on kiiksuga. (V.a. Starkie)

Uut tahaks...

Uut saate.


#3

Keni organiseeritud piknik toimus keset Kilpkonna tiiki. Allison polnud kunagi seal käinud, ta oli sealt ainult mööda jalutanud.
"Vau.." sosistas naine kui Ken tiigi sõudis, "Siin on nii ilus!"
"On tõesti," vastas Ken.
Kui nad olid umbes tiigi keskel, Ken peatus ja võttis oma istme alt välja piknikukorvi, kus sees oli šampanja ja hõrgud küpsetised.
"Mm, lõhnab hästi," ütles Allison võttes ühe küpsise.
"Jaa, need on mu vanaema tehtud,"
"Su vanaema?"
"Jah. Tal on väike pagariäri ka," jutustas Ken.
Peaaegu kogu pikniku vältel rääkisid mõlemad oma perest ja sugulastest. Keni sõnul olid kõik tema isapoolsed sugulased Teises Maailmasõjas hukkunud. Tema isa oli kadunud siis, kui ta oli alles väike poiss. Allison teatas, et pole oma isa kunagi näinud.
Tundus, et nende minevik oli üsna sarnane.
"Ma olen terve elu Columbus Avenüül elanud," ütles Allison, silmitsedes õrnu pilvetupse. Ken ei vastanud - ta ei tahtnud elukohtadest rääkida.
"Kus sina elad?" küsis Allison uudishimulikult samal ajal, kui Keni telefon helisema hakkas.
"Vabandust," lausus Ken ja võttis vastu.
Allison nautis päikest ja tänas mõtteis jumalat, et too Keni tema juurde tõi. Ken oli igatepidi teistsugune, kui kõik mehed, kes Allison teadis. Ta oli nii salapärane, nii viisakas, nii intelligentne ja nii jumalik. Allison tundis kiindumust Keni vastu endas levivat. Mingil määral see tunne pahandas teda. Ta ei teadnud Kenist eriti palju ja veel vähem teadis ta mehe tundeid enda vastu.
"Allison, millest sa mõtled?" küsis Ken. Allison võpatas. Ta polnud märganud, kui mees kõne katkestas.
"Ah, ma niisama."
"Sa olid ikka tõesti mõtteis. Sa ei pannud tähele, et ma sind jälgisin."
"Sa.. jälgisid mind?"
Ken vaid naeratas.
"Kell hakkab juba paljuks minema. Ma kardan, et olen röövinud sult jälle ühe päeva," ütles Ken vabandava naeratusega. Ta võttis aerud ja asus kalda poole aerutama.
"See päev oli väga meeldiv," vastas Allison, nautides tuult, mis talle näkku puhus.
"Hea teada, Allison."
Isegi Keni hääl tundus Allisonile kui taeva kingitus.

Sa võiksid pikemaid osasid kirjutada.

Muidu on täiega hea.

Hästiäge

väga hea aga pliiiz tee pikemad osad, siis jätkub lugemismõnu kauemaks.

Mkm, siis need ei jõua siia isegi kuu ajaga

Vabandust, aga mul tõesti ei ole aega eriti..

Tõsiselt armas. Põnev ka, sellessuhtes, et tahaks selle Keni kohta rohkem teada juba.

Teate nüüd peate te oma osaga veidi kannatama, sest ma jõudsin selle peaaegu valmis kirjutatud ja ma suutsin selle kogemata ära kustutada!!!!!!!!!!
I hate myself...

Ohh.. tõesti kahju.

Hea jutt.
Kriitikat väga pole.

#4

Iga päev Keniga tundus Allisonile justkui paradiis. Kui enne oli tema jaoks olnud kõik parim ostukeskused ning sõbrannad, siis nüüd oli esikohal Ken. Mees külastas teda tihti. Tavaliselt etteteatamata, et Allisoni üllatada. Tema üllatused olid pöörased ja panid Allisoni käituma nagu lapse, mis tundus Kenile nii meeldivat. Nad olid justkui noored armunud. Või noh, Allison oligi..

"Aga Al.. Sa pead mind kuulda võtma. Ma olen teda vähe näinud, kuid ma olen kindel, et ta välimus on muutunud!" lausus Bessie-M.
Allison rüüpas kohvi ja ütles: "Bes, sa ajad möga."
Kuid Bessie-M oli rahulolematu. Ta oli täiesti kindel, et mees, kes oli tema sõbranna võlunud, ei olnud tavaline. Iga kord, kui Bessie-M teda nägi, tundusid mehe silmad punasemad ning pilk nendes oli justkui.. näljane. Igal korral oli ta aina kahvatum. Temas oleks justkui inimlikkust vähemaks jäänud.
"Allison," lausus Bessie-M karmilt, "palun, vaata ise ka! Ma kardan sinu pärast! Sa pead tema tausta uurima."
Aga Allison naeris sõbranna jutu peale - kuidas võis keegi nii paranoiline ning kujutada ette olematuid asju?
"Bes, sa muretsed üle. Ken on väga tore. Ma hakkan tõesti armuma. Mul pole kunagi nii toredat poiss-sõpra olnud."
"Aga Will?" küsis Bessie-M kahtlevalt.
"Will polnud minu jaoks," pomises Allison.
"Ja kuidas on lood Mike'i või Nickiga?" Bes kortsutas Allisoni põrnitseva pilgu ees kulmu, "Või Christiani, selle Jamaica-kuti Roddi, Roberti või Harryga? Kõigi nende meeste kohta ütlesid sa, et nad on parimad, aga kõik nad osutusid käkikeerajateks. Allison, sa ei tõmba just häid mehi enda juurde. Kuidas sa saad kindel olla, et Keniga on teisiti?"
"Sest ma tunnen seda! Ma pole kunagi nii kindel olnud," Allisoni hääl oli tõsine. Bessie-M ohkas - ta ei suutnud oma sõbrannat ümber veenda.

"Ma tahan tervet ülevaadet missioonist," lausus kalk hääl.
"Dante, ma ju ütlesin -"
"Sul oli selleks aega kolm kuud, et plika meiesuguseks muuta! Lõpuni on vaid kaks nädalat!" käratas Dante, "Nicolas, sa tead, mis juhtub, kui sa suuda kahe nädala jooksul Allisoni muuta,"
"Aga ma ei saa ju! See tema sõbranna, Bessie-M, ta hoiab Allisonil silma peal. Ta on igalpool. Ta tunnetab mind ja mu olemust. Dante, see Bessie-M ei ole tavaline naine. Tal on kindlasti mingid ennustaja tunnused," lausus Nicolas.
"Kaks nädalat, Nicolas, ja Allison olgu muudetud. Ja see Bessie-M kõrvalda," käskis Dante, "Ja Ken, ma loodan, et sa pole temasse armunud. Mul on teda muudeks asjadeks vaja."

Arghh, põnev, heh, tahaks kiiremini.

See on tõesti põnev

Ma ikka passin veel, ootan veel osi.

Ken polegi nii hea, kui tundus..

Täitsa pekkis kui põnev. Hea.
Järgmine osa võiks kiiremini tulla..

#5

"..Bes'il tundub olevat tõsi taga. Ma ei tea, miks ta sind kahtlustab. Muretseb üle vist."
"Allison, ära muretse. Küll kõik laabub," lausus Ken, silitades naise juukseid. Ja Allison unustaski oma sõbranna ja tema kahtlused.
"Ken.. Kas ma tohin sult midagi küsida?" küsis Allison kahtleval hälel. Ta polnud kindel, kas küsimine oli hea mõte, kuid see kriipis tema südant ega lasknud tal rahus olla.
"Jah, muidugi!" oli Ken nõus, kuid tema silmis oli rahutus.
"Kas sul on keegi teine?" sosistas Allison. Ken vaatas naist üllatunult- keegi teine?
"Mis mõttes? Miks sa seda arvad?"
"Noooh," venitas Allison, "sa pole mind kordagi suudelnud.. Isegi põsele mitte."
"Ah selles on siis asi!" puhkes Ken naerma. Naer kahjuks tema silmi ei soojendanud, "Ma lihtsalt olen oodanud sobivat hetke, Allison. Mul ei ole kedagi teist. Ma ei ole selline."
"Minu meelest on neid hetki juba olnud," pomises Allison, nõjatudes vastu krobelist puud. Tema juuksesalk libises Keni sõrmede vahelt.
"Allison," ütles Ken ja istus naisele nii ligidale, et nende ninad peaaegu puutusid kokku. Võtnud hellalt oma jahedate kätega naise õlgadest, lausus ta: "kas sa tahad, et ma sind suudleksin?"
Seda Allison ei oodanud. Ta punastas ega vastanud midagi. Pilk mehe silmist eksles kaugemale.
"Ma lihtsalt mõtlesin.. Vabanda, et sinus kahtlesin ja sind solvasin," lausus ta pale pikka vaikimist. Ken ohkas. See suudlus pidi ootama, enne tuli tal teha midagi tähtsamat.
Ken kallistas Allisoni hetkel, kui naise telefon helisema hakkas.
"Allison kuuleb," lausus naine telefoni, "mida? Ole nüüd. Jah, ma olen koos temaga. Bes lõpeta. Ei. No siis peab su jutt ootama. Nägemist,"
Kõne lõppes peagi ning Allison ohkas. Küll oli tema sõbranna järjekindel.
"Ta tahab mulle midagi tähtsat rääkida," ütles ta Kenile.
"Ehk peaksite te siis kohtuma?" vastas mees üht paari jälgides. Nad olid nii õnnelikud.
"Ole nüüd Ken. Ma tulin siia sinuga ja ei mõtlegi veel lahkuda!" Allisoni vastus oli ehk ninakas, aga tegelikult oli parem, et ta Bessie-M'iga ei kohtunud.
"Tegelikult Allison pean ma nüüd minema. Ärikohtumine. Kahjuks."
Allison oli jahmunud. Milline ärikohtumine tuleb nii äkki?
"Aga, mh.. Olgu, kas sa viid mu koju?" küsis Allison veidi pahaselt. Ken noogutas ja naeratas korraks. Seejärel tõusis ta püsti ning ulatas Allisonile käe.
"Ma loodan, et su pahameel mu vastu vaabub ja ma tohin sind taas külastada."
"Sa tohid seda alati," Allisoni hääle summutas musta mootorratta hääl. Keni silmis vilksatas viha, mida naine ei näinud. Mida tegi see mootorratta seljas istuv naine nende läheduses?

"Noh, Bes, tule siia. Ma olen kodus. Jah, üksi. Olgu, ootan sind!" Allison pani telefoni hargile ning vajus voodisse. Tema päev oli jälle väga tore kuid selle rikkus Bessie-M'i telefonikõne ning Keni äkk lahkumine.
Kui järele mõelda, siis lahkus Ken kindlasti vaid seepärast, et Bes mulle helistas. Kui tobe! mõtles Allison. Ta nimelt ei mõistnud, miks ei tahtnud kunagi Bessie-M ja Ken üksteise seltskonnas olla. Alati vabandas üks või teine end välja. Bessie-M põlgas Keni ning mees jälle tundus tema sõbrannat kartvat. Allison ei saanud aru, milles oli asi..

"Tere, Bes," lausus mahe hääl pimedast toanurgast.

Mõnus Mulle see meeldib, huvitav on ja põnevus ei kao seega ootan huviga järgmist osa.

#6 - Nicolase (Keni) vaatenurk.

"Tere, Nicolas," lausus Bessie-M naeratades korraks. Nicolas limpsas huuli - see naine oli raskemat sorti katsumus.
"Ootasid mind? Kena."
"Kaardid ennustasid võõra tulekut. Ja klaaskuul näitas selgelt, et see võõras oled sina."
Nicolas muheles, tal oli õigus. Bessie-M oli tõesti selgeltnägija.
"Kindlasti tead sa ka seda, mis Allisonist saab," lausus mees.
Bessie-M noogutas: "Dante tähtis relv Emily võitmisel. Ja mina suren."
"Just nii. Sa sured. Tore, et oled saatusega leppinud. Sul on muide kaks võimalust: kas kiire või aeglane surm?"
"Eelistaksin kiiret - sinusuguse parasiidiga ühes toas olemine tekitab minus räbala tunde. Rentslirott."
Nicolas naeratas ja astus Bessie-M'ile sammu lähemale. Ta silitas naise nägu ning puuris tema silmi.
"Aga et sa teaksid, Nicolas," lausus naine, "Allison saab sinust võimsamaks."
Nicolas, kelle huuled olid vaid sentimeetri jagu Bessie-M'i omadest kaugemalt kortsutas kulmu.
"Mida?"
"Just nii. Kas Dante ei rääkinud sulle sellest? Allison saab sinust võimsamaks ja paremaks. Ja tähtsamaks. Sa vajud tema varju."
"Jää vait!" karjatas Nicolas ja oma vihasööstus sülgas ta kummalist tuld. Bessie-M vajus viimase hingetõmbega kokku. Nicolas silmitses teda vihaselt.
"Mitte midagi sa enam ei näe, nõid!"

Nicolas seisis vihast eriti kahvatuna Dante häärberi ukse taga. Ta oli tapnud Bessie-M'i ja nüüd pidi ta muutma Allisoni. Kuid kas Bessie-M'i poolt räägitud jutt oli õige? Kui nii, siis oli Dante teda kõvasti alt vedanud. Tema pealik oli talle vaid öelnud, et vajab Allisoni. Kuid, et naine saab tema paremaks käeks, oli mees mainimata jätnud.
"Tule sisse," lausus lõpuks hääl, mida Nicolas oli nii kannatamatult oodanud.
"Dante," ütles ta ning kummardas.
"Sul pidi olema uudiseid. Ma kuulan."
"Bessie-M on rajalt kadunud. Aga -"
"Oo, sa teed edusamme. Aga sa ikka tead, et tema nägemused on kõik kirja pandud?" küsis Dante. Nicolase silmis välgatas hirm - kirja pandud? "Sa ei tee oma tööd korralikult."
"Vabanda - ma saan neist lahti niipea, kui ma siit lahkun. Aga ma tahaksin rääkida sellest, mida Bessie-M mulle rääkis."
Dante silmitses Nicolast huviga, kuigi ta teadis täpselt, millest mees rääkida tahtis.
"Kas see on tõsi, et Allisonist saab su parem käsi?"
"Tema roll on tõesti suurem kui sa arvasid."
Nicolas ei vastanud - Dante punaste silmade pilk andis märku lahkumiseks.
Lahkunud häärberist võttis Nicolas suuna Bessie-M'i majale, et hävitada kõik see, mis võiks tema olemuse paljastada.

---
Suht igav.

Gaaz, see pole üldse igav, see on täiega hea

Päris kena

Jaaa, tõesti hea, kuigi viimane oli nati igav, või igav ei saaks öelda, lijtsalt eelmine oli parem natuke.

Tänud, tänud.

Ma ootan ühe osa veel ära ja siis loen

yup, ma ootasin, millal sa seda ütled. :DD

#7 - Nicolase (Keni) vaatenurk

Nicolas oli just Bessie-M'i maja juurest vihasena väljunud - ta ei saanud majja minna, kuna see oli politseisid ja kriminaliste täis - kui Allison talle helistas.
"Jah? Mida? Oota, ma tulen sinna!" lausus mees telefoni ja istus bemarisse, mis teeääres seisis.
Peale koputust Allisoni majauksele, astus Nicolas sisse, ootamata teenijannat.
"Allison!" hüüdis ta. Vastu kostus ainult üks nõrk nuuksatus. Nicolas jooksis trepist üles, Allisoni tuppa.
"Ken!" sosistas naine ja vajus talle kaela.
"Shh.. Mis juhtus?" rahustas Ken naist.
"Bes.. Oh Bes... ta on.. ta on surnud.." nuuksus Allison. Ken krimpsutas kulmu, surmast saadi kiirelt teada.
"Rahune Al," lausus Ken mahedal toonil. See oli suurepärane hetk Allison minema viia ja ta muutmiseks ette valmistada, "Tule.. tule muga kaasa."
Hüsteeriliselt nuttev Allison ei puigelnud vastu. Ta hoidis mehest kramplikult kinni kui ta sülle võeti ja majast minema viidi. Ta ei suutnud mõelda muust, kui ka iseenese surmast.


Allisoni vaatenurk.
Silmalaud tundusid olevat kui kivid. Ei, need ei avanenud. Need tahtsid jätta oma omaniku õõvastavasse pimedusse. Allison avas väga aeglaselt silmad. Kõik oli justkui tihedas udus ja ta pidi mitu korda oma silmi pilgutama, et selgelt näha.
Imestunult nägi ta, et ei olnud mitte oma voodis, vaid hoopis kuskil võõras toas. Ta lebas kaunite nikerdustega voodis, mille ümber olid tumedad kardinad.
Allison lükkas teki pealt ja ronis voodist välja. Voodi vastas oli kamin, mille peal oli üksainus pilt. Naine vedas sõrmeg üle pildi. Neiu pildil tundus talle nii tuttav, kuid samas ka võõras. Hetk hiljem märkas ta oma seljas siidist musta hommikumantlit.
"Sa oled üleval."
Allison võpatas ning pööras end ringi.
"Ken? Kus ma olen?" küsis ta.
"Sa oled minu pool. Sa olid kodus nii endast väljas ja ma pidasin targemaks sind enda koju tuua."
Keni jutu ajal vilksasid Allisoni silme eest läbi pildid Bessie-M'ist ja tema kõrvus kajas naise naabri nuuksatused ja jutt.
"Bes.." sosistas Allison ja järsku ei kandnud tema jalad enam teda. Välgukiirusel oli Ken tema juures ja püüdis ta kinni.
Üha uued ja uued nuuksatused raputasid Allisoni ning ta klammerdus taas kramplikult Keni külge, laskmata end voodisse pikali panna. Allison surus näo vastu Keni õlga, et summutada karjed. Pisarad voolasid üle tema näo ning kastsid märjaks Keni õla.
Ken hoidis Allisoni ning paitas tema juukseid ning sosistas tema kõrvu rahustavaid sõnu.
"Ma ei saa! Ma ei suuda! Ma tahan surra!" karjus Allison, kui Ken tal rahuneda soovitas. Allison hakkas rabelema, et end Keni haardet lahti päästa, kuid mehe haare oli kindel.
"Lase mind lahti!" karjus Allison. Ken raputas pead ja surus naise vastu ennast. Allison lõpetas vastu puiklemise ning aeglaselt kahanes tema hüsteeriline nutt vaikseteks nuukseteks.
"Oh Bes.." lausus Allison vaikselt. Ken tundis südame (mis tegelikult ei löönud juba pikka aega) all pistet, mis teda ehmatas. Kas tal olid tunded?

Haha, nüüd ma hakkan lugema. Täna õhtul v homme hommikul, sest ma pean pool ära minema -.-

Ohhohoh... väga hea ju.

Kena Järgmist.

Hea. Järgmine võiks kiiremini tulla.

Oh on ja lahe

#8

Oli möödunud kaks päeva. Allison oli mõlemad päevad maganud. Ken aga oli mõlemad päevad veetnud oma maja raamatuogus, pea käte vahele.
Mehele hakkas tunduma, et mida kauem ta Allisoni muutmisega viivitab, seda raskemaks see muutus. Kenile tundus, nagu kogu tema jõust ei oleks piisanud, et naine temasuguseks muuta. Ta ei suutnud seda teha. Aga ta pidi.
Viha ja nukrusega tõusis Ken, et äratada Allison. Tal oli Dante käsk ja ta pidi seda täitma. Isegi kui ta seda ei tahtnud.
Kui Ken jõudis Allisoni juurde, magas naine ikka veel. Tema punased juuksed oli laiali musta värvi siidist padjal ning väike päevitunud käsi rippus üle voodiääre. Allisoni ilme oli täis rahu. Vähemalt unes ei kimbutanud teda mõtted Bessie-M'ist.
"Allison," lausus Ken vaikselt ja raputas teda. Naine avas aeglaselt silmad, "sa oled kaks päeva maganud. Tõuse nüüd. Sa pead sööma."
"Ma olen väsinud," lausus Allison vaikselt. Ken raputas pead ja aitas naisel voodist välja tulla.
"Sa pead sööma," kordas ta.
"Aga mul pole riideid," avastas Allison, kui ta vaatas oma hommikumantlit."
"Võta kapist. Ma ootan sind kümne minuti pärast trepi juures," ütles Ken ja lahkus.
Allison loivas kapi juurde ja avas selle. Kapp oli täis vanaaegseid rõivaid. Naine vedas sõrmega üle riiete. Seejärel vaatas ta ringi ja nägi, et kõik selles toas oli vanaaegne.
Lõpuks võttis Allison kapist ühe musta kleidi. See maani kleit tekitas Allisonis tunde, nagu ta oleks läinud tagasi aega, kus veel autosid polnud, ning aknast välja vaadates võis näha tööd rabavaid talupoegi.
Kleit sobis talle suurepäraselt. Korsett tegi naise imepeenikeseks ning must pits voogas tema jalgade juures, kui ta end liigutas.
Peeglisse vaadates leidis Allison sealt aga midagi, mida ta ei oodanud. Tema punased juuksed olid täiesti sassis ning tema nahk oli väga kahvatu. Tema kunagi säravad silmad olid elutud ning näos oli ilme, mida polnud kunagi uskuvat end nägevat.
Tõmmanud käega läbi juuste, ohkas Allison ning väljus toast.

"Sa oled imeilus," lausus Ken. Allison turtsatas - mis sai ilusat olla elavas laibas? Jah, just nii Allison end tundis.
"Kuidas sa end tunned?" küsis Ken, kui nad olid söögilauda istunud.
"Ma oleksin nagu ise surnud," vastas Allison, haarates pokaali, et selle sisu ära juua, "Ken, kas sa tead, millal ta matused on?"
"Täna," vastas Ken surmtõsiselt.
"Mida? Misasja? Miks sa mulle ei öelnud. Vii mind kohe linna!" hüüatas Allison püsti karates.
"Rahu. Bessie-M'i perekond ei tahtnud sind sinna."
Allison kahvatas. Mida see siis tähendas?
"Aga, ma ju meeldin neile. Mida sa ajad? Miks? Miks sa valetad?" ärritus Allison veelgi rohkem.
Ken hüppas püsti ja läks naise juurde.
"Nad ütlesid, et see on sinu süü, et nende tütar suri. Bessie-M oli kirja jätnud."
Ja sel hetkel jäi Allisonil hing kinni. Korsett tema ümber surus järjest rohkem ja rohkem kokku paanika oli jälle tulemas.
Ken haaras Allisoni käest ja vedas ta söögitoast välja. Nüüd oli õige aeg.
"Allison, anna mulle andeks," lausus Ken ja suudles raevukalt naist.

Mahe värk.

See on mega-hea, ma seda järjekat Uut.

Heeh, aitäh-aitäh!
Ma arvan, et järgmine osa tuleb laupäeval või pühapäeval. Varem mul pole aega.