Devon

Tädi Leah... Kõik, mis ma temast teadsin oli, et ta elab üksi Devoni linnas. Minu edasine elu... Kõik, mis ma sellest teadsin oli, et veedan selle siin Devonis.

Ma sirutasin end voodis.
“Ai!” ütlesin ja hõõrusin küünarnukki, mille olin ära löönud vastu voodi puidust päitsit. Lebasin natuke veel, pigistasin silmad kinni ja tõusin. Põrand oli jahe. Panin end riide, A&F pusa ning heledad teksad. Köök oli täis praadimise lõhna ning taustaks käis vaikne muusika.
“Becca, tere hommikust sulle!” rõõmustas ta esmaspäeva üle. Ma lehvitasin kiirelt ja libistasin end laua taha.
“Ma eeldan, et sul on täna tegemist seega lähen ma sõbrannadega Devonshiresse.” Devonshire oli Devoni maakoht. Rand, suured majad ja high-end poed.
“Jah, ma lähen uurin piirkonda.” valetasin ma. Tegelikult küll mitte täielikult, kui tädi Leah lahkus otsustasin ma minna lähikonda vaatama ning otsima kooli, kuhu ma 6 nädala pärast minema pidin. Tänavad olid kitsad ning isegi siin oli liiva. Poode oli vähe, pisike toidupood ja mõni riidepood. Noori polnud näha, olin kindel, et nad olid kas a) Devonshires või b) kuskil noortekeskuses. Ma jalutasin alla randa, kus ujuda ei saanud kuid seal oli mitu surfarit ning noori oli seal palju. Ma jalutasin tühja platsini ja istusin maha. Lained oli hiiglaslikud, need laksusid vastu kaljusid ning lipsasid ahnelt liiva. Ilm oli ilus, see oli vast ainus asi, mis mulle Devoni puhul meeldis.
“Hei, sorri, kas sind häiriks kui me siia istuksime?” äratas mind otsekui unest hääl. Ma vaatasin üles, kissitasin silmi, mind vaatas pikkade blondide juustega tüdruk. Temaga olid veel 3 tüdrukut.
“Ei, absoluutselt mitte.”
“Tänks.” nad hakkasid asju lahti pakkima ning enne kui ma aru sain vestlesin Taylori, Hannahi ja Grace'iga.
“Lihtsalt lõpplahe, et sa siia kolisid.” ohkas Taylor ja pani endale peale veel kreemi.
“Millega te siin üldse tegelete?” uurisin mina. Natuke aega oli vaikus. Hannah kehitas õlgu ning alles siis kui vaikus oli muutunud väljakannatamatuks ütles Hannah vaikselt:
“Oleme niisama peamiselt. Autod, motikad.”
“Nii lahe!” teesklesin ma entusiasmi. Proovisin ette kujutada Taylorit õlisena ning tunkedes. Minu kujutelma Taylor nägi välja nagu transvestiit.

Ehh, ulle meeldivad järjekad, see tundub päris normaalne, kuigi osa on lühike.

Vabandust:)

“Nii lahe!” teesklesin ma entusiasmi. Proovisin ette kujutada Taylorit õlisena ning tunkedes. Minu kujutelma Taylor nägi välja nagu transvestiit.
“Sa peaksid tulema ka. Saaksid enne kooli rohkem sõpru.” hüüatas järsku Grace. Teised vaatasid teda pisut üllatunult ning Taylor lisas ruttu:
“Kui sul just mingeid plaane ei ole...” Ma raputasin pead.
“Kui te just tädiga mac'n'cheese söömist plaaniks ei pea!” Me kõik purskasime naerma.
“Olgu, mis kell me kohtume?”
“Kus sa elad?” küsis Grace. Järsku hakkas kuskilt muusika mängima, Paramore The only exeption.
Grace avas oma telefoni klapi ja ta hääl muutus pehmeks ning sumedaks.
“Hei Bruce... Jah... Kas sulle sobib kui me tuleme koos uue tüdrukuga?” ta naeris natuke aega ning teised pööritasid silmi, “Olgu... Tsau! Kell 9 siis?... Ei... Ma armastan sind!” ta sulges klapi ja pöördus minu poole.
“Bruce arvas, et see oleks super tore.”
“Cee, mis kell me talle järele läheme?”
Peatselt avasin ma oma tädi, ei ka minu enda koduukse ja astusin sisse. Minu tuba oli keldrikorrusel. See oli enne mu tädi Leah jooga tuba. Selle seinu katsid apelsini õietga, need on pisikesed, valged õied, tapeedipaanid, põrand oli kulunud heledast puidust. Tänava poolses seinas oli 3 akent. Need olid liiga pisikesed, et neid avada. Nende all oli radikas, ka sellele oli keegi “osavkäsi” maalinud peale apelsini õied. Toas oli veel puidust voodi, kummut, riidenagi, diivan, kohvilaud ja õpimisnurgake : tool ja laud.
Viskasin end diivanile pikali. Sulgesin silmad, kuid avasin need kiiruga. Halvad mälestused sähvatasid mu silme ees. Kell oli pool kuus ning mulle pidi järele saabuma oranž nissan 300ZX. Kuid alles kell kolmveerand üheksa. Seega oli mul aega. Ma panin muusika mängima ja püüdsin oma mõtteid viia mujale. Proovisin mõelda õhtu peale, selle peale kuidas mul on juba sõbrad, kes mind kutsuvad endaga välja. Mu silmad sulgusid, ärkasin alles siis, kui mu telefon agresiivselt vibreeris. 2 minuti pärast avasin ma ukse ja minu üllatuseks nägin ma seal ära tätoveeritud poissi.
“Ma olen Duke. Istu sisse!” Ma istusin ja kinnitasin turvavöö. Nägin kuidas ta muheles ja auto lend
as paigalt.

Tegelt hea jutt, paistab selline suht tavaline järjekas olevat, aga edasi tahaks ikkagi lugeda.

Kas Jane on ainus, kes loeb?

Ma jõudsin ka netti ja loen ka.
Käib kah. Ma loodan, et see muutub paremaks.

Sorry, kui solvasin. Mul on lihtsalt meeletult paha tuju.

Duke sõitis kiiresti, võttes ohtlikke kurve.
“Mis su nimi oli?”
“Becca.” kogelesin ma. Duke kiirendas ja kimas mööda pimedaid tänavaid. Auto nurrus rahulolevalt ja kogus kiirust. Mu higised käed klammerdusid mu põlvede külge ning mu hingamine oli katkendlik. Mulle meenus see hirmus öö : heledad tuled, vali muusika, teiste autode müra... Pidurite kriiksumine... Auto peatus. Ma vaatasin toonitud aknast välja. Seal oli palju autosid ja noori. Mu silmad püüdsid kinni koheselt Taylori ja Gracei.
“Mine, Taylor ootab!” naeris Duke ja ma tegin nagu ta ütles, kiiresti. Taylor ootas tõepoolest ta lehvitas mulle ning alles siis märkasin ma Grace kõrval seisvat poi... Meest. Ta oli vähemalt 23, tugeva lõuaga ning siilisoenguga. Tema käed oli tätoveeritud. Ta hoidis Gracei ümber kinni, tugevalt.
“Tsau! Sa tulidki.” Taylor paistis rõõmus olevat. Ta vedas mu Gracei ja teiste juurde. Too tätoveeritud mees ulatas mulle käe. See oli soe.
“Mina olen Bruce. Need on Packer ja Harrison.” Noored tema kõrval naeratasid vaikselt.
“Soovid sa täna sõita?” pöördus ta nüüd Duke poole, kes mu selja taha oli vaikselt ilmunud. Gracei nägu vajus ära.
“Mille peale?” Bruce mõtles. Järsku avas suu Packer:
“Tehke uue tüdruku peale.” Külma värinad jooksid üle mu selja ning ma tundsin end olevat hirmul. Grace tiris Bruce käest ning Taylor andis, vähemalt ilme järgi, mis Packeril näol oli, valusa hoobi lahtise käega vastu Packeri biitsepsit.
“Mida?” küsis ta ja hõõrus tulitavat kätt. Ma soovisin midagi öelda kuid oli juba hilja. Kaks autot olid oma juhid endasse neelanud ning Grace andis stardi.
“Mida see tähendab?” küsisin ma Hannahilt, kes ühe valge bmw m3 kapotil pikutas. Ta kergitas üllatnult kulme ning kui ma talle võlts rahuga kõik ära seletasin purskas ta naerma.
“Ah, see? Kuule esiteks oli see Packeri idee, kes ei ole eriti intelligentne ja teiseks see ei ole midagi hullu. See on see, et kes võidab saab su endale kaardilugejaks.” Ma hingasin kergentatult. Hannah patsutas kapotile ning ma istusin sinna. Vaatasin tänavalaterneid. Ja hingasin sisse bensiini lõhna, mis oli segunenud alkoholi ning põleva kummiga. Hannah oli silmas sulgenud. Talitasin tema järgi.
“Becca, mina olen Duke ja sina oled minu.” See ehmatas mind ning ma ajasin end püsti. Hannah vidutas pahaselt silmi ja lükkas pruuni juuksesalgu silmilt ning ütles:
“Kuule, ole nüüd. Tõmba tagasi.” Duke tegi mulle silma ning jalutas eemale.
“Ära muretse tema pärast, ta on tegelikult väga armas inimene.” kinnitas mulle Hannah. Ta lisas veel, et peaksin ringi vaatama ja end tutvustama paljudele, sest see teeb vaid head. Ajasin end aeglaselt püsti ja kõndisin ringi. Ma peatusin punase toyota celica ees.
“Kas see toimub siin igal õhtul?” küsisin poisilt, kes oma auto mootorit uuris. Ta ei tõstnud pilku ning andis mulle suletud õlu pudeli.
“Palun, Jen.”
“Ma olen Becca.” Ta oleks just kui unest ärganud ja naeratas mulle laialt. Siinsed inimesed oli üllatavalt sõbralikud.
“Sorri, pidasin sind kellekski teiseks.” ta toetas enda autole ning jätkas, “Pole sind siin enne näinud. Millest see on?” Ma rääkisin lühidalt oma kolimisest ning sellest kuidas Taylor ja teised mind rannas kohtasid.
“Kõva. Sõidad?”
“Ah? Ei.” naersin ma. Püüdsin end ette kujutada sellise auto roolis. Minu kujutelm oli kergelt öeldes imelik.
“Aga load on?” Ma noogutasin ruttu, need olid mul tõepoolest olemas.
“Mul oli kunagi isegi auto.”
“Las ma pakun. Honda Civic?” ma noogutasin ja tema purskas naerma. Me rääkisime kaua ning ma sain teada, et temast saab samuti minu uus klassivend ning, et tema nimi on Charles.
“Becca, läheme, ma viskan su ära.” hüüdis Hannah ja ma kiirustasin tema autoni.

“Kus sa eile olid?” Tädi Leah hääl oli pahane. Ta keeras praemuna ja andis mulle kruusi teega. Kogu köök oli täis heledat valgust ning muusika mängis vaikselt.
“Ma olin koos Taylori ja Hannahiga.” Tädi keeras uuesti muna ja asetas selle siis sinisele taldrekule. Ta istus minu vastu, tema vasak kulm tõusis ning silmas läksid suureks.
“Ma saan aru, et Martha ja Joe andsid sulle palju vabadust aga minu majas on reegel, et kell 11 lähevad uksed lukku ning siis oled omapäi.” Ma noogutasin ja alustasin söömist. Se jätkasime vaikuses. Peagi helises ukse kell ning tädi tõttas seda avama. Ma kuulsin tuttavat häält, Duke.
“Becca, mingi jäledus ootab sind ukse taga.” Leah rõhutas viimast sõna erilise hoolega. Ma haarasin tooli leenilt kreemja kardigani ning kiirustasin ukse taha.
“Mul on vaja täna sõita aga kaardilugeja puudub.” Ta naeratas, päeva valguses ning pikkade varrukatega särgiga ei näinud ta välja pooltki nii hirmus kui eile. Me seisime hetke vaikuses ning mulle näis ta eriliselt vapustav.
“Mis ma tegema pean?”
“No, esiteks pead sa olema valmis kell 12, ma tulen sulle siis järele. Teiseks pead ma olema ilusalt riides, noh, et teised vaataksid kui kena kaardilugeja mul on ja kolmandaks pähe õppima selle kaardi. Peaaegu.” Ta ulatas mulle kaardi, see oli täis pisikesi tänavaid ning mulle tundmatuid nimesid.
“Eee...” Ta purskus naerma. Ta hääl kajas valjult ning selgelt. Kuulsin kuidas mu tädi köögis tooli liigutas ning paari sekundi pärast pistis ta oma pea ukse vahel välja.
“See oli nali. Ma ei eeldaks sinult seda. Täida vaid kaks esimest punkti.” Me jätsime hüvasti ja ma jalutasin raamatukokku. See oli väike ning seal oli vaid 3 inimest, raamatukogu hoidja ning poiss ja tüdruk. Nad mängisid lauamängu “Far East”. Ma laenutasin kohaliku ajaloo raamatu ning ühe raamatu autodest. Naine vaatas mind küll imelikult, kui mul ei olnud vahet. Ma ootasin pikkisilmi õhtut ning Duke nimi tekkitas minus naljakat tunnet. Hiljem kui ma koju jõudsin soovis Leah minuga rääkida.
“Ma ei taha, et sa nende auto-hulludega suhtled.” Ma lihtsalt vaatasin teda. Suutmata öelda ühtegi sõna.
“Kui ma viimati sinu em... Viimati kui ma sind nägin olid sa koos ühe toreda noormehega. Frank kui ma ei eksi.”
“Franki pole enam.” Kuidas võis ta? Kus võttis ta julguse Franki mängu tuua!? Sel öösel kui Frank suri... See oli kõik Patricia süü. Ja ma polnud kindlasti ainus, kes seda arvas.
“Anna andeks.” ta vaikis. “Kas sul on tänaseks plaane?”
“Jah. Duke tuleb mulle kell 12 järele.”
“Öösel?”
“Jah.”
“Anna andeks. Ma tean, et su elu on üleüldine vare, täpselt nagu sinagi.” Ma ei suutnud midagi öelda. Vaatasin oma ema õde punnis silmadega ning olin üleüldises shokis. Tõusin, midagi ütlemata, ja kiirustasin alla. heitsin end voodile ning võitlesin pisaratega. Kuidas ta tohtis?! Mis tal viga oli.
Alates sellest päevast sulasid päevad kokku, ühtlane autode ning väsimuse segasumm. Päeval magasin ninf öösiti hulkusin koos rallitajatega mööda linna. Duke, temast oli saamas minu jaoks oluliseim inimene maailmas. Ta kaitses mind ning mina... Olin, olin tema jaoks olemas kui ta seda vajas. Tädi Leah vihkas mind aina enam. Minu pahkluu ümber oli siginenud tätoveering, see oli kett, millel rippusid erinevad charmid. Mu kontole kogunes raha, mille eest soovisin osta endale auto. Minu soov oli Mustang GT kuid Duke ei soovinud sellest kuuldagi. Kuid kool algas.
“Pisike, oled kindel, et saad hakkama?” Ma muigasin.
“Kindel. Kui ma juba sinuga hakkama saan.” Ta muigas ning andis mulle põsele musi. Hüppasin autost välja ning jalutasin kindlal sammul kooli uksest sisse. 4 esimest tundi läksid kiirelt ning söögi vahetunnil sedasin ma end istuma tühja lauda. Salat maitses maitsetult ning smoothie oli samuti mõttetu.

Loodan, et läks paremaks:)

See on juba parem.

Peale söögikat läksin viimasesse tundi, keemia topelttunnid. Klass oli pool tühi. Esimes pingi istus Charlie koos ühe poisiga. Nad naersid, järsku viipas Charlie mulle ja ma istusin nende taha.
“Hei! Sina oled Becca, eks?” küsis Charlie ja teine poiss naeratas mulle. Ma tundsin, et ma hakkasin sulama.
“Mina olen Andy.” ütles ta mulle ja pakkus mulle oma kätt teretamiseks. Ma võtsin selle vastu. See oli soe ning pigistus oli tugev.
“Becca.”
“Ta on mu mehaanik. Muide, Becca sõidab ka.” Viimane oli suunatud Andyle. Andy tegi suured silmad.
“Mustang GT, miks sind enne koolis ei olnud?”
“Ma käin valikuliselt. Kamoon, ega ma ei kavatse ju ülikooli minna!” naeris Charlie ning jätkas, et ta käib vaid keemis, füüsikas, matemaatikas ning inglise keeles. Andy pidavat aga korralikult koolis käima. Tund algas. Ma lahendasin reaktsioonivõrrandit kui mu lauale saadeti kirjake. See oli pooleks rebitud ruuduline A4.
Hei Mis sa teed peale kooli? - Charlie
Heihei... Ma vist õpin.- Becca
ehk tuled minu ja poistega maha jäetud ehete tehasesse. Tayyia võib ka tulla, kui sul siis mugavam olla. - Ch.
Tayyia? - Becca
Taylor. -Andy
Olgu, kas ma tulen oma autoga?- becca
ei. ei pea. Tayyia võib su tuua.-ch
kas Duke ka tuleb?-becca
Duke? ei ta ei käi meiega. Ta ei suhtle üldse meiega.-ch
mismõttes?!-becca
Duke on nagu out-of-our-league. Ta on Sami sõber ning suhteb ässadega meie sugustel ei ole mõtet temaga rääkida.-andy
ta on minule jätnud küll hea mulje.-becca
haha! Sa tead ka mida sa räägid v?-andy
jaaah.-becca
see mida kõike duke teinud on on lihtsalt ebareaalne, ebaeetiline, ta on imelik- ch
Sajagaaa!!-andy
Millest te räägite?-becca

“Kunagi ammu oli ta nagu täiega lahe.” Charlie avas oma cola purgi ja lonksas sealt. Andy võttis järje kiirelt üle.
“Ja siis ta hakkas Samiga suhtlema ja Sam buustis ta ego nii palju, et tal ei kõlvanud isegi algajatega ühes autos sõita.”
“Aga minuga ta ju on sõitnud...” ütlesin ma vaikselt. Charlie turtsus, ta pühkis käeseljaga üle oma suu ning ütles:
“Kamoon! Sa oled tüdruk ja ilus! Ja...”
“Sa meenutad tema endist türdukut Juliet, kes surma sai. Nagu peale seda ta pööras täiega ära!” Charlie lõi Andyt tugevalt õlga ning vabandas minu ees. See ei häirinud mind... Eriti. Ja siis, et ma inimesi meenutan? Mu tädi Leah näeb välja nagu mu ema... Aga Leah ja Martha on... Olid erinevad.
“Ma loodan, et Andy sind ei solvanud.” Charlie tundus olevat kurb. Ma naeratasin laialt.
“Ole nüüd. Mind ei häiri teie vahelised tülid niikaua kui need mind ei puuduta.”
“Sa räägid õiget juttu, tüdruk!” hüüdis Andy ja andis mulle tugeva hoobi vastu selga. Ma püüdsin hinge lahti köhida kuid see ei õnnestunud. Läkastasin kaua. Lõpuks sain hingata, mu silmadest jooksis vett ning raske oli hingata ühtlaselt.
“Andy, mis sul viga on?” kähistasin. Andy vaatas suurte silmadega vaikides ning lõpuks küsis ta vaikselt:
“Jääd sa ellu?”
“On neil mingi sugulusside Packeriga?” uurisin ma hiljem, kui Charlie mind koju viis.
“Nad on vennad. Andy on noorem.” Ma noogutasin. Lihtsalt, sest öelda ei olnud enam midagi. Leah oli toidu valmis teinud ja selle külmikusse asetanud. Ma tõstsin endale 2 kulbi täit Chilli Con Carnet ning vupsasin selle mikrosse. Vajusin diivanile ja klõpsasin teleka käima. Minu õnneks käis sealt Top Gear. Peatselt sain uuesti, seekord koos söögiga, diivanile istuda ja oma saadet vaadata. Kuid vaid hetkeks, telefon helises.
“Becca, siin su tädi, kas sulle sobiks kui sa oleksid täna üksi kodus?”
“Mhm.”
“Saan ma usaldada, et sa ei tee pidu ning oled homme hiljemalt 2 tunniks koolis?”
“Kas Duke võib meile ööseks tulla? Kui ma jõuaksin esimeseks tunniks kooli ja õpiksin füüsika kontaks ära?” palusin ma oma tädi. Kuulsin kuidas taustaks oli muusika ning inimeste hääled.
“Olgu.” siis sosistas mu tädi midagi ja kihistas.
“Have fun!” hüüdsin ma lõbusalt ja panin toru ära. 30 minuti pärast lamas Duke mu kõrval diivanil, pea toetamas mu sülle.
“Füüsika on kerge!” naeris ja võttis laualt pudeli veega. Ta jõi sealt pool ära ning tõmbas kurguni teki, mis enne lebas diivani seljatoel.
“Külm?”
“Ei, pisike, ära muretse.” ütles ta nii vaikselt ja malbelt. Ma muigasin ning joonistasin näpuga üle tätoveeringu, mis ehitis poisi vasakut biitsepsit. Duke väristas õlgu kuid ei liigutanud kätt.
“Kas su tädil on kõik korras?” uuris ta natukese aja pärast. Ma tegin üllatunud häält. Ta jätkas
“Et ta lubab mul siin ööbida... Ma ei just kõige popim inimene tema silmis.”
“Charlie ja Andy silmis ka mitte.” ohkasin ma vaikselt. Kuid ta kuulis. Ta ajas end istukile ja palus mul korrata. Ma tegin seda.
“Charlie ja Andy rääkisid mulle sellest, et sa ei suhtle nendega. Pead end paremaks või midagi.”
“Kas nad nimesid mainisid?” ta hääl oli ärev ning ma teadsin, et Julie ja Sami nime mängu toomine oleks rumalus ent ma ei suutnud end talitseda.


Kuidas oli?

Palju parem juba. Uut

Oii aitäh!

uut paluks. Ümpriski hea järju jah
*ootab*

Appikene!:') Aitäh!
teile kõigile, kes te seda loete:)

Ma ka plaanin lähiajal lugema hakata.

“Mingist Samist ja Juliest.”
“On sul vaja neist teada?” ta vaatas pingsalt aknast välja ning ma nägin kuidas puuma ta käel end pahaselt kerra keeras.
“Ei. Jah... Kui sa tahad. Ma olen rahul sellega, mida sa otsustad.” valetasin ma.
“Pisike, sa valetad.” muigas ta. Ta toetas end jõuliselt vastu seljatuge ning vaatas mulle otsa.
“Sam oli vapustav! Ta suutis teha isegi toyotast korraliku auto. Ta pidas auto tuunimis töökoda. Sami uunikumid. Ma imetlesin teda... Siiani. Tema oli esimene inimene, kes mulle sellist mõju avaldas, et mu vasakule tiivanukile sai tätoveeritud : Going fast cost money. How fast do You wanna go? Ma olin parim. Isegi Sam ütles seda, ta ütles, et mul on puudu hea auto ja... Ja keegi kelle nimel seda kõike teha.” Duke pööras pilgu eemale ning peale väikest vaikust ta jätkas.
“Ja siis ma kohtusin Juliega. Tal olid suured rohelised silmad ja pikad mustad juuksed...” Ta jätkas Juliest rääkimist. Kõik omadussõnad olid ülivõrdes, ma kadestasin Juliet. Kadestasin seda, mida ta Dukei jaoks tähendas. Duke rääkis temast kaua.
“Ja siis ta lihtsalt ei ärganud enam. Lebas haiglas. Ning teda ei olnud...” Ta hääl oli vaikne.
“Duke, kas sa tead, et sa oled mulle kõige olulisem inimene üldse.” sosistasin ma vaikselt ja ta heitis oma vanasse asendisse tagasi.
“Tead, me peaksime minema mu vanaema juurde maale.” Ma noogutasin.
“Reedel hakkame sõitma ja... Kas sa pead kooli minema?”
“Ma ei saa. Ma pean minema Noliesse. Lubasin.”
“Olgu. Hakkame füssaga pihta!” ütles ta otsustavalt ning kuigi ma teadsin, et ta oli solvunud, hakkasime me hoolega õppima.
Ma peatusin väikese roosa maja ees. Mu parima sõbranna, Lara, maja ees. Peale telefoni kõnet jooksis mu parim sõbranna uksest välja. Ta kiljus ning kallistas mind tugevalt.
“Las ma vaatan sind.” ütles ta ja lükkas mind õrnalt endast umbes 40 cm kaugusele. Ta pilk uuris mind pinevalt ning küsis lõpuks:
“Miks sa tätukad tegid?” See oli minu Lara! Konservatiivne, korralik ja armas. Peatselt istusime me meie kunagises lemmikus kohvikus. La Petite Fleur oli hämaralt valgustatud, soe ning alati täis meeldivat suminat. Me istusime oma väikseses nurgas ning sõime kooke ja jõime vanillie-vaarika-kaneeli jäätisekokteile, meie lemmikud.
“Räägi! Kuidas sul siis Mattiga läheb?” uurisin ma. Lara naeratas rõõmsalt ja lausus vaikselt.
“Ära mu empsile räägi aga me ootame.”
“Mida te ootate?”
“Noo... Mida oodatakse?” naeris ta elevil olles.
“Ma ei tea!” minus lõi välja toon, mida kasutasin Packeri ja Andy peal. Toon, mis oli sobilik vaid mootorite maailma.
“Last muidugi!” Me hakkasime kiljuma ning naerma. Peale 2 shokolaadi koogi ampsu suutsin ma rahulikult küsida.
“Mis soost? Poiss?”
“Pliks. Ma tahaksin nimeks panna Kelly aga Matt tahab Juliet.” Mu südamest käis läbi jõnks ning ma lükkasin magusa taldreku endast eemale.
“Mulle meeldib Kelly.” Lara patsutas oma veel väikest kõhtu ja noogutas. Õhtu poolik jätkus vaikuses ning ma suutsin vaid noogutada. Mul oli külm ning ma ei suutnud korralikult hingata ent see kõik jäi peatselt emaks saava Lara eest.
“Olgu, helista mulle kui Kelly sünnib.” ütlesin ma õhtul ja sõitsin majja kus ma kunagi elasin. Keerasin selle hiiglasliku maja ukse lahti ja see krigises avali. Mulle vahtis vastu trepp, mis viis ülesse kus oli mu kunagine tuba, vanemate tuba ja Sofie tuba. Ukse keerasin lukku ja läksin elutuppa. Suur punane diivan lebas põrandal, teleka ees. Üldse oli kogu maja selline nagu see peaaegu, et aasta eest oli. Tõstsin kotist välja nuudlid, mille ma ennist ostsin ja seadsin end istuma kööki, sest meie majas ei tohtinud süüa mujal. Tänu Sofiele, kes nüüd rändtsirkusega reisib. Ta on õhuakrobaat. Minu õde. Hommik tõi endaga kaas palju valusaid mälestusi. Ma kohtusin oma sõprade ja tuttavatega, kes minu jaoks Nolies olulised olid.

See uus osa on päris hea

“Ära mu empsile räägi aga me ootame.”
“Mida te ootate?”
“Noo... Mida oodatakse?” naeris ta elevil olles.
“Ma ei tea!”

Niimoodi. Lugesin

Algus oli hea, siis läks igavaks ja nüüd jälle üliheaks
Uuuut

Jap, mulle ikka meeldib.

Oot, aga see, kui nad teavad, et sünnib tüdruk,mismõttes keegi teine ei tea? Sest nende testidega sai vist 5ndal kuul teada, kumb on? Tglt maitea ka

Ma lugesin ka, liigahea : )

magicstar, testidega saab KINDLALT teada aga on ka nö. maarahva tarkus. Nt teatud kuudel eostatud laps on enamasti tirts.
Veel kuskohas asetseb kõht(ees või pigem sees), iivelduse rohkusest ning kui kaua see on olnud(mitmendast kuust) ja beebi südamelöögi rohkusest:)
Vot

Amm, seega siiski ennustus?

No selles mõttes jah, et nad ise arvavad seda.

Meeldib. Uut

holli siit. Kardina puu lendas peaaegu alla:D

Hästi lühike osa. BTW. Kas teile meeldivad rohkem pikad osad v lühemad?

Ma kohtusin oma sõprade ja tuttavatega, kes minu jaoks Nolies olulised olid. Ning pimeduse saabudes hakkasin ma tagasi Devonisse sõitma. Auto kurises rahulolevalt ning neelas meetreid. Järsku nägin ma kedagi. Frank! Ma peatasin auto ja tagurdasin, nii kaua kuni nägin kindlalt, et Avatud 24/7 poe ees on Frank. Ma hüppasin autost välja ning jalutasin aeglaselt noortele lähemale. Üks neist oli kindlalt Patricia. Kuid “Franki” nägu oli pidevalt peidus ning ma ei näinud täpselt, kas tegu oli minu surnud poisiga. Ma astusin poodi sisse ja küsisin müüjalt, kes parajast sente luges:
“Vabandust, kes need noored on?” Ta ei tõstnud pilku.
“Nolie noored.”
“No taevas hoidku! Ma ju tean, et nad on Nolie noored! Mis nende nimed on?!” vihastasin ma. Müüja kergitas on joonistatud kulme kuid pilk püsis hõbedastel sentidel.
“Ma tean, et üks neist on see... Poiss.”
“Ei ole.” iroonitsesin ma ebasõbralikult ja keerutasin silmi.
“On. Ta oli see tüüp.”
“Tüüp. Mis tüüp?” ma sundisin oma hääle rahulikuks ning proovisin näida rahulik.
“No see... Kes haiglas oli.” venitas müüjanna.
“Haiglas...” sosistasin ma vaikselt.
“No džiis! Frank Tesy. Mingi idikas oled vä?” ta ärritus kuid silmad jäid rahale. Frank Tesy! MINU FRANK! Minu kallis, armas, imeline, ilus, hea, tark, parim Frank!! Ma kiirustasin noorte juurde ja koputasin Franki õlale. Ta pööras ümber ja see oligi tema. FRANK! Ta vaatas mind sekundi ja küsis siis
“Oled sa Becca?” Ma noogutasin ja pisarad hakkasid voolama. Frank naeratas laialt, hammastega.
“Ma... Ma... Ma...” mu hing jäi kinni ja alles siis kui Frank mind kallistas sain ma uuesti hingata.
“Läheme, istume sinna.” ütles Frank, jättis oma sõpradega hüvasti ning peatselt istusime me pingil.
“Frank.” sosistasin ma vaikselt. Ta vaatas mind tähendusrikka näoga.
“Frank. Ma nii igatsesin sind. Ma arvasin, et sa oled surnud.”
“Patricia ütles, eks?” Ma noogutasin.
“Ta rääkis mulle, et ta rääkis seda sulle ja sa kolisid tädi juurde. Peale... Ma sain sinust aru aga igatsesin sind nii kaua!”
“Kuidas sul läheb?” küsis ta minult hiljem, kui peamine dialoog oli peetud ning ma sõidutasin teda koju.
“Hästi. Ma sõidan autodega.”
“On see sinu auto?” küsis ta ilmselge üllatusega.
“Jaa! Eks ole lahe! See on imeline mootor. Kiirendus on vapustav!”
“Vapustav? Imeline?” Ta muigas. Franki puhul oli imelik see, et ta ei naernud. Nalja puhul muigas vaikselt ning kiitis seda sõnadega. Duke oleks aga valjult naerma hakanud ning, kes teab, kas ta midagi peale matsu vastu selga oleksi teinud.
“Minu Becca kasutaks neid sõnu raamatute ning kleitide kohta.”
“No jah. Ma olen muutunud. Palju.”
“Ma näen.” ta vaatas intensiivselt mu tätoveeringuid ning kergelt sassis krunni.

Ma ise eelistan... ma ei tea ka Kui pikemad, siis pikemad, aga kui lühemad siis tihemini : )

Mai saa, mulle nii meeldib.

Hea, aga ma ei saa aru kes see Frank on.

Keskmiselt pikad osad on kõige paremad.

Ma olin tõesti muutunud. Ma tundsin Franki väiksest peale. Ta elas minust üle tee, helehallis majas. Tema ema, Jeanine, töötas hotellis ning Franki isa, Paul, oli ehitaja ning tegeles peamiselt väike töödega. Tema vanemad olid töökad ja lõputult toredad. Nad olid ainsaid inimesed kelle hoolde, mu ülihoolitsevad vanemad, meid, mind ja Sophiet, usaldati. Kui meid pandi Frankiga erinevatesse algkoolidesse ning me eraldusime. Me käisime küll üksteise sünnipäevadel ning teretasime ja rääkisime kui kohtusime kuid... Kuid väga pinna pealselt. Ilmast, koolist. Kuid põhikooli tuli meil minna koos. Meist said uuesti sõbrad ja peatselt midagi enamat. Me käisime igalpool koos. Me rääkisime raamatutest ja moest. Järsku aga tuli meie ellu Patricia. Party-up girl. Tema pool olid rajud peod ning need kestsid hommikuni. Ühel päeval, öösel õigemini, kutsus Patricia Franki enda peole.
“Ära muretse.” ütles Frank mulle kui ma küsisin, kas ma peaksin kaasa tulema. Nad jõid ning tekkis kaklus. Patricia palus Frankil, kes oli samtui joobes, viia Tony haiglasse. Ning teel sinna, sõitis suur auto neile sisse. Tony suri kohapeal kuid Frank lages kooma.
“On kõik korras?” äratas ta mind mälestustest.
“On. Ma olen nii rõõmus, et ma näen sind jälle. Sa ei kujuta ettegi!” Ta noogutas.
“Elad sa ikka meie vastas?”
“Ei. Enam mitte. Ma elan linnast välias. Darfti lähedal. Tegelikult käin ma seal koolis aga nädala vahetustel on äärmiselt mõnus siia tulla.”
“Frank! Me lähme.” hüüdis pikk tõmmu poiss, keda ma ei tundnud.
“Oodake!” Frank tõusis andis mulle põsele musi ning lippas oma sõprade juurde. Ma istusin seal natuke aega edasi kuid siis istusin autosse ja kimasin oma tädi juurde.
Nädal möödus kiiresti. Ning ma leidsin end reedel õhtul koos Dukeiga tema vanaema juurde sõitmast.
“Sulle meeldib ta kindlasti!” Duke oli ärevil nagu väike laps. Ta suu oli kõrvuni naerul ning ta korrutas mulle pidevalt, et mulle meeldib seal.
“Kes seal veel on?”
“Barb, paps, Paul, Rita... Sugulased.”
“Misasja?!” ma ahmisin õhku, “Sa ei öelnud mulle, et see on su sugulaste kokkutulek!!”
“Suva ju? Nad on kõik hästi lahedad.” Duke rääkis mulle veel oma sugulastest ning enne kui ma olin rahulik, no kõik oli muutunud, ma olin närvis.
“Ma tahtsin sinu käest küsida, et... Mis me oleme?” Appi! Ei! Väga vale hetk! Ma olin just leidnud Franki ning minu tunded olid minu jälle leidnud. Kuid kui ma venitan liiga kaua on asi kindel, Duke hakkab mind vihkama.
“Ma ei tea.”
“No, et... Ma pakuksin välja... Kas sa tahad mu tüdruk olla?” Mu kõrvades hakkas veri kohama ning ma hakkasin punastama. Oi, kui väga oleksin ma tahtnud öelda, et ei. Ma ei saa. Mitte veel. Palun ootame. Vaatame!
“Ma arvasin, et sa ei küsigi!” teesklesin ma entusiasmi.
“Võta mu teksade taskust see väike karp.” Ma pressisin oma käe ta taskusse ja tõmbasin välja helehalli karbi. Ma avasin selle. Palun mitte kihlasõrmust! Ei! Ei, ja veelkord, ei!

On mõtet jätkata?

Oh see on äge. Muidugi jätka

Miks ma troll olen?

Õhtusöök toimus suures saalis. Pikk laud oli kaetud heade toitude ja jookidega. Minu koht oli Duke omast kaugel. Ühel pool mind istus Barbara, kergelt oranžika tooniga naine, ja teisel pool... Seal istus kõige nunnum poiss üldse! Tal olid suured pruunid silmad ja kergelt sassis pruunid juuksed. Ta nahk oli tõmmu ning ta lõhnas väga hästi. Eelroog oli salat.
“Ainus asi, mida Barb sööb.” sosistas poiss mulle. Magustoidu jaaks olime saanud lähedaseks. Tundsin, et võin temaga vabalt rääkida. Kõigest, erinevalt Dukest. Temaga olles ei saanud ma rääkida asjadest, mis teda vihastasid. Ent Gregoryga sain kõigest rääkida.
“Läheme, jalutame.” sosistas Greg, ning me lipsasime suurde aeda. Jalutasime vaikselt aia kõige kaugemasse otsa ja istusime vaikselt pingile, mis oli peidetud suurde puude varju.
“Kuidas nad surid?” Ta suured silmad olid täis kahjutunnet. Ma hingasin sügavalt sisse ja keeldusin viisakalt:
“Anna andeks aga ma ei taha sellest rääkida.” Ta noogutas sõbralikult.
“Kuidas sa oled Dukega suguluses? Oled sa ta vend?”
“Ei. Bradford on ta ainus vend. Ma Lisa venna tütre poeg.”
“Aga kes Barb on?”
“Barb on minu ema.”
“Miks kõik teda... Nii vähe sallivad?” Greg hakkas naerma. Ta naeris liiga valjult ja ma panin oma käe ta suule, et teda vaigistada.
“Sest ta on väga rumal.” Ma muigasin ja Greg vaatas mu poole natuke halvustavalt.
“Anna andeks, aga see on naljakas. Kõik see, mida kõik räägivad.”
“On jah. Aga ma ei ütleks, et ma temaga muidu aega veedaksin, kui ma siia ei saaks tulla nädalavahetusteks.” Ta hingas sügavalt ja naeratas kurvalt.
“Kas sa oled Duke tüdruk?” See küsimus saatis jõnksu läbi mu keha.
“Ee... Jah. Nii see on...”
“Kahjuks.” lisas tema ja vaatas mulle otsa. Ma ei osanud enam midagi öelda. Ma ei teadnud, kas kahjuks või mitte.
“Kuidas sa teadsid?”
“See kuidas Duke sind vaatas... Vaatab. Ta jälgib igat su liigutust imetluse, armastuse ja kontrollivusega.”
“On see hea?” Ta hakkas naerma. Ent see kord irooniliselt, halvustavalt.
“Sa küsid, kas on hea, et Duke sind armastab? Sa oled äärmiselt loll. Ma lootsin, et sa oled targem. Ütle, kas sa tead, kes Duke on?”

Sjuper, mulle täiega meeldib Hea koha peal lõppes ära...
Uut

Btw, kas ma olen ainus kes seda loeb?

Vist oled jah:D

Mina kaa.... okei, see on hea, väga... nii põnev.

Ma võibolla millalgi ka loen

Aitäh! +kriitika on alati teretulnud:)
V.a kriitika õigekirja kohta, sest ma ei viitsi kontrollida:D

“Ma.. Ma arv...” Greg segas vahele.
“Ma. Ma.. Ma..Arvan küll?” mõnitas ta mind.
“Nii, et järelikult ikka ei tea küll?” Nüüd oli ta hääl taaskord endine ent, irooniat ning imeliku läiget täis, silmad endised.
“Mida sa minust tahad?” ma kartsin Gregi. Tõepoolest. Vägagi.
“Mida, mida ma sinust tahan?” Ta tõusis ja hakkas midagi otsima oma taskutest.
“Kas ma võin minna?”
“Mine. Mine kui soovid! Või on Duke sinult röövinud otsustusvõime?”
“Gregory, tõmba tagasi!” sisistasin ma läbi hammaste ja tõusin. Gregory oli leidnud selle, mida ta otsinud oli. Ja sihtis selle minu poole. Käis hele lask ja ma kukkusin kuivale murule. Valu oli pimestav ning suuresti tänu sellele mu silmad kinni vajusid.
Vaikus...
Veel vaikust... Pimedus!

Ma pühkisin relva puhtaks ja panin selle tagasi oma sisetaskusse. Becca lebas maas, nagu pisike ingel. Mul oli temast isegi murdosasekundist kahju, ent siis tuletasin endale meele, miks ma siin olin. Kiirustasin maja ette. Duke silmas mind rõdult ning kadus tuppa. Kindlasti oli ta nüüd juba treppidel, teel alla. Hüppasin oma autosse. Kui ma varem sõitma hakkaksin jõuaksin ehk Devonisse varem ning ta ei pruugiks märgata mind. Kui uuesti akna poole vaatasin sõitsin juba autoga majast eemale. Mu auto, erinevalt Duke omast, ei äratanud uudishimu. See hall sedaan oli üpriski silmapaistmatu ent minu töö juures ehk parim valik. Ma peatusin elumaja ees. Õigemini “elumaja” ees. Väliselt elumaja ent tegelikult büroo. Kontor. Ühe koodi ja võtme liigutus hiljem kiirustasin, kaks trepiastet korraga, teisele korrustele. Seisatasin hallikas rohelise ukse ette ning hingasin korra, rahustavalt ja sügavalt sisse.
“Gregory! Ma oletan, et Samuel Wellington on kahjutuks tehtud?” See oli Tracy Hugh, kogu Devoni kontori juhataja.
“Trace, kuule, sellega on jama.”
“Sa tahad mulle öelda, et Samuel Wellington on elus ja ajab oma rida?!” ta hääl tõusis ähvardavalt ning ta surus oma peened käed rusikasse.
“Põhimõtteliselt küll. Aga! Ma sain ta tüdruksõbra kiibistada.”
“Gregory!” hüüdis ta sõbralikult ja plaksutas.
“Sa oled tubli. Mis kiip see on?”
“FG 780i.” laususin ma rahulolevalt. Tracy kortsutas kulmu ja palus mul mina ja Inga kutsuda. Oh, kuidas ma Ingat vihkasin, jälestasin seda ida-euroopa kõntsa! Jalutasin alla, kööki, kust leidsin Inga. Ta toetas vastu külmikut ja korkis lahti extra-light õlu.

Omg. Põnev.
Sul ei ole väga õigekirjavigasid nkn. Mina vähemalt ei leia.

Kas keegi loeb ka seda peale Jossu? St. on mul mõtet seda edasi ka kirjutada?

Palun kirjuta edasi... See on nii hea järjekas.

Olgu Jossu, kirjutan Sulle:D

Aitähh

“Tohid sa juua?” Minu küsimus oli tingitud 2 asjast. 1) Oli Inga vaid 17 aastane 2) Tal oli relvaluba.
“On see sinu asi?!” kähvas ta ja võttis liialt suure lonksu.
“Saad sa ikka hingata?” Ta kissitas oma silmi ja uuris, kas mul asja ka oli?
“Tracy tahab sind näha.”

Ma avasin silmad. Tuba, kus ma olin, oli täis eradat valgust ning rikkalikult sisustatud. Ajasin end püsti. Ma kandsin valgeid linaseid pükse ja musta toppi. Jalutasin aeglaselt ukseni ja lükkasin selle lahti.
“Sa oled kindlasti näljane.” Duke oli seisnud ukse taga. Ma noogutasin, tõepoolest olin ma näljane. Me läksime alla korrusele. Mu poiss pani mind istuma kohale, mille ees oli palju toitu: pannkooke, muffineid, omlette, mahla, puuvilja salatit ja võileva materjali. Ma olin nii näljane, et oleksin võinud ära süüa kõik selle, mis laual oli! Ma tõstsin endale kõike!
“See on jube hea!!” kiitisn ma toitu. Duke tundus pahane olevat. Või tõsine.
“Mis on?” uurisin ma ja pistsin suhu hiiglasliku ampsu pannkooke.
“Millal sa tahad halbu uudiseid?”

Avasin oma silmad ja seekord olin ma haiglas.
“Ta avas silmad!!” hüüdis mu tädi, ta pigistas tugevalt mu kätt ja ma sain aru, et ta oli nutnud.
“Agent Williams.” Duke astus sisse. Kõik tattoveeringud olid ta nahalt kadunud ning ta kandis üli-konda.
“Proua Cera, ehk jätate meid korraks kahekesi?” Mu tädi noogutas ja kallistas mind. Duke, agent Williams, avas talle ukse ning kui ta oli lahkunud jäi ta mu voodi juurde seisma.
“Becca...” ta ohkas ning silmitses mind.
“Anna andeks, et ma sulle valetasin.”
“Kes sa siis oled?”

I It

Vabandan aga edasi ei kirjuta hetkel.

Ok, ma siis jään ootama.